Eestis kaob tervishoid või tekib riik?

Viimastel päevadel on ajakirjanduses olnud juttu sellest, et Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) hinnangul võib Eestis samal viisil jätkates kümne aasta pärast tervishoid sisuliselt jalust löödud olla. Inimesed ei pääse enam arsti juurde ja ravikvaliteet ei kannata kriitikat. Probleemid tulenevad Eesti tervisesüsteemi rahalise jätkusuutlikkuse puudumisest.

Tänane Eesti tervishoid sõltub liiga suurel määral sotsiaalmaksu laekumisest. Prognoosid näitavad, et lähiaastatel jääb sotsiaalmaksust väheks. Oluline on mõelda sellele, kuidas laiendada tuluallikaid. Kaaluda tuleks täiendavate maksete tegemist riigieelarvest. Lahenduseks ei oleks ka eraravikindlustus. Meie ühiskonnas omab see täna ikkagi väga marginaalset kandepinda ja pigem on tegemist luksuskaubale sarnaneva tootega.

Seega erasektor lahendusi ei paku. Vähemalt Eestis mitte ja mitte nii kiiresti, kui me seda vajaksime. Lahendusi ei suuda pakkuda ka tänase majanduskriisi tingimustes