Helle Kalda Blogi

Eestis kaob tervishoid või tekib riik?

2010-03-06T23:30:00.001+02:00

Viimastel päevadel on ajakirjanduses olnud juttu sellest, et Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) hinnangul võib Eestis samal viisil jätkates kümne aasta pärast tervishoid sisuliselt jalust löödud olla. Inimesed ei pääse enam arsti juurde ja ravikvaliteet ei kannata kriitikat. Probleemid tulenevad Eesti tervisesüsteemi rahalise jätkusuutlikkuse puudumisest.

Tänane Eesti tervishoid sõltub liiga suurel määral sotsiaalmaksu laekumisest. Prognoosid näitavad, et lähiaastatel jääb sotsiaalmaksust väheks. Oluline on mõelda sellele, kuidas laiendada tuluallikaid. Kaaluda tuleks täiendavate maksete tegemist riigieelarvest. Lahenduseks ei oleks ka eraravikindlustus. Meie ühiskonnas omab see täna ikkagi väga marginaalset kandepinda ja pigem on tegemist luksuskaubale sarnaneva tootega.

Seega erasektor lahendusi ei paku. Vähemalt Eestis mitte ja mitte nii kiiresti, kui me seda vajaksime. Lahendusi ei suuda pakkuda ka tänase majanduskriisi tingimustes eriti nõrgaks muutunud riik. Toeks saaks olla vaid tugev riik, kuid selle saavutamiseks peab oluliselt muutuma ellu viidav majanduspoliitika.

Seega olemegi olukorra ees, kus tervishoiu säilumiseks peab Eestis tekkima tugev riik. Ja seda ei arva mitte pahatahtlik opositsioon riigikogus vaid ülemaailmne organisatsioon WHO. Seega, meie valik on: kas kaob tervishoid või tekib tugev riik. Parempoole lausliberalistlik lõhkumine meile tugevat riiki ei loo – hoopis võtab tervishoiu.

Inimesed ei osta enam – ei kaupu ega poliitikat

2010-03-03T09:44:00.001+02:00

Jaekaubandusettevõtete kaupade müük on aastaga vähenenud kümnendiku. Suurem langus on alanud möödunud aasta detsembrist ja tulevikku prognoosides tundub, et langus jätkub.

Inimesed ei osta enam kaupu, sest raha lihtsalt ei ole. Oodatust oluliselt suuremaks kujunenud küttearved sellel talvel on võtnud viimasegi raha. Säästmisega tegeleda ei suudeta, müüakse isiklikke asju.

Inimesed ei osta ka poliitikat. Üha vähem usutakse sellesse, mida poliitikud räägivad, välja pakuvad ja kus lahendusi näevad. Kui riigikogus toimub tööpuuduse üle põhjalik arutelu, siis hiljem ajakirjanduses tegeletakse selle naeruvääristamise ja kritiseerimisega. Öeldakse otseselt välja, et poliitikutest pole kasu ja lahendusi ei tule.

Kahtlemata on lausliberaalne parempoolne poliitika süüdi selles, mis Eestis täna toimub ja poliitika on läbi demokraatliku mehhanismi kujundanud just poliitikud. See aga ei tähenda seda, et miski ei võiks muutuda ja paremaks minna, kui vahetuks võim ja hakataks realiseerima adekvaatset ja Eesti oludele vastavat majanduspoliitikat.

Kui ei osteta kaupu, siis ei ole sisenõudlust, ettevõtted ei teeni tulu ja tulenevalt sellest ei peeta ka töökohti. Kui ei ole töökohti, siis ei ole inimestel sissetulekut ega ka ostujõudu.

Kui ei osteta poliitikat, siis hakkab riigijuhtimine ühe rohkem isevoolu teed minema, üha vähem arvestatakse rahva soovidega ja tekib üha süvenev poliitika võõrandumine rahvast.

Kaupu ei saa tõepoolest osta, kui raha ei ole. Poliitikasse endiselt uskuda või uuesti uskuma hakata ei keela aga keegi. Kui rahvas hakkab rohkem jälgima täna toimuvat, sellesse rohkem uskuma, siis ehk lõpeb ka tänane lausliberalistlik majanduslik isetegevus meie majanduspoliitikas. Siis luuakse eeldused ka asjade paranemiseks edaspidiselt.

Kas euro võiks viibida?

2010-02-28T15:04:00.001+02:00

Tänane Päevaleht Online refereerib politoloog Rein Toomlat, kes väidab, et euro viibimine oleks valitsusele isegi soodne.

Toomla loogika seisneb selles, et eurost on tehtud sellisel määral ainueesmärk, et selle saavutamine tähendaks peaaegu et ajaloo lõpu kättejõudmist. Järelikult, kui selline ajaloo lõpp saavutatakse, siis ei ole ju enam mitte midagi edasi oodata või midagi valijatele lubada.

Toomla võrdleb euro tulekut NATO või Euroopa Liiduga liitumisega. Tõepoolest loogika on olemas. Mõlemad olid suured sündmused, mida oodati, kardeti või mille nimel kõiki plaane seati. Neid sündmuseid tähtsustatakse ka täna, kuid siiski võetakse seda kui loomulikku uut seisu koos oma plusside ja miinustega. Rahvas tahab oodata midagi uut. Selleks on euro.

Kurb pool euro käibelevõtuga on aga see, et euro nimel on Eesti ühiskonnas tehtud palju ohvreid. Palju majanduspoliitika puudujääke ja möödalaskmisi on peidetud euro sildi alla. Euro nimel on toodud ohvriks paljude inimeste karjääre, töökohti, perekondade majanduslikke tulevikke. Ja keegi ei julge seda eriti vaidlustada.

Hea, et euro viibimise teema on täna tõstatatud. Eestis oleks tõesti vaja ilma silmaklappideta diskussiooni euro teemadel. Inimesed peavad julgema tõstatada küsimust, et mis ikkagi saab siis, kui euro viibib. Veelgi enam, kas sellest viibimisest võib ehk midagi kasu olla. Täna sellist küsimust tõstatada ei julgeta.

Tsunami ookeanil ja tsunami majanduses

2010-02-27T22:53:00.001+02:00

Täna jälgitakse aktiivselt tsunami liikumist, mis sai alguse Lõuna Ameerikas toimunud maavärinast.

Tsunaami on väga salapärane ja ohtlik järelmõju katastroofile. Ühes maailma otsas on maavärin, seal on suured purustused, kuid ühel hetkel on see läbi. Siis, kulgedes ookeani mööda sisuliselt märkamatult ja just rannikule jõudes oma peidetud jõudu avades, tekitab tsunami ootamatuid ja ülisuuri purustusi. Tegemist on katastroofi järellainega, mis võib olla täpselt sama hävitav, kui katastroof ise.

Majanduses kehtivad samad printsiibid ja põhimõtted. Nagu meile kõigile teada, on Eesti majandust SKP languse ja ülisuure tööpuuduse näol tabanud katastroof. Arutatakse selle üle, kas ja millisel määral on tulemas uusi hävitavaid tõukeid, või oleme juba põhjas. Samas ei arutata üldse selle üle, millal hakkavad kohale jõudma meie majanduskatastroofi varjatud kõrvalmõjud, mille vastandiks looduses ongi see sama tsunami.

Need kaasnevad kõrvalmõjud võivad olla ja üldjuhul ka on väga hävitavad, kuid nende tulek on raskesti märgatav ja nende tegelik mõju on täiel määral ette ennustamatu.

Mis on siis tavaliselt majanduslanguse varjatud kõrvalmõjudeks? Inimesed käivad alla, kaotavad oma kvalifikatsiooni, lahkuvad riigist, loobuvad ühise eesmärgi nimel püüdlemast, ühiskond lõheneb jne. jne. Neid varjatud mõjusid, mis ilmnevad alles tükk aega peale katastroofi, võib siinkohal pikalt üles lugeda, kuid ka olemasolevast on juba küll ja küll. Olgem tänasel katastroofipäeval mõtetes kannatajatega ja samas rakendagem seda võrdlust oma majanduse analüüsimisel.

Kas pankade bilansid tähtsamad, kui riigikogu?

2010-02-22T15:12:00.001+02:00

Tänane Äripäev Online vahendab majanduslehes Dagens Industri avaldatud Rootsi finantsanalüütikute ühenduse juhi Peeter Malmqvisti seisukohata, et Swedbank peaks Balti pankade varad alla hindama. Ta leiab, et Swedbanki kolme tütarpanga koguväärtusest 31,8 miljardit krooni tuleks maha kirjutada 12,6 miljardit krooni mittemateriaalset vara.

Ta leiab, et turureaalsust arvestades on tulevaste kasumite ootused ebakindlad ja kunagi varem pole nende pankade varad nii ilmselgelt ülehinnatud olnud. Malmqvist leiab, et Swedbank eksitab investoreid, kuid sellise raamatupidamisliku tõlgenduse tõttu võib kannatada ka Rootsi finantsturgude maine.

Väga karmilt öeldud? Tavaliselt kehtib sellistel juhtudel põhimõte, et kus suitsu, seal tuld. Kui Swedbank oma Balti tütarpankade väärtusest ikkagi 12,6 miljardit maha kirjutama peaks, siis on tegemist ikkagi väga suure tagasilöögiga. Ehk teisiti öeldes see number võib väljendada õhku, mis pangas täna sees on.

Eesti majanduses on õhku välja lastud kinnisvarast, ettevõtete bilanssidest, hindadest, erasektori palkadest ja mitmelt poolt mujalt. Kas nüüd varsti on suurem kord pankade käes?

Asjaolu, et enamik Eestis tegutsevaid panku on välisomanduses, ei muuda suurt midagi. Kui pankadel läheb halvasti, siis ei ole meil mingit põhjust rõõmustamiseks. Meie majanduse taastumine sõltub suures osas just sellest, kas pangad hakkava meie ettevõtlust taas suurel määral krediteerima või mitte. Pank aga paigutab raha majandusse vaid siis, kui ta usub majandusse ja tal läheb hästi. Kui hästi ei lähe, veelgi enam, kui peab sellisel määral vara maha kirjutama, siis hoiab pank aktiivsest laenamisest kauge kaarega eemale. Ja seda sõltumata sellest, kui hästi meil meeldib oma majandusest arvata.

Seega tegelikkuses on olukord nii, et täpselt niipalju, kui võti Eesti majanduse taastumiseks on riigikogu saalis, täpselt samal määral on see võti ka meie pankade bilanssides. Või ehk pankade bilanssides isegi mõnevõrra rohkem, sest majanduse vereringes voolab ikkagi pigem raha, kui paragrahvid. Seadused võivad olla kui geniaalsed iganes, kuid kui keegi nende alusel äri ei tee, siis on nende tegemine olnud lihtsalt raisatud aeg ja vaev.

Kas võlanõudjaid ei peaks seadusega reguleerima?

2010-02-20T14:25:00.001+02:00

Tänane Postimees Online avaldab pika kirjutise teemal, kuidas inkassofirmad oma nöörivate lepingutega võlgniku võlakuristikku tõukavad.

Ühe näitena kirjeldatakse lahti 3000 krooni kiirlaenu võtnud inimese saatus, kellel tekkis laenu võtmise tulemusena koguvõlg 3900 krooni. Inimene maksis enamiku võlast ära, jättes ülesse väikese lõpu. See väike maksmata osa aga hakkas kasvama jõudes inkassofirma käes olles pea 7000 kroonini. Uskumatu aga tõsi.

Kui inimesel jääb üles mõnisada krooni, siis sellest saab 7000. Kui inimene jääb võlgu aga summades suurusjärgus kümme või kakskümmend tuhat krooni, siis selle muutumine paarisajatuhandeseks võlaks ei ole Eesti tänases majanduskeskkonnas midagi ennekuulmatut.

Põhimõtteliselt võib ju võlanõudjatest inkassofirmadest aru saada, sest ka nemad tahavad elada, neil on palgal hulk asjaajajaid, sekretäre, juriste jms. Nad kõik tahavad süüa ja nende ülalpidamine ei ole odav. Kurb on aga see, et kogu see raha väänatakse välja niigi elu hammasrataste vahele jäänud inimestelt. Kalleid juriste ja kontoritöötajaid peavad üleval võlakuristikku kukkunud lihtsad inimesed, kellel ei ole endal kodus sageli süüagi, rääkimata kõigest muust.

Kahtlemata peab üldjuhul kehtima põhimõte, et võlad tuleb tagasi maksta. Samas ei tohi sellega kaasneda põhimõtet, et makseprobleemidesse ja rahalistesse raskustesse sattunud inimene on sundseisu tõttu kõigi teiste ülalpidajaks ja toitjaks ning seda olukorras, kus ise peab see inimene nälga kannatama.

Pinged ühiskonnas võlanõudjate ümber süvenevad, kuna ühelt poolt tekib juurde võlgnikke ja teiselt poolt süveneb ka võlanõudjate turul konkurents. Enda toitmiseks peavad võlanõudjad järjest kompromissitumaks muutuma.

Kõik me mäletame hiljutist laenubuumi, kus kiirlaenajad tõsiselt üle piiri läksid. Tagajärjeks oli see, et riik hakkas nende tegevust natukene raamistama. Tänast olukorda võlanõudmise turul vaadates tundub, et ka võlanõudjaid tuleb pisut raamistama hakata.

Lähevad ka tugevad...

2010-02-19T22:55:00.001+02:00

Äripäev Online räägib täna sellest, et Kodumajagrupi aktsionärid otsustasid ettevõtte likvideerida ja esitasid täna Harju Maakohtu registriosakonnale sellekohase avalduse. Põhjuseks sai ühe Leedu tehingu ärajäämine, mis tõi kaasa Leedu tütarettevõtte pankroti. Pangad ei olnud nõus vastu tulema, laenu refinantseerima ega ka restruktureerima. Nii see läks.

AS Kodumajagrupp on olnud tubli Eesti ettevõte, andnud tööd paljudele inimestele ja suutnud kenasti ka piiri taha kasvada. Tegev oli firma küll kinnisvaras, kuid ega hiljutine buum seda valdkonda kuidagi vähemväärtuslikuks ei muuda.

Täna on ettevõte otsustanud lõpetada. Kaovad jälle töökohad, jäävad ripakile projektid, tellimusi kaotavad alltöövõtjad... see on ahelreaktsioon, mis saab jälle uut hoogu.

Pank ja teised kreeditorid saavad küll tagatised oma kontrolli alla, kuid mida see muudab või parandab. Väärtust enam ei looda ja kes tänases madalseisus neid tagatisi ka väga tahab osta.

Kodumajagrupp on lihtsalt üks paljudest tänastest minejatest. Üks osa meie reaalsest majandusest. Üks kild meie tänasest allakäigust ja üks hoob, mis seda allakäku veelgi kiirendab.

Täpselt sellisel viisil pudeneb meie majandusvundament meie jalgade alt koost. Tükk tüki haaval, kuid pidevalt. Kõige kurvem on see, et lähevad ka tugevad, kellest on palju loodetud ja kes on igal juhul näidanud potentsiaali edukalt meie elu edasi viia.

Keskerakond tähelepanu all, põhjendatult

2010-02-18T16:53:00.001+02:00

Eesti Päevaleht Online toob täna ära ülevaate rahvusringhäälingu uudisteportaali tellimusel valminud monitooringufirma Meedius uuringust. Ülevaatest selgub, et ajakirjandus pööras jaanuaris erakondadest kõige enam tähelepanu Keskerakonnale. Päevaleht Online on seisukohal, et tähelepanu on peamiselt negatiivse alatooniga.

Keskerakonna olemine tähelepanu keskpunktis on õige ja täiesti põhjendatud. Keskerakond on üha tugevamalt valutanud südant Eestis toimuva osas ja on päev-päevalt olnud järjest aktiivsem seismaks vastu parempoolse valitsuse ülekohtusele tegevusele Eesti inimeste suhtes.

Viimasel ajal ei ole Riigikogus möödunud praktiliselt päevagi, kui Keskerakond ei oleks esitanud ühtegi arupärimist, eelnõud või tõstnud päevakorrale Eesti jaoks üliolulisi ja valitsuse poolt ignoreeritud teemasid. Paratamatult märkab seda ka meedia ja kirjutab sellest. Kui keegi paneb Keskerakonna tegevuse negatiivsesse konteksti, siis tuleb sellele selgitust otsida kas konkreetse ajakirjaniku suhtumisest, millegi kallutatusest või valitsuse ajupesust.

Oluline on aga see, et Keskerakond ei peatu ja seisab endiselt Eesti inimeste huvide eest. Paratamatult ajakirjandus kirjutab sellest ja hakkab järjest rohkem kirjutama, sest tänane valitsus Eesti probleeme ei lahenda. Eesti inimestel on aga õigus saada tuge ning Keskerakond teab seda, arvestab sellega ja käitub vastavalt.

Hea, kui keegi ikkagi hoolib

2010-02-16T17:20:00.001+02:00

Postimees Online on täna avaldanud piltuudise sellest, kuidas tööotsijate järjekord silmapiiri taha lookles. Jutt käib nimelt täna Tallinna lauluväljaku ruumides aset leidnud tööbörsist, mis meelitas kohale sadu tööotsijaid. Sellest tekkiski järjekord, mis ulatus lauluväljaku hoonest Oru väravani.

Tallinn pakkus täna välja ligi 400 sotsiaalset töökohta. Eesti kogu töötute hulka arvestades on see muidugi väga väike number, kuid ühe institutsiooni kohta väga suur. Tallinn annab käesoleval aastal tööd suurusjärku 2500 inimesele. See on väga oluline ja konkreetne panus meie olukorra parandamisesse.

Täna arutati tööpuuduse teemat ka riigikogus. Sõna ettekandeks sai Keskerakonna esimees ja Tallinna linnapea Edgar Savisaar, kes pakkus tööpuuduse leevendamiseks välja konstruktiivseid mõtteid ja selgitas seda kõike oma ekstensiivse praktilise kogemuse taustal võitluses tööpuudusega. Edgar Savisaare esinemine meeldis paljudele ja see oli õige sõnavõtt õiges kohas. Kahju vaid, et meie tänane poliitiline olukord ei lase tema mõtteid realiseerida kogu riigis.

Ma täiesti mõistan, kui sajad tuhanded Eestis töö kaotanud või töö kaotanutega seotud inimesed ei hinda nende diskussioonide vajadust riigikogus ja seda, et 2500 töökohta midagi aidata võiks. Need inimesed vajavad endale lahendust ja seda kohe. Kui me suudame oma riigi kõige põletavamast majandusprobleemist lahendada 1-2%, siis see loomulikult ei ole rahuldav tulemus. Samas on aga algus tehtud ja liigutakse õiges suunas. Kui kõik järgiksid Tallinna eeskuju, siis saaksime probleemidest peagi üle.

Ühesõnaga töötame edasi. Püsivalt ühe teema kallal vaeva näha on ainuke variant tagada, et jõuame tulemusteni – reaalsete tulemusteni, mis oleks käegakatsutavad kõigile otseselt või kaudselt tööpuuduse ohvriks langenuile.

Üliõpilased riigi vastu kohtusse

2010-02-15T14:23:00.001+02:00

Tänases ajakirjanduses räägitakse palju sellest, et Eesti Üliõpilaskondade Liit (EÜL) alustas uue kaebuse ettevalmistamist riigi vastu. Põhjuseks riigikogu otsus, millega 1. juulist 2009.a. lõpetatakse õppelaenude hüvitamine riigi ja kohalike omavalitsuste töötajatele ning lapsevanematele.

Hetkel ettevalmistatav kaebus puudutab lapsevanemast üliõpilast, kellel oli enne eelmise aasta juulit õigus õppelaenu hüvitamisele. Varemalt on EÜL aidanud vormistada kaebust riigitöötaja õppelaenu hüvitamise küsimuses.

EÜL-i tubli tegevus üliõpilaste huvide eest seismisel on toonud liidu juurde kümneid tudengeid, kes on avaldanud valmidust riik kohtusse kaevata. Kui kohtuasjad jätkuvad ja EÜL jätkab oma hoolikat tegevust selles küsimuses, siis ilmselt tuleb neid tudengeid juurde ja juurde.

Hea, et üliõpilastel on kuhu pöörduda ja nad ei ole oma muredega päris omapead jäetud. Kahju on aga sellest, et olukord meie ühiskonnas sinnamaale lastud on. Tudengid on meie ühiskonna edasiviivaima osa tulevik ja eelkõige vajame me seda, et nad pühenduksid õppimisele. Kui aga riiklik poliitika on sundinud tudengid õppimise ja sageli ka töötamise kõrvalt aktiivselt kohtuskäimisega tegelema, siis on meil asjad ikka väga korrast ära.

Kui me ei suuda tagada tudengitele sellist õppekeskkonda, mis garanteeriks rahuliku hariduse omandamise ilma kohtute ja pideva eksistentsiaalse võitluse foonita, siis ohustame me oma riigi jätkusuutlikkust ja tulevikku. Täpselt nii see on.

Miks jälle sundüürnike kallal?

2010-02-13T23:42:00.001+02:00

Tänane Õhtuleht avaldab oma juhtkirja teemal „Uued mured tulekul?” Uuritakse, kui paljud linna üürikorterite elanikest Tallinna linnale võlgu on. Leitakse, et peaaegu kolmandik. Õhtulehe andmetel ollakse võlgu kokku üle seitsme miljoni krooni, mis teeb keskmiseks üürivõlaks ühe võlgniku kohta orienteeruvalt 4700 krooni.

Jäämata lihtsalt majandusanalüüsi raamidesse peab Õhtuleht vajalikuks rõhutada, et valdava osa munitsipaaleluruumidest on linn üürile andnud endistele sundüürnikele. Juhtkirja lugedes jääb otsene mulje, et nagu oleksid sundüürnikud Tallinnas mingit järjekordset probleemi tekitamas. Loomulikult ei ole see adekvaatne tõlgendus ja sundüürnike seostamise asemel probleemsete olukordade tekkega tuleks pigem leida võimalusi, kuidas lahendada sundüürnikele viimastel aastakümnetel osaks saanud ebaõiglus.

Kui sundüürnike mainimine kallutatud kontekstis välja jätta, siis toob Õhtuleht ära väga õige probleempüstituse.

Õhtuleht kutsub üles leidmaks mõnda toimivat instrumenti selleks, et rahalistesse raskustesse sattunud inimesed liiga kergelt tänavale ei satuks. Õhtuleht näeb, et meil on varsti poolteist tuhat täiendavat tänavale tõstetud leibkonda ja hoiatab, et finantskuristikku kukkuvad inimesed on väga kerged eluvõitluses alla vanduma ja käega lööma.

Samuti tõstatab Õhtuleht küsimuse, kas me kujutame ette perekonda, kelle lapsed hommikul kodutute öömajast kooli lähevad?

On mille üle mõelda.

Üks majanduslootus jälle vähem – pangad ei usu meisse

2010-02-09T12:53:00.001+02:00

Paljudes maailma edumeelsetes riikides, kus majanduskriisiga on edukalt võideldud, on tehtud seda viisil, et raha oleks äritegemiseks jälle kättesaadav. Viljeldud on nullintressimäärade poliitikat, rahastatud on erinevaid abipakette, jaotatud on otsetoetusi jms.

Üheks oluliseks, kui mitte kõige olulisemaks, sammuks võitluses kriisiga on olnud meetmete tagamine selleks, et pangad asuksid uuesti ettevõtetele raha laenama. Kui äriprojektid leiavad taas piisaval määral rahastamist, siis tekivad töökohad, kasvavad sissetulekud ja elu läheb jälle käima. Kui äriprojektidest suur osa on ka uuenduslikud ja elujõulised, siis võib ühiskond kenasti jõuda uuele heaolu tasemele.

Samamoodi teistele riikidele ootab ka Eesti taastumist. Eesti majanduslangus on olnud üks järsemaid, kuid siiski tahame ka meie uuele kasvule suunduda. Meil on üle saja tuhande töötu, kes ootavad töökohti ja palju inimesi, kes ootavad uut piletit ühiskonda. Töökohad saavad vaid tekkida siis ja ainult siis, kui käivituvad äriprojektid ja neid rahastatakse.

Kuidas on meil lood äriprojektide rahastamisega? Kas on pangad ka Eesti majandust hooga uuele kasvule finantseerima asumas?

Postimees online toob täna ära informatsiooni sellest, et Swedbank vähendab laenuandmist Baltikumis. Swedbank oli eelmisel aastal 10,5 miljardi Rootsi krooni suuruses kahjumis ja seetõttu on otsustanud idasuunalisi riske vähendada. Meie jaoks tähendab see väiksemat juurdepääsu laenudele.

Seega täpselt vastupidine trend sellele, mida vajaksime oma majanduse uuele kasvule suunamiseks.

Me ei tea veel, kuidas hakkavad käituma teised pangad ja kui raske või kerge saab lähiaastatel Eesti ettevõtetel laenu saamine olema. Praegu on ainult õhus tundmus, et pangad meisse enam ei usu.

Swedbank käitub pangana kahtlemata õigesti. Kui Balti regioon on tootnud kahjumit, siis tuleb siinseid riske täpselt jälgida ja piirata. Vaevalt, et Swedbank piirab laenuandmist Baltikumis seetõttu, et on kade meie uue majanduskasvu peale.

Millist tööd Eesti vajab?

2010-02-08T09:20:00.001+02:00

Ühelt poolt vaadates on Eesti majanduses kõik väga must ja pessimistlik, kuid teiselt poolt kostab pidevalt ka positiivseid viiteid. Erandiks ei ole ka tööturg.

Tööpuudus kasvab, töötute olukord halveneb ja silmapiiril ei ole midagi, mis selles küsimuses rõõmustama paneks. Samas on aeg ajalt kuulda infot, et töötukassa poolt vahendatavate töökohtade arv suureneb. Kui meil on hakanud taastuma töökohad, siis on tegemist igal juhul positiivse trendiga ja võib olla ka reaalse valgusega tunneli teises otsas.

Mida siis töötukassa pakub? Millist tööd Eesti vajab?

Otsitakse müüjaid, müügiesindajaid, müügikonsultante, müügijuhte, metsanduse lihttöölisi, iluteenindajaid, kokkasid, majahoidjaid, koristajaid, abilisi jne. samas stiilis.

Otsitavate ametite profiili analüüsides on selge, keda Eesti vajab ja kus suunas liigub. Ettevõtetel on vaja oma toodangut müüa, kuna keegi ei osta. Järelikult on lahenduseks palgata müügiinimesi ja just selliseid, kes oleksid tasustatud läbimüügi pealt. Samuti on vaja inimesi, kes metsa maha võtavad. Puidul on hind ka tänase majanduskriisi tingimustes. Vajatakse ka erinevaid abitöölisi, kedagi, kes aitaks midagi hooldada või valvata ja seda väikese palga eest.

Siit ka selgitus, kuidas on võimalik, et meil on üle saja tuhande töötu ja ikkagi on teatud ametipostid vabad. Need ametid lihtsalt ei ole igaühe jaoks.

Võib teha veel teisegi kurva tähelepaneku. Nende pakkumiste hulgas ei leia midagi, mis viitaks meie majanduse struktuuri muutusele teadmistel põhineva ja kõrget lisandväärtust tootva majanduse suunas. Tänaseks oleks pidanud meie majanduse struktuur juba muutuma hakkama, kuid ikkagi ei ole seda muutust kusagil näha.

Lisaks veel see, et meie parempoolne valitsus on rääkinud meie töötutest kui suurest eelisest Eesti majanduses. Nimelt peaksid vabad töötajad olema atraktiivseks ressursiks välisinvestorite siia meelitamisel. Kahju vaid, et välisinvestorid seda ei märka või sellest nii aru ei saa.

Kui töötutest ka ei räägitaks, mis siis üldse saaks

2010-02-05T14:01:00.001+02:00

Tänane Postimees avaldab pikema loo teemal, et parteid võitlevad tööpuuduse vastu kõnedega. Postimees viitab ülejärgmisel nädalal riigikogus asetleidvale debatile, kus arutatakse tööpuuduse võimaliku vähendamise lahenduste üle.

Kahtlemata on Postimehel õigus, et kõned riigikogu saalis ühtegi töökohta ei loo. Samas võivad need kõned panna aluse lahendusteks, mis soodustavad töökohtade teket.

Kui Eesti tööpuuduse tase on märksa hullem, kui Euroopas keskmiselt, siis järelikult peab meie majanduskeskkond olema seda mingil määral soosinud. Meie majanduskeskkonna taustsüsteemi kujundavad hoovad on suures osas just seadusandja käes.

Seega peabki seadusandja nüüd oma töö viljale otsa vaatama ja küsima endalt küsimuse, et miks on nii läinud. Miks Eesti parlamendi liikmete töö tulemus töökohti soosiva majanduskeskkonna aspektist vaadatuna on halvem, kui näiteks Pranstsusmaa või Saksamaa parlamendi liikmete töö tulemus.

Kõnede eesmärgiks ongi olemasolevad nõrgad kohad välja pakkuda, need selgeks vaielda ja ühtlasi ka leida töötavad lahendused. Kui lahendused leitakse, siis tuleb need seadustesse kirjutada ja vastu võtta. Kui seadused on kehtima hakanud ja meie majanduskeskkond selle tulemusena muutumas, siis saab ka hinnata, kas sellise muutumise tulemusena on meile tekkinud juurde töökohti või mitte.

Kui töötutest aga ei räägiks ja isegi ei prooviks lahendusi leida, siis need lahendused iseenesest ka ei tekiks. Nii, et ikkagi saame kokku ja otsime lahendusi. Meeldigu see Postimehele või mitte ja vaatamata sellele, et keegi ironiseerib.

Soovitus: kui hommikusöök vahele jätta, on üürivõlg väiksem

2010-02-04T13:03:00.001+02:00

Swedbank ja Eesti Konjunktuuriinstituut viisid läbi finantskäitumise uuringu, mille tulemuste kohaselt ei saa alla 6000 kroonise kuusissetulekuga pered kulude jälgmisega tegeleda. Küsimus nimelt selles, et kulude jälgmiseks lihtsalt ei ole piisavalt raha.

Selles järelduses on sees väga sügav loogika. Kui sissetulek on nii väike, et toiduks, üüriks, elementaarseteks riieteks ja muuks ülioluliseks lihtsalt ei jagu, siis ei anna arvepidamine just mitte palju juurde. Võib ju koostada ühtepidi või teistpidi tabeli, liita-lahutada, kuid ega raha sellest juurde ei teki. Kui raha ei jätku üüriks ilma kulude jälgimise süsteemita, siis ei saa üür makstud ka mahukate arvutuste tulemusena.

Kulude jälgimise süsteemi efektiivsus hakkab tekkima alles sellel tasandil, kui inimesel on piisavalt raha selleks, et üldse valikuid teha. Kulude jälgimine aitab välistada spontaansed ostud, milleks tegelikult jõudu ei jätku.

Miks see uuring ja sellest järelduv hetkel nii tähtis tundub? Lihtsalt sellepärast, et Eestis ei mõista üks elanikkonna kiht enam ammu teist. Finantsnõustajad ja teised analoogsed konsultandid ulatavad küll vähekindlustatutele pidevalt psühholoogilist ja nõustamislikku abikätt, kuid tegelikult ei saada neist inimestest aru, keda nõustatakse. Arvatakse tõepoolest, et kui väga vaene inimene hakkab eelarvet pidama, et see aitab. Tegelikult ei aita. Sellise inimese kulud on viidud niigi miinimumile. Ta vajab sissetulekut, mitte seda, et loobuda hommikusöögist natukene väiksema üürivõla nimel.

Inimesed ei vaja pseudoabi. Inimesed vajavad reaalset abi. Olgu see siis toetustes või võimaluses endale elatist teenida. Turg seda abi ei paku, järele jääb vaid riik.

Millal riik liigutama hakkab? Ei tea. Ehk enne valitsuse vahetust ei hakkagi. Kuid lootust ei tohi kaotada.

Reformierakond sooviks keelata töötute toetusmeetmed

2010-02-03T12:18:00.001+02:00

Reformierakond on läbi aegade olnud lausliberaalse isetoimiva majanduse pooldaja. Erakond ei ole seda varjanudki. Samas ei ole avalikkus aga kunagi teada saanud sellest, kuivõrd äärmuslikult parempoolne see erakond aga tegelikult on. Sest kui avalikkus seda teaks, siis ilmselt ei leiduks erakonnale enam Eestis üldse piisavalt valijaid, et reformikad riigikogu valimiskünnise üldse ületaksid.

Reformierakonna ideoloogia näib olevat nii parempoolne, et nad välistaksid töötute toetusmeetmed ühiskonnas täielikult. Sellele viitab täna avaldatud lugu Delfis, kus Reformierakonna peasekretär Kristen Michal kritiseerib ajutisi sotsiaalseid töökohti. Ta leiab, et sotsiaalsete töökohtade asemel oleks tarvis luua päris töökohti, mis tulevad vaid investeeringutest.

Michal ilmselt ei ole saanud senimaani aru, mis Eesti tööturul toimub ja mille jaoks sotsiaalseid töökohti luuakse. Ajutisi sotsiaalseid töökohti ei ole loodud mitte selleks, et päris töökohti asendada. Need on loodud selleks, et turul ei ole parasjagu piisavalt päris töökohti, meil on suur tööpuudus ja inimestele tuleb probleemidega võitlemiseks kasvõi ajutist toetust pakkuda. Sotsiaalne töökoht ongi selleks, et inimene saaks suure tööpuuduse perioodil sissetulekut ja teeks ka midagi ühiskonnakasulikku. Inimene saab toetust oma elule, ei ole koormaks sotsiaalsüsteemile, ei kaldu kuritegelikule teele ja aitab ka linnas üht teist korda saata.

Ülaltoodu ongi sotsiaalsete töökohtade mõte. Sellel on oma hind. Sotsiaalseid töökohti ei õnnestu alati muuta ärilises mõttes kasumlikuks. Küll aga on need alternatiivkulusid silmas pidades kasulikud ühiskonna kui terviku mõttes. Tulenevalt sellest on vaja sotsiaalsete töökohtade peale kulutada. Sotsiaalsetest töökohtadest ühiskonna teavitamine on oluline kutsumaks laiemat üldsust teadvustama töökohtade tagamise ja säilitamise tähtsust. Sellise kampaania tulemusena võivad ära jääda nii mõnedki vallandamised ja nii mõnigi ettevõtja hakkab oma töötajatesse hoolivamalt ja pikema perspektiivitundega suhtuma.

Reformierakond näib aga arvavat, et olgu kohe päris töökohad või ärgu olgu üldse. Ei mingeid ajutisi toetusmeetmeid ja milleks üldse töötute toetamine. Kristen Michali seisukohtadest on üheselt selge, et kui Reformierakond ei kardaks kaotada hääli, siis kaotaksid nad Eestis igasugused tööturu meetmed ja sotsiaalsed toetused. Milleks kedagi toetada ja aidata. Olgu päris elu oma kõigis rasketes keerdkäikudes. Vot selline juhtpartei valitseb täna Eestis.

Kas Eestit on põhjust kiita?

2010-02-01T17:11:00.001+02:00

Eesti ajakirjandus vahendab täna informatsiooni, et Financial Times kiidab Eestit. Ajaleht toob Eestit Euroopa Liidu liikmesriikide seas esile positiivse näitena. Financial Times’i hinnangul on positiivne riigi eelarvedefitsiidi hoidmine 3 protsendi piires ja see, et Tallinna börs on viimasel ajal jõudu kogunud.

Sellisel viisil paar parameetrit üldisest kontekstist välja võttes võib luua ükskõik millest ükskõik millise pildi. Tõepoolest on Tallinna börs viimasel ajal väikese hüppe ülespoole teinud. Samas ei ole teada, kas hüppele järgneb jätkusuutlik tõus või hoopis kukkumine sinna, kus börs on pikka aega püsinud. Samuti jätab Financial Times mainimata, et võrreldes 2007 aasta algusega on Tallinna börs kaotanud suurusjärgust 80% aktsiate turukapitalisatsioonist. Seega, kui suurest põhjast väikese jõnksu ülespoole teeme, kas see on ikkagi juba edu?

Eelarvedefitsiidi püsimine kolme protsendi piires on aga ikkagi väga küsitava väärtusega. Arvestades valitsuse trikitamist Eleringi ja Tallinna Sadama dividendide ja laenudega ei ole üldse kindel, et me tegelikult kolme protsendiga arvesse läheme. Kui Euroopa Liit peaks võtma seisukoha, et riigieelarve kunstlik ilustamine ei ole see, mida euro kehtestamiseks vajatakse, siis jätkub meil selgitamist küll ja küll.

Ja loomulikult, nagu eelnevalt sai ka mainitud, on tegemist ikkagi lihtsalt väljavõtteliste üksikute parameetritega. Kui ikka sinna juurde kirjutada, et eelarvedefitsiidi madalal hoidmine on toonud kaasa kaugelt üle 100 000 töökoha kaotuse meie väikese rahvaarvuga riigis, vaevalt siis Financial Times seda kiita julgeks. Majanduses on aga üks parameeter seotud teisega.

Reformierakonnal on aga põhjust jälle millegile viidata ja rõõmustada. Näe, meid kiidetakse. Tegemist ei ole aga sisulise tunnustusega ja rahulolu tekkeks põhjust ei ole.

Arstiabi peab ikkagi olema tagatud, kui tahame Euroopasse kuuluda

2010-01-27T19:51:00.002+02:00

Tänane Õhtuleht räägib pikalt ja mitmekülgselt sellest, et Eestis on täna hinnanguliselt 90 000 inimest, kellel puudub ravikindlustus. See on väga suur number. Prognoosid näitavad, et nendele inimestele võib tulla tuhandete, kui mitte kümnete tuhandete kaupa lisa. Rohkem kui 100 000 töötut annavad igati alust sellisele järeldusele jõuda.

Õiguskantsler Indrek Teder on selles küsimuses kritiseerinud valitsust, sest ravikindlustuse kaotanud või seda mitte kunagi omanud inimeste arstiabi korraldamine on jäetud omavalitsuste õlule. Riik maksab küll vältimatu arstiabi eest, kuid esmatasandi arstiabi on jäetud omavalitsuste kanda. Omavalitsused on teinud seda aga ebaühtlaselt.

Ainuke koht Eestis, kus on ravikindlustamata inimeste jaoks eraldi osakond, on Ida-Tallinna keskhaigla. Kõik Eesti ravikindlustuseta inimesed sinna aga ei mahu.

Eesti on seega teel selles suunas, et meil on iga nädala ja kuuga üha rohkem lindpriisid inimesi – isikuid, kellele puudub riigiga igasugune side. Ei ravikindlustust ei midagi muud. Kas on tegu kileonnis elava asotsiaali või lihtsalt mustalt töötava isikuga, polegi suurt vahet. Nende inimeste jaoks ei ole suurel määral enam riiki olemas. Riigi jaoks ei ole neid inimesi samuti enam olulisel määral olemas.

Sotsiaaldemokraadid algatasid täna seadusemuudatuse, mis kindlustaks ravikindlustuseta inimesed riigi poolt kompenseeritava perearstiteenusega. Algatus on õige, kuid ei ole teada, kas see läbi läheb. Ja kui ka läheb, siis ei lahenda see kogu probleemide kompleksi.

Tänast reaalsust vaadates tuleb aga tõdeda, et kui me tahame kuuluda Euroopasse, siis peame elementaarsed inimõigused ikka tagada suutma. Arstiabi kuulub nende hulka.

Kas Eesti majandus üldse taastub?

2010-01-25T13:23:00.001+02:00

Elus esineb sageli olukordi, kus kardetakse hullude asjade juhtumist, kuid tegelikkuses läheb õnneks märksa paremini. Inimestele on psühholoogiliselt lihtsalt omane teinekord hullemaid olukordi ette kujutada. Samas seda suurem rõõm on siis, kui ei läinudki nii halvasti, kui kardeti.

Eesti majandusega kipub olevat asi vastupidine. Reaalsus on pidevalt osutunud halvemaks, kui prognoositud. Olgu näiteks kasvõi rikaste riikide hulka pääsemise lootuse purunemine või negatiivne majanduskasv, mis asendas loodetud pehme maandumise.

Tänane Postimees Online toob ära Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga (EBRD) prognoosi, et Eesti taastumine tuleb oodatust aeglasem. Kui 2009.a. oktoobris pakkus EBRD Eesti 2010. aasta majanduskasvuks 0,1 protsenti, siis nüüd ootab pank 1,8 protsendist langust.

Ka viimased statistilised andmed ei tõota midagi positiivset. Nimelt on näiteks meie eksport 2009. aasta novembri seisuga aastases võrdluses langenud kaheksa protsenti. See on suur number.

Loomulikult on mõni kuu eksport pisut suurem ja teine kuu jälle pisut väiksem. Samas arvestades aga seda, et eksport on meil kahanenud juba pikka aega, ei peaks küll edasine vähenemine meie loomulik areng olema. Samas aga kukume jätkuvalt, kukume palju ja on ju eksport meie üheks kõige kriitilisema tähtsusega majandusküsimuseks üldse.

Niimoodi vaadates ja EBRD arvamust kuulates tekib tõepoolest küsimus, kas meie majandus üldse kunagi taastub. Või kui jah, siis millistel eeldustel. Samamoodi majanduspoliitiliselt jätkates ilmselt mitte kunagi.

Katastroof tööturul ei lõpe

2010-01-24T13:52:00.001+02:00

Nordea analüütikud on välja tulnud prognoosiga, et ei sel ega järgmisel aastal Balti turul mingit erilist leevendust tööturul aset ei leia. Tööpuudus jääb kõigis Balti riikides sinna 20 protsendi kanti. Mõnes natuke vähem, teises natuke rohkem, kuid suurt vahet ei ole.

Hea aspekt kogu selle halva ennustuse juures on see, et meie ühiskond on muutumas märksa tähelepanelikumaks ja uskuvamaks analüüside suhtes, mida välisanalüütikud pakuvad. Veel mõned aastad tagasi ei tahetud rahvsuvaheliste finantsgruppide ohuennustusi üldse tõsiselt võtta, usuti vaid seda, mida meeldis uskuda – et me jõuame varsti rikaste riikide hulka ja meil ei ole teel ees ühtegi takistust.

Halb on aga see, et me keegi täpselt ei tea, kuidas me selle perioodi üle elame. Kuidas saavad hakkama töö ja sissetuleku kaotanud inimesed. Eriti veel siis, kui töötutoetused otsa saavad.

Halb on ka see, et meie riigis ei ole käivitunud protsessid, mis kiirelt töökohad taastaksid. Koos töökohtade kadumisega kokku kuivav majandus vähendab ka eelarvetulusid ja kahandab oluliselt riigi võimalusi hättasattunuid aidata. Mida allapoole majanduslikus mõttes kukume, seda rohkem on igaüks omapead ja seda vähem on teistelt tuge loota.

Nordea prognoos lahtiseletatult tähendabki seda, et oleme jätkuvas allakäiguspiraalis ja meie parempoolne valitsus on meid sinna viinud.

Külmad ilmad saavad varsti läbi ja kevad tuleb. Kas ei oleks aeg astuda samme, et kevad tuleks ka majanduses. Niisama pealtvaatamisega me paranemist ei saavuta. Samuti ei saabu paranemine praeguse olukorra jätkudes tänase koalitsiooni tingimustes.

Ehk on meil siiski lootust – teadmised võivad raha teenida

2010-01-23T09:04:00.002+02:00

Eile tutvustas Tartu Ülikool ettevõtjatele koostöövõimalusi. Ülikooli erinevaid osakondi ja teaduskondi külastas üle 50 ettevõtja. Väidetavalt sõlmiti 15 ettevõtjaga juba eellepingud edasiseks koostööks.

Hea, et sellised üritused toimuvad. 15 lepingut kohe esimese päevaga kõlab küll pisut liiga hästi, et olla tõsi, kuid loodame, et nendest lepingutes kujuneb reaalne koostöö. Samas on toimunud infopäev suureks sammuks meie ühiskonnas pikka aega eksisteerinud veelahe ületamisel. Nimelt on meie teadusasutused kogu aeg omanud suurt potentsiaali ja saavutanud ka reaalseid rahvusvahelise tähtsusega teadustulemusi. Kuid väga harva on sellest midagi kandunud üle meie majandusse.

Teiselt poolt on meie ettevõtted kogu aeg vajanud teadussisendit, kuid on oma igapäevaste probleemide lahendamisega olnud niivõrd hõivatud ja ülekoormatud, et ei ole saanud aega teadusasutusest läbi astuda. Nii ongi kujunenud seis, kus vaadatakse teinetest kaugelt, kuid kokku ei saada. Kui aga meie ettevõtlusaktiivsus ühendada meie teaduspotentsiaaliga, siis võidavad sellest kõik, kaasa arvatud meie laiem ühiskond. Selles ei ole mingit kahtlust.

Teadmistega on võimalik raha teenida ja seda teab kogu arenenud maailm. Hea, kui ka meie sellest põhimõttest nüüd juhinduma hakkame.

Meie riigi majanduspoliitika on olnud äärmuslikult parempoolne ja kogu aeg arvanud, et ettevõtted peavad ise hakkama saama. Õnneks meie teadusasutused nii ei arva ja leiavad majanduslikku iva koostööst ja teineteisele väärtuse loomisest. Kõik saavad aru, et selles ei ole midagi halba. Samamoodi ei ole midagi halba selles, kui ka riik sarnaselt Tartu Ülikoolile ettevõtjatele abikätt pakuks. Miks seda sisuliselt ja arvestatavalt ei tehta on Eesti majanduse üks tänase päeva suuremaid mõistatusi.

Meil pole töökohti, kuid me ei soovi ka ettevõtjaid

2010-01-20T20:06:00.001+02:00

Ajakirjanduses on täna juttu sellest, et teisipäeval kogunes töötukassa infotunnile üle 60 töötu. Neil inimestel on nimelt plaanis alustada oma ettevõtlusega. Inimestel, kellel ei ole majandusharidust, koolitust ega ka selles vallas kogemust, peavad läbima töötukassa poolt korraldatava ettevõtluskoolituse. Koolituse lõpetanu saab võimaluse töötukassalt küsida 70 000 krooni suurust stardiabi.

Ülaltoodus ei ole midagi väga uut. Oluline on pigem see, et Äripäev Online andmetel on töötukassa ettevõtluskoolituse järjekorras tänase seisuga 850 inimest. Väidetavalt ei ole vähemalt pooltel järjekorras olijatel lootust koolitusele pääseda, kuid nad siiski loodavad. Lootus sureb viimasena – see on võib olla nende ainuke väljavaade üldse tootvat tegevust leida. Möödunud aastal oli ettevõtluskoolituseks ette nähtud 200 miljonit krooni, kuid sellel aastal on sellest alles vaid 100 miljonit.

Ühesõnaga tänase päeva kõige positiivsem stsenaarium on see, et 500 inimest võivad saada töötukassa vahendusel võimaluse alustada ettevõtlusega. Samas on meil kaugelt üle saja tuhande töötu. Seega meie sotsiaalsüsteem suudab pakkuda ettevõtlusega alustamise võimalust kaugelt alla poolele protsendile töötutest. Kas seda ei ole liiga vähe?

Me oleme oma riigis palju lootnud sellele, et kui ka ühed ettevõtted pankrotistuvad, siis tulevad teised, uued alustajad ja arendavad meie majandust edasi. Paljud väikeettevõtjad suudavad luua töökohad vähemalt endale ja teenida elatist nii endale kui oma lähedastele. Kas on veel prioriteetsemat valdkonda meie tänases majanduspoliitikas, kui võimalike ettevõtjate innustamine ja neile stardi andmine. Numbrid aga näitavad, et see on üks viimaseid valdkondi üldse, millele meie riik täna tähelepanu pöörab.

Uus kodutute laine ei ole väljamõeldis

2010-01-18T18:47:00.001+02:00

Tänane Pealinn käsitleb põhjalikult ja hingeliselt teemat sellest, kuidas meid on ootamas uus kodutute laine. Ajaleht kirjutab näitena lahti ühe tallinlanna elulise juhtumi, kuidas peale kodulaenu võtmist jäi ta ilma kodust ja praegust olukorda arvestades on pangale võlgu praktiliselt elu lõpuni. Ta ei näe mingit võimalust selles elus enam päris oma kodu saada ja ei kujuta ette, kuidas lastele vajalikku kasvukeskkonda tagada.

Täna on väga paljud inimesed kodu kaotamise ohus. Tulgu see siis kas töökaotusest või mingil muul põhjusel pangale võlgu jäämisest. Nende inimeste hulk on suur ja väljapääsuvõimalusi on nende jaoks üha vähem.

Pealinn räägib ka sellest, et ühtede inimeste õnnetus on tänases Eestis teiste õnn ja tulu. Sundmüüki pandud korterid lähevad spekulantide kätte ja jäävad kinnisvarahinna tõusu ootama. Ajaleht teeb võrdluse ka tänase kodude kaotamise seisu ja omandireformi ajal kodu kaotanud inimeste olukorra vahel. Ajalugu kipub ennast vägisi kordama ja just negatiivse külje pealt. Ja kõige hullem on see, et meil täna ei ole lahendust omandireformi käigus inimestele tehtud ülekohtule ega ka laenubuumi ohvriks jäänud inimeste probleemidele.

Miks peab nii olema, et iga põlvkond elab Eestis läbi kodukaotuste ülekohtu laine? Kas me ei suuda võtta oma riigis midagi ette selleks, et ajalugu ei kordaks ennast inimestele kõige traagilisemal moel ja et meie lapsed ei peaks kogema seda, mida meie oleme kogenud?

Uute kodukoatuste ja kodutute laine ei ole väljamõeldis. See on tõsine ja suur oht.

Puutudes igapäevaselt Eesti riigi majanduspoliitiliste küsimuste ja perspektiividega kokku olen ka ise uute kodutute laine tekke peale väga palju mõelnud. 27. jaanuari 2009.a. Äripäevas avaldasin ka selleteemalise loo „Kas pangaüürnikud tulekul?” Loo avaldamisest on möödunud aasta, kuid täpselt selles suunas on meie majandus ka liikunud. Alljärgnevalt toongi ära oma artikli, mis oli päevakohane aasta aega tagasi ja on kahjuks päevakohane ka täna.

Kas pangaüürnikud tulekul?

Kui omandireformi 17. aastal hakkab meil riigikohtu otsuse kohaselt baltisakslaste varade küsimuses reform nagu algusest peale, ähvardades lisada uusi sundüürnikke, siis eluasemelaenude buumi järgne langus tõotab tuua ilmale Eestis uue sotsiaalse grupi - pangaüürnikud.

Valitsused õhutasid laenuvõtmist ja Põhjamaade pangad tõid Eestisse tohutult odavat laenuraha, sidudes aastakümneiks laenuorjusesse suure osa meie töövõimelisest elanikkonnast. Pangad teenisid seninähtamatuid kasumeid, mis Eestist välja voolasid. Paljud laenuvõtjad uskusid end lõhki laenates ja ülehinnatud kinnisvara ostes, et nad käituvad ainuõigelt, kuid tegelikkuses kaevasid hoopis endale auku. Kas poliitikud tunnevad endal nüüd poliitilist vastutust paljude noorte perede laenulõksu peibutamise pärast?

Kahjuks on võimuliit seisukohal, et hättasattunu päästmine on laenaja enda asi. Rahandusminister Ivari Padari intressipuhkuste plaan aga hoopis suurendaks raskustesse sattunu võlakoormat!

Pangaüürnikeks saavad inimesed, kes ei suuda tasuda laene ja jäävad ootama kodude sundmüüki. Näen siin sundüürnikega suurt analoogiat. Me ei vaja ju seda, et inimesed jälle tuhandete kaupa kodu kaotaks ja sotsiaalprobleemid riigis kasvaksid.

Peaministri katsed meedia vahendusel rahvast rahustada tunduvad sisutühjad, kui lugeda laenulepinguid, jälgida pankade ettevalmistusi süvenevaks majanduslanguseks ja uudiseid kasvavast tööpuudusest. Silmakirjaliku optimismi asemel vajaksime valitsuselt pigem tegevusjuhiseid, kuidas inimesed saaksid end raskeks ajaks ette valmistada ja säilitada kodud.

Kas Eesti ei peaks välismaailmale avatumaks muutuma?

2010-01-17T13:33:00.001+02:00

Ühe maa toimetulek globaalses maailmas sõltub väga palju sellest, kui avatud on see konkreetne riik ülejäänud maailmale. Viimaste aastate majanduskriis on avatuse olulisust veel eriti päevakorda tõstnud.

Heaks näiteks on see, et isegi suures isolatsioonis ja enesekeskselt elav Põhja-Korea on otsustanud hakata aktiivsemalt oma riiki lubama USA turismigruppe. Postimees Online vahendab täna Financial Times’i analüüsi sellest, kuidas Põhja-Korea vajadus konverteeritava välisvaluuta – ehk siis antud juhul USA dollarite – järgi on muutmas riigi poliitikat selliselt, et piiratud maale on üha rohkem teretulnud ka väga vihatud USA kodanikud.

Põhja-Korea on äärmuslik näide, kuid tugevat aktiivsust oma riikide propageerimisel kohtab mujaltki. Näiteks CNN on meediakanal, mille vahendusel väga paljud riigid tutvustavad oma majandusi ja proovivad endale meelitada nii inimesi, ärilisi suhteid kui ka otseseid investeeringuid. Ida Euroopast on ennast väga veenvalt CNN-i vahendusel tutvustanud Poola, kuid ka paljud teised idaploki riigid. Aktiivne on ka Läti.

Oma maa reklaamimist ja täiendava rahvusvahelise atraktiivsuse taotlemist CNN-i vahendusel ei ole ära peljanud ka mitmed Lääne Euroopa riigid ning samuti väga rikkad naftamaad Araabia piirkonnast. Nad kõik peavad vajalikuks ennast maailmale tutvustada ja oma positsiooni seeläbi parandada üritada. Nad on huvitatud igast inimesest ja ettevõttest, kes või mis nende riiki siseneda ja seal tegutseda soovib.

Loomulikult on CNN üks paljudest kanalitest ja nimetatud riigid vähesed paljudest enda tuntuse nimel pingutavatest maadest. Mis on siinkohal ehk kõige olulisem: täna toimub väga halastamatu võitlus rahvusvahelise äri, raha ja inimeste endale meelitamise eest. Kes selles olelusvõitluses ellu jääb, see jääb.

Vaadates aga seda, kuivõrd paljud teised riigid oma tutvustamise ja avatuse pärast võitlevad, jääb mulje, et Eesti ei pea sellist valdkonda ehk piisaval määral oluliseks. Kahtlemata toimub Eestis olulisi üritusi (Tallinnas näiteks) ja Eesti osaleb aktiivselt rahvusvahelises elus. Samas ei ole meie riigi puhul sellist edasipürgivat agressiivsust, nagu paljudel teistel maadel endale rahvusvahelise tuntuse saavutamisel.

Ehk peaksime siin mõtlema. Eesti on väike ühiskond ja meie roll maailmamajanduses sõltub eelkõige sellest, kuivõrd ennast näidata ja tutvustada suudame. Ka pikkisilmi oodatud välisinvesteeringud sõltuvad ju sellest. Ehk muutume aktiivsemaks ja avatumaks?

Töötud vaadaku ise, kuidas hakkama saavad

2010-01-14T18:38:00.001+02:00

Mida sügavamale on tunginud töötuse probleem meie majandusse ja sotsiaalsesse ühiskonda, seda avalikumalt ja otsekohesemalt on ka tööpuudusega seotud probleemidest rääkima hakatud.

Näiteks räägitakse nüüd juba avalikult sellest, et ligi 40 protsenti registreeritud töötuid ehk siis umbes 35 000 inimest ei saa töötukassalt toetusi ega teenuseid. Ainuke hüve, mida nad saavad tänu töötuna arvelolekule on ravikindlustus.

Töötukassalt ei saa abi ka need paarkümmend tuhat (kui mitte rohkem) töötut, kes ennast arvele võtnud ei ole ja lisaks need tuhanded ning tuhanded, kes on tööotsingutest loobunud.

Töötukassas on arvel üle üheksakümne tuhande inimese, millele tuleb adekvaatse pildi saamiseks lisada veel kümned tuhanded. Ühesõnaga selline on olukord, kuhu oleme jõudnud.

Peamine sõnum, mis peaminister Andrus Ansipil olukorra analüüsimiseks öelda on, seisneb selles, et suur osa töökaotanuid on endised ehitajad ja neil ei tasu loota, et tööhõive selles vallas paraneb. Peaminister soovitab neil uue ameti õppida ning tööturul edukas olemiseks tuua esile oma voorusid ja vähendada puudusi.

Kas töö kaotanud inimesed arvavad, et sellest ongi abi ja kõik läheb jälle ülesmäge?

Täna avaldas Postimees Online ka uudise, et mitte-eestlaste töötus on peaaegu kaks korda kõrgem, kui eestlaste oma. Mida Ansip selle kohta kostab? Ilmselt pole tema jaoks ka seal probleemi, kuna ka varemalt on ta erinevate rahvuste lõhenemisesse kas ükskõikselt või lausa soosivalt suhtunud.

Ühesõnaga nii peaministri kui valitsuse suhtumine on: töötud vaadaku ise, kuidas hakkama saavad.

Majanduses on külm ja kevadet pole näha

2010-01-11T16:47:00.001+02:00

Esmaspäev on teinud nädalale väga külma alguse. Tundub, et majanduses on sama külm ja aina külmemaks läheb. Kui looduses tuleb paratamatult kevad ja see on ikkagi vaid loetud kuude kaugusel, siis majanduses nii vara soojaks ilmselt ei lähe.

Täna oli uudis, et detsembris oli töötuna arvel 92 221 inimest ehk umbes kolm korda rohkem, kui 2008. aasta detsembris. Aastaga töötuna arvel olevate inimeste hulk kolmekordistada on ikkagi saavutus omaette.

Postimees Online kirjutab, et 2009. aastal läks võlgade katteks müüki ligi kaks korda rohkem kinnisvara, kui 2008. aastal. 2007 oli sundmüüke pea kolm korda vähem, kui aastal 2009. Seega oleme sundmüükide kiirel tõusulainel. Kohtutäiturite väitel võlgnevaused suurenevad ja madalate kinnisvarahindade tõttu kaotavad nii laenuandjad kui laenuvõtjad. Ühed ei saa kogu raha tagasi, teised kaotavad oma kinnistud ja lisaks ka muu vara.

Vähenevad ka meie eksport ja import. Majandus jahtub või lausa jäätub. Vastavalt statistikaameti andmetele väliskaubanduse puudujääk väheneb, kuid väiksema väliskaubanduse mahu juures peabki ka puudjääk loogiliselt väiksem olema. Mingitki päikesekiirt näeksime alles siis, kui väliskaubandus ülejääki näitaks.

Ühesõnaga palju probleemset ja mitte midagi head. Valitsus lubab meile vähemalt eurot. Kui meie majandus aga euro nimel hävitatakse, mida me selle rahaga siis peale hakkame?

Kas Eesti on kriminaalide rahvas?

2010-01-10T13:53:00.001+02:00

Täna on mitmeid uudistekanaleid vallutanud teema sellest, et edukas judokas Indrek Pertelson on seoses Arigato spordiklubi juhatamisega saanud kahtlustuse mitmes majanduskuriteos. Ajakirjanduses ilmunud informatsioon on pinnapealne ja selle põhjal ei ole võimalik Pertelsoni ei laita ega toetada.

Oluline on hetkel hoopiski see, millise isu ja tujuga Eesti ajakirjandus sedasorti teemat neelab. Hambusse on saadud järjekordne tuntud nimi, kelle tagasilöökide üle on ridade vahelt hea parastada. Kuriteokahtluse fakt iseenesest annab võimalust mitmete ja mitmete artiklite publitseerimiseks. Kui teemale tuleb järg, siis saab jälle arenguid kajastada ja analüüse ära trükkida. Tööd kohe pikaks ajaks ja loetavus tuleb.

Eestis on aastatega süvenenud kahetsusväärne trend, et pea iga äpardunud ettevõtja on ühtlasi kriminaalkurjategija või midagi väga lähedast. Varemalt meil asi nii hull ei olnud. Kas on korrakaitseorganid hakanud tegema paremat tööd ja tulenevalt sellest lihtsalt on enam vähem kõik, kes kuriteo on sooritanud, ka karistuse saanud? Ehk on lihtsalt suurenenud kuritegude avastamise osakaal ja ka tõendamine kohtutes on profesionaalsemaks muutunud?

Kui aga valdav enamus tänases majanduskriisis tagasilöögi saanud ettevõtjatest saab endale kaela kriminaalmenetluse või vähemalt puutub kokku vastavate ähvardustega, kas see tähendab seda, et ettevõtjad on oma olemuselt tugevate kriminaalsete kalduvustega? Või siiski on meie tänane süsteem kuidagi kallutatud?

Selle küsimuse peavad eelkõige lahti mõtestama korrakaitse eksperdid. Üldiseks mõtlemiseks võiks aga olla süvenev trend, et tagasilöök ettevõtluses tähendab Eesti ühiskonnas suurel määral ettevõtja kas lühemaks või pikemaks perioodiks mahakandmist. Kui külge pannakse veel kriminaalkoosseis, siis üheksa ust kümnest jäävadki sellele inimesele meie ühiskonnas suletuks.

Ameerikas tähendab pankrot uut algust, Euroopas tagasilööki ja sageli taandumist ettevõtlusest. Meie sotsiaalses keskkonnas on niigi ettevõtjaid vähe ja kalduvus nende kritiseerimiseks ja neile jala taha panemiseks ülemääraselt suur. Miks me peame andma hoogu sellele, et inimesed ettevõtlusest võimalikult kaugele põgeneksid, et siis hiljem imestada, miks ei laeku tulud riigieelarvesse ja miks SKP väheneb. Ehk mõtleme pisut selle peale.

Inimesed hirmul majandustuleviku pärast – Ei usaldata riigi juhtkonda?

2010-01-09T13:21:00.001+02:00

Postimees Online vahendab täna Saar Polli esitletud Flash Eurobarometeri uuringut, mille kohaselt usuvad ligi pooled Eesti elanikud, et aasta jooksul läheb nende pere majanduslik olukord raskemaks.

Vastavalt uuringule usub 41 protsenti Eesti elanikest, et lähema aasta jooksul läheb nende pere rahaline seis raskemaks. Läti ja Leedu elanikud on veel pessimistlikumad. Lätlastest usub oma majandusliku seisu halvenemist 64,8 protsenti ja leedukatest 57,9 protsenti.

Euroopa 27 riigi keskmine on aga märksa optimistlikum. Euroopas kardab oma majandusliku seisu halvenemist üksnes 25,9 protsenti.

Majanduse kriisist väljumiseks on väga tähtis see, millised on inimeste ootused ja lootused. Kas inimesed loodavad positiivset tulevikku ja käituvad vastavalt – see tähendab, et kulutavad raha, omavad tarbimistkindlust ja seega aitavad majandust elavdada. Sellest, et kui Eesti tarbijad hakkaksid taas oma raha kulutama, siis aitaks see kaasa meie majanduse taastumisele, on palju räägitud.

Nii, nagu haige inimene paraneb kergemini, kui loodab paraneda, nii taastub ka positiivsete ootustega majandus pessimistlikumast kergemini.

Paraku on eestlased palju pessimistlikumad, kui eurooplased tervikuna. Et meist saaks jälle Euroopa tiiger ja kiire edasipüüdleja majandus, selleks peaksime ikkagi olema hoopis positiivsemad, kui eurooplased keskmiselt.

Millest tuleb meie pessimism? Miks inimesed ei usu majanduse taastumisse? Kas põhjused on seotud sellega, et inimesed ei usu meie poliitilist juhtkonda?

Ehk peaksime siin tõsiselt mõtlema.

Aasta algas tööpuuduse kasvuga

2010-01-08T23:25:00.001+02:00

2010. aasta esimene töönädal on lõppenud ja majandus on teinud uue aasta esimesed sammud. Peamiseks majandusuudiseks uuest aastast on kahjuks aga see, et ajavahemikul 1.-7. jaanuar võttis end töötukassas arvele 2495 inimest, mis viis registreeritud töötuse taseme 13,4 protsendini.

Me kõik loodame, et meie majanduses hakkavad asjad kohe kohe paremuse poole minema. Ja kui me kõik üheskoos selle nimel pingutame, küll siis positiivse tulemuse ka saavutame. Täna aga jätkab meie majandus allakäiku.

Kaks ja pool tuhat inimest on väga suur hulk. Neil on oma pereliikmed, lähedased ja tuttavad. Kahe ja poole tuhande inimese töötuks jäämine on tragöödja ja ebakindluse allikas vähemalt viiele kuni kümnele tuhandele inimesele.

Kui sellisel viisil mõelda, siis saab selgeks, kui palju probleeme, ebakindlust ja ahastust juba esimene nädal meie majanduses tõi. Kuid sellised olukorrad on meil kahjuks olnud tavaks juba paljude nädalate ja kuude jooksul. Mõni nädal registreerub töötutena tuhatkond inimest, mõni nädal jälle kaks tuhat. Inimesed on selliste uudistega sedavõrd harjunud, et ei mõisteta enam sellise informatsiooni sisu ja tähendust.

Mitmed arvamusliidrid on meie majandusele ennustanud peatset kasvu ja taastumist, millega kaasneksid paratamatult ka töökohad. Kiiret taastumsit on meile ennegi ennustatud, kuid kahjuks ei ole see veel tänaseks reaalsuseks saanud. Loodame, et nüüd lõpuks ikkagi hakkab valgus tunneli lõpus paistma ja töökohtade kadumine asendub nende tekkega.

Et aga positiivse stsenaariumi tõenäosust suurendada peame kõik üheskoos igapäevaselt pingutama. Loodame, et juba lähemad kuud tulevad positiivse pöörde kuud nii majanduses kui ka poliitikas. Edasiminekuteni jõuame aga eelkõige olukorras, kus süsteemselt hakatakse tegelema suunava majanduspoliitikaga ja lõpetatakse majanduse allakäigu kõrvaltvaatamine.

Kas uue hooga allamäge?

2010-01-04T11:36:00.001+02:00

Eestimaa on peale pikki pühi ja uusaasta vastuvõttu täna taas tööle asunud. Uus aasta on saabunud ootuste ja lootustega, et kõik läheb paremini, asjad hakkavad liikuma, probleemid hakkavad lahenema.

Kuidas tänane päev, seega uue aasta esimene tööpäev, meile siis paistab? Mida meile räägitakse ja pakutakse?

Tänane Päevaleht kirjutab loo sellest, kuidas laenuvõlgnike suurem korteritest väljatõstmine läheb lahti kevadel. Ajaleht toetab teemat ka analüüsiga sellest, et Eesti valitsus ei tegele piisavalt inimeste vaesuse probleemiga.

Postimees kirjutab täna pikema loo sellest, et uuel aastal on riik õhem ning maksud suuremad. Leht lisab veel sellised pealkirjad, nagu „Majandus langes sügavamale kui kardeti” ja „Majandusanalüütikud: Eestit ootab ees paigalseisu aasta.”

Äripäev Online lisab omalt poolt hoogu sellega, et statistiliste andmete põhjal tehtud analüüsiga väidab, et keskmine palk liigub languse suunas.

Uudised uue aasta alguses on seega problemaatilised ja ega ei saanudki loota seda, et majanduses kalendri järgi ootamatu muutus toimuks. Kõik sõltub ikka meist endist ja sellest, kui aktiivselt me õiges suunas edasi töötame. Lisaks on selge veel see, et majandus on pragmaatiline süsteem ja mida iganes me ka ei räägiks või millist iganes infot välja ei paiskaks, majandus hakkab kosuma vaid siis ja siis, kui selleks on reaalsed põhjused. Ei kalender, valitsuse demagoogiline optimism ega ka mingi muu imetrikk meid edasi ei aita.

Head uut aastat!

2010-01-02T12:02:00.001+02:00

2010. aasta on täie hooga käima minemas ja inimesed on pühadest ärkamas. Mida toob siis 2010. aasta meile meie majanduses ja poliitikas?

Raske üheselt öelda. Eks me kõik loodame paremat. Me kõik ootame, et meie tööpuudus ei kasvaks enam ja töökohad hoopiski hakkaksid taastuma. Me kõik mõtleme, et varsti peaks välisraha sissevool jälle Eesti majandust arendama hakkama ja meid rahanäljast üle aitama. Välisinvestor tuleks taas siia, tootmine läheks ülesmäge, palgad hakkaksid taas kasvama, maksutulud kasvaksid, sotisaalküsimuste lahendamiseks oleks rohkem raha jne.

Eks me kõik pingutame selle nimel. Kes püüab võimaluste piires seista selle eest, et meie õiguskeskkond oleks võimalikult sobiv meie uueks arenguhüppeks. Kes võtab riske ja mõtleb sellele, kuidas luua töökohti ning mida eksportida. Kes proovib oma igapäevast tööd teha võimalikult hästi ja oma oskusi pidevalt arendada. Eks igaüks pingutab omamoodi, kuid kõik koos oma jõupingutused ühendades suudame kindlasti palju ära teha.

Üldiselt tundub, et 2010. aasta tuleb positiivne aasta. Me kõik loodame seda ja pingutame selle nimel. Eks meie ühiskonnas on momente, mida kiiresti peab parandama ja muutma alates riigi tipust ja lõpetades kõige spetsiifilisemate nishidega. Selle nimel peab palju tööd tegema, kuid üheskoos pingutades saame hakkama. Head uut aastat!

Kas maksude maksmine muutub arulageduseks ka Eestis?

2009-12-08T19:41:00.001+02:00

Äripäev Online refereeris eile Läti portaali rus.db.lv, kus kirjeldati, et maksude tasumine on Lätis saanud arulageduse märgiks. Läti ettevõtluskultuuris on toimunud murrang. Maksude maksjasse on hakatud suhtuma kui vaimselt haigesse inimesesse.

Läti ettevõtjad ei soovi enam maksta teovõimetu riigi ülalpidamise eest. Valitsus tõstab makse hariduse ja tervishoiu ülalpidamise ettekäändel, kuid need teenused on juba tasulised. Ettevõtjad leiavad, et valitsuse tasemel on heaks kiidetud konkurentsivõime vähendamine ning selle eest ei pea ettevõtjad tasuma.

Selline suhtumise muutus Lätis näitab väga ohtlikku trendi. Kui saavutatakse tase, et suurem osa ühiskonnast (või ettevõtjate hulgast) peab maksude tasumist olemuslikult haigeks käitumiseks, siis on riigil väga raske üldse sundida inimesi makse tasuma. Kui maksudest hoidujaid on vähemuses, siis saab riik oma sunnimeetmetega neid jõuliselt mõjutada. Kui aga maksudest hoiduvad enamus, siis ei ole riigil nende ohjamiseks jõudu. Veelgi enam, kui riigile raha ei maksta, siis ei saa ju jõustruktuure üldse töös hoida. Tegemist on ohtlikult kontrolli alt väljuda võiva ahelreaktsiooniga.

Läti kogemus näitab, et kusagil on maksustamise piir. Eelkõige on kusagil piir põhjendamatul ja ebaratsionaalsel maksustamisel. Riigi kodanikud ja ettevõtjad on valmis raskes olukorras suuremat maksukoormat kandma, kuid seda ikka ainult seni, kuni nad tunnevad selle põhjendatud või õigustatud olevat. Kui asi läheb aga rumalaks ja sihipäratuks lausmaksustamiseks, siis võib maksustamise püüe üldse läbi kukkuda.

Läti kogemus on väga heaks õppetunniks Eestile. Üldises majanduslanguses käime Lätist paar sammu tagapool ja hoiame kogu aeg hinges lootust, et meil asi nii hulluks ei lähe. Samas, kui parempoolne lausliberalistlik valitsus jätkab aga maksude valimatut ja ettevõtluskeskkonda surmavat tõstmist, siis võime ka oma ühiskonnas ühel hetkel kohata protestivastuhakku maksude tasumisele üldse. See päev ei pruugi olla kaugel.

Seega kutsun äärmise ettevaatlikkusega suhtuma maksude tõstmisesse, mida koalitsioon on järjepidevalt riigieelarve kriiside lahendamiseks kasutanud. Läti ei ole meist kaugel ja lõunanaabrite eeskuju võib olla ka meie riigis nakkav. Ärgem anname selleks täiendavat põhjust.

Millal ja kas töökohad ikkagi tekivad?

2009-12-06T12:42:00.003+02:00

5. detsembri Päevaleht Online kirjutab CV Online Latvia poolt tellitud küsitlusest, mille käigus avaldasid oma seisukohta 590 tööandjat kõigist kolmest Balti riigist. Ligi pooled neist ütlesid, et kavatsevad lähema kuue kuu jooksul töötajaid juurde palgata.

Tulemused olid üsna sarnased kõigi kolme Balti riigi osas, kuid kõige suurem osakaal töötajate juurdepalkamise suhtes positiivselt meelestatud firmade osas oli Lätis. Meie lõunanaaber tundub olevat edasiste majandusväljavaadete osas kõige positiivsem.

Kas tegemist on uue tõusu algusega? Üks küsitlus on ilmselt pisut liiga väike alus selleks, et kohe uuest tõsust rääkida. Küll aga näitab see seda, et ettevõtluses on olemas positiivsed meeleolud ja ootused edu edasiseks edenemiseks. Kas ootused tulenevad reaalsest ja adekvaatsest turutunnetusest, või on tegemist lihtsalt kõhutundega, et peale lõputut langust peab ikkagi tõus tulema, on raske öelda.

Kuna Läti on kõige optimistlikum ja samas on Läti olukord kõige hullem, see ikkagi viitab sellele, et positiivsetel ootustel võivad olla puhtpsühholoogilised põhjused. Mida raskem on seis, seda rohkem hakkab inimene lootma. Teiselt poolt on positiivne ootus hea sõltumata sellest, mis on selle ootuse põhjuseks. Kui inimene loodab, siis ta ka tegutseb. Tegevus võib aga ikkagi viia tulemusteni.

Eesti tänane seis tööpuudusega on aga hull. Pidevalt lisandub tuhandeid ja tuhandeid inimesi, kes jäävad tööst ilma. Iga tööst ilmajäämine on tragöödia selle inimese suhtes ja ühtlasi ka negatiivne löök tervele majandusele. Tegemata töö on ju ka saamata jäänud majanduskasv ja loomata väärtused. Väärtused, mida ei looda ei saa toetada ka meie edasist arengut, uusi sissetulekuid ja uusi töökohti.

Peame lootma, et esmased viited majanduse paranemisest on reaalsed ja viivad meid uuele kasvule. Samas ei tohi mingil juhul käed rüpes istuda ja niisama passida. Peame edasi liikuma ja tegema oma parima igas päevas.

Munitsipaalpindade üürihind on tundlik ja oluline teema

2009-12-02T18:30:00.003+02:00

Eile viis Päevaleht Online poliitikute ja ekspertide hulgas läbi küsitluse teemal, mida arvata Tallinna müügimaksust. Aruteluga liitusid aktiivselt ka Delfi ja mitmed muud väljaanded. Ka minul oli võimalus antud küsimuses arvamust avaldada. Proovisin oma arvamuses keskenduda olulisemale, mis selle teemaga minu hinnangul seondub, ehk siis munitsipaalpindade üürihinna tõusule. Alljärgnevalt toon ära oma arvamuse, mis eile ajakirjanduses avaldati.

Munitsipaalpindade üürihinna tõus võib mõnele üle jõu käia

Eesti Üürnike Liidu esinaine ning keskerakondlasest riigikogulane Helle Kalda sõnul võib teatud juhtudel olla Tallinna poolt planeeritav 20 protsendiline üürihindade tõus mõistetav.

„Kui seadust järgida, siis on põhimõtteliselt linnal õigus üürihinda tõsta, kuid kindlasti on inimesi, kes ei suuda seda maksta,“ ütles Kalda Päevaleht Online’ile. „Osadel munitsipaalpindadel on üür väiksem, teistel suurem,“ lisas ta.

Kalda leidis, et mingis mõttes on loogiline, et teatud aja möödudest tõuseb nende pindade hind, mille eest makstakse endiselt kuni kümne aastat kehtinud tariifide järgi. Samas leidis ta, et kui hinda tõstetaks kõikidel pindadel automaatselt 20 protsenti, siis polek see õige.

Kalda sõnul ei saa hinda tõsta ka neil üürnikel, kes on pinna üürile võtnud vahetult enne muudatuse jõustusmist, sest aasta jooksul ei tohi kaks korda üüri tõsta. Tallinna linnavalitsus saatis täna volikokku 2010. aasta eelarve, milles sisaldub ühe tuluallikana ka 20 protsendiline üürihinna tõus linna pindadel ning sotsiaalmajutusüksuste kohatasu tõus. Sellega loodetakse täita linnakassat 3,6 miljoni krooni võrra.

Tallinna abilinnapea Eha Võrk on öelnud, et valmib tänavu 818 munitsipaalkorterit, neist enamik antakse sundüürnike kasutusse. Augusti lõpul esitleti Tallinnas Raadiku tänaval elamukvartalit, kus paiknevate 47,8-83 ruutmeetri suuruste korterite üürihind on 30 krooni ruutmeetri eest.

Kuigi inimestelt küsitakse üürihinnaks 30 krooni ruutmeetri eest, maksab linn volikogu opositsiooni andmetel sama pinna eest projekti arendajale renti 136 krooni ruutmeetrist. Soodsa üürihinnaga saavad Raadiku tänava kortereid linnalt taotleda rahvastikuregistris Tallinna elanikuna arvel olevad noored pered ning Tallinna sotsiaalsfääri toimimiseks vajalikud töötajad (lasteaednikud ja õpetajad, hoolekandeasutuste töötajad, muuseumide, raamatukogude ja teatrite töötajad, õed, ämmaemandad, hooldajad ja põetajad, Tallinna linna teenindavad politseinikud, päästjad).

Kas pensioni ikka tasub koguda?

2009-11-29T14:41:00.001+02:00

Homme, esmaspäeval on viimane võimalus esitada vastavaid avaldusi ja seega jätkata II samba pensionimakseid. Pension on meie kõigi jaoks oluline tulevikugarantii ja seega valdkond, mille eest kõik hoolitsema peaksime.

Pensionisammastele mõeldes meenub paratamatult asjaolu, et viimasel ajal on üha rohkemad inimesed hakanud kahtlema meie pensionisüsteemi toimimises ja suutlikkuses meie tulevikku garanteerida.

2009. aasta on toonud uudiseid sellest, et valitsus on muutnud oma seisukohti pensionisambasse panustamise osas ja jätnud pensionikogujad omapead. On olnud uudiseid pankade kuritarvitustest neile usaldatud pensioniraha osas. Palju on räägitud erinevate fondide skeemitamistest, mille tulemuseks on jällegi pensioniraha kaotsiminek ja vähenemine.

Pole siis ime, et inimesed kahtlevad ja kõhklevad, kas pensionimakseid on mõtet jätkata. Inimesed ei usu enam Eesti pensionisüsteemi, selle suutlikkust püsida aastakümneid ja tagada rahalist tuge siis, kui mujalt enam suurt midagi tulemas ei pruugi olla. Ainuüksi aasta 2009 on raputanud põhjalikult meie pensionisammaste alustalasid, muutnud olulisel määral reegleid ja vürtsitanud seda kõike lugematute skandaalidega. Nii olemegi jõudnud olukorda, kus inimesed ei usalda enam meie riigi lubadusi ja suutlikkust nende pensionipõlve kindlustada.

Tulemuseks ongi see, et inimesed investeerivad muudesse varadesse, kust loodetakse pensionieas tuge leida. Olgu see siis kinnisvara või omal käel ja riskil aktsiate ostmine. Paljud on otsustanud teha 100%-lise panuse oma laste arendamisesse ja loobunud üldse enda materiaalse tuleviku kindlustamisest. Teatud osa on üldse loobunud tulevikule mõtlemast ja elavad üks päev korraga – kui raha on, siis kulutatakse ära, kui ei ole, siis vaadatakse, kuidas toime tulla.

Selline pensionisüsteemi puudutava ebakindluse levimine ühiskonnas on destruktiivne ja nõrgendab meie üldist võimet tänastele majandusraskustele ühiselt vastu seista. Kas me vajame just uut pensionireformi, kuid suuri muutusi kindlasti. Selline ühiskondlik ebakindlus ei tohi jätkuda.

Kas maksulagi ikkagi aitaks?

2009-11-22T13:48:00.002+02:00

Tööjõumaksud on olnud Eestis vahelduva eduga pidevalt päevakorral. Seda nii tulenevalt vajadusest muuta Eesti atraktiivseks välismaisele kompetentsele tööjõule kui ka eesmärgiga vähendada meie tööpuudust. Palju on räägitud tööjõumaksudele lae kehtestamisest, sest see peaks aitama tuua riiki seda sorti töötajaid, keda Eesti eelkõige vajab. Eesti liiga suured tööjõumaksud olevat takistuseks meie arengule.

Tänase Äripäev Online vahendusel propageerib Tallinna Ülikooli Tuleviku-uuringute instituudi direktor Erik Terk järjekordselt lae kehtestamise vajadust tööjõumaksudele. Terk’i väitel võtaks lagi maha takistuse kõrgepalgaliste tippspetsialistide sissetoomiseks Eestisse, keda vajame keeruliste toodete-teenuste tootmiseks.

Tööjõumaksudele lae seadmise vajadus on loogiliselt argumenteeritud. Siiski jäävad ülesse veel mitmed küsimused. Kaks olulisemat oleks ehk järgmised:

Esiteks on meil olemas oma haridussüsteem, oma hästi koolitatud inimesed ja tulenevalt sellest väga kompetentne tööjõud. Oma inimeste head taset oleme kiitnud ja just seda pidanud meie majanduse peamiseks tugevuseks. Kas nüüd siis oleme seisukohal, et meie inimesed ei ole üldse sobivad meie majandusmudeli muutusteks? Kas oleme loonud endale pettekujutuse, et meil on hea kvaliteediga ja atraktiivne tööjõud välisinvestoritele? Kas ainukeseks edasimineku variandiks on välistööjõud ja omade inimeste arendamine ei vii tulemuseni?

Teiseks on ikkagi küsimus selles, et kas madal tööjõumaks on üksi piisav, et meie riik areneks? Maailmas on palju maksuparadiise, kus tööjõumaksud on madalad või puuduvad üldse. Miks ei ole aga täheldatud seda, et tipptasemel tasustatud tööjõud nendesse piirkondadesse koonduks? Pigem meeldib tippspetsialistidel elada ja töötada arenenud riikides ja seda vaatamata suurtele maksudele. Sellest loogikast lähtudes ei ole sugugi mitte kindel, et kui Eesti majandusruum muul viisil järgi ei tule, et siis oleks kasu ka tööjõumaksude lae kehtestamisest.

Seega mõelgem enne, kui tööjõumaksudele lage panema läheme.

Inimesed hääletavad Eesti vastu

2009-11-21T13:16:00.001+02:00

Eestis on palju arutatud selle üle, et kui palju inimesi on riigist lahkunud, kas nad on lahkunud jäädavalt ning kas see lahkumine on Eesti tulevikku silmas pidades hea või halb.

Tänane Eesti Päevaleht kirjutab, et Eestist on minema läinud umbes Viljandi linna jagu inimesi. See on suur hulk. Artiklis mööndakse, et lahkujate arv võib olla veel paljugi suurem, sest ega kõik lahkujad ei ole oma lahkumise kohta informatsiooni andnud.

Eestist äraminejate hulgas on kolm neljandikku 15-49 aastased inimesed. Ehk siis parimas tööeas ja parima potentsiaaliga elanikud. Iga inimese lahkumine on Eestile suur kaotus, kuid sellises tööeas inimeste minek paneb suure põntsu meie majandusele ja üldse väljavaadetele edasiselt majanduskasvu näha.

Viljandi linna jagu inimesi võiksid moodusatada töötajaskonna mitmele maailma perspektiivis vaadatuna suurfirmale, millel oleks piisavat suutlikkust eksportida väga paljudesse sihtriikidesse, mille mahud tagaksid piisava konkurentsisuutlikkuse ja mille üldine suurus teatud stabiilsuse turul. Kui need lahkunud inimesed oleksid meil siin ja motiveeritud organiseeruma selliste suurettevõtmiste alla, siis oleks Eestile sellest väga suur abi. Kahjuks on see potentsiaal aga hetkel Eesti majanduse käeulatusest väljaspool.

Palju on arutatud selle üle, et inimeste rahvusvaheline liikumine on hea ja Eestile on kasulik, kui inimesed rahvusvahelist kogemust omavad. Probleem on pigem selles, et paljud lahkujad ei soovi enam Eestisse tagasi pöörduda. Inimesed ei lähe mitte kogemust omandama, et seda hiljem Eestis rakendada. Inimesed lähevad, et rakendada ennast jäädavalt teiste riikide heaks.

Turumajanduses öeldakse, et kliendid hääletavad oma rahaga, millist toodet või teenust osta – ehk siis millise ettevõtte kasuks ja millise vastu. Sama analoogia kehtib ju ka riikide kohta. Inimesed hääletavad, kus elada ja kus mitte. Kuna Eesti on eelkõige lahkumiste riik, siis järelikult hääletavad inimesed ju Eesti vastu. Me peaksime tegema sellest oma järelduse ja lõpetama eneseimetluse.

Tarbijakaitse pole piisav abi maksejõuetuse korral

2009-11-17T19:08:00.001+02:00

Delfi avaldab täna tarbijakaitse oktoobrikuu statistikat. Muuhulgas toob väljaanne rõhutatult välja, et inimesed kaebavad tarbijakaitsele laenude ja liisingute pärast. Kurdetakse ka muude finantsteenuste ja rahaliste kohustuste üle.

Kas Tarbijakaitseamet ei tegutse piisava hoolega, finantsteenuste osutajad on mingil põhjusel pidevalt ületamas teenuste osutamisele kehtestatud lubatud piire või on probleem pigem majanduslangusega üha laiemalt levivas maksejõuetuses?

Eestis ringi vaadates ja igapäevaseid uudiseid jälgides viitab kõik sellele, et meie majanduslangusest tulenev maksejõuetus süveneb. Tarbijakaitseametisse seoses laenude ja liisingutega esitatud kaebused on vaid indikatsiooniks sellest, et inimesed ei tule kohustustega toime ja seoses sellega proovivad vaidlustada erinevaid teenuse osutamise aspekte. Loomulikult võivad mõned kaebused olla põhjendatud ja peale Tarbijakaitseameti sekkumist üldine olukord turul paraneda, kuid siiski viitavad kaebused ka raskele olukorrale majanduses.

Inimestest tuleb aru saada. Kui olukord läheb keeruliseks, siis otsitakse abi. Muuhulgas pöördutakse tarbijakaitsesse. Riigi roll ongi inimesi abistada ja teha seda igal võimalikul viisil. Tänast olukorda arvestades peaks riik aga osutama inimestele märksa sisulisemat abi, kui see, et meil on tarbijakaitse. Laenude ja liisingute võtjad vajavad tänasel turul märksa suuremat toetust, kui Tarbijakaitseamet saab ja peab osutama.

Seega jõuame ikkagi tagasi sinnamaale, et riik on jätnud inimesed oma muredega omapead. Majanduslangus on parempoolse valitsuse arvates üksnes inimeste endi mure ja igaüks peaks vaatama ise, kuidas hakkama saab. Eesti inimesed aga nii ei arva. Riik peab olema inimeste jaoks, mitte aga mingite huvigruppide teenistuses.

Nüüd siis hakkamegi kütet välja lülitama

2009-11-15T13:59:00.001+02:00

Majanduslangus hakkab enne talve saabumist uut hoogu võtma, nagu on ka mitmel pool varemalt ennustatud. Äripäev Online avaldab täna loo sellest, kuidas Tallinna Küte on võlgade tõttu jätnud kütteta viis maja. Korteriühistu on jäänud sooja eest võlgu – soojatootja keerab kraani kinni ja ühistu vaadaku ise, kuidas edasi läheb.

Kaugküttesüsteemi omapära tõttu ei ole võimalik üksikuid kortereid eraldi süsteemist välja lülitada, mis tähendab seda, et võlgade tõttu võetakse soe ära kogu majalt. Kütteta jäävad ka need korterid, mis on sooja eest korrektselt tasunud.

Korteriühistute seas on hakanud levima arusaam, et pankrotimenetluse käivitamine võimaldab võla maha kirjutada ja seega sooja väljalülitamist vältida. Tallinna Küte aga sama meelt ei ole ja lihtsalt keerab kraani kinni.

Ühesõnaga oleme jõudnud sinnamaale, et kardetud karm majanduslanguse talv on saabumas ja esimesed majad jäetakse külmaks. Millal Eestis selline aeg viimati oli, et majad ei saanud kütet? Eriti ei mäletagi, kuid nüüd on see siin käes.

Tänast Eesti majanduse olukorda vaadates ei ole absoluutselt mitte mingit kindlust, et neile viiele majale ei järgne järgmised viis, siis kümme ja nii edasi. Probleem ei ole ju tegelikult selles, et need viis maja kuidagi eriti erandlikult pahatahtlikult oleksid käitunud ega ka mitte selles, et Tallinna Küte põhimõtteliselt kiusu ajab. Probleem on ikka selles, et üldine majandusfoon on nõrgenev, majanduse kiire taaskäivitumise märke ei ole ja ka valitsus ei aita sellele kaasa.

Informatsioon kütte väljalülitamisest peaks olema tõsiseks probleemsignaaliks ka neile, kes senimaani meie majanduse rasket olukorda tõsiselt ei võta või arvavad, et homme algab kiire majanduskasv ja kõik hädad kaovad iseenesest. Tuleks tulla maa peale ja midagi sisulist ette võtta.

SKP näitas tõde valitsuse kohta

2009-11-12T20:20:00.001+02:00

Tänane päev tõi palju selgust meie majanduse tervise kohta. Majanduslangus jätkub vaatamata sellele, et suur hulk poliitikuid, eksperte ja ettevõtjaid ootasid languse peatumist. Kolmas kvartal oli ikkagi halvem kui teine.

Suuresti põhjustas majanduse edasist langust sisetarbimise jäktuv vähenemine. Inimestel ei ole raha, et teha oste ja kanda eluks vajalikke kulutusi. Varasemate aastatega võrreldes ollakse sunnitud märksa tagasihoidlikumalt läbi ajama. Töötasud vähenevad, laenude teenindamine võtab üha suurema osa sissetulekutest, täiendavaid laene antakse-võetakse vähem jne.

Eksport ei ole suutnud tekitada olukorda, et meie SKP suudaks tõusta vaatamata sisetarbimise kiirenevale vähenemisele. Eesti tervikuna ei ole leidnud üldläbivat konkurentsieelist, mis võiks meid maailmakaardi majanduslanguse taustal särava tähena eredalt esile tõsta.

Mis saab edasi? Sisetarbimine kasvama ei hakka. Eksport ka väga kiiresti meil hoogu üles ei võta. Tööpuudus jätkab suurenemist.

Mida teha? Teiste riikide kogemus näitab, et riigi poolne sekkumine majandusse on vajalik. Paljud edukad riigid on kasutanud majanduse stimuleerimise pakette ja need on ka mõju avaldanud. Eesti on sellist käitumist ignoreerinud ja arvanud, et meie majandus hakkab taastuma iseenesest.

Tänane langus 15,3% tõestab veenvalt, et ilma riigipoolse sekkumiseta meie majandusest nii pea tõusjat ei pruugi saada. Kas 15,3% paneb Ansipi valitsusele mõistuse pähe. Ei usu. Seega peavad Eesti inimesed tegema oma järelduse ja ütlema selgelt oma seisukoha. Tänane majanduslanguse number on piisav põhjus selleks.

Pankade hea eeskuju võib palju aidata

2009-11-09T12:06:00.001+02:00

Postimees käsitleb täna laiapõhjaliselt teemat sellest, kuidas pangad on asunud jälle julgemalt eluasemelaenu andma. Postimehe väitel on hapude laenude kasvu pidurdumine julgustanud panku jälle rohkem eluasemelaenu andma. Oma juhtkirjas nimetab leht pankade käitumist lausa päikesekiireks sügistaevas.

Eesti majandus on keerulises olukorras, mingit kiiret kasvu ega taastumist ei paista kusagil. Hapude laenude maht kasvab, kuid mitte enam nii kiiresti. See võib viidata languse põhja saabumisele kui ka ajutisele laenuteenindusvõime paranemisele enne uut halvenemist. Ega majandusprotsessid ei toimu ju sirgjoont mööda. Täpselt me ei tea, mis tulemas on.

Postimehe suhtumist ja pankade käitumist tuleb aga igal juhul positiivselt esile tuua ja kiita. Ega halisemine ei vii mingisuguselegi tulemuseni. Pangad on asunud riske võtma ja oma õlga alla panema selleks, et inimesed saaksid taas kodusid osta, kinnisvaraturg hakkaks natukenegi kosuma ning meie majanduses taas raha liikuma hakkaks. Pangad usuvad meie riiki.

Sageli on elus nii, et keegi peab otsa lahti tegema ja esimene julge olema. Kui pangad on valmis riske võtma, siis ehk tulevad ka teised kaasa. Ettevõtjad hakkavad jälle julgemalt käituma, töö kaotanud inimesed leiavad endast juhlgust ja võimet ettevõtlusesse minna, välisinvestorid hakkavad tähele panema meie taastumist.

Siin tuleb vaid pöialt hoida, et pankade poolne käitumine jää sulatamisel ei jää järgijateta. Riik peab tegema omalt poolt ka kõik selleks, et tekkiv majandusjõud saaks kusagile haakuda ja leiaks soodsa pinnase arenguks. Kui me läheme kõik koos, küll siis hakkama saame.

Majanduslangus sunnibki haiged tööle

2009-11-06T11:33:00.001+02:00

Palju on ennustatud seda, et praeguse talve saabudes muutub olukord meie majanduses tõsiselt hulluks. Peiteperiood saab läbi ja inimestele hakkab kohale jõudma, kui hullus olukorras me tegelikult oleme. Eestis on lumi maas. Ilm on sombune ja päevad hämarad ning lühikesed. See ennustatud hull aeg on kätte jõudnud. Milliseks majandusolukord täpselt kujuneb, seda näitavad lähimad nädalad ja kuud. Kas meid ootab majandusliku olukorra halvenemine, või hoopis paranemine, ka seda saame teada.

Majandusprobleemide süvenemisest on kahjuks aga mitmeid märke. Tänane Postimees kirjutab loo sellest, kuidas rahapuudus ja hirm töö kaotamise ees ajab haiged tööle. Inimesed on viimase kolme kuu jooksul võtnud välja varasemast poole vähem haigus- ja hoolduslehti. Põhjus väidetakse olevat selles, et inimesed kardavad oma töökoha kaotust ja jätavad haiguslehe kui vähegi võimalik võtmata. Haigusleht võetakse vaid väga tõsiste haiguste puhul.

Inimesed pelgavad, et töölt eemal oldav aeg võib tekitada olukorra, kus tööandja lihtsalt leiab teise inimese ja küll siis ka formaalne võimalus töösuhte lõpetamiseks leitakse. Samuti kardavad töötajad seda, et tööandja saab pahaseks, kui peab haiguslehe eest maksma ja uurivad võimalusi, et kas saaks haige olla sellisel viisil, et tööandja ei peaks maksma.

Seega kätte on jõudnud pikalt kardetud olukord, kus majanduslangus hakkab üha enam võtma võimalust oma tervise eest hoolitseda ja haigusi ravida. Mis sest, et täna on initsiaatoriks haiged ise – nende käitumine on ju tingitud ainult majandusliku turvatunde puudumisest ja kartusest tuleviku ees.

Kui ühiskonnas ei saa või ei julgeta enam haigusi ravida ja puudub sotsiaalmajanduslik turvalisus, siis on see riigi probleem. Kui inimestel kaob tervis, siis pole ka mõtet rahal ega riigil tervikuna. Ei ole mõtet kuulata või veel vähem uskuda optimistlikke prognoose kohe-kohe taastuvast majandusest, kui tegelikult ei saa meie ühiskond enam lubada isegi haigete ravi. Vaadakem lahtiste silmadega, mis meie ümber toimub ja tehkem sellest oma järeldused.

Ettevõtlus, kas riikliku tähtsusega küsimus?

2009-11-04T11:58:00.002+02:00

Eesti Päevaleht toob täna ära analüüsi riikliku tähtsusega küsimuse – Eesti ettevõtluskeskkonna arendamise – edusammudest ja tagasilöökidest. Päevaleht püstitab küsimuse, et kuna Riigikogu arutas ettevõtluse arendamise küsimust möödunud aastal, et mida siis ikkagi vahepeal on ära teha jõutud.

Analüüsis leitakse, et üht teist on tehtud ja sellest on ka ehk kasu olnud. Samas, kui nüüd lehe positiivne hoiak kõrvale jätta, on Eestis ringi vaadates aasta jooksul asjad ainult hullemaks läinud. Tööpuudus on kasvanud, makseprobleemid süvenenud, ettevõtted lähevad ridamisi pankrotti, silmapiiril ei helenda mingit kiiret ja positiivset turbolahendust.

Ettevõtlus on riikliku tähtsusega küsimus, kui parempoolne valitsus ei ole seda sisuliselt nii käsitlenud. Parempoolse lausliberaalse valitsuse ideoloogia seisneb ju selles, et ettevõtlus peab toimima ilma riikliku sekkumiseta. Järelikult ei ole ettevõtlus nende mõistes üldse riiklik küsimus, veelgi vähem mingisugune prioriteet.

Jah, parempoolsed räägivad. Nad seletavad, et ettevõtluse eest peab seisma ja keskkonda paremaks muutma. Tegelikkuses nad selles suunas samme ei astu, vaid pisut ja rohkem formaalselt. Ainult rääkimisest ju ei aita. Kui riik tegudeni ei jõua, siis ka paranemist oodata ei ole.

Ainuke variant on ikkagi see, et parempoolne valitsus peab vahetuma sellise valitsuse vastu, millele on huvi ja suutlikkust ikkagi majanduses midagi ära teha. Isegi kui täna valitsevad lausliberalistid tahaksid ja suudaksid majanduse heaks midagi ära teha, siis nende ideoloogia ei luba seda. Järelikult lahendused ei saagi tekkida. Tegelikult oleme me selle valitsusega tupikseisus sõltumata sellest, kas koalitsioonipoliitikud on suutelised, tahtelised ja huvitatud midagi tegama.

Kas Sotsiaalministeerium annab loobumisvõidu?

2009-11-02T17:20:00.001+02:00

Tänases Päevaleht Onlines on ära toodud sotsiaalminister Hanno Pevkuri arvamus, et tööpuuduse kasv lakkab alles 2011. aasta suvel. Sisuliselt ütleb sotsiaalminister, et meie niigi katastroofiline olukord tööturul läheb iga päeva, nädala ja kuuga üha hullemaks nii sel, kui ka järgmisel aastal ning halvenemine lõpeb alles pooleteise aasta pärast.

Küsimus selles, et kui meile niigi üleloomulikult suurele töötute armeele kogu selle perioodi jooksul veel lisa tuleb, et kuipalju meil Eestis siis töökohti üldse alles jääb või kuidas kogu selle meeletu töötute armeega plaanitakse toime tulla. Eesti ühiskond on tööpuuduse aspektist vaadatuna juba praegu viidud igasuguse taluvuse piirile, mis hakkab siis juhtuma, kui asi sedavõrd palju veel hullemaks läheb? Kuidas olukord meie riigis üldse kontrolli alla jääb?

Sotsiaalministeerium peaks olema aktiivne töötama ja mõtlema selles suunas, et Eestis ei lisanduks enam ainumastki töötut. Või kui ka lisanduks, siis paralleelselt tekiks töökohti rohkemal määral juurde tagamaks tööpuuduse üldise taseme vähenemise.

Mingitest taolistest saavutustest sotsiaalminister ei raporteeri. Pigem annab mõista, et olukord läheb hullemaks ja läheb veel palju palju hullemaks. Uudise foon on selline, et see ei olekski nagu valitsuse rida või probleem – ministeerium on statisti ja olukorra konstanteerija rollis.

Kas Sotsiaalministeerium on andmas loobumisvõitu? Kas sotsiaalminister edastab valitsuse seni varjus hoitud sõnumi, et koalitsioon ei suuda midagi meie kõige hullema majandusprobleemiga – tööpuudusega – ette võtta? Kui asi on tõesti nii hull, siis peaksime kiirelt mõtlema, kuidas siin riigis üldse edasi elada saab. Sellisel viisil igal juhul mitte.

Raske talv saabub – kas töökohad tekivad?

2009-11-01T12:20:00.001+02:00

Eesti majanduse edasisest käekäigust on räägitud pidevalt ja ennustusi on väga erinevaid. Üks adekvaatsemaid ja kahtlemata tõenäolisemaid variante on, et käesolev talv tuleb meile väga raske. Just majanduslikus mõttes ja seda eelkõige rohkem haavatavatele elanikkonna gruppidele. Ühesõnaga inimestele, kes teenivad väiksemaid sissetulekuid või kes on kaotanud töökoha.

Kas lõpuks on Eestis ka loota sellise olukorra teket, kus koondamised lõpeksid ja tööpuudus hakkaks vähenema? Kas on olemas mingigi teoreetiline variant, et selline trendi pöördumine leiaks aset käesoleval talvel ja aitaks meil hullemat madalseisu vältida?

Täna ilmus ajakirjanduses teade, et alates 2. novembrist saab hakata taotlema toetusi töökohtade loomiseks. Raha lubatakse anda kuni 200 miljoni krooni ulatuses. Sotsiaalministeerium loodab, et programmis osaletakse aktiivselt ja see annab majandusele reaalse efekti. Arvestades meie parempoolse valitsuse senist käitumist kõlab uudis töökohtade loomiseks 200 miljoni andmisest mitte niivõrd 1. novembri uudisena vaid pigem 1. aprilli uudisena.

Kui see raha tõepoolest leitakse, taotlejad tõepoolest töökohti looma asuvad ja meie majandus uue hingamise saaks, on see programm loomulikult igati teretulnud. Tallinna linn on ammu erinevate meetmetega töökohtade loomiseks suuri samme astunud. Kui nüüd riik ka lõpuks selles suunas aktiivsemaid samme astub on see igati positiivne. Kahtlust programmi siiruses tekitab vaid asjaolu, et need samad täna võimul olevad parempoolsed jõud on Tallinna programme töökohtade loomiseks aktiivselt kritiseerinud.

Tänane uudis ikkagi sisendab lootust, et Eesti erinevad poliitilised jõud võiksid endale luua kandepinna parteideülesteks kokkulepeteks, mis arendaksid Eesti elu ja päästaksid meid tänasest katastroofist. Töökohtade eest peaksime täna seisma kõik sõltumata sellest, milline on meie täpsem poliitiline vaade ja meelsus.

Äri Eestis jätkub vaeste arvel

2009-10-31T13:40:00.002+02:00

Eestis on palju arutatud selle üle, ja viimasel ajal üha rohkem arutatakse, et meid võib majanduskaosest päästa eksport ja ainult eksport. Just majanduskriis olevat selleks ajaks, kui innovaatilised ekspordiideed päevakorrale kerkivad ja ettevõtjaid neid ellu viima hakkavad.

Paraku tänast majandusolukorra muutust Eestis vaadates neid innovaatilisi ja praktikasse juurduvaid ideid väga palju ei teki. Veel vähem on käega katsutavaid tulemusi. Pigem katsutakse ikkagi taasleiutada võimalusi siseturult kasumit teenida ja loodetakse endiste aegade tagasitulekut. Tõenäoliselt on see ikkagi vale suund.

Tänane Postimees Online kirjutab, kuidas kiirlaenuandjad on asunud leiutama uusi nippe, kuidas oma raha ikkagi väga kallilt välja laenata ja sisuliselt kevadel jõustunud seadusesätetest mööda minna. Asi tundub olevat lausa väga hull, sest Postimees peab vajalikuks seda tegevust laenajatel naha üle kõrvade tõmbamiseks nimetada.

Laenu, eriti kiirlaenu, võtavad ellkõige inimesed, kellel raha hädasti vaja, kes on sattunud majandusraskustesse ja kes suuresti võtavad kalleid laene just ülima häda sunnil. Seega kiirlaenu võtjate näol on tegemist majandusliku riskigrupi või juba probleemse segmendiga. Neid inimesi peab ühiskond toetama, mitte aga laskma areneda trendidel, mis võimaldaksid teha äri vaeste ja kõige nõrgemate arvelt.

Mõelgem Eesti tulevikku silmas pidades sellele, kuidas meie majanduselu saaks suunduda ikkagi kõrge ekspordiväärtuse loomisele ega püüaks kontsentreeruda meie üha vaesuva rahva käest järjest suurema raha väljatrikitamise peale. Arusaadavalt on sisulise ekspordi loomine keerukas, kuid pikas perspektiivis kahtlemata kasulikum, kui äri vaeste arvel.

Tudengid ei pea maksma valitsuse saamatuse eest

2009-10-29T20:10:00.002+02:00

Täna oli Riigikogus arutelu all tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Seaduseelnõuga ei ole võimalik nõustuda, kuna sisuliselt üritab valitsus panna tudengeid maksma koalitsiooni saamatuse ja vigade eest ning anda hoogu meie haridussüsteemi lagunemisele. Eelnõu on otseselt suunatud ka töötajate ja ametiühingute vastu. Kuna teema on oluline toon alljärgnevalt ära oma ettekande teksti:

* * * * * * *

Lugupeetud juhataja, head kolleegid! Keskerakonna fraktsioon ei toeta tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõud, mis piirab maksustatavast tulust tehtavaid mahaarvamisi. Eelnõuga kaotatakse õppelaenu intresside ning ametiühingu sisseastumis- ja liimemaksude tulust mahaarvamise õigus. Eelnõu loogikat jälgides peab Eesti arengu hüvanguks laenu võtnud ja haridust omav inimene loobuma sellest, mida riik on talle lubanud. Riik rikub käesoleva eelnõuga paljude praeguste ja endiste õppurite õigustatud ootust õppelaenude intresside mahaarvamiseks maksustatavast tulust. Selle eelnõuga väljendab riik oma otsest suhtumist haridusse.

Kas on ikkagi õige, et õppelaenu võtja peab käendama majanduskriisi ja valitsuse saamatust riigi rahandust korras hoida? Õppelaenu on inimene võtnud ju selleks, et omandada haridust ja hakata tööle selle sama riigi heaks, mis käesoleva eelnõuga tahab majanduskriisi ja valitsuse saamatust just tema kaela veeretada. Haridust omav inimene on niigi võtnud õppelaenu näol laenuriski, mis võib eriti valusalt kätte maksta tänases madalseisus. Riik peaks minema täna õppida soovivale inimesele appi, aga mitte takistama seda. Juba tänane valitsus ülekohtuselt vähendab 2010. aasta eelarves riikliku koolitustellimust mahus 84 miljonit krooni. Selle eelnõuga haridusvaenulik suund jätkuks.

Kuid hullemgi veel, riigieelarvetuludele avaldab eelnõus toodud mahaarvamiste kaotamine esmakordselt mõju alles 2011. aastal. Seega me toome lühinägelikult ohvriks õppelaenu võtjad, kuid riigieelarve rasket seisu 2010. aastal ei paranda see mingilgi määral. Selle eelnõuga tekitab valitsus tagasilööke meie haridussüsteemile, õppurite suutlikkusele ja motivatsioonile ning üldisele õiguskindlusele.

Majanduses on reegel, et ... lahendamine teatud viisil võib kaasa tuua teise probleemi tekke. Kogu iva seisneb selles, et tuleb otsida lahendusi, mille positiivne efekt on suurem kui negatiivne efekt, et ühiskond tervikuna võidaks. Eelnõu omab vaid negatiivset efekti. Milleks seda üldse välja pakkuda ja veel vastu võtta?

Eelnõuga toome majanduskriisi ohvriks ka töötajad. Ametiühingud on töötajate jaoks tugisambaks ning riik peaks ametiühingute tegevust soodustama. Riik peab kaitsma nõrgemaid ja ametiühingud on vahend selle eesmärgi täitmiseks. Tulenevalt sellest, ei saa kuidagi nõustuda eelnõus toodud põhimõttega ametiühingu sisseastumis- ja liikmetasude mahaarvamise lõpetamiseks füüsilise isiku maksustavast tulust.

Töötaja on töösuhte nõrgemaks pooleks ja riik peab teda kaitsma. Eelnõule on andnud negatiivse hinnangu ka Eesti Ametiühingute Keskliit, mille arvamuse kohaselt võivad sellised muudatused alandada soovi ametiühingutega liituda. Aga võib-olla ongi tänase valitsuse soov, et ei oleks ametiühinguliikmeid, kes saaks protestida ja poleks siis ka täna õdesid ja arste tänavatel?! Kahjuks üliõpilasesinduste arvamust isegi ei küsitud. Eriti naeruväärne on see, et kogu eelnõu tehtava kahju tulemusena võidab riik 2011. aastal ainult 35 miljonit. Eeltoodust lähtuvalt Keskerakonna fraktsioon hääletab eelnõu vastu.

Milleks on Mustamäel mänguväljakud?

2009-09-06T13:29:00.002+03:00

Eilne Eesti Päevaleht avaldas artikli teemal, et Mustamäe mänguplatsid tõmbavad ligi joodikuid, mis häirib lapsi ja seega teeb mänguväljakute kasutamise keeruliseks.

Kahtlemata on probleem olemas ja sellega peab tegelema. Nagu ka artiklist kenasti välja tuleb tegeleb teemaga Mustamäe linnaosavalitsus, munitsipaalpolitsei ja politsei. Samas ei saa kedagi keelata mänguväljakul viibida, kui inimene parasjagu seadust ei riku – see aga häirib lapsi ja lapsevanemaid.

Mänguväljakute küsimusel on ikkagi ka teine pool. Mänguväljakud on Mustamäele rajatud, need on olnud laste ja lapsevanemate poolt hinnatud, need on toonud inimestele palju rõõmu ja muutnud Mustamäed märksa paremaks elukohaks. See positiivne, mis mänguväljakutest on tulenenud on ikkagi kordades suurem, kui see, et seal on tekkinud mõned probleemid.

Loomulikult on hea, kui ajakirjandus osutab tähelepanu probleemkohtadele ja aitab sellega kaasa lahenduste tekkele ühiskonna kitsaskohtadele. Samas jätab Päevalehe käsitlust pisut kallutatud mulje, justkui ei oleks mänguväljakute puhul tegemist mitte hea ja vajaliku algatusega vaid pigem probleemkoha loomisega. Päris nii see ka kindlasti ei ole.

Katsugem maailma näha rohkem läbi positiivse vaatenurga. Sellest võidame kõik.

Keskerakonna võimas tulek

2009-09-05T23:44:00.001+03:00

Täna toimus Keskerakonna valimiskonverents. See oli võimas, läbimõeldud, suure töö tulemus ja eekõige näitaja sellest, et Eesti valimismaastikul on toimumas olulised muudatused. Inimesed saavad üha enam aru sellest, et meie edu suureks võtmeküsimuseks on ikkagi see, kas poliitikud on südamega meie riigi arendamise eest väljas või mängitakse lihtsalt mingeid kitsaid oma ringkonna mänge.

Riigis võimul olevad parempoolsed on viinud meie majanduse allakäigule. Paljudes kohalikes omavalitsustes võimul olev Keskerakond on teinud väga palju kohalike inimeste heaks ja suutnud vastu seista riigivõimu poolt loodud majanduskaosele. Tänaseks on olemas reaalsed tulemused ja näitajad, kes on mida teinud ja kelle poliitika on kuhu viinud. Märgid näitavad ja inimesed mõistavad, et Keskerakond on õigel teel ning Keskerakonna toetamine on ka Eesti arengu ja majanduse toetamine. Keskerakonna võim on garantiiks majanduslanguse süvenemise vastu ja võimalus suunduda kiirelt uuele tõusule.

Eesti inimesed ja Keskerakond teavad, et keskpartei on õigel teel. Sellest ka Keskerakonna julged ja otsustavad sammud. Keskerakond ei poe valimisliitude selja taha ega näe mingit vajadust maskeeruda. Keskerakonna nimekirjades kandideerib kohalikel valimistel kokku ligi 3000 kandidaati, Tallinnas neist umbes 300. Keskerakond tuleb oma nimekirjadega välja enam, kui 200-s omavalitsuses üle Eesti.

Keskerakond on tugev, Keskerakond on õigel teel, Keskerakond teab, mida taotleb ja Keskerakonnal on rahva toetus. Valimiskonverents on peetud ja valimised lähenevad iga päevaga. Jääb vaid kõigile poliitikutele valimisteks jõudu soovida ja kõigile valijatele õigete valikute tegemist. 18. oktoober näitab meile, kuhu läheb Eesti.

Nüüd müüme maha pensioniregistri?

2009-09-04T22:10:00.002+03:00

Täna jõudis laiema avalikkuse ette informatsioon sellest, et sotsiaalminister Hanno Pevkur analüüsib plaani pensioniregistri erastamiseks. Nimelt plaanib ta anda pensioniregistri käigushoidmise üle Eesti Väärtpaberikeskusele. Minister on juba palunud väärtpaberikeskuse inimeste nägemust selle idee teostamiseks.

Niisiis oleme jälle astumas ühte väikest, kuid olulist sammu selles suunas, et meie riik maha müüa. Sellega on lausliberaalne parempoolne valitsus pidevalt tegelenud ja nüüd on lihtsalt järgmine asi leitud, mida müüa (või niisama ära anda) kannataks.

Loomulikult võib selle idee õigustamiseks tuua igat liiki põhjuseid. Näiteks (nagu neid põhjuseid täna ka juba pakutakse), et sotsiaalkindlustusameti infosüsteem ei ole eurokõlblik, et riigi seisukohast oleks hea, kui kõik pensioniandmed asuksid ühes ja samas kohas, et pole mõtet dubleerida infosüsteeme, et teine ja kolmas sammas on nii või teisiti juba Eesti Väärtpaberikeskuse käes jne. jne. Loll on see, kes selgitusi, põhjendusi ja õigustusi ei leia.

Kõige kurvem on aga see, et meie riik kantakse tükikeste haaval laiali. Kui seda tehakse väikeste tükkide haaval ja vaikselt üle ajaperioodi hajutatuna, siis avalikkus ei pruugigi seda kõike enne märgata, kui riigist vaid riismed järel. Nüüd on peale tulemas ka kohalike omavalitsuste valimised, mis tähelepanu selliselt probleemilt kenasti kõrvale juhib.

Poliitikute kohus on juhtida rahva tähelepanu väga täpselt sellele, kuidas rahva varaga ringi käiakse, kuidas seda maha parseldatakse ja kuidas niiviisi võidakse jõuda täielikult varatu riigi lävele. Väga viimane aeg on sellistele asjaoludele tähelepanu pöörata ja teha kõik et riigi vara väljakantimist peatada. Ning kantijad tuleks vastutusele võtta viisil, nagu seda tehakse erasektoris pankrotikurjategijatega ja muud liiki tahtlikku maksejõuetuse põhjustajatega. Poliitikud peavad ka ükskord vastutama hakkama.

Me vajame võõrtöölisi?

2009-09-03T18:38:00.002+03:00

Täna läbis meediat uudis, et Eesti tööandjad on tänavu saanud üle 330 loa võtta tööle kolmandate riikide kodanikke. Inimesi võetakse tööle Ukrainast, Venemaalt, Usbekistanist, Pakistanist, Nepalist, Hiinast ja Filipiinidelt. Tööload on antud unikaalseid oskuseid omavatele inimestele, keda tööandjad ei ole leidnud ei Eesti, Euroopa Liidu ega ka Euroopa majanduspiirkonna riikide kodanike hulgaste ega nende riikide tööjõuturgudelt.

Sellist uudist kuuldes läheb paratamatult mõte nendele kümnetele ja kümnetele tuhandetele Eesti inimestele, kes on meie riigis kaotanud töö ja kellel on täna väga suuri raskusi enda toimetuleku tagamisega. Kas tõesti ei ole meie riigis piisavalt kokkasid, keevitajaid ja muid spetsiifiliste erialade esindajaid, et me peame inimesi täna sisse tooma.

See, et inimesed riikide vahel liiguvad ja oma konkurentsivõimelisi tööoskuseid jagavad, ei ole mingil viisil halb. See aitab kaasa tööjõuturu arengutele ja majanduse üldise konkurentsivõime kasvule. Kuid selle kõige positiivse foonil peab valitsus ikkagi suutma luua sellise tööturu poliitika, kus meie ettevõtjad ei peaks koondama Eesti inimesi selleks, et siis järgmisel hetkel sisse tuua välismaalasi.

Meil seisab ees sügis, mis saab meie majandusele mitmes mõttes otsustavaks. Kuivõrd ja millisel viisil me vee peale jääme ja milliseks kujunevad seisud tööjõuturul selgub loetud kuudega. Samas ei anna tänane seis mingil viisil põhjust käed rüppes istumiseks ja olukorra kõrvalt vaatamiseks, nagu teeb seda Ansipi lausliberaalne valitsus.

Kas majanduskriis lõpetab ka arstiabi?

2009-09-02T11:26:00.002+03:00

Täna räägitakse sellest, et haigekassa eelarve on ka pärast hiljuti kinnitatud miljard krooni suurust kokkuhoidu 700 miljoni krooniga miinuses. Lahendust silmapiiril ei paista. Inimesed on üha suuremas mures, kas edaspidi ikkagi arsti juurde pääseb. Järjekorrad on juba oluliselt pikenenud ning arstiabi eest ähvardatakse küsima hakata väga suuri summasid. See käib aga enamikele abivajajatele üle jõu.

Haigekassa mõtleb sellest, kuidas vähendada ühe ravijuhu hinda. Aasta lõpuni on jäänud nii vähe aega, et kogu seda raha kokku hoida on väga raske. Üha rohkemad inimesed leiavad, et tuleks minna reservide kallale. Selleks tundub olevat viimane aeg.

Mis saab aga siis kui reservid otsas? Ja eeldusel, et ravijuhu hind on jõudnud miinimumini? Kas me loodame, et selleks ajaks on Eestis majandus asunud mühinal kasvama ja kõik läheb jälle sellise kiirusega ülesmäge, et rahapuudusest ei tea keegi midagi? Kui aga majanduskasv ei jõua selleks ajaks kohale, mis on tegevuskava selliseks olukorraks?

Kui reaalselt meie tänasele olukorrale otsa vaadata ja analüüsida haigekassa olukorda selles seisus, siis optimismiks ei ole mitte mingisugust põhjust. Tänase majanduspoliitika tingimustes mingit tõusu me niipea ei näe. Kui ka võimule tuleks Keskerakond, siis võtakse enne pärist tükk aega aega, kui uus majanduspoliitika suudaks oma mõju avaldama hakata. Siinkohal tulekski seega püstitada küsimus, et kas ka arstiabi läheb lausliberaalse majanduspoliitika ohvriks?

Kes on vastu erakorralistele valimistele...

2009-08-31T18:20:00.002+03:00

Keskerakond algatas otsuse eelnõu rahvahääletuse korraldamiseks riigikogu erakorraliste valimiste läbiviimiseks 7. veebruaril 2010. aastal. Paljud tunduvat olevat, vähemalt alguses, selle idee vastu.

Vastuoleku põhjendusi on seinast seina, kuid väga paljud – kui mitte enamik – tunduvad olevat lihtsalt otsitud, et mitte endale antud rahva mandaati kontrollida.

Rahvahääletus on oluline ja erakorralised valimised on täpselt sama olulised. Erakorraliste valimistega tuleks välja, kellel on rahva mandaat olemas ja kellel mitte. See annaks meile kõigile uue stardi, mida tänane Eesti vajab rohkem kui kunagi varem.

Kes on täna erakorraliste valimiste ja rahvahääletuse vastu näitavad seda, et nad kardavad mandaadi puudumist. Neil on põhjust karta, et nad ei saa tagasi valitud ja nende senimaani tehtud tööd ei kiideta heaks. Poliitikud ju tunnevad väga täpselt oma sisemuses, kas nad on teinud seda, mille eest ka edaspidi hääli antakse või ei ole.

Seega oleks erakorralised valimised vajalikuks testiks meie demokraatiale – kas poliitikud on valmis rahvale silma vaatama ja kas rahvas kiidab senimaani tehtud töö heaks. Kõik kes sisemuses pooldavad demokraatiat ja parimaid lahendusi Eestile peaksid pooldama ka rahvahääletust ja erakorralisi valimisi. Vaatame, kes on kes.

Euromõttekus ei ole selge

2009-08-30T18:50:00.002+03:00

Eurole üleminekust 2011. aasta alguses räägitakse viimasel ajal praktiliselt iga päev. Küll on inimesi, kes peavad seda võimalikuks ja on inimesi, kes peavad seda võimatuks. Osad toetavad seda, et euro nimel tuleb ohvriks tuua kõik, kaasa arvatud meie majandus ja inimesed. Teised jälle ei saa aru, miks seda eurot niiväga vaja on, mis siis meie majanduses lõpuks juhtub, kui meil kehtib edasi kroon, kuid samas suudame majandust arendada.

Kogu selle eurojutu ja kaasnevate miljonite nüansside hulgas ei ole niivõrd tähtis see, kas keegi tahab või keegi ei taha eurot või milliste ohvritega euro 2011. aasta alguses võimalikuks võiks saada, kuigi ka kõik see on tähtis. Pigem on probleemiks aga see, et avatud diskussiooni rahvaga, kodanikeühendustega ja asjaosaliste organisatsioonidega euro küsimuses ei toimu.

Valitsus käratab peale, et euro on prioriteet ja selle nimel teeme kõik. Ükski riigiasutus ei julge enam piiksatadagi. Ettevõtjad ütlevad, et kui eurot ei tule siis on halb. Mõni majandusteoreetik või praktik julgeb vahepeal mingit arutelu arendada, kuid keegi ei taha, ei oska või ei julge teemast kinni võtta. Kui mõni välisekspert ütleb, et milleks meile nüüd kohe euro pärast ennast lõhki rabeleda, siis leitakse, kui vähe see inimene kohalikke olusid ikka tunneb.

Tegelikult vääriksid inimesed seda, et neile euro varema või hilisema kasutuselevõtu plussid ja miinused kõik mustvalgelt ette joonistatakse ja nendega seda asja ka arutataks. Ei aita ainult sellest, et inimesi hirmutada ja öelda, et kui eurot ei tule, siis välisinvestorid meid ei usalda ja siis läheme põhja. Inimesed väärivad ausaid ja avatud arutelusid. Kas ei oleks aeg seda inimestele pakkuda? Kas äkki ei pingutaks kogu rahvas vajadusel euro nimel rohkem, kui see pingutus on teadlik, mitte valitsuse poolsel hirmutamisel ja sunnil põhinev?

Majanduslangus võtab juba inimelusid

2009-08-29T14:24:00.001+03:00

Tänane Eesti Päevaleht kirjutab loo sellest, et vanureid on hakatud hooldekodudest ära viima. Põhjuseks lihtsalt see, et puudub raha hooldekoduteenuse eest maksmiseks. Kui enne ei olnud hooldekodudes piisavalt vabu kohti, et inimesi paigutada, siis täna jäävad üha rohkemad kohad lihtsalt tühjaks. Ruumidele otsitakse alternatiivseid rakendusi.

Need inimesed, kes ka hooldekodusse tuuakse, oleks pidanud toodama palju varem. Need inimesed on vajanud hoolt, kuid ei ole seda saanud. Nad on toodud viimases hädas, kui miski muu ei ole enam aidanud. Samuti, paljud inimesed, kes hooldekodust rahapuudusel ära viiakse, vajavad tegelikult profesionaalset hooldamist, kuid koduseinte vahel nende eest sellisel määral ei hoolitseta või jäetakse nad täiesti omapead. Hooldekodust inimest ära viivad lapsed võivad küll rääkida, et ema või isa tunneb end paremini, kuid tegelikult on küsimus üksnes rahas.

Ühesõnaga, meie majandus on jõudnud sinnamaale, kus inimesed ei saa enam ellujäämiseks vajalikku hoolt. Nad jäetakse saatuse hooleks. Selline nähtus on omane väga varastele ja välja arenemata ühiskondadele, kus nõrgemad ja vanemad lihtsalt surevad siis, kui endage enam ise toime ei tule. Eesti on täna kahjuks sinnamaale jõudnud.

Kui võim vahetuks ja tänase vabamajanduse asemele tuleks mõistlik ja elu edasiviiv majanduspoliitika, kas siis kõik muutub? Loomulikult muutuks, kuid mida kaugemale meie elu allavett enne lasta jõutakse, seda raskem on pööret teha ja seda kauem võtab aega normaalsesse ellu naasmine. Hooldekodude näide tõestab, et täna maksavad osad inimesed meie parempoolse majanduskaose eest juba eludega.

Milline on Ansipi uus majandustrikk?

2009-08-27T14:32:00.003+03:00

Rahandusministeerium avaldas värskelt majandusprognoosi, mille kohaselt langeb Eesti majandus sellel aastal 14,5 protsenti. Eesti Panga prognoosi kohaselt kahaneb majandus tänavu 12,3 protsenti. Peaminister Andrus Ansip kiirustas teatama, et rahandusministeeriumi prognoos pole usutav.

Ühtlasi pidas peaminister Andrus Ansip vajalikuks täna rõhutada, et pensione praegune valitsusliit alandada ei kavatse ja tema sellisesse valitsusse ei kuuluks, mis pensione kärbiks. Pensionide maksustamise teema jätab Ansip aga targu mainimata.

Oluline on siinjuures osutada tähelepanu veel teiselegi aspektile. Kümme kuud tagasi ennustas rahandusministeerium, et sel aastal laekub sotisaalmaksu pensionikassasse ja ravikindlustusse kokku 34 miljardit krooni, tegelikult saab see summa olema umbes 27 miljardit. Tegemist on väga tõsise hoobiga ravikindlustusele ja pensionikassale.

Mida teeb Ansip? Kas ta tõesti suudab täita eurokriteeriume ja mitte puudutatada pensione (ei otseselt ega varjatult) ühel ja samal ajal? Kui suudab, siis kust see raha tuleb? Eesti riigi varade suuremahulise odava väljamüügi arvelt? Riigi investeeringute täieliku külmutamise (ka eurotoetuste ärajäämise) arvelt?

Ansip ei ole pakkunud välja mingit sisulist majanduse elavdamise poliitikat, et kõik need eesmärgid loomulikul teel saavutatavad oleksid. Seega peab tal varuks olema mingi trikk. Küsimus vaid selles, et milline trikk konkreetselt?

Makseraskused kasvavad, Eestist tuleb ära kolida

2009-08-26T15:55:00.002+03:00

Krediidiinfo on väljastanud statistika Eesti ettevõtete maksekäitumisest 2009.a. esimese poole kohta. Sellest statistikast selgub, et maksehäiretega ettevõtete arv kasvas aastas ligi kolm korda. Majanduslangus on nüüd hakanud mõjutama ka keskmise suurusega ettevõtteid ja suurettevõtteid. Keskmise suurusega ettevõtete hulgas on maksehäiretega ettevõtteid neli korda ja suurettevõtete hulgas kaks korda rohkem.

Olukord Eesti majanduses halveneb silmnähtavalt. Selle taustal on lausa paha kuulata Eesti Panga ja huvide konfliktis olevate pangaanalüütikute juttu selles, et oleme põhja saavutanud, kõik läheb nüüd vaid ülesmäge. Seda ülesmäge mineku juttu on ammu kuulda olnud, kuid see ei ole tõeks osutunud. Sisulisi paranemise märke aga Eesti majandusest ei paista.

Mida arvavad ettevõtjad ise? Suurettevõtja ja paljude ettevõtjate autoriteet Urmas Sõõrumaa avaldab täna Äpripäev Online vahendusel arvamust, et need ettevõtjad, kellel tiivad kannavad, peaksid Eestist ära kolima ja mujal äriga tegelema. Ta leiab, et olukord Eesti majanduses läheb nutusemaks ja Eesti hädad on veel ees. Ta ühineb Tiit Vähi arvamusega, et võitja on see, kes järgmisel aastal üldse olemas on.

Niimoodi arvavad ettevõtjad ise meie majandusest. Numbrid ja statistika toetavad ettevõtjate arvamusi. Numbrid ja statistika ei toeta optimiste Eesti Pangast ja meie parempoolsest valitsusest. Nii, Eesti Pank kui ka valitsus näivad jätkuvalt olevat seisukohal, et mida ei tunnista, seda ei ole olemas. Võib olla peaks siiski reaalselt majandusele otsa vaatama, olukorra tõsidusest aru saama ja siis midagi ette võtma.

Soome tunneb meile kaasa, Venemaa läheb meist mööda

2009-08-25T16:54:00.002+03:00

Meedia avaldas informatsiooni selle kohta, et Soome välisminister Alexander Stubb väljendas muret Balti riikide majanduse tuleviku pärast ning kutsus koostööle. Välisminister rääkis, et 90-ndatel olid Balti riigid eduriigid, kuid nüüd kukub nende riikide majandus kahekohaliste numbrite võrra, kasvab tööpuudus, vaesus ja kuritegevus. Ministri arvates halveneb olukord sügise saabudes veelgi ja järgmise aasta alguses töötuks jäävatel inimestel ei pruugi rahapuudusel olla lootust isegi mitte hüvitistele.

Venemaa teatas majanduslanguse lõppemisest. See tähendab, et Venemaa SKP on kasvanud kaks järjestikust kuud. Kahtlemata võib arutada selle üle, et kuivõrd majanduskasv on reaalne ja jätkusuutlik ning kuivõrd võib see pigem statistiline näitaja olla, kuid kindlasti ei lange Venemaa majandus nii kiiresti kui meie oma.

Venemaa ajab vaikselt, kuid tarka majanduspoliitkat. See on võimaldanud Venemaal hakata kuuluma kasvava majandusega riikide hulka, nagu Saksamaa, Prantsusmaa, Jaapan, Hong Kong, Hiina. Kui samad arengud jätkuvad, siis vaatame varsti Venemaale väga sügavalt alt üles ja keegi ei mäleta enam meie ajutist majandusedu.

Eesti suhtub sageli Venemaasse üleolevalt. Me oleksime justkui targemad ja paremad. Majandus aga ei lähtu hoiakutest, arvamustest või eelarvamustest. Majandus lähtub pragmaatiliselt sellest, kes on konkurentsivõimelisem ja tegusam. Täna on majandus andnud positiivse hinnangu Venemaale ja negatiivse Baltikumile. Isegi sedavõrd negatiivse, et ka Soome tunneb meile sügavalt kaasa. Kas ei oleks aeg meil ennast kätte võtta ja muuta? Kas ei oleks aeg hakata omama majanduspoliitikat?

Majandus langes – kas nüüd hakkame tõusma?

2009-08-12T17:57:00.002+03:00

Täna räägitakse igal pool ja palju sellest, et Statistikaameti avaldatud kiirhinnangu kohaselt langes Eesti majandus 16,6 protsenti. See on suur langus, kui mitte öelda, et väga järsk kukkumine.

Paljud analüütikud näivad olevat seisukohal, et põhi on käes. Paljud ülejäänud analüütikud arvavad, et sama järsku langust enam ei tule ja nüüd on langus märksa sujuvam – ühesõnaga lauge põhi. Kõik need hinnangud on optimismi süstivad, kuid siiski on teatud kõhklused ja kahtlused õhus.

Täna ei ole silmapiiril sisulisi põhjuseid, miks meie majandus tõusma peaks hakkama. Me kõik nagu loodame, et kui kusagil on tõus või kui me oleme juba liiga palju kukkunud, et siis on peagi majandustõus ka Eestis garanteeritud. Kahjuks ei ole see nii lihtne – selleks et tõus tuleks, peab siinmail ikkagi aktiivne majandustegevus käivituma. Meil peab tekkima uus majandusmootor – seda ei ole aga silmapiiril.

Isegi kui tõus tekib, siis mida tähendab see Eesti inimestele? Kas inimesed ananvad aru, et heale järjele jõudmine (või taasjõudmine) võib võtta viis-kümme-viisteist aastat. See, et SKP ka hakkab kasvama, ei tähenda paljudele peredele kaotatud kodude kiiret tagasisaamist, laenuspiraalist väljumist, võimalust elada Euroopaliku heaolu standardi järgi, kindlustatud vanaduspõlve ja veel palju muud.

Me ei tohiks lasta ennast uinutada juttudega, et nagu oleks juba majanduspõhi käes, kohe uus tõus algamas ja justkui täna võimul olev valitsus ei olekski millegi negatiivsega hakkama saanud. Majanduses on meil jätkuvalt probleeme ja endale sisulise majanduskasvu saamiseks – sellise majanduskasvu saamiseks, mida ka inimesed tunnetaksid – selleks peame oma majanduspoliitikat ja riigijuhtimist ikkagi väga põhjalikult muutma.

Riik asub omavalitsusi saneerima – huvitav millised valitakse?

2009-08-10T18:09:00.001+03:00

Postimees Online avaldab täna loo sellest, kuidas riik asub saneerima kohalikke omavalitsusi. Probleem nimelt selles, et mitmetes omavalitsustes võib sügisel saabuda olukord, kus tulenevalt tulumaksu laekumise langusest ei suuda omavalitsused enam arveid tasuda. Keskvalitsus saadaks sellisel juhul maksejõuetusse kohalikku omavalitsusse saneerija, kes jõuga kulud ja tulud tasakaalu viiks. Saneerimine ei saa tähendama ilmselt lihtsalt arvete kinnimaksmist – pigem ikkagi meetmete rakendamist selleks, et maksejõuetusest välja tulla.

Kahtlemata on majanduslangus objektiivne nähtus ja majanduses toimetulekuks peavad tulud olema kuludega tasakaalus. Kui tulud vähenevad ja vähenenud tulusid ei suudeta asendada teiste tulude või ajutiste finantslahendustega, siis tuleb vähendada ka kulutusi. Kulutuste vähendamist segavad emotsioonid ja tulenevalt sellest on teinekord kõrvalt tulnud inimesel tõepoolest kergem valusaid lõikeid teha.

Samas on ikkagi kogu sellel saneerimise jutul väga tugev poliitiline maik juures. Enne kohalike omavalitsuste valimisi saabuvad saneerijad kohalikku omavalitsusse ja keeravad kõik rahakraanid kinni. Selgituseks see, et võimul olev valitsus ei ole tulnud oma tööga toime. Kõigil valijatel peaks ühe korraga selge olema, et võimule tuleks valida teised mehed ja naised – ehk siis lahendatakse olukord ära.

Eestis on kas juba sattunud või lähiajal sattumas raskesse olukorda väga palju omavalitsusi. Seega tekibki olukord, et saneerijatel on võimalik raskustes olevate omavalitsuste hulgast välja valida need omavalitsused, mis vajavad erakondlikust eelistusest tulenevalt võimuvahetust. Sinna sõidavad saneerijad ja hakkavad asju korraldama – ning teevad seda viisil, mis igati toetab võimul oleva koalitsiooni lagunemist. Kõrvaltvaatajana on aga võimatu hinnata, miks just see omavalitsus vajas saneerijat ja mitte see teine, mis tundus olevat sama hullus, või veel hullemas olukorras.

Midagi positiivset ajakirjanduselt

2009-08-09T22:22:00.002+03:00

Tänane Postimees.ee toob ära Keskerakonna seenioride kirja tulevasele pensionärile. Kirjas muretsevad Keskerakonna Seenioride Kogu liikmed eakate kehva olukorra ja võimalike pensionikärbete pärast. Kiri on ääretult südamlik ja toob ära väga fundamentaalsed elu alused – kõik me jääme ükskord vanaks, kuid kahjuks on vananemine ainuke vahend, et kaua elada.

Keskerakonna Seenioride Kogu kiri on tähtis, asjakohane ning antud poliitilises olukorras väga vajalik. Samas on sellel lool ka hoopis teine pool. Tähelepanu äratas see, et Postimees selle kirja tervikteksti otsustas ära tuua. Leht oli omalt poolt lisanud vaid põgusa kommentaari, mis oli pigem positiivne või neutraalne. Kogu loo juures ei olnud ainsamatki negatiivset sõna või kallutatud konteksti, mida Keskerakonda puudutava materjali juures sageli leitakse.

Kas Postimehele on hakanud meeldima Keskerakond? Ei ole kindel. Pigem on Keskerakonna Seenioride Kogu sõnum niivõrd veenev ja üldinimlik, et selle edastamisel on võimalik unustada isegi poliitilised erimeelsused ja muud vastuolud.

Kas tõesti on Postimehe käitumine seekord üheks esimeseks päikesekiireks selles mõttes, et meie ühiskonnas on tärkamas üleüldine hoolivus ja üldinimlike väärtuste mõistmine, mille nimel ollakse valmis unustama poliitilised meelestatused, omakasu ja igapäevased vastuolud. Hea, kui meie ühiskonnas sellised märgid tekkimas on.

Taktikalised kärped või sotsiaalkulud

2009-08-07T22:56:00.002+03:00

Tänases ajakirjanduses on palju olnud juttu sellest, et kaitseminister Jaak Aaviksoo saatis teistele ministritele märgukirja, milles selgitab, et taktikalistest kärbetest ei ole kasu ja vähendada tuleb sotsiaalkulutusi. Seega jällegi samm selles suunas, et minna pensionäride ja teiste abivajajate niigi hapra leiva kallale.

Mõnes mõttes tuleks Jaak Aaviksooga nõustuda, et taktikalistest kärbetest ei ole meie riigi edasisteks arenguteks kasu. Tõepoolest, ega selle lõputu kärpimisega kusagile ei jõua. Aaviksoo näeb lahendusena sotsiaalkulude kallale minekut. See on see osa tema arvamusest, millega aga kuidagi nõus olla ei saa.

Me ei saa edasi nii, et muudkui võtame kõigilt raha vähemaks. Me peame midagi looma, midagi teistesse riikidesse müüma, mingeid teenuseid osutama. Lahendus ei ole kärpimine, lahendus on soodustada millegi uue teket.

Seega võib tänase ühe võtmeteema ümber sõnastada nii, et taktikalistest kärbetest ei ole kasu, kasu on sellest, kui suudame luua majandusarengu. Majandusareng saab aga tekkida ainult sellises keskkonnas, kus inimestel on turvaline ja hea olla. Inimene tegeleb majandusinnovatsiooni ja arenguga ikka siis ja ainult siis, kui tema esmased sotsiaalsed vajadused ja eksistentsiaalsed probleemid on lahendatud. Igal ettevõtjal või potentsiaalsel ettevõtjal on oma sugulased, kes on vanemad inimesed või kes vajavad muul viisil sotsiaalabi. Nende sugulaste hooletusse jätmine mõjutab kaudselt ka neid ettevõtjaid, kellelt me loodame majanduskasvu. Kõik on omavahel seotud.

Siit ka selgitus, miks innovatsioon ja üldine majandusareng lähtub tavaliselt riikidest, kus on heal tasemel sotsiaalne kindlustatus. Millegipärast ei tule majandusleiutisi arengumaadest. Seega ka õpetus Eestile – kui tahame majandusarengut saavutada, siis peame tagama meie sotsiaalsüsteemi toimimise. Halvad on nii taktikalised kärped kui ka sotsiaalsüsteemi kallale minek.

Ansip müüb raamatupidamise?

2009-08-06T12:57:00.002+03:00

Täna ilmus portaalis e24.ee pikem lugu sellest, kuidas ärimehed tahavad riigi raamatupidamise üle võtta. Lisaks raamatupidamisele võetaks üle ka personalihaldus ja arvutimajandus. Edaspidi tegeleks riigi raamatupidamise, personalihalduse ja IT korraldusega mitte enam riik ise, vaid mingi erafirma. Riik ostaks teenust ja maksaks selle eest. Erafirmade hinnangul võiks riik sellisel juhul umbes 150 miljonit krooni kokku hoida.

Ansipi valitsus on kogu aeg rääkinud seda juttu ja läinud seda teed, et riigi varasid maha müüa, paljusid funktsioone teenustena sisse osta. Valitsus on ühelt poolt näinud võimalust teenida sellisel viisil raha, kuid teiselt poolt saanud ka realiseerida oma tõekspidamist võimalikult õhukeseks lihvitud riigist. Parempoolsed on kogu aeg olnud seisukohal, et mida õhem riik seda parem.

Tänane majanduskriis näitab, kuidas õhuke riik on meie majanduslangusele kätte maksnud. Kogu maailmas on majanduskriis, kuid Balti riigid on kõige hullemas seisus – vähemalt Euroopa riikide hulgas küll. Et me kõige viletsamas seisus oleme, selles ei ole süüdi maailmamajandus, vaid ikka meie enda majanduspoliitika.

Kõik me saame aru, et riik võib olla õhem või tugevam, kuid kusagil on ka õhukese riigi maksimumpiir, kust õhemaks minnes lakkab riik eksisteerimast. Kui riik annab ära oma raamatupidamise, töötajad ja IT infrastruktuuri (koos info, riigisaladuste, kogu juhtimisliku know-how’ga), siis ilmselt on küll see maksimaalne õhuke olemise piir ületatud. Andes ära raamatupidamise, inimesed ja arvutivõrgud eksisteerime riigine ilmselt edasi vaid paberil.

Nüüd ka viimane sundüürnik Tallinnast kadunud?

2009-08-05T14:55:00.002+03:00

Tänased ajalehtede uudisteportaalid vahendavad infot selles osas, et ka Tallinna viimane sundüürnik on saanud endale korteri. Tallinna viimasele sundüürnikule anti üürikorter Lasnamäel Raadiku tänaval. Kõik inimesed, kes on esitanud avalduse sundüürnikena korteri saamiseks, on nüüd ka korteri saanud.

Tallinna linn on keskerakondliku juhtimise all vaieldamatult teinud sundüürnike heaks rohkem, kui mistahes teine kohalik omavalitsus. Leevendust on leidnud paljude inimeste tragöödiad ja paljud inimesed on just tänu Tallinna linna munitsipaalelamute programmile saanud uue tõuke elus edasiminekul.

Samas ei pea seda informatsiooni selliselt võtma, et omandireform Eestis on sellega lõppenud. Omandireformi käigus on Eesti ühiskonda süstitud suurel hulgal ebaõiglust, rikutud inimõigusi, kraavi aetud inimsaatusi ja tehtud palju muud negatiivset. Kõik need probleemid vajavad lahendamist. Omandireform vajab lõpuleviimist, reformi vead vajavad parandamist ning tehtud ülekohus väärikalt heastamist.

Tallinna keskerakondliku linnavõimu eeskujulik tegevus on järgimistvääriv kõigile teistele omavalitsustele ja ka poliitilistele jõududele. Tallinna munitsipaalelamute programm on vääriliseks ja tugevaks vundamendiks, millele ehitada edasisi lahendusi omandireformi väärikaks lõpuleviimiseks. Õige on see, et uudis viimasele sundüürnikule korteri andmisest on igal viisil positiivne. Samas ei tohiks aga uudist mõista nii, et see on probleemi lõplik lahendus. Pigem on ikkagi (loodetavasti) tegemist positiivsete lahenduste tekkimise algusega. Loodame, et Tallinna linna eeskujul ja toel saab lõpuks kogu omandireform positiivse joone alla.

Kärbime ennast euroks – anname oma vara välisinvestoritele

2009-08-04T18:03:00.002+03:00

Tänane e24.ee räägib selest, et kolmas eelarvekärbe peaks euro Eestisse meelitama. Loos viidatakse reitinguagentuur Moody’s eilsele teatele, et kui valitsus teeb kolmanda eelarvekärpe ja Eesti majanduse väljavaated edasiselt ei halvene, võib Eesti tõepoolest suuta 2011. aastal eurole üle minna.

Ühesõnaga me oleme jõudnud sinnamaale, et mida rohkem me oma eelarvet kärbime ja mida rohkem meie majandus maha jahtub, seda lähemal oleme me eurole. Kui teha veel neljas ja viies, võib olla ehk kuueski eelarvekärbe, kas see tähendaks eurole üleminekuvõimalust juba aastal 2010?

Kahtlemata on rahamaailmas valitsevad seosed keerulised, kuid keeruliste suhete taga on tavaliselt peidus päris lihtsad põhimõtted. Euroga liitumise osas võiks välja tuua näiteks sellise põhimõtte, et meid võetakse eurotsooni eelkõige siis ja ainult siis, kui see kasulik on. Ka euroga liitumise kriteeriumid on tehtud just sellest printsiibist tulenevalt.

Siit edasi mõeldes ja ülaltoodud uudist arvesse võttes võib jõuda järeldusele, et eurotsoonil on meid kasulik võtta enda rüppe eelkõige siis, kui tulenevalt eelarvekärbetest süvendatud majanduslangus on viinud meid ikka võimalikult sügavale põhja. Põhja iseloomustab aga üks oluline tingimus – varade hinnad on maksimaalselt madalad.

Euro pidavat meile tooma investorid, sest euro annab neile enesekindluse. Investorid on tavaliselt huvitatud vara (näiteks kinnisvara) odavalt ostmisest, et siis hiljem kallimalt edasi müüa. Järelikult, investorite huvides ongi saada euro ja võimalikult odavad hinnad üheaegselt. Eelarvekärbetega põhja viidud Eesti majandus annabki odavad hinnad. Samas on siis täpselt õige aeg euro kehtestamiseks ja... investoritele on tee valla.

Kõik on lihtna ja loogiline. Ega ei saagi eeldada, et investorid tulevad meile head tegema ja euro antakse meile sõpruse poolest. Majandusmaailmas on igal käigul oma mõte.

Ka Läti näib olevat kiirelt teel euro suunas. Äripäev Online vahendas täna uudist, et võrreldes 1. juuli 2007. aastaga on Läti korterite hinnad kukkunud pea 70%. Niipalju siis meie majandusperspektiivist ja euro tulekust.

Kodusõda majanduses – esimene ohver põllumees

2009-08-03T19:14:00.002+03:00

Tänane Eesti Päevaleht Online kirjutab loo sellest, kuidas hulgimüüjate ringkaitse sunnib talunikke loobumismõtteid mõlgutama. Probleemi olemus nimelt selles, et hulgimüüjad maksavad talunikele nii vähe, et hing vaevalt sees seisab. Otse poelettidele oma toodangut müüma talunikke aga ei lasta. Nii ongi talunikel valida, kas üritada miinimumtuluga toime tulla – praktiliselt peale makstes, või siis loobuda üldse.

Eks mõjuvõimu jagamine majanduses on kogu aeg käinud – palju raha tootjale, palju vahendajale, palju jaekauplusele. Selles ei ole midagi uut. Uus on tänasel turul aga see, et hirmus raskeks on läinud kõigil ja selle võrra intensiivsemalt proovitakse oma probleeme lahendada seeläbi, et väärtuse ahelast teiste arvelt võimalikult suurem tükk just omale hammustada. Selle eesmärgi saavutamiseks kasutatakse turujõudu, administratiivseid trikke ja ka otseseid kokkumänge.

Ühesõnaga oleme jõudnud sinnamaale, et üldine majanduslangus on pannud kõik sedavõrd raskesse majandusliku olukorda, et sisuliselt hakkame sõdima omavahel. Üldine majanduslangus on üle kasvamas majanduslikuks kodusõjaks. See, mis täna toimub, ei ole enam konkurents või normaalne võimupiiride jaotus, vaid ikkagi majanduslik kodusõda. Sõjas on aga ohvrid. Esimesteks ohvriteks võivad sellel sügisel olla talunikud.

Põllumeestel on ees sügisene koristusaeg. Siis liiguvad tavaliselt ka suuremad rahad ning nende turult väljatõrjumine ei pruugi kohest mõju avaldada. Pigem on see efekt pikema ajalise lõtkuga ja avaldub hiljem. See aga ei tähenda, et juba täna ei peaks põllumeeste huvide eest seisma ja nende jätkusuutlikkusele mõtlema. Pigem on nii, et täna on viimane aeg seda teha. Me ei pea asuma sõtta hulgikaupmeestega, kuid põllumeeste huvid peavad saama arvesse võetud. Kui Eestimaa tahab süüa, siis põllumees peab saama võimaluse toota.

Ilmuvad esimesed märgid sügisest

2009-08-02T13:25:00.001+03:00

Saabunud on august. Ilm on endiselt soe, kuid selgelt on juba näha esimesi märke sügisest. Põldudel on alanud viljakoristus, linnud käituvad teisiti, kohati hakkavad ilmuma juba mõned kollased lehed.

Näha on muutusi ka inimeste käitumises. Suvine loidus ja põgenemine tsivilisatsioonist on lõppemas. Paljud üritavad küll võtta suvest viimast, kuid ollakse ka juba avatud suhtlemisele, valmistutakse sügiseks, mõeldakse läbi taastekkivaid töökohustusi, koondatakse energiat õppetööks – kes kuidas.

Ilma jahenemine ja sügise saabumine toob meid kõiki reaalsusele lähemale. Eestis on palju inimesi, kellel ei ole tööd. Meil on palju ettevõtteid, kes jätkuvalt kaotavad pinnast jalge alt ja liiguvad vääramatul pankrotikursil – seda vaatamata kõigile jõupingutustele, mida nende firmade juhtkonnad ja töötajad ka ei teeks. Meil on inimesi, kellel puudub kodu päriselt ja meie hulgas on palju neid, kellel on oht kodu pangale kaotada.

Kõik nimetatud probleemid ja paljud teised probleemid olid meil päevakorral juba kevadel. Mis on vahepeal muutunud? Milliseid lahendusi on valitsus vahepeal pakkunud? On lihtsalt loodetud, et küll aeg asjad paika paneb. Kuid kas on pannud? Ilmselt mitte. Praegu ei ole ka näha, et probleemid iseenesest laheneksid või, et valitsus midagi ette võtaks. Kõik see ennustab meile külma ja pimedat sügist – mitte ainult ilmastiku vaid ka majanduslikus ja sotsiaalses mõttes. Kahju.

Eesti mudel lähiajaks – lausvaesus ja kõrge tööpuudus

2009-07-31T14:55:00.002+03:00

Nagu Eestis viimasel ajal kombeks, ei möödu ühtegi päeva ilma negatiivsete uudisteta. Eurostati analüüsidega seoses on neid uudiseid täna lausa kaks.

Esiteks selgub Eurostati alampalga uuringust, et Eesti on oma 4350 kroonise alampalgaga Euroopa lausvaeste hulgas. Lääne Euroopa rikastele riikidele jääb meie alampalk alla suurusjärgu võrra.

Teiseks teatas Eurostat, et vastavalt nende kiirhinnangule kasvas tööpuudus Eestis 17 protsendini. Selle näitaja poolest on Eesti Euroopa Liidus peale Hispaaniat ja Lätit kõrgelt tööpuuduselt kolmandal kohal.

Seega ongi Eesti tänane mudel selline, mida iseloomustab lausvaesus ja kasvav/suur tööpuudus. Kurb, et niimoodi on läinud. Veelgi kurvem on see, et otsest väljapääsu ka kusagil nagu ei ole silmapiiril. Võimul on endiselt lausliberaalne majandust isevoolu teed minna laskev valitsus ja taastumismärke ka Eesti majanduses näha ei ole.

Mida soovitada? Tuleb edasi elada lootuses, et ühel hetkel peab paremaks minema hakkama. Ja peaks ka ise selle nimel pingutama, et paremini läheks. Võtame ennast kokku ja elame edasi, sest kui me ise ei usu endasse ja ei tegutse, siis ei tule ka keegi teine meile appi.

Pensionäride eest ja majanduslanguse vastu

2009-07-30T15:12:00.002+03:00

Viimasel ajal ei möödu praktiliselt päevagi, kui ei ole arutelu või uudiseid pensionäride teemadel. Kas pensionideks raha jätkub? Kas sotsiaalministeerium saab pensionide makmiseks vajalikud vahendid? Kas pensione peaks ikka maksustama? Kas pensione tohiks alandada? Ja nii edasi.

Tänases Maalehes on pikk intervjuu Olari Taaliga. Küsimuse peale, et kas pensionärid pole siis oma pikkade tööastatega korralikku vanaduspõlve ära teeninud, esitab Olari Taal vastuküsimuse: „...kas lätlased olid Vene ajal nii palju kehvemad töötegijad, et saavad meie pensionäridest 40% vähem?” Samuti küsib ta, et kui võtta laenu selleks, et praegust pensioni edasi maksta, et kes siis selle tulevikus kinni maksab. Olari Taal selgitab pikalt, kuidas noored juba praegu Eestist minema jooksevad ja hakkavad rikkust teenima mõnele teisele riigile, kus ettevõtlikkust osatakse paremini hinnata, kui meil siin.

Olari Taalil on õigus. Selleks, et me saaksime oma riigis pikaajalisi ja toetavaid lahendusi nõrgematele – pensionäridele, noortele peredele, sotsiaalabi vajavatele inimestele – selleks peaksime suutma välja pakkuda lahendusi ka selles osas, kuidas meie majandus arenema hakkaks ja meie inimesed majandust arendada tahaksid.

Täna on olukord kahjuks hoopis sedapidi, et inimesed kipuvad Eestist äri. Kohalikku ettevõtlust pakitakse kokku. Ka kohalikud investorid vaatavad, kuidas oma raha mõnda välisriiki investeerida, mitte sellega Eestis midagi teha. Samuti ei ole näha siia mingeid välisinvestoreid tulemas – ja miks nad peaksidki, kui kohalik elu allamäge läheb. Igaüks tahab oma raha paigutada ikka sinna keskkonda, kus elu areneb, mitte vastupidi.

Ühesõnaga, kui me ei leia lahendusi, mis muudaks meie majanduse kursi allakäigust ülesminekuks, siis võimegi jääda vaidlema pensionide suuruse ja pensionäride õiguste üle. Ühel päeval meil ikkagi ei ole raha ei palkadeks, pensionideks ega sotsiaaltoetusteks. Kui riigil ei teki majanduspoliitilist mõtlemist, siis on pensionide vähendamine mitte „kas” vaid „millal” küsimus. Raha puu otsas ei kasva.

Kas tõesti on olemas vaid üks sundüürnik?

2009-07-29T15:12:00.003+03:00

Postimees.ee avaldas täna loo pealkirjaga „Tallinnas on veel vaid üks sundüürnik.” Postimees.ee peab lugu nii oluliseks, et avaldamisel paigutati see lausa aknalooks. Lugu räägib sellest, et Tallinna linnavalitsus andis täna 30 Raadiku tänava munitsipaalmajades asuvat korterit üürile senistele sundüürnikele. Tänase saavutuse tulemusena ootavat abilinnapea sõnul sundüürnikuna Tallinnas korterit veel vaid üks inimene.

Postimees.ee on täiesti õigel teel selles küsimuses, et sundüürnike teema on Eestis äärmiselt oluline ja väärib kajastamist kõige tähtsamatel pindadel ja kohtades. Samuti on õige see, et Tallinna linn on keskerakondliku juhtimise all teinud väga palju sundüürnike probleemi lahendamiseks ja väärib selle eest väga tõsist tunnustust.

Samas muidugi ei peaks Postimehe loo mõjul looma endas pettekujutlust, justkui sundüürnike probleem ongi Eestis ajalooks saamas ja kahe aastakümne jooksul sundüürnikele tehtud ülekohus lõplikult heastatud. Kümned tuhanded inimesed on kaotanud kodusid, jäänud ilma paljudest varalistest õigustest, tõugatud ühiskonna ääremaale ja muutunud otsese inimõiguste rikkumise ohvriks. Tegemist on ühiskonnas väga sügava ja laialt juurdunud probleemiga, mis on lõhestanud ühiskonna ning löönud sügavaid haavu meie riigi võimesse üldse oma tulevikuga toime tulla.

Kümned tuhanded inimesed on oodanud aastakümneid ja ootavad ka täna, et tehtud ülekohus saaks heastatud ja kannatused mingilgi määral kompenseeritud. Paljud inimesed ei ole jõudnud seda päeva, kui õiglus taas võidule pääseb, ära oodata ja on läinud manalateed. Need, kes on jäänud aga ootavad ja võitlevad – kes usub rohkem, kes on käega löömas, kuid õiglust tahavad kõik.

Sundüürnike probleem ei ole meie ühiskonnast kusagile kadunud ega ka kadumas. Kümned tuhanded inimesed ootavad lahendusi ja lahendus peab tulema. Sundüürnike probleemi võib ajalukku kanda alles peale seda, kui välja on pakutud komplekssed lahendused ja sundüürnike teema on leidnud positiivse lõppsihi igas mõttes. Täna on meil veel pikk tee käia.

Eesti pensionäride elujärg üks halvimaid Euroopas, kas varsti maailmas?

2009-07-28T12:33:00.002+03:00

Eurostati andmetel on Eesti pensionäride olukord niivõrd hull, et kehvemini elavad Euroopa Liidus üksnes Küprose pensionärid. Lätiga oleme umbes sama pulga peal.

Kõik, kes vähegi avatud silmadega Eesti ühiskonnas elavad, teavad seda, et Eesti pensionäride olukord ei ole hea. Kuid, et olukord on nii hull, seda vaevalt paljud endale ette kujutasid.

Meid on lollitatud juttudega, et kohe on Eesti isevoolu teed jõudmas Euroopa rikaste riikide hulka ja et kui piisavalt pingutame euroraha nimel, siis saame garanteeritud majanduskasvu justkui iseenesest. Heaolu ja sotsiaalsete garantiide kasv on iseenesest mõistetav nähtus, mis kaasneb meie majandustõusuga.

Paraku on reaalsus kujunenud hoopis teistsuguseks, kui lausliberaalne valitsus on meile seda jutlustanud. Oleme sügavas majanduskriisis, meie pensionärid on Euroopa ühed vaeseimad ja meil puuduvad igasugused väljavaated oma majandusolusid kiirelt parandada.

Mida teeb selles olukorras parempoolne valitsus? Reformierakond ja tema järgijad on hakanud sõna võtma sellel teemal, et pensione alandada või siis maksustada. Kuhu me nii tüürime? Kas tõesti sinna, et Euroopa praktiliselt kõige vaesemad pensionärid veel vaesemaks muuta? Kas Ansip üritab selles küsimuses ka ehk maailmarekordit?

Suvine peiteperiood

2009-07-27T14:45:00.001+03:00

Eesti majanduses on suvi. Eesti poliitikas on suvi. Keskerakonna Riigikogu fraktsioon sai kokku vajaliku viiendiku Riigikogu liikmete häältest, et kutsuda kokku erakorraline istung käibemaksuteema aruteluks 3. augustil. Keskerakond ei saa mingil viisil leppida sellega, et käibemaksuseaduse muudatused rakendati nii lühikese etteteatamistähtajaga ja et nii ettvõtjad kui ka lõpptarbijad jäetakse selle koormaga omapead. Keskerakond peab vajalikuks leida lahendusi ja leida neid kiirelt.

Kui käibemaksuteema kõrvale jätta, siis on tegemist Eestile omase suvise vaikeluga. Poliitikas toimub üritusi vähe. Majandus tiksub ka omasoodu, küll süvenevate probleemide rütmis, kuid ilma suurema kisa-kärata. Kodumajapidamised proovivad ka mõelda pigem puhkusest, kui eluprobleemidega toimetulekust – niivõrd, kuivõrd see muidugi võimalik on. Kõrvaltvaatajale võib jääda mulje, et majanduskriisi hävitustöö on lõppenud ja saabunud on rahu.

Tegelikult on muidugi olukord pigem selles, et täna on tegemist ikkagi suvise peiteperioodiga. Peiteperiood kestab juuli ja ka augusti. Septembris kistakse aga probleemid uuesti päevavalgele ja kahjuks siis juba märksa teravamalt, kui need kevadel päevakorras olid. Midagi ei ole ju paremaks läinud. Pigem on kaotatud mitmeid kuid selleks, et majanduskriisi vastu midagi ette võtta.

Tulenevalt sellest ongi väga oluline, et Keskerakond on otsustanud olla aktiivne ka suvel – mure Eesti tuleviku pärast ei võimalda meil aega maha võtta ja lihtsalt puhata. Me peame kasutama meile antud aega maksimaalselt ja mitte laskma ennast uinutada suvisel majandusprobleemide peiteperioodil. Ka teised vastutusvõimelised poliitilised jõud võiksid meie eeskuju järgida.

Meisse ei usuta enam üldse

2009-06-22T12:39:00.002+03:00

Tänane Eesti Päevaleht Online refereerib Rootsi majanduslehte Dagens Industri, mis kirjutab, et mitmed Swedbanki suuromanikud on otsustanud Baltikumi majandusseisu halvenemise tõttu oma osaluse Swedbankis kokku tõmmata. Rahaomanikud enam lihtsalt ei usalda Balti regiooni. Usaldus on niivõrd madal, et ei usuta ka oma enda panga toimetulekuvõimesse siin regioonis.

Millest siis nii madal usaldus meie regiooni vastu? Kas maailmamajanduse madalseisust? Maailmamajanduse madalseis ei ole millegipärast hävitanud usaldust sugugi mitte kõikide regioonide ja riikide vastu. Meie oleme usalduse kaotuses ikkagi nii mõneski mõttes esirinnas.

Eks ole selles süüdi ikka suures osas meie ise. Me ei ole suutnud välja tulla majanduspoliitikaga, mis arendaks meie riiki ja paneks ka teiste riikide analüütikud uskuma, et me suudame areneda. Senimaani on meie hoiak olnud selline, et nemad seal ei saa meie majandusedu olemusest lihtsalt aru. Võib olla ei saagi, kuid kui nad arvavad teisiti, ei saa meie nende raha enam kasutada. Ja kogu meie majandusmudel kukub kokku.

Ja küsimus siinkohal ei ole niivõrd selles, et kes on süüdi ja kes peaks vastutama, vaid selles, et kui väljastpoolt meisse enam ei usuta üldse, siis ei saa me ka enam välisinvesteeringuid ja siis ei hakata usinasti ostma ka meie tooteid ja teenuseid. Kuid just need kaks valdkonda on alustoed, millele me paneme lootuse, kui räägime meie majanduse taastumisest.

Ehk on siiski nii, et me ei saa välismaist usaldust kuritarvitada ja peaksime asuma ellu viima vastutustundlikku majanduspoliitikat. Parem hilja, kui mitte kunagi.

Pensioni ei tohi puutuda

2009-06-21T13:11:00.003+03:00

Tänane meedia refereerib IRL-i naiskogu seisukohta, et pensionikärbete vajalikkuse ignoreerimine viib riigi pankrotikursile. IRL-i naised leiavad, et tänased sotsiaalkulutused käivad Eesti riigile ja maksumaksjatele lähematel aastatel selgelt üle jõu.

Neid seisukohti lugedes tekib mitu küsimust. Esiteks on ju IRL olnud valitsuses ja juhtinud olulisi miniteeriume kogu selle perioodi, kui Eesti on pankrotikursile sattunud. Eesti mitte ei satu pankrotikursile, vaid on seal juba täna. Sinna on jõutud IRL-i osalusel. Kuidas nüüd äkki on hakanud IRL-i naised pankrotiohus süüd nägema meie pensionisüsteemil?

Teiseks, kas koalitsioonierakond IRL ei ole alustanud hiilivat rahva ettevalmistamist pensionialandusteks kasutades selleks oma nõrgema tiiva – naiskogu – sissetoomist? Naised ei ole ühiskonnas tavaliselt selliseks jõuks, kes asja eest teist taga asuvad õõnestama oma sotsiaalse turvalisuse tulevikku. Seega, selleks on ikkagi konkreetne põhjus erakonnast antud.

Ühesõnaga pensioni kallale mineku uudise näol on tegemist järjekordse sammuga meie riigi jätkusuutlikkuse ja usaldatavuse vastu. Pensionisambad juba lõhuti, nüüd siis jätkatakse pensionsüsteemi alustalade õõnestamist. IRL-i naiskogu võib küll väita, et pensionide hoidmisest on tähtsamad noorte perede töökohad – jättes mulje, et justkui need eesmärgid oleks kuidagi vastuolulised ja üheaegselt saavutamatud – kuid ka oma elu ja töökohta valivate noorte perede jaoks on tähtis, et vanaduspõlves tehtud tööaastate eest ka turvalisus tagatakse.

Milles on süüdi Eesti inimesed, et valitsus pensionide kallale tahab minna? Milles on süüdi oma elu ja tööaastad Eestile pühendanud pensionärid, et tänase valitsemissuutmatuse tõttu nende raha võetakse? Ka nendele küsimustele võiks IRL-i naiskogu vastata.

Lõpuaktused meenutavad riigi vastutust

2009-06-20T14:03:00.002+03:00

Praegu on lõpuaktuste periood. Tänane Eesti Päevaleht kirjutab, et praegusel perioodil lõpetavad kõrgkooli veidi üle 10 000 tudengi ja kutseõppeasutustest lisandub neile veel ligi 7000 noort lõpetajat.

Kus on nende inimeste töökohad? Millisel viisil alustavad nad oma noort, optimistlikku ja edasipüüdlikku tööelu? Meil on Eestis täna 66 000 registreeritud töötut ja keegi ei tea, mis täpselt hakkab juhtuma uue töölepingu seaduse jõustumise järel. Ilmselt ei hakka meil Eestis töökohti massiliselt tekkima. Need, täna oma eluteed alustavad noored inimesed, vajavad aga lahendusi. Nad vajavad reaalseid lahendusi ja neid ei huvita jutt sellest, mis räägib majanduse restruktureerumisest, töötajate täiendkoolitusest või ümberõppest.

Need noored inimesed ei vaja ümber ega täiendõpet. Nad on just oma haridustee olulise sihtmärgini viinud. Samas on just koolitus ainuke sisuline asi, mida Eesti riik on mingilgi määral suutnud tööpuuduse probleemiga võitlemisel teha. See ei ole aga lahendus tänastele lõpetajatele.

Meie muretseme selle üle, et noored tahavad Eestist ära. Prooviks korraks mõelda ennast tänaste lõpetajate olukorda ja küsida nii, et milline on neil üldse võimalus Eestist mitte ära tahta?

Lõpuaktused meenutavad meile täna seda, et riik ei ole oma tööga hakkama saanud. Riik ei ole tulnud toime. Noored on optimistlikud ja hakkajad. Nad ei tule Toompeale plakatitega. Nad lihtsalt ostavad pileti laevale või lennukile ja läinud nad ongi. Koos nendega lähevad aga ka Eesti arenguväljavaated ja maksutulud. Siia jääb ääremaastumine ja eelarvekärped. Ja see sünnib meie käe all. Mõelgem ometi.

Nüüd siis hakkavad hinnad tõusma

2009-06-19T13:12:00.002+03:00

Eile kiitis Riigikogu valitsusliidu ja roheliste häältega heaks käibemaksu tõstmise 18 protsendilt 20 protsendile, kütuseaktsiiside kergitamise 10-12 protsenti, haigushüvitiste kärpe ja õppelaenu hüvitamise lõpetamise. Ühesõnaga hinnatõus Eesti inimestele vähenevate palkade ja tööpuuduse ajal, arstiabi kaugenemine rahvast ja negatiivne hoiak haridusele.

Eilse otsuse tulemused on näha juba täna. Kütusemüüja Olerex on ajakirjanduse vahendusel teatanud, et tõstab 1. juulist bensiini ja diisli hinda 90-100 sendi võrra. Rimi poolt edastatud informatsiooni kohaselt ilmuvad uued käibemaksutõusu peegeldavad hinnad nii Rimides kui Säästumarketites kaupadele 3. ja 8. juulist.

Ilmselt ei pruugi tõusta kõik hinnad täpselt maksumäära jagu ja osade hindade tõus on hiilivam ja pikemas perspektiivis alles tuntav. Selge on aga see, et keegi peab maksud kinni maksma ja lõpuks maksab need ühel või teisel viisil kinni ikkagi Eesti inimene. Seega valitsus on suutnud eelarve ajada kaosesse ja Eesti inimesed vastutavad.

Eesti inimesed vastutavad ka läbi selle, et sotsiaalsed tagatised ja garantiid vähenevad. Üha rohkematele inimestele hakkab kohale jõudma põhimõte, et nii, nagu riik meile, nii meie riigile. Kui oled riigi vastu hea, teed hoolega tööd ja maksad makse, kuid vastutasuks on selline olukord, nagu seda täna näeme, siis tekib küsimusi kuhjaga. Paljud inimesed on juba ammu valinud elukohaks teised ja märksa suurema vastutustundega riigid. Kas nüüd lähevad needki, kes jäänud on? Ja vähemusvalitsus – kuna tulud langevad, siis kärbime jälle ja tõstame jälle makse – kas nii või?

Eile kaitsesime töötajaid

2009-06-18T12:07:00.002+03:00

Meie vähemusvalitsuse poliitika töötajate aadressil on läinud üle igasuguste piiride. Eile tegi Keskerakonna fraktsioon Riigikogus oma parima, et kaitsta töötajaid töölepingu seaduse muudatuste eest, mis tulevad töötajatele tegelikult väga valused. Alljärgnevalt toon ära oma seisukoha, mida mul oli eilsel istungil teiste toetavate kolleegide seas võimalik välja öelda:

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Vaieldamatult on töölepingu seadus Eesti rahva ja Eesti majanduse jaoks väga oluline. Küsimus on aga siinkohal selles, et kuidas valitsus seda seaduse muutmist viimasel poolel aastal on ette valmistanud ja muutnud, millised garantiid andnud töötajatele ja tööandjatele.

Tööleping on kokkulepe töötaja ja tööandja vahel. See on kokkulepe, kus mõlemal poolel on kohustused ja õigused. Töötaja on kohustatud tegema tööd, tegema seda hästi ja võtma vastutuse seoses töö tulemustega. Tööandja on kohustatud tasustama töötajat töö eest, andma talle töövahendid ja seisma teatud sotsiaalsete väärtuste eest, mida nii töötaja kui ka ühiskond temalt eeldavad. Mõlemal poolel on kohustus pidada oma kokkuleppest kinni ja kui seda kokkulepet ei peetaks, siis saavad asjad meie ühiskonnas areneda õiges suunas või vales suunas.

Töölepingu seadus on samuti kokkulepe, töölepingu seadus on kokkulepe riigi, ametiühingute, tööandjate ja töötajate vahel. See on samuti kokkulepe, mida tuleb austada, millest tuleb kinni pidada ja mis on üldiseks eelduseks meie riigis areneva töö toimimiseks. Kui meil ei ole hästi toimivaid töösuhteid ja olukorda, kus oleks arvestatud nii töötajate, tööandjate kui ka riigi huvidega, siis ei ole meil mõtet ei unistada ega rääkida mingisugusest majanduskasvust või -languse pidurdamisest.

Tõus saab tulla praeguses majandusolukorras ainult väga suure ja raske töö tulemusena, kuid seda tööd ollakse suutelised ja valmis meie ühiskonnas tegema vaid siis, kui on olemas ikkagi konkreetne kindlus, et meie ühiskonnas töösuhete alased kokkulepped peavad ja kõigi huvid on ka kaitstud.

Kuidas on aga lood töölepingu seaduse kui üldrahvaliku kokkuleppe pidavusega? Väga halvad! Möödunud aastal sõlmiti detsembris, mis kestis väga kaua ja läbi suurte vaidluste. Kõikide osapoolte poolt tehti ju väga palju kompromisse, arvestati nendega või mitte, aga kokkulepe saavutati. Kuid täna siin saalis me soovime seda kokkulepet ühepoolselt muuta! See on nagu näkku sülitamine suurele osale meie ühiskonnast – töötajatele.

Eelmisel aastal panid Reformierakond ja tema sõbrad partnerid IRL-st propagandistlikel alustel kokku uue töölepingu seaduse. Sellest räägiti palju ja seda kiideti, kuidas jõuti, ja sellega sooviti kehtestada ühiskonnas täiesti uued reeglid. Tööturg sooviti muuta paindlikumaks, et ühelt poolt võidaks ettevõtted, kuid teiselt poolt oleks tagatud ka töötajate hüvitised töösuhete lõppemise korral. Plaan oli selles, et seadusega oleks võitnud väga palju ettevõtted, kuid poleks kaotanud ka töötajad. Töötajate õiguste eest oleks seistud uuel viisil. Pikemas perspektiivis oleks majanduskeskkond arenenud ja kõik oleks võitnud topelt. Selline oli plaan!

Objektiivsuse huvides tuleb loomulikult rõhutada, et meie liigselt jäik töösuhete korraldus vajab muutmist – seda tuleb tunnistada! – kuid täna oleme minemas pisut valet rada. Olukorras, kus meil varsti on üle 100 tuhande töötu ja tööpakkumisi jääb aina vähemaks, praktiliselt võib öelda, et varsti nulli lähedale. Möödunud aastal töölepingu seadust vastu võttes jagati kõigile lubadusi. Sisuliselt sõlmiti ju laiapõhjaline üldrahvalik kokkulepe, kuidas edaspidi hakkaksid käima meie riigis töösuhted. Anti võimalus ettevõtetele, garantiid töötajatele ning ka riik võttis endale kohustused. Täna oleme seda kokkulepet ühepoolselt murdmas. Me oleme taganemas riigi poolt võetud kohustustest. Me sülitame töötajatele näkku ja kaudses mõttes ka tööandjatele, sest lükates liigseid riske töötajate kaela, me sisuliselt hävitame tööturu ja ka ettevõtete võimalused endale motiveeritud töötajaid leida.

Siinkohal on oluline küsida, mis õigus on riigil taganeda ühepoolselt võetud kohustustest? Riik kasutab täna tugevama õigust, kuna riigi käes on võim siin saalis ennast kohustusest vabaks hääletada või hääli üle osta. Siis meie vähemusvalitsuse eestvõttel oleme seda täna just tegemas. Töötajatel ei ole mingisugust õigust endale eluks vajalikke hüvitisi välja hääletada või mingil viisil otsustada. Töötajatel jääb üle vaid vaadata, kuidas see riik, mille arenemisele nad oma elu on pühendanud, lihtsalt ühel hetkel neile selja keerab. Sellest on väga kahju, sest seda ei tohiks mingil viisil lubada. Seega, olgugi, et meie tööturg vajab värskendust ja muutusi, ei saa mina käesoleva eelnõu eest hääletada! Aitäh!

Läti saab hakkama, aga Eesti?

2009-06-17T12:05:00.001+03:00

IMF avaldas Lätile kiitust eelarvekärbete vastuvõtmisel ning kinnitas, et nii IMF kui ka teised rahvuvahelised partnerid aitavad Lätil kriisist üle saada. Lätil on lootust nüüd juulis välismaistelt laenajatelt 7.5 miljardi euro suurusest abipaketist järgmine laenuosa kätte saada. Läti läheb edasi ja astub samme paranemise suunas.

Miks me nii tõsiselt Läti poole vaatame ja kogu aeg seda silmas peame. Tegelikult on ju Läti mõnes mõttes meie tulevik. Läti on kriisis ühe faasi võrra eespool. Eestis ei tehta midagi oluliselt teisiti, mis annaks eeldada, et me Läti rada ei järgi. Võib küll juhtuda, et maailmamajanduses tuleb üleöö ootamatult suur tõus ja tulenevalt sellest me Läti olukorda ei jõua, kuid see ei ole väga realistlik.

Realistlik oleks Läti stsenaariumist pääseda siis, kui Eesti suudaks võtta vastu mingeid kardinaalseid majanduspoliitilisi otsuseid enne Lätit või teist moodi kui Läti. Tänast olukorda meie poliitikas vaadates aga tundub, et see ei ole väga teostatav. Kes kujutaks täna ette näiteks seda, et Eesti devalveerib oma valuuta enne Lätit? Või kes kujutaks ette seda, et Eesti kärbib rohkem, kui Läti?

Me ei erine Lätist ka majanduse struktuuri, rahvusvahelise konkurentsivõime või äriideede säravuse poolest. Meil on lihtsalt mingi lootus ja ähmane arusaam, et me ei ole sellised, kui nemad. Me oleme sarnased, kuid lihtsalt arengufaasis maas.

Muidugi loodame, et koos Läti pääsemisega pääseme ka meie. Ehk, et me ei peaks nii sügaval ära käimagi. Paljast lootusest ei pruugi aga piisata, tulenevalt millest oleks siiski ettepanek töötada aktiivselt lahenduste leidmise teel. Kõige halvem – mida ka ei saa välistada – on see, et Läti tuleb välja, kuid Eesti ei tule, vaid kukub veel sügavamale...

Täna streigitakse

2009-06-16T10:49:00.002+03:00

Täna streigitakse töötajate õiguste kaitseks. Töötajate õigustega on meil lood halvad. Töötajad on jäetud oma probleemidega omapead ja lisaks sellele on juba lükatud ja lükatakse veelgi suur osa majanduslanguse koormast just töötajate kaela.

Riik eemaldub vastutusest töötajate ees. Selle asemel, et töötajatele raskel ajal toetust pakkuda, võtab koalitsioon vastu seaduseid, mis tõmbavad töötajatelt ära ka viimase riigipoolse abikäe. Raskel ajal, kui töötajad vajavad riigi tuge, keerab riik töötajatele selja. Just selline on peamine sõnum, mida tänased streigid ja streigihoiatused endas sisaldavad.

Kui mastaapseks meie streigialgatused Eestis lähevad ja kui sageli need korduma hakkavad, seda näitab aeg. Kui asjad meie majanduses lähevad edaspidigi allamäge ja erinevad ühiskonna grupid ei suuda omavahel koostööd tegema hakata ning teineteisemõistmisele asuda, siis ei saa üldsegi välistada streikide regulaarseks muutumist. Sellest ei võida aga mitte keegi.

Nüüdseks siis olemegi Eestis jõudnud olukorrani, kus vesteldakse läbi jõupositsioonide, tänavatele tulles ja sisuliselt ikkagi ultimaatumeid esitades. Kui selline lõhestumine ühiskonnas jätkub, siis võime edasisele koostööle ja ühiselt probleeme lahendada väheneb iga päevaga.

Loodame siiski, et meis on olemas seda energiat, arusaamist, soovi ja mõistmist, et leppida kokku, jätkata teineteisega rääkimist ja üheskoos lahendusi leida. Vastandumine tulemuseni ei vii, ükskõik kui palju selleks ka põhjust on.

Ettevõtjad töötajate suhtes tõrjuva hoiakuga

2009-06-15T11:20:00.002+03:00

Palju on arutatud, analüüsitud ja räägitud sellest, kuidas on olukord töötajatega. Kui paljud kaotavad töö ja milline on meie üldine olukord tööturul. Samas on märksa vähem analüüsitud seda, millisena paistab olukord ettevõtete poolt vaadatuna – mida mõtlevad sellise tööpuuduse foonil ettevõtjad ja kuidas nemad probleemidesse suhtuvad.

Tänane Äripäev Online avaldab andmeid PricewaterhouseCoopersi poolt Eesti juhtivate ettevõtete ja organisatsioonide seas tehtud ekspress-uuringust. Selle uuringu andmetel on viimase 6 kuu jooksul töötajaid koondanud 2/3 ning põhipalka vähendanud 1/3 küsitletud ettevõtetest.

Tulemustasusid on vähendanud või otsustanud vähendada 38% ettevõtetest, enamasti jääb vähendus alla 20%. Mitmesuguseid muid rahalisi hüvitisi on otsustanud vähendada 40% ettevõtetest.

Need suured numbrid näitavad seda, et ikkagi väga suur osa meie ettevõtlusest on läinud töötajate vastu - asunud probleeme lahendama töötajate arvelt. Ühelt poolt me teame, et tööpuuduse numbrid on suured. Nüüd me teame ka, et suur osa ettevõtetest on koondamas ja tasusid vähendanud. Seega probleem on halb mõlemalt poolt vaadatuna. Kui tööpuuduse suur kasv oleks tingitud teatud väikesest kogusest ettevõtetest mingist konkreetsest tootmisharust, siis oleks seda probleemi kergem ravida. Kui aga Eestis toimub töötajatest lausvabanemine, siis on probleemi lahendusi märksa raskem leida.

Äripäev Onlines avaldatud uuringu tulemused just sellisele lausprobleemile viitavad, mida ei ole kerge arstida, kui üldse saab. Kindlasti ei tohiks aga valitsus niisama õli enam tulle valada ja peaks ikka väga tõsiselt mõtlema, mida meie makromajandusliku stabiilsuse saavutamiseks pihta hakata.

Majanduskriis töötajate kaela

2009-06-14T12:12:00.003+03:00

Eile oli Prantsusmaal tänavatel üle 150 000 inimese. Probleemiks oli töötajate olukord ja eelkõige see, et millegipärast kiputakse maailma majanduskriis just töötajate kaela ajama. Prantsusmaal on viimase kolme kuu jooksul töökoha kaotanud 263 000 inimest ja kogu tööpuudus on 2.5 miljoni inimese kandis.

Prantslased on konkreetsel seisukohal, et maailma majanduse probleemid on kuidagi väga osavalt ikkagi lükatud töötajate kaela. Ka juuresoleval pildil toodud plakat – tõlkes: kriis see on nemad, lahendus see oleme meie – viitab otseselt sellele, et lahenduseks kriisile on seni olnud töötajate vallandamine. Samas väidavad prantslased sama loosungiga ka seda, et kriis on tulenenud just tööandjate ja valitsuse tegemattajätmistest, kuid kui hoida töötajaid, siis võiks just sellele lahenduse saada. Seega väga mitmetahuline ja sügav sõnum.

Prantsusmaad on hea jälgida seetõttu, et seal toimuvad asjad temperamentselt ja kohe öeldakse konkreetsete käikudega välja, mida ikkagi mõeldakse ja kuhu asjad näivad kalduvat. Tegelikult on ju Prantsusmaa probleem ka kogu Euroopa probleem ja mõnes mõttes ka kogu maailma probleem. Igas riigis on oma väike eripära, kuid töökohtadega on meil probleeme igal pool.

Mida sellest kõigest Eesti jaoks järeldada:

Esiteks, ka meil on lükatud majanduslanguse probleemid töötajate kaela. Vaatame, mis hakkab saama juulist. Praeguse valitsuse all midagi head loota ei ole ja seda vaatamata sellele, kui aktiivselt opositsioon ka töötajate eest sõdib. Viitsütikuga pomm tiksub.

Teiseks on oluline siiski ka tähelepanu osutada sellele, kui palju on täna töötuid arenenud Euroopa riikides. See arv on väga suur. Kui meie majandustõusu lootus on aga selles, et arenenud riigid taastuvad ja siis hakkavad meie käest ostma, siis tuleb arvestada ikkagi ka sellega, et enne, kui meile tööd andma hakatakse, lahendatakse oma probleemid. Seega üldiselt on arenenud riikides prevalveerivad meeleolud, et enne rakendatakse oma töötud ja siis mõeldakse Ida Euroopast mingite kaupade või teenuste ostmisele. Ühesõnaga – selle plaani realiseerimiseni läheb aastaid ja selline teiste taastumsiele lootev majandusarengu kava Eestis paikneb ikkagi nõrkadel jalgadel.

Lätil on lootust, Läti paraneb

2009-06-13T14:16:00.001+03:00

Lätis suutsid viis parteid eelarvekärped kokku leppida ja kui parlament neile oma heakskiidu annab, siis on Läti selleks korraks ehk pankrotist pääsenud. Läti peaks saama kätte järgmise osa oma vajalikust rahvusvahelisest rahast ning seega sammukese oma majandusega edasi saama. Läti on veel kaugel probleemide lõpplahendusest, kuid väike nihe paremuse poole on kahtlemata tehtud.

Tänane Postimehe juhtkiri käsitleb arenguid Lätis. Postimees väidab minu meelest täiesti õigesti, et sarnaselt Lätile tundub Eestis kehtivat olukord, kus olulised majanduspoliitilised otsused suudetakse valitsuse tasemel langetada alles siis, kui kriis on juba talumatult sügavaks muutunud, kui riigikassa on tühi ja midagi muud lihtsalt enam ei jää üle.

Me Eestis oleme juba väga palju aega kaotanud ja tänast valitsuse käitumist vaadates tundub, et kaotame veel ja veel. Kas me peame ikka kõik negatiivse enda najal üle elama või võiksime ikka teiste kogemusest õppida. Läti kukkus põhja ja nüüd parandab oma käitumist – tulemuseks on suure tõenäosusega taastumine. Eesti on teel põhja ja ei soovi ilmselt kurssi muuta enne, kui on ikka väga sügaval ära käinud.

Olen enne kutsunud ja kutsun ka nüüd meie majanduspoliitilist käitumist muutma enne, kui meile saavad osaks väga valusad kogemused. Hea, et Lätis hakkab varsti taas päike paistma – see on laupäevaselt hea uudis. Loodan siiski, et meile nii sügavad pilved, kui Lätist üle käisid, ikkagi ei jõua. Kuid kõik sõltub meist endist.

Nüüd siis pensionide kallale?

2009-06-12T12:12:00.002+03:00

Läti valitsus on otsustanud üldiste kärbete raames alandada ka pensione ja vanemahüvitisi. Astmelise tulumaksu kehtestamine valitsuse istungil siiski läbi ei läinud ja kehtima jääb 21-protsendiline tulumaks.

Tänane Delfi vahendab SEB makroanalüütiku Ruta Arumäe sõnu, kes leiab, et väikeste kulude kärpimine riiki enam ei aita ja on vaja minna sotsiaaltoetuste alandamise teed. Analüütik leiab, et väike kärbe igalt pensionärilt tähendab suurt kokkuhoidu riigile ning seda saab mõõta miljardites.

Kuna Läti läheb pensioni kallale mineku teed ja ka Eestis hakkab kohe samal ajal sedasorti juttu kostuma, kas nüüd siis ongi valmimas plaanid pensionikärbeteks? Kas seda tehakse jälle viisil, et Eesti ja parempoolne valitsus pole milleski süüdi – maailmamajandus surub seda peale (Läti näide) ja analüütikud ka ütlevad, et see on ainuke võimalus. Ansip seisab pensionäride eest, kuid tegelikult pensione vähendatakse.

Tänane Eesti Päevaleht Online kirjutab sellest, et sundpuhkused on Ida-Virumaal muutunud massiliseks. Esimesel poolaastal on Ida-Viru ettevõtted küsinud osaliselt tasustatavat puhkust ligi 16 000 töötajale.

Eelarvet kärbime üha rohkem ja rohkem. Varsti on toimetulekuprobleemid valdaval enamusel Eesti elanikel. Kus see lõpeb? Siis, kui majandus taastuma hakkab. Täna on aga uudised (kasvõi seesama Ida-Virumaa sundpuhkuste näide) sellised, et meie majandusvundament ainult mõraneb ja pudeneb. Tänased negatiivsed uudised reaalmajandusest jõuavad ju eelarve ja kärbete tasendile alles mõne aja pärast – seega on kärpeprobleemid suurenevad vaid kasvavas tempos.

Palju on räägitud sellest, et mida peaks meie majandusega ette võtma. Valitsus täna ei võta midagi ette. Tulemuseks on see, et varsti ei ole ka enam võimalusi midagi ette võtta. Jääb vaid loota, et riigi valitsemise tasemel midagi muutub ja on ometigi loota lahendusi.

Hullumaja Riigikogus

2009-06-11T12:02:00.002+03:00

Andrus Ansipi juhitud vähemusvalitsuse suutmatus tulla toime riigi juhtimisega on viinud täielikule kaosele ja hullumajale Riigikogus. Koalitsioon takistab küsimuste esitamist, päevakorrast võetakse välja algselt sinna pandud punkte, eelnõudele kaubeldakse toetust nagu turul – sina mulle, mina sulle põhimõttel, normiks on saamas erakorralised ja ööistungid. Kuhu me nii jõuame, on raske öelda.

10. juuni oli täpselt selline päev, nagu ülal kirjeldatud – meie istung lõppes täna hommikul 5:21. Ka minul oli seal oma roll. Nimelt osalesin aktiivselt küsimuste esitamises, aruteludes ja tegin ka kaks ettekannet. Just need ettekanded ma siinkohal ka ära toon:

Ettekanne 1: Investeerimisfondide seaduse, kindlustustegevuse seaduse, krediidiasutuste seaduse, väärtpaberituru seaduse ja Eesti väärtpaberite keskregistri seaduse muutmise seaduse eelnõu

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Eelnõu 461 teemal on mul hea meelega võimalus sõna võtta juba teist korda. Nagu ma eelmises sõnavõtus selgitasin, on eelnõus sisalduva seadusse sisseviimine oluliselt vajalik. Eesti Keskerakonna fraktsioon toetab alati häid eelnõusid!

Ja miks siis me toetame nimetatud eelnõu? Eelnõuga lahendatakse õigeid asju, mida Euroopa Liit meile on võimaldanud ja mida loodab ja mis aitavad kaasa meie majanduskeskkonna üldisele arengule. Eelnõu on samm edasi, mis võimaldab meil struktuurfondide rahasid lihtsamalt kasutada. Siiski on siinkohal oluline mainida, et eelnõuga seadusesse sisseviidavad muudatusi ei peaks teostama tehniliselt sellisel moel, kuidas valitsus täna neid probleeme lahendab. Me viime praktiliselt copy – paste´ga viide erinevasse seadusse muudatused, see tähendab laialipillutatuna paljude erinevate seaduste vahel.

Keskerakonna fraktsioon teeb valitsusele ettepaneku, et oleks aeg koostada üks ja terviklik finantsjuhtimise seadus ja kõik vajalikud põhimõtted seal ka ära sätestada. See oleks hea ettevõtjatele, investoritele, kes peavad selle järgi elama, ja see oleks hea riigile, kes peaks jälgima seaduste täitmist. Sellega saaks hoida ka halduskulusid kokku. Kui reeglid on selged ja sätestatud ühes kohas, siis on meil võimalik ka jälgida, nende alusel tegevust läbi viia. Selleks, et saaks kiiremini ja efektiivsemalt kasutada struktuurfondi rahasid, on vaja muudatusi ka teistes seadustes, näiteks riigihanke seadus jne. jne.

Loodame, et järgmised õiguskeskkonda muudavad õigusaktid ei ole mõttetult keerulised ja investoreid peletavad ja jõuavad tunduvalt kiiremini meie laudadele. Ettevõtjad on Eestisse meil täna väga vaja, ja rohkem kui kunagi varem! Me peaksime tegema kõik selleks, et Eesti oleks ettevõtlusele atraktiivne keskkond! Et investorid tahaksin tulla siia ja tekiks välisraha sissevool, mis aitaks meil riiki arendada. Selline käitumine oleks täna ülivajalik, kuid meie valitsus liigub nüri järjekindlusega vastuvoolu ja surub siia saali üksteise järel üha Eestile kahjulikke eelnõusid.

Täiesti mõistmatuks jääb, et parempoolsed poliitikud, kes on meie ühetaolise tulumaksu kontekstis pidanud pikki loenguid sellest, kui oluline on arenguks teha majanduskeskkond lihtsustaks ja selgepiiriliseks, on asunud nüüd majanduskeskonda ülemääraselt keeruliseks ja arusaamatuks ajama. See on tüüpiline näide kuida smeie parempoolsed poliitikud räägivad ühte, aga tegelikult tegelevad hoopis muuga.

Samuti peaksime kiiremini suutma viia oma õigusaktid vastavusse Euroopa õigusloomega. Kujukas näide on ju seesama eelnõu! Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv muutis juba 5. septembril 2007. aastal nimetatud Euroopa direktiivi ja andis ka liikmesriigile tähtaja, et see viia kooskõlla, tähtaeg oli 21. märts 2009. Täna on aga juba 10. juuni 2009. Valitsusel oli piisavalt aega, et tegelda nimetatud direktiivi kooskõlla viimisega, aga kahjuks võttis see aega kohe mitu aastat. Võiks lihtsalt öelda, et valitsus ei tulnud nimetatud tööga toime. Seega on valitsus käesoleva eelnõuga demonstreerinud väga selgepiiriliselt oma suutmatust seadusi Euroopa Liidu direktiividega kooskõlla viia ja üldse riiki õiges suunas juhtida.

Eesti keskfraktsioon toetab eelnõu 461 SE, kuid paneb siiski südamele, et neid muudatusi on võimalik õigusloomesse viia märksa paremal viisil ja tunduvalt kiiremini. Me loodame, et ühisistung, mis toimus Riigikontrolli ja rahanduskomisjoni poolt, ja kus olid ministeeriumide õiguskantslerid, ja kus arutati struktuurfondide raha kasutamist, ja kus lubati tuua sellele eelnõule lisaks veel tunduvalt palju rohkem eelnõusid, et need lõpuks jõuaksid tunduvalt kiiremini ja paremini ja selgepiirilisemalt siia saali. Jõudu valitsusele-koalitsioonile! Aitäh!

Ettekanne 2: Riigi 2009. aasta teise lisaeelarve seaduse eelnõu

Aitäh! Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Vabariigi Valitsuse algatatud riigi 2009. aasta teise lisaeelarve seaduse eelnõu ei ole kooskõlas sellega, mida meie riik vajab majanduslangusest väljatulekuks ja edasise arengu tagamiseks. Eelnõu annab järgmise noahoobi meie valitsuse suutlikkusele ja riigi kui terviku elujõulisusele. Valitsus on läinud eelarve ohjeldamatu kärpimise teed: kärbitakse palju, kärbitakse kohtadest, mida tegelikult üldse puudutada ei tohiks.

Kuidagi ei saa nõus olla haigushüvitiste kärpimisega kärpimisega. Haigus ei ole laiskus, vaid õnnetus! Me vajame igat inimest meie ühiskonnas ja haiguste kiire võitmine on oluliseks eelduseks, et suudaksime edukalt tulevikule vastu minna.

Täiesti äärmuslikult vale on meie hariduspoliitika õõnestamine igal võimalikul viisil. Õppelaenude kustutamise kaotamine, üliõpilaste toetuste vähendamine. Eestile katastroofiliselt mõjuvaid eelarvekärpeid on selles eelnõus küllaga. Kõike ei ole mõtet siin saalis ette lugeda ja kõike me veel ei teagi, mida kolmandale lugemisele valitsus pakub.

Mida me siis teame? Valitsus on otsustamas minna käibemaksu tõstmise teed. Tõsta makse 20%. Samuti tõsta kütuseaktsiisi ja toetada ilmselt Roheliste keskkonnamaksude tõusu. See ei aita lahendada eelarve probleeme, kuna see kiirendab veelgi pankrottide levikut ja üldist maksujõuetust turul. Ettevõtjatel on täna niigi raske! Neid tuleks toetada, mitte neile täiendavalt kive kaela veeretada. Käibemaksu, kütuseaktsiiside tõstmine mitte ei too meile täiendavaid maksulaekumisi vaid toob hoopis kaasa üldise majandusaktiivsuse languse turul. Ja seega ka hoopis maksude laekumise vähenemise. Tee kaudsete maksude tõstmisele ja majanduse surmamisele ei ole lahendus meie tänastele probleemidele.

Üheks lahenduseks oleks kindlasti astmeline tulumaks. Eile avaldati uudis, et Läti kehtestab astmelise tulumaksu. Kas see oli IMF soovitus või tingimus, näitab aeg. Meil oleks ka viimane aeg seda teed minna või valitsus tõesti arvab, et meil ei tule enne mõistus pähe, kui oleme sama halvas seisus kui Läti. Valitsus peaks lõpuks aru saama sellest, et ka Eestis kehtivad klassikalised majandusseadused. Need seadused ütlevad, et buumi aegadel peab riik majanduse arengut pidurdama ja rasketel aegadel just majandust elavdama. Andrus Ansipi juhitud valitsus on käitunud täpselt vastupidiselt! Buumi ajal küttis valitsus hagu tulle, nagu suutis. Nüüd, kui valitsus peab majandust leevendama, aitamaks meil rasketel aegadel üle elada, tegeleme ohjeldamatu eelarvekärbete kärpimisega. Kus on täna valitsuse tugi meie ettevõtlusele läbi tellimuste? Kus on valitsuse stimlatsioonipaketid meie majandusele üldiselt? Neid ei ole ja praeguse valitsuse püsimise korral ei hakka ka kunagi tulema! Selle asemel me kärbime eelarvet ja võtame viimasegi toe meie ettevõtjatelt, töötajatelt, raskusse sattunud inimestelt.

Meie valitsuse käitumine majandusküsimustes on äärmuslikult lausliberaalne. Lineaarne – kui raha tuleb, siis kulutame, kui raha ei ole, siis kärbime eelarvet. Milleks on maailmas välja mõeldud majanduspoliitika? Eks ikka selleks, et riiki rasketel aegadel toetada ja arendada ja seda peaks tegema just valitsus, mitte Rootsi pangad, töötute armee või Euroopa ühisraha euro.

Valitsus on läinud täiel määral Eesti rahva eksitamise teed. Valitsus jätab mulje, et euro kehtestamise sildi all on lubatud ka meie majanduse põhjalaskmine. Kas valitsus selgitab, milleks on meile vaja eurot, kui selleks ajaks oleme kõik näljas, paljad või poolsurnud? Kuidas euro kehtestamine meid aitab, kui meie majandus on selleks ajaks lakanud eksisteerimast? Käesolev seaduseelnõu on täpselt üks särav näide sellest, kuidas meie valitsus meie majandust hävitab ja teeb seda euro kehtestamise sildi all.

Selle eelnõuga, nagu seda on 510 SE, oleme valinud Läti tee. Varsti sulgeme haiglad, koondame politseinikke, vähendame riigi funktsioone ja siis anname ennast välisrahastajate juhtida. Kui me võtame vastu 510 SE ja veel terve rea analoogseid seadusi, siis lakkab see saal siin varsti täiesti olemast. Me muutume lihtsalt normaalseteks kohatäitjateks. Ansipi valitsusel on selliseid meid hävitavaid seadusi varuks aga küllaga. Selles meil pole kahtlustki! Eelnõu 510 tegeleb otseselt riikliku eelarvepoliitika rikkumisega ja riigi maksevõimetuse tekitamisega. Seda eelnõu toetades sillutame otseselt teed majanduskollapsisse, mis toob kaasa krooni sunddevalveerimise, tahame me seda siin Riigikogus või mitte. Ja mitte 10-15%, vaid 30-50%. Valitsus peaks julgema täna otse välja öelda, mis on eelnõu 510 SE tagajärg. Kui koalitsiooni ja valtsuse liikmed ei ole mingil viisil nõus mõtlema Eesti rahva huvidele, kelle eurolaenude tasumise võimele eelnõu 510 SE poolt käivitub ahelreaktsioon, tuleb otse tuli peale.

Valitsusel oleks õigem tagasi astuda, ka see oleks täna parem lahendus kui Eesti riigi sirgjooneline põhjalaskmine. Vaadates 2009. aasta riigieelarve ümber toimunut ja toimuvat, tuleb olla ühesel seisukohal, et Eesti on jõudnud oma ajaloo suurima eelarvekriisi lävele. Tänasel valitsusel ei näi eelarvekriisi vastu suurt midagi olevat, sest ega nad kaua võimul ei püsi. Seega tuleb täna kokkukeedetud probleemide hulk ära süüa järgmisel ja märksa vastutustundlikumal valitsusel. Kuid vaatamata koalitsiooni äärmuslikule ükskõiksusele ja pahatahtlikkusele eelarveküsimustes ei saa nad ikka täiel määral aru, mida eelnõu 510 SE lõpuks kaasa toob. Meie riik ei ole milleski süüdi, et sellisel viisil karistada! Mina sellisel viisil seda eelnõu toetada ei saa.

Tulumaks lõpuks ikkagi astmeliseks

2009-06-10T09:39:00.002+03:00

Eile leppis Läti valitsus kokku astmelise tulumaksu kehtestamise. See on üks suur samm õiges suunas – kahju vaid, et lätlased meist ette jõudsid. Eesti oleks astmelist tulumaksu juba ammu vajanud. Kahjuks ei ole me selleni veel jõudnud.

Riigikogu tänases päevakorras on Vabariigi Valitsuse algatatud riigi 2009. aasta teise lisaeelarve seaduse eelnõu, millega valitsus tahab jälle ohjeldamatult meie niigi kokku kuivanud eelarvet kärpida. Valitsus näib olevat seisukohal, et me ei peaks tekkinud allakäiguspiraalist kuidagigi viisi välja pääseda üritama: olukord majanduses läheb hulluks – siis kärbime; olukord läheb kärpimiste tulemusena veel hullemaks – siis kärbime veel ja nii edasi, kuni lihtsalt ei olegi enam midagi.

Läti võttis mõistuse pähe ja sai lihtsalt oma reaalsest majanduslikust seisust tulenevalt aru, et lihtsalt kärpimistega lõputult edasi minna ei saa. Vaja oli astuda konkreetne samm – kehtestada astmeline tulumaks.

Millal meie arusaamad nii kaugele jõuavad? Kas siis kui valitsus vahetub või on ka praegune koalitsioon nõus lõpuks tunnistama, et astmelist tulumaksu ei ole mõtet eitada ja selle positiivseid aspekte ignoreerida. Ärgem enam lähtugem sellest, et astmelise tulumaksu on välja pakkunud Keskerakond ja tulenevalt sellest see ei sobi. Unustaks hetkeks erakonna piirid ja räägiks sellest, mis Eestile hea on. Astmeline tulumaks on hea.

Astmeline tulumaks tuleb kas kohe või pisut hiljem. See tuleb kas vabatahtlikult, IMFi abil või läbi majanduskaose. Mida rutem me selle aga vastu võtame, seda varem hakkame tervenema.

Tarand ei ole majanduspoliitiline meede

2009-06-09T12:44:00.001+03:00

Tänane Äripäeva juhtkiri räägib sellest, et valimistel Indrek Tarandi poolt antud enam kui 100 000 häält viitavat sellele, et lisaks valitsevale kolmikliidule on valijad asunud ka protesti avaldama Keskerakonnale. Äripäev järeldab sellest, et sõltumata majanduskriisist ei soovi suur osa Eesti valijatest järsku pööret vasakule – valijad ei pea majanduskriisi lahenduseks Keskerakonna pakutavaid ideid, mis suurendavad riigi sekkumist ja võivad osutuda maksumaksjale suureks koormaks.

See, miks Indrek Tarand valimistel nii edukaks osutus, on leidnud paljude asjatundjate poolt viimastel päevadel põhjalikku käsitlust. See, et Indrek Tarandi suur häältesaak on otseseks või kaudseks viiteks Keskerakonna majanduspoliitika sobimatusest, on minu hinnangul Äripäeva poolt pisut meelevaldne ja argumenteerimata tõlgendus. Indrek Tarand ei ole majanduspoliitiline meede ja tema valimisedu ei saa kasutada alternatiivina ühe erakonna majanduspoliitikale.

Sisu analüüsides on Äripäeval kahtlemata õigus, et suuremad riigi kulutused võivad kaasa tuua suuremad maksud. Ideoloogiline küsimus seisneb selles, et millisel määral riik peaks täna majandusse sekkuma ja kui palju meie ettevõtlus tänases languses toetust vajaks. Paljud riigid on seisukohal, et riigid peavad tänases majanduskriisis etendama väga jõulist ja olulist rolli. Keskerakond jagab seda seisukohta. Ansipi valitsus on muidugi teises äärmuses.

Küsimus, kas Keskerakonna poliitika on ikka liigselt vasakpoolne? Kui vaadata Ameerika Ühendriikide viimase aja käitumist majanduse toetamisel, majandusse pumbatud rahasummasid, eelarvedefitsiidi suurust ja osutada tähelepanu asjaolule, et viimati natsionaliseeris USA valitsus midagi ei rohkemat ega vähemat, kui General Motorsi, siis selle kõrval on ka Keskerakonna kõige vasakpoolsemad ideed lausparempoolsed. Ajad muutuvad, standardid muutuvad.

Keskerakond võitis

2009-06-08T00:32:00.002+03:00

Europarlamendi valimised võitis Keskerakond. Tulemus oli oodatav, olgugi, et seda ei saanud sellisel kujul varemalt väga kindlalt välja öelda. Eesti vajas muutust ja Eesti selle muutuse ka sai. Eesti rahvas on aru saanud, et sellisel kujul enam edasi minna ei saa. Eesti rahvas teeb õigeid valikuid.

Keskerakond võttis endale vastutuse. Keskerakond oskab vastutust realiseerida täie teadlikkuse juures ja tehes seda parimal viisil Eesti rahva heaks. Eesti rahva huvid on Euroopas vähemalt Keskerakonna saadikute läbi kindlates kätes. Selle üle on hea meel.

Eestis on muudatused alanud ja loodame, et need muudatused jätkuvad ka kõigis teistes olulistes valdkondades. Me vajame korda eelarves, me vajame majanduslanguse peatumist, me vajame töökohti ja palju palju muud. Keskerakond seisab selle eest.

Hea on see, et Keskerakonnal on nüüd olemas täiendav ja värskendatud rahva mandaat. Järgmise sammuna tuleb otsustavalt vastu minna kohalike omavalitsuste valimistele. Eks ühiskondlikud protsessid võtavad oma aja, kuid praegu viitavad kõik märgid sellele, et Eestis hakkavad asjad tasapisi muutuma. Keskerakonna võit on Eesti võit ja Eesti võit on Keskerakonna võit.

Palju õnne!!!

Vali 104

2009-06-07T00:33:00.001+03:00

Täna on europarlamendi valimised. Enamikel Eestis elavatel inimestel on täna seoses sellega palju tegemist. Inimesed valivad, jälgivad tulemusi. Paljud on ametis valimiste korraldamisega ja kandidaatide toetamisega.

Need valimised on Eestile olulised. Mis sest, et europarlament ja selles mõttes kohalikust igapäevapoliitikast pisut kaugel seisev teema. Samas on meie esindatus Euroopas täpselt sama oluline kui sisepoliitilised teemad. Seega valigem südamega ja ärgem jätkem valikuid saatuse hooleks.

Muidugi ei lahenda valimised veel otseselt meie igapäevaprobleeme ja probleeme on meil palju. Niipea, kui valimised läbi saavad ja uus nädal koidab, peame jälle tööle hakkama selle nimel, et me kõik oma murekohad üle vaadatud saaksime.

Eesti sisepoliitikas on muidugi kõige kesksemaks teemaks praegu eelarve. Parempoolne koalitsioon on oma puuduva majanduspoliitikaga viinud meid Eesti ajaloo kõige tõsisema eelarvekriisi lävele. Iga päevaga on eelarves probleeme üha rohkem ja lahendusi üha vähem.

Järgmine nädal on Riigikogus palju tööd. Peamiseks võtmesõnaks on ikkagi eelarve. Sellele tuleb järgmine nädal pühenduda nii Toompeal olles, blogis kirjutades kui ka muid poliitilisi ülesandeid täites. Täna aga valime.

Kes siis annab meile töökohad?

2009-06-06T00:43:00.003+03:00

Meie töönädal lõppes uudisega, et registreeritud töötus on Eestis tõusnud kümne protsendini. See tähendab, et töötukassas on arvel 65 366 inimest.

Vaatlejad on täheldanud, et koondamised ei käi enam endise hooga ja töötuid tuleb juurde kahanevas tempos. Loodetakse, et 1. juuli ei too kaasa suurt koondamislainet, mida prognoositi uue töölepinguseaduse jõustumisega.

Võib olla oleme tõesti suuremaid koondamisi seljataha jätmas ja jõudnud niiöelda põhja, kust saab vaid tõusma hakata. Võib olla on aga hoopiski tegemist vaikusega enne tormi. Me keegi ei tea, kuid loodame parimat.

Hoopis tähtsam küsimus, kui põhja asukoht, on see, et kes hakkab meile uusi töökohti andma. Isegi, kui meil töötuid juurde ei tuleks, siis ka need 10 protsenti tööealisest elanikkonnast tahavad tagasi tööle. Räägitakse, et kui ka kõik mitteregistreerunud mittetöötajad juurde arvata, siis on meil töötuid üle 100 000 inimese. Enamus neist vajab töökohta.

Meie tänane majanduspoliitika on see, et majandust me toetustevääriliseks ei pea, välisinvestoreid peletame, eelarvega keerame üha rohkem segadust kokku ja üldiseks arengueeskujuks on võetud Läti riik. Kahjuks on parempoolne koalitsioon täna tüüri juures ja nad ikka ei taha sealt kuidagi ära tulla. Käituvad põhimõttel, et ise nad riiki ei juhi aga ei lase ka teistel juhtida. Kahju, et meil homme Riigikogu valimised ei ole, sest siis saaks rahvas oma sõna koheselt sekka ütelda.

Laupäev on puhkepäev. Kuid siiski leidkem aega mõelda neile, kes on töökoha kaotanud ja kellel seisab ees oht töökoht kaotada. Me peame kas endi hulgast või siis välismaalt leidma inimesi/ettevõtteid, kes hakkaksid meie riigis töökohti looma, usuksid meie majanduse tulevikku ja oleksid nõus sotsiaalse vastutuse koormat kandma. Selliste inimeste leidmine on raske. Kuid kes otsib, see leiab.

Läti valik: loobuda kas riigist või rahast

2009-06-05T11:37:00.002+03:00

Tänane Äripäev Online vahendab Lätis maad võtvat seisukohta, et Läti saaks osade riigi funktsioonide üle parda viskamisega kokku hoida ligi 1.32 miljardit krooni. Läti riik täidab hetkel 844 funktsiooni, millest paljud ei ole üldse hädavajalikud.

Läti valik on lihtne, kas suuta eelarvet piisaval määral kärpida ja saada IMFilt kätte järgmine osa laenust või minna pankrotti. Pankrotti minekule eelneb või sellega kaasneb lati devalveerimine. Seega on Läti täna valiku ees, kas riik või raha. Kas säilitada riigi toimimine endises mahus ja minna lati devalveerimise teed või pakkida osad riigi funktsioonid kokku ja mitte devalveerida latti. Karm valik.

Läti on mõnes mõttes Eesti tulevik. Kui me ei suuda midagi kardinaalset ette võtta, siis Läti mudel näitab, kuhu võime jõuda. Ka meil on teemaks number üks riigieelarve. Kuidas küll selle tasakaalu saaks nii, et meie riik alles jääks, inimesed ei jääks oluliste teenusteta ja kõik saaksid edasi elada.

Seoses sellega oli mul Riigikogus võimalus kolmapäeval sõna võtta just riigieelarvet puudutavatel teemadel. Kuna teema on oluline, siis toon alljärgnevalt ära ka oma ettekande teksti.

Aitäh, lugupeetud esimees! Head kolleegid! Seaduseelnõu, mida me praegu arutame, võib lühidalt kokku võtta, on järjekordne majanduskriisi eelnõu. Tänase valitsuse otsuse tulemus on kaasa aidanud Eesti majanduslangusele ning on toonud kaasa aktsiisi laekumise vähenemise, mida järjepidevalt eelarvekriiside käes olev koalitsioon ei suuda mingil viisil üle elada. Parempoolne koalitsioon on sundseisus. Vaatamata valijatele antud lubadustele Eesti praktiliselt maksuparadiisi viia, on valitsus teinud vastupidiseid maksutõuse ja läinud soodustuste kärpimise teed.

Keskerakonna fraktsioon on eelnõu 511 SE vastu. Me ei näe võimalust selle toetamiseks. Valitsuskoalitsiooni majandus- ja maksupoliitika on viinud Eesti ummikseisu. Valitsus on näidanud üles ignorantsust ja ebapädevust maksuotsuste langetamisel. Selline olukord ei tohi jätkuda! Praeguste seadusemuudatustega see ummikseis Eestis süveneb ja majanduses alanud langus ei saa mingil viisil peatuda. Eelnõuga soovib valitsus muuta 15 erinevat seadust, mis on vastavalt eelnõu seletuskirjale tingitud erakorralisest olukorrast Eesti majanduses.

Olukord on meil tõepoolest erakorraline! Majanduslangus süveneb sellise tempoga, mida veel mõnda aega tagasi keegi ei suutnud ette kujutada. Küsimus on pigem selles, kas seaduseelnõus 511 SE toodud muudatused on ikka parim viis meie erakorralisele majanduslangusele reageerimiseks. Me vajaksime majanduse motiveerimist ja läbimõeldud majanduspoliitikat, mitte ei peaks majanduslangust laskma kinni maksta kõige nõrgematel. Keskerakonna fraktsioon on eelnõud põhjalikult analüüsinud ja leidnud seal väga olulisi seadusemuudatusi, millega kuidagi võimalik nõus olla ei saa. Tegelikult on vale kogu koalitsiooni poolt pakutav vaatenurk ja see ei ole meie hinnangul õige lähenemine meie tänaste majandusprobleemide lahendamisele. Peatuksin aga eelkõige siinkohal nendel aspektidel, mis kõige rohkem silma riivavad ning meie majandusele ja Eesti ühiskonnale üldse suuremal määral kahju teha võivad.

Esimene teema on aktsiisiteema. Kütuseaktsiisi tõstmine mõjutab väga negatiivselt meie majandust tervikuna. Langusest väljatulekuks vajame konkurentsivõimelist tootmisest. Üks konkurentsivõime võtmekomponente meie tänast majandusstruktuuri ja sihtturge arvestades on kindlasti hind. Kütus on oluliseks otsuseks või kaudseks sisenemiseks enamusele meie majandusele. Kütuse hinna tõstmise läbi aktsiisimaksu tõstmine saeb täpselt sedasama oksa, kus me täna istume ja millelt loodame majanduskasvu vilju saama hakata. Tõstes kütuseaktsiisi annab valitsus meie majandusele täiendava surmahoobi! See on viimane asi, mida me võiksime täna üldse teha.

Tubakaaktsiisi võib üldjoontes tõsta, kuid leiame, et see võiks tuua ka varasemaks. Kuid kahjuks tänase Andrus Ansipi juhitav valitsuse, politsei ja maksuametnike personali töötasupoliitika tulemusena on probleemid salaalkoholiga ja salasigarettidega niigi tõusnud. Ilmselt ei ole Ansipi valitsus varimajanduse haldamisega hakkama saanud. Aktsiise tõstes peame seda silmas pidama, et eesmärk on maksutulude tekkimine, mitte varimajanduse arendamine. Keskerakond on veendunud, et Ansipi valitsus ei suuda toime tulla varimajanduse ohjeldamisega.

Kindlasti oleme vastu matusetoetuste kaotamisele, millega riik loodab saada 20 miljonit krooni. See 20 miljonit ei päästa täna meie majandust, kuid on noahoop selga paljudele inimestele, keda on tabanud üks kõige hullemaid asju üldse, mis inimesega saab juhtuda – lähedase kaotus.

Eelnõu soovib vähendada riiklikku koolitustellimust ülikoolidele, hoida kokku 45 miljonit krooni. Sellega ei saa mingil juhul nõustuda. Hariduspoliitika on kõige alus ja praktilisem ja ainuke lootus üldse, majanduskriisi ajal tuleb haridusse investeerida, mitte sealt kokku hoida. Ka praegusse koalitsiooni kuuluvate parteide esindajad on rääkinud hariduse tähtsusest – miks siis täna süüakse oma sõnu!? Samamoodi puudutab haridust õppelaenude kasutamise kaotamine, õpilaskodu toetuse vähendamine ja üliõpilaste toetuse vähendamine. Riik säästab hariduspoliitika prügikasti viskamise pealt vaid mõned miljonid, see ei kata tänaseid puuduvaid miljardeid mitte mingil arvestataval määral. Miks anda ühiskonnale signaal, et kanname hariduse maha? Miks anname kõikidele noortele signaali, et haridus tuleb omandada välismaal, sest Eesti riik haritud noortest ei hooli, neid ei toeta ja juba olemasolevate toetuste osas murrab sõna?

Täna peaksime kas või IMF-i poole pöörduma ja leidma lisavahendid haridusele, et meil saaks üldse tekkida konkurentsivõimeline ja teadmistepõhine majandus. Meil on täna ettepanek kehtestada astmeline tulumaks või vähemalt tõsta tulumaksu. Riigi tulumaksusüsteem peab muutuma kaasaegsemaks. Me ei saa enam palmisaartele omaste maksuparadiisi mudelitega edasi liikuda. Ükskõik kui meeltmööda see teatud huvigruppidele ei oleks, Eesti rahva enamus vajab seda, et meil oleks oma riik ja riik suudaks oma rahvast kaitsta nii majanduskriisi tingimustes kui ka muude olukordade puhul. Võtkem eeskuju arenenud riikidest ja saagem lõpuks iseseisvaks riigiks!

Eelnõud iseloomustades on oluline siiski rõhutada, et maksulaekumised tulenevad meie majanduse seisust. Eesti majandus on täna kiiresti elustamist vajavas olukorras, mis peab olema tänase koalitsiooni esimene ülesanne. Me võime siin saalis vaielda ja arutada selle üle, milliseid makse tõsta ja kas toetused on vajalikud või mitte. Kui valitsus ei alusta majanduse sisulise stimuleerimisega, siis me oleme varsti jälle ringiga siinsamas tagasi. See tähendab, et varsti on meil laudadel uus seaduseelnõu, kus tõstame täiendavalt aktsiise, kaotame täiendavalt toetusi ja see on juba allakäiguspiraal.

Keskerakonna sõnum valitsusele on, et hakata lõpuks majanduses toimuvat lahtiste silmadega vaatama ja saama aru sellest, et võidelda ei tule mitte niivõrd tagajärgedega, kuivõrd põhjustega. Tagajärgedega võitlus on ajutine leevendus ja aja võtmine, et kõrvaldada allakäigu põhjused. Kuid kui me põhjusteni kunagi ei jõua, siis ei hakka ka meie riigis elu ülesmäge minema. Eesti rahvas oleks väga tänulik, kui valitsus saaks lõpuks aru, mille tõttu me tänasesse seisu oleme jõudnud, ja võtaks midagi ette meie majanduskeskkonna tugevdamiseks.

Keskerakonna fraktsioon leiab, et Eesti vajab seadust, mis aitab majanduse jalule tõsta. Keskerakonna fraktsioon ei saa toetada eelnõu, mis on vastuolus põhiseadusega, mis süvendab majanduskriisi ja pärsib ettevõtlust. Keskerakonna fraktsioon teeb ettepaneku seaduseelnõu 511 SE esimesel lugemisel tagasi lükata. Aitäh!

Valitsuse sõnum välisinvestoritele: Investorid tehku teadust!

2009-06-04T10:20:00.004+03:00

Eile oli Riigikogus arutlusel investeeringuid reguleerivate seaduste muutmine. Tegemist on Eestile väga olulise teemaga, kuid koalitsioon on asunud seda teemat suunama kuidagi väga valele rajale. Me kipume oma seadusandlust mõttetult keeruliseks ajama, mis investorite seisukohalt tähendaks seda, et pigem peaksid nad tegelema teadustööga, kui investeerimisega. Teadustööd on nimelt vaja selleks, et meie seadustest varsti aru saada.

Mul oli võimalus sellel olulisel teemal eile ka sõna võtta. Minu ettekandest tegi väikese loo ka Äripäev Online. Kuna teema on oluline, siis toon siinkohal ära nii Äripäev Online’s ilmunud loo kui ka oma sõnavõtu tervikteksti.

Äripäev Online lugu:

Keskerakond: investorid peavad tellima teadustöö investeerimiskeskkonna mõistmiseks

Virge Haavasalu virge.haavasaluatchararipaev.ee
03.06.2009 19:12 Loe kommentaare (0)

Keskerakonna fraktsiooni liige Helle Kalda kritiseeris täna riigikogu istungil seaduseelnõud, mis muudab potentsiaaseletele investoritele Eesti investeerimiskeskkonna veelgi segasemaks, mistõttu peab investor arusaamiseks tellima teadustöö.

Kalda küsis oma ettekandes, miks me ei võiks kogu finantsinvesteeringute fondidega seonduvat paigutada ühte kompleksesse ja hästi struktureeritavasse seadusesse, vaid peame jagama seda temaatikat erinevate õigusaktide vahel.

"Saamaks meie investeerimiskeskkonnast aru, peavad potentsiaalsed investorid tellima teadustööd," ütles Kalda. Tema hinnangul ei ole investori eesmärk teha õigusanalüüse, vaid investeerida nendesse majanduskeskkondadesse, mis tõotavad tulu teenida.

"Seega, kui Eesti seadused on aetud mõttetult keeruliseks, siis on investoritel mitmeid kordi lihtsam investeerida nendesse riikidesse, kus õiguskeskkond on arusaadavam ja selgepiirilisem," uskus ta. Isegi kui me leiame näiteid teistest riikidest, et ka seal on investeerimisfondide reguleerimise problemaatika jagatud laialt erinevate seaduste vahel, siis võiks Eesti kalda sõnul olla esimene riik, kes seda lihtsustab.

"Seda enam, et aegajalt on kostnud idee, et Eesti võiks muutuda regionaalseks finantskeskuseks. Sellise segase seadusandlusega me üksnes kaugeneme finantskeskuse ideest ja peletame investoreid, mitte aga ei too kedagi siia juurde," toonitas Kalda.

Minu ettekande terviktekst:

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Seaduseelnõu, mida me praegu arutasime, on oma olemuselt õige, põhjendatud ja vajalik, kuid jäänud pisut hiljaks ja kogu eelnõuga reguleeritud temaatika on aetud nii keeleliselt kui ka loogika puudumisel põhjendamatult keeruliseks ja mitmete seaduste vahel laialipillatult jaotatuks, mille tulemusena oli saalis väga palju küsimusi. Seaduseelnõu 461 SE käsitleb 5 seaduse muudatusi. Me muudame investeerimisfondide seadust, kindlustustegevuse seadust, krediidiasutuse seadust, väärtpaberituru seadust ja Eesti Väärtpaberite Keskregistri seadust.

Investeeringud ja välisraha sissevool on olnud Eesti majanduse senise kasvu aluseks. Täna on meie majanduses teatud tagasilöögid, kuid see ei tähenda, et välisinvesteeringud oleksid olnud halvad või et neid investeeringuid enam tulevikus vaja ei oleks. Otse vastupidi! Välisinvesteeringute toomine Eestisse ja Eesti muutmine välismaistele rahastajatele jätkuvalt atraktiivseks peaks olema meie majanduspoliitika üheks vaieldamatuks prioriteediks. Investorid ootavad meie õiguslikult keskkonnalt mida? Nad ootavad selgust, transparentsust, stabiilsust ja eelkõige sellist ülesehitust, et sellest oleks võimalik aru saada. Kui investorid ei saa aru investeeringute sihtriigis valitsevast õiguskorraldusest, siis nad lihtsalt ei investeeri sinna ja kõik. Kui me tahame siia riiki investeeringuid, siis me peame lähtuma investorite huvidest ja looma eelkõige sellise keskkonna, mis neid siia meelitab.

Nüüd siit kohalt küsimus: miks me ei võiks kogu seda finantsinvesteeringute fondidega seonduvat paigutada ühte kompleksesse ja hästi struktureeritavasse seadusesse, vaid peame jagama seda temaatikat erinevate õigusaktide vahel? Saamaks meie investeerimiskeskkonnast aru peavad potentsiaalsed investorid tellima teadustööd. Investori eesmärk ei ole aga teha õigusanalüüse vaid investeerida nendesse majanduskeskkondadesse, mis tõotavad tulu teenida. Seega, kui Eesti seadused on aetud mõttetult keeruliseks, siis on investoritel mitmeid kordi lihtsam investeerida nendesse riikidesse, kus õiguskeskkond on arusaadavam ja selgepiirilisem. Isegi kui me leiame näiteid teistest riikidest, et ka seal on investeerimisfondide reguleerimise problemaatika jagatud laialt erinevate seaduste vahel, siis võiks Eesti olla esimene riik, kes seda lihtsustab. Seda enam, et aegajalt on kostnud idee, et Eesti võiks muutuda regionaalseks finantskeskuseks. Sellise segase seadusandlusega me üksnes kaugeneme finantskeskuse ideest ja peletame investoreid, mitte aga ei too kedagi siia juurde.

Teine probleem, millele sooviksin tähelepanu pöörata, oleks järgmine: nimelt on käesolev eelnõu algatatud seetõttu, et viia meie siseriiklik õigus kooskõlla Euroopa Liidu direktiividega. Nimelt muutis 5. septembril 2007. aastal Euroopa Parlamendi ja ja Nõukogu direktiiv mitmeid muid Euroopa Liidu direktiive. Euroopa Liidu liikmesriikidele anti nimetatud muudatuste ülevõtmiseks ja oma siseriikliku regulatsiooni sisendamiseks aega 21. märtsini 2009. Täna on 21. märts ammu ajalooks saanud, isegi valitsus on muutunud ja oleme ootamatult juba juunikuus. See tähendab, et koalitsioon ei tule toime vajalikest tähtaegadest kinnipidamisega ja seda vaatamata sellele, et Euroopa Liit võttis vastava muudatuse vastu juba aastal 2007!

Kui me ei suuda oma seadusandlust õigeaegselt kooskõlla viia Euroopa Liidu poolt ettekirjutatud muudatustega ja kui seda hilinemisega ka teeme, siis sellisel viisil, et mitte keegi ei saa lõpuks aru meie õigusregulatsioonist ja investeeringud jäävad kahjuks meile tulemata – ilmselt viiakse need kuskile mujale. Välisinvesteeringud on Eestile eriliselt olulised ja see, et investeerimisfondid oleksid reguleeritud, on samuti vajalik. Kui me reguleerime finantsasutusi saamatult, siis millega me üldse tegeleme? Ilmselt millegi muuga. Kas peaministril oleks julgus öelda, et ta ei saa sellega hakkama? Vaevalt, seda küll! Aitäh teile!

Kas me ikka kehtestame ennast Euroopas?

2009-06-03T11:06:00.001+03:00

Meie majandusega on lood nii, et iga päev tuleb nii palju negatiivseid uudiseid, et kogu aja võikski kulutada nende analüüsile ning nendest uudistest tulenevate mustade prognooside tegemisele. Näiteks avaldas Eurostat eile andmed selle kohta, et Eestis on töötuid 103 000, s.t. palju enam, kui töötukassas registreeitud. Ametlikult töötukassas registreeritud töötutest ei saa 40 protsenti ei hüvitist ega toetust. Uue töölepinguseadusega seoses on oodata koondamiste arvu kasvu.

Eurostat väidab ühtlasi, et Eesti sotsiaalkulutuste osakaal moodustab 12,4 protsenti sisemajanduse koguproduktist, mis on Euroopa Liidu 27 liikmesriigi seas kõige madalam tase. Meie kokku kuivav eelarve võib seda osakaalu veelgi vähendada.

Kogu selle negativismi taustal ja europarlamendi valimisi silmas pidades tuleks tegelikult küsida, kas me suudame oma huvide eest Euroopas seista ja kas see, et me oma saadikuid sinna saadame, meile ikka mingi efekti annab?

Meie poliitika on väga mitmetahuline ja nüansirohke, kuid kohati jääb mulje, et meil jääb puudu heas mõttes ühiskondlikust agressiivsusest. Vähemalt suhetes Euroopaga.

Heaks võrdlevaks näiteks on prantslased, kes on olnud alati väga agressiivsed oma huvide kehtestamisel Euroopa Liidus ja tulemuseks on näiteks see, et suurima osa Euroopa Liidu põllumajandustoetustest saavad Prantsusmaa põllumajandusettevõtted. Agressiivsus viib sihile.

Et prantslaste agressiivsusest pilti saada, siis lisatud fotol on kujutatud olukorda, mis on just leidnud aset praegu Prantsusmaal toimuvate temperamentsete piimahinna läbirääkimiste käigust tootjate ja töötlejate vahel.

Siinjuures ei tule olla seisukohal, et prantslasi üks-üheselt järgima peaks, kuid siiski tuleb väga loota, et uued europarlamendi saadikud viiksid Euroopasse rohkem eestlaste agresiivseid seisukohavõtte ja nõudmisi, mitte lömitamist ja vaikivat nõusolekut. Me kõik ootame oma huvide kaitstust ja lahendusi Euroopast, mitte propagandamaigulist kiidujuttu, kui õiges suunas Euroopa Liit ikka liigub ja kui asjalikult nad seal koos istuvad. Ma loodan, et me suudame ikka ennast Euroopas kehtestada.

Palgaks 25 krooni päevas – kas Eesti töötajate tulevik?

2009-06-02T10:27:00.002+03:00

Palju on räägitud sellest, et kui sügavale Eesti majandus kukkuda saab ja arvatud, et kui oleme juba nii palju kukkunud, siis on edasine areng võimalik ainult tõusu suunas. Loogika selles, et lihtsalt lõputult kukkuda ei saa.

Põhimõtteliselt jah, lõputult ei saa kukkuda, kuid siiski on võimalik veel rohkem langeda. Eesti Päevaleht refereerib täna Rahvusvahelise tööorganisatsiooni (ILO) tööturuprognoosi, milles ennustatakse tööpuuduse, töötajate vaesuse ja töökohtade ebakindluse edasist kasvu. Prognoosis öeldakse, et sel aastal nähakse maailmas tööpuuduse seniolematut kasvu ja nende töötajate arvu kasvu, kellel on oht langeda vaesusesse.

ILO väidab, et 200 miljonil töötajal on oht langeda töötavate vaeste hulka, kes teenivad päevas alla kahe USA dollari, ehk siis igal juhul alla 25 krooni. Need 200 miljonit on need inimesed, kes sellele töötavate vaeste armeele lisanduvad – selliseid vaeseid on juba maailmas väga palju.

Töökohti maailmas lihtsalt enam ei teki, vaid need kaovad kiiresti. Teiselt poolt tuleb maailma tööturule igal aastal umbes 45 miljonit uut töötajat, kes ka tahaksid tööd teha. Samas olemasolevadki jäävad suurtes hulkades töötuks, mis siis teistest rääkida.

Kuidas see katastroof küll edukat Eestit puudutab? Me kõik teame, et maailm globaliseerub ja muutub iga päevaga üha ühtsemaks majandusruumiks. Toimub tasakaalu leidmine. Kõik me teame ühendatud veeanumate näidet – kui anumad ühendada, siis veetasapinnad ühtlustuvad. Selle taustal tuleks mõelda, et kuhu poole on globaliseerumise tulemusena ja ILO raporti põhjal suundumas Eesti 600 000 töötaja palgatase? Miks me arvame, et sellest 200 miljonist vaesuvast inimesest ei või tulla teatud hulk just meie töötajate kogumist.

Mis räägib selle kasuks, et Eestist võivad inimesed sinna 200 miljoni hulka sattuda? Esiteks, kõige rohkem lüüakse ikka ääremaid – Eesti on Euroopa mõistes ääremaa. Teiseks saavad pihta rohkem need riigid, kellel puudub unikaalne konkurentsieelis (oma Nokia) – Eestil puudub. Kolmandaks kaotavad riigid, kellel pole müüa loodusressursse - Eestil pole.

Me oleme ennast lasknud uinutada sellega, et Euroopa elatustase on kõrge ja selle süsteemiga liitudes tõuseb automaatselt ka meie elatustase. Nüüd, kui aga laiemalt maailma vaadata, siis Euroopa on oaas, millel on surve halvemuse poole (tasakaalu poole) liikuda. Euroopa laseb enda küljest tükke ära kukkuda ikka pigem tiibadelt – ääremaadelt – proovides head elatustaset säilitada eelkõige keskmes.

Seda kõike võib analüüsida pikalt ja keeruliselt, kuid üldjuhul jõuame sinna välja, et kui me midagi ei tee ja oma riigiga midagi sisulist kardinaalselt ette ei võta, siis niisamaolemine ei vii mitte uuele majanduskasvule vaid 25 kroonisele päevapalgale.

Lastega varimajanduse vastu

2009-06-01T09:04:00.001+03:00

Täna on lastekaitsepäev. Lastele toimub täna kümneid üritusi ja kõik loodavad sealt leida ning nendega valmistada palju rõõmu. Lapsed on meie tulevik vaatamata valitsuskriisile, majanduslangusele ja valimiskaklusele.

Täna toimub ühtlasi ka aktiivne tegevus koalitsiooni moodustumise suunas. Jutt käib sellest, et kärbitakse palju, müüakse riigifirmad, tõstetakse käibemaksu. Kõik halvad käigud ja õõnestavad riigi jalgealust. Teiselt poolt vaadates ongi Eestil täna vaid halvad valikud. Milliseid neist langetada, see sõltub sellest, milline on maailmavaade ja kuidas plaanitakse Eestit edaspidiselt juhtida.

Äripäev kirjutab tänases juhtkirjas, et varimajanduse õitseaeg on veel ees. Äripäev selgitab, et tavainimese seisukohalt vaadates ei olegi tegemist riigi petmisega, vaid lihtsalt naturaalmajandusega. Kui süüa ei ole ja raha on nii vähe, siis loomulikult ostad midagi kusagilt, kust ikka väga odavalt saab või hoopis vahetad toitu mingi muu kraami või teenuse vastu. Riik jääb paratamatult sellisest tehingust kõrvale.

Äripäev kirjeldab varimajanduse nõiaringi, kus riik saab vähem tulusid, selle tulemusena tõstab makse, kuid kõrgemad maksud jällegi ergutavad varimajandust uuele laienemisele. Üha kasvav varimajandus annab riigile üha vähem maksutulu ja seda sõltumata sellest, kuidas riik makse tõstab. Ja kuna varimajandus saavutab väga laia kandepinna, siis ei ole võimalik seda hallata ka maksuametnikel ja politseil. Lihtsalt ei jõua kõigiga sõdida.

Perspektiiv on nii must, et mis siis saama hakkab? Ega me juba olemegi selles spiraalis sees, et majandus kaugeneb üha enam regulatiivsetest normidest, mille täitmist oleme igapäevaselt vaikimisi eeldanud. Ainuke asi on proovida rääkida inimestega eetilistest väärtustest, aususest ja sellest, millist eeskuju anname me oma lastele ja kus me tahame, et meie lapsed elaksid. Kas me tahame oma lastele tulevikku majanduskollapsisse jäävas ja seadusi mitteaustavas Euroopa ääremaal või täisväärtuslikus ja kaasaegses arenenud Euroopa riigis. Siin ongi põhimõte millest peame juhinduma, kui on tahtmine kergema vastupanu teed minna. Pärast meid ei tule veeuputus.

Isegi pangad nutavad – mis nüüd siis Eestis lahti?

2009-05-31T11:36:00.002+03:00

Tänane e24.ee refereerib Swedbanki Grupi finantsjuhi Erkki Raasuke poolt Otsustajale antud intervjuud, kus finantsjuht prognoosib meie majanduse ees seisvaid väga raskeid aegu. Raasukese sõnul ei ole täpselt teada, mis on tulemas, kuid võtmesõnaks on energia säästmine ja vahendite kogumine selleks, et tulevikuga hakkama saada.

Eile Õhtulehes ilmunud intervjuus tõdeb Sampo Panga ja Eesti Pangaliidu juhatuse esimees Aivar Rehe, et me ei ole veel põhjas. Ta prognoosib majanduslikus mõttes musti jõule ja ka musta jaanipäeva, negatiivsete majanduskasvu numbrite jätkumist ning tööpuudust.

Mis toimub? Üldiselt optimistlikud pangad on hakanud ühtäkki väga negatiivset juttu rääkima. Eks nad on hoiatanud ka mõnevõrra varem, kuid nüüd kostuvad toonid on pankade tavapärase kõnepruugi kõrval ikkagi väga mustad.

Kas oleme jõudnud sinnamaale, et positiivse jutu ja usuga enam midagi päästa ei anna? Kas asi Eestimaal on nii hulluks minemas, et isegi ei ole mingit mõtet sõnades olukorda natukenegi ilustada ja avalikkusele pisutki optimismi süstida?

Kinnisvarapakkumiste arv pankade kodulehekülgedel kasvab veelgi ja inimeste unistused muutuvad, prognoosib Aivar Rehe. Ja õigesti prognoosib.

Samas me ei tohiks usku ja lootust kaotada. Kui me kõik läheme kaasa käegalöömise meeleoluga ja anname alla, siis ei saagi paremaks minema hakata. Pigem peame ikka vastu ja otsime neid lahendusi, töötame nende nimel ja lõpuks ikkagi võidame.

Eesti tüürib vaesuslõksu – kiiresti ja pöördumatult

2009-05-30T11:01:00.002+03:00

Eesti Päevaleht toob ära lööva pealkirja: „Alla keskmist palka teenivad inimesed enam säästa ei suuda.” Loos viidatakse Maksumaksjate liidu hinnangule, et meie maksukoormus kujuneb aastakümne suurimaks. Räägitakse sellest, et riik ei pruugi maksutõusudega lisaraha saada ja inimesed on sunnitud väga valima, mida üldse tarbida.

Ülaltoodud seisukohtade refereerimise eesmärk ei ole mitte ilusasse laupäeva negatiivseid ja musti meeleolusid süstida, vaid pigem kutsuda üles pisut kaasa mõtlema. Nimelt on maailma erinevate riikide puhul täheldatud seaduspära, et kui lõpeb suutlikkus säästa, siis võib suure tõenäosusega ees seista vääramatusse vaesuslõksu sattumine. Vaesuslõks on antud kontekstis nähtus, kus elatakse peost suhu, samas järjest majanduslikust allakäiguspiraalis allapoole liikudes ja üha rohkem edasise tegevuse võimalusi kaotades – mida madalamal majanduslikul pulgal oled, seda vähem on võimalusi midagi ette võtta. Seega kukkumine jätkub.

Me võime Eestis rääkida, kas meie langus on lühem või pikem, U või V kujuline, kuid kui selle languse käigus hävineb võime edaspidiselt majandussuutlik olla, siis on uus tõus üldse küsitav, ehk räägime siis L tüüpi langusest – langesime põhja ja sinna jääme.

Majanduse puhul võib olla keeruline mõista, kuidas kaob võime olla edaspidiselt majandussuutlik. Märksa arusaadavam on see vallandatud töötaja puhul. Korralik inimene koondatakse ja jääb tööta kolmeks aastaks. Selle aja jooksul võetakse talt laenu katteks kodu, perekond läheb lahku, mured upuvad viinapudelisse... Kolme aasta pärast ei hakka see inimene enam tööle sama efektiivselt, kui enne. Täpselt sama olukord on ju majandusega. Kehtib analoogia.

Täna on märgid sellest, et meie taastumisvõime võib kaduda. Nalja pole, sellele tuleb mõelda ja tõsiselt mõelda. Kui enamikelt inimestelt imetakse igasugune majanduslik võimekus, siis suudavad neist edaspidiselt jalule tõusta vaid vähesed. Eesti ei vaja sellist olukorda. Sellest ei võida keegi.

Eesti ei müü ega tooda – varsti seisame täiesti

2009-05-29T11:31:00.002+03:00

Eesti ei müü enam ega Eesti ei tooda enam. Õigemini, meie kaubandusaktiivsus ja tootmisaktiivsus vähenevad. Statistikaamet teatas, et jaekaubandusettevõtete kaupade jaemüük vähenes aprillis eelmise aasta sama kuuga võrreldes püsivhindades 15%. Samuti avaldas statistikaamet, et tööstusettevõtete toodang oli aprillis 34% väiksem kui eelmise aasta aprillis. Kukkumised on suured.

Eesti majandus on selgelt jahtumise kursil. Me lihtsalt varsti enam ei tooda midagi ega osta midagi. Ei osta sellepärast, et meil ei ole enam raha ja raha ei ole sellepärast, et me midagi ei tooda. See tundub liiga lihtsustatud käsitlus meie majandusmudelist, kuid majandus ju tegelikult selline lihtne asi ongi.

Kuid miks me ei tooda? Sellepärast, et maailmamajanduses on kriis ja meie valitsus ei saa midagi ette võtta. Kas on ikka nii? Jah, mingil määral madal nõudlus maailmaturul meid tõepoolest mõjutab ja sellest ei saa mööda vaadata. Kuid kui suur nõudlus ei taastugi, kas siis Eesti koos kõigi teiste riikidega lihtsalt lõpetab eksisteerimise ja maailmamajandus sureb üldse välja? Ilmselt mitte.

Seega ikkagi on olemas variandid, et keegi müüb kellelegi midagi ja keegi ostab midagi. Tuleb vaid leida, mida Eesti saaks ikkagi sellist toota, et me müüksme, meie eksport kasvaks ja meile tuleks raha ning et statistikaamet suudaks raporteerida jaemüügi suurenemisest ja tööstusettevõtete toodangu mahu kasvust.

Loomulikult ei ole see mingi uus mõttearendus. Pigem on iva selles, et sellise probleemiga – mida toota, mida müüa, kuidas maailmamajanduses ennast kehtestada – on Eestis tegeletud erinevate mõttekodade ja arenguagentuuride poolt juba pikka aega. Tulemust selles mõttes ei ole, et me ju langeme. Valgust tunneli lõpus ei ole näha. Ehk peaks uuesti kokku tulema ja võib olla siis proovima kuidagi teistmoodi mõelda.

Või ikkagi on asja iva selles, et kala mädaneb peast – kui vahetada valitsus, et siis tuleb ka Eesti inimestesse erksus ja ideed tagasi. Kui me aga midagi ei tee, siis seisame varsti täiega. Ei aita meid ka eelarvekärped, valimislubadused ega euro.

Toit prügikastist – uus trend?

2009-05-28T11:37:00.001+03:00

Tarbija24.ee kirjutab täna, et Kuressaare Auriga keskuse taga asuvate prügikastide juures toimub sööki hankivate inimeste vahel võitlus toidu hankimise nimel. Sinna viskab oma realiseerimistähtaja ületanud toidu Rimi kauplus.

Toitu käivad seal hankimas erinevad inimesed. Mõned täiesti korralikult riides. Osad tulevad kohale kalapäeval jalgratastega, teised lausa autodega. Isegi suurte maasturitega tullakse. Mõned otsivad ainult äravisatud punast kala, teised midagigi, et ellu jääda. Kohati jääb mulje toiduotsijate vahel välja kujunenud organiseeritud tegevusest ja lausa hierarhiast.

See nimetatud koht ei ole Eestis kahjuks ainuke taoline. Neid on veel ja aktiivsus prügikastitoidu otsimisel suureneb. Paljud kauplused lukustavad oma prügikaste, kuid kaua need lukudki peavad. Ja kaua riik suudab neid inimesi, kes prügikastis toitu otsivad, vangi panna.

Tegemist on sümptomiga, mis näitab, et riigis on asjad iga päevaga üha rohkem paigast ära. Vabamajandus on viis juhtida oma ellujäämist parimal viisil, mille peale inimene tuleb. Riigile üldjuhul loota ei saa. Täpselt selline olukord on tekkinud kaubanduskeskuste prügikastide ümber. Kui need inimesed seal, olgu maasturiga või ilma, omaksid sotsiaalset kindlustatust, saaksid minna poodi oma toitu ostma, siis nad ei otsiks seda prügikastist. Maasturiga inimesed kindlasti läheksid poodi, sest nende jaoks on prügikast ikkagi hädalahendus, mitte aastaid välja kujunenud elustiil.

Tuleks silmad avada, mis meie ümber toimub ja tegutsema asuda.

Tööjõukvaliteedilt kaotame juba ka Egiptusele – millest üldse räägime?

2009-05-27T11:49:00.002+03:00

Prantsuse ajaleht Le Monde avaldas pikema kirjutise sellest, kuidas Ida-Euroopa riigid ei ole enam vaadeldavad tootmisüksuste paigutamise asukohana. Ida-Euroopa riigid kaotavad oma atraktiivsuses oluliselt sellistele maadele (samas regioonis) nagu Maroko, Tuneesia, Egiptus ja Jordaania. Le Monde mitte ainult ei avalda mõtteid, vaid viitab ametlikule teadusuuringule, mis võimaldas sellistele järeldustele jõuda. Seega ei ole tegemist lihtsalt kadedusega Eesti ja teiste Ida-Euroopa riikide aadressil.

Kui Pariisist vaadata, siis pole tootmise paigutamine Eestisse sugugi mitte lähem, kui näiteks Marokosse, Tuneesiasse või Egiptusesse. Seega Lääne-Euroopa mõistes me tõepoolest konkureerime Vahemere piirkonna maadega. Eestis me oleme harjunud analüüsima selliselt, et: „Hiinas on küll odavam, kuid Eesti on lähemal – seega Eesti on konkurentsis.” Me ei ole harjunud võrdlema Eestit kui asukohta ja Tuneesiat kui asukohta. Ilmselt oleme mõned konkurendid kahe silma vahele jätnud.

Le Monde leiab paar sõna ka konkreetselt Eesti jaoks. Nimelt kirjutatakse loos, kuidas Egiptuse tööjõud on parem kvaliteedilt, kättesaadavuselt ja muudelt parameetritelt, kui Eesti tööjõud. Seda kinnitab uuring. Egiptuse ülekaal on kaalukas ja vahe kahe maa tööjõu kvaliteedi vahel on ülisuur – selline on seisukoht.

Me võime ennast muidugi lohutada, et prantslased on lihtsalt midagi sassi ajanud, uuring on kahtlase väärtusega ja kindlasti on ka Pariisis suur hulk kadedust meie eduka majandusarengu aadressil. Kuid kus suitsu seal tuld. Ometigi on millegipärast sellistele järeldustele tuldud.

Et midagi müüa, selleks peab olema kaup. Eesti kaup on meie töötajad. Kaup peab olema kvaliteetne, sest muidu keegi ei osta. Kahjuks on turul nii, et müügi otsustab see osa kvaliteedist, mida klient tunnetab, mitte see osa, mida klient ei tunneta või mis oleks absoluutne tõde. Seega kui ka Eesti töötajad on parimad maailmas, kuid keegi sellest midagi ei tea, siis on sellest vähe kasu. Maailm teab, et Egiptuses on paremad töötajad. Maailm otsustab selle järgi, mis info on temani jõudnud.

Meie riigi edasised väljavaated sõltuvad ikkagi sellest, mida ja kellele suudame müüa – eksportida. Kui meist on maailmas täpselt sellised arvamused, siis on meil raske saada tellimusi ja luua vundamenti edasiseks arenguks. Ehk peaksime ikka natuke oma enesekesksuse faktorit vähendama, peeglisse vaatama ja tegema midagi enda arengu tagamiseks.

Tuhanded inimesed varsti arstiabita

2009-05-26T11:50:00.001+03:00

Tänane Eesti Päevaleht analüüsib pikalt peagi tekkivat olukorda, kus tuhanded, kui mitte kümned tuhanded, töö kaotanud inimesed jäävad varsti korraliku arstiabita. Ravikindlustuseta inimestele on ette nähtud vaid vältimatu arstiabi. Seega kasvab arstiabita jäävate inimeste hulk, kui samas raha nende aitamiseks majanduskriisist tulenevalt kahaneb. Töötuks jäänud inimesed on halvema toitumise ja stressi tõttu ka märksa vastuvõtlikumad haigustele – seega olukord halveneb veelgi.

Eesti riigil napib raha iga päevaga üha rohkem. Võimalused inimestele sotsiaalset turvalisust pakkuda vähenevad iga päevaga. Tänavuse lisaeelarve kokkusaamine on keeruline. Veelgi hullem tõotab aga tulla olukord järgmise aasta eelarvega – miinuseks võib kujuneda kuni 17 miljardit krooni. Kui palju täiendavaid sotsiaalse kaitseta inimesi 17 miljardi kroonine täiendav miinus tähendab? Keegi ei tea, ega ei julge isegi mõelda mitte.

Kuhu nii jõutakse? Tänane Õhtulehe juhtkiri räägib sellest, et meie majanduse täiesti kapitaalselt põhja sattumine on võimalik ja et me peame olema valmis näljaste hordide tekkeks. Kuritegevus ja toidu näppamine poest on juba suurenenud – oht on, et suureneb veelgi ja palju.

Väga õigesti ütleb Rahvaliidu aseesimees Jaanus Männik täna Postimehe vahendusel: „Aga täiesti selge on see, et kärbetest üksi ei piisa ja tuleb leida võimalused majanduse elavdamiseks ja allakäigu pidurdamiseks.” Sama juttu on ühes ja teises vormis pidevalt rääkinud ka Keskerakond. Hea on leida mõttekaaslasi ja loodetavasti ka peatseid koostööpartnereid Eesti päästmiseks sellisest olukorrast, millest keegi täna mõelda ei taha.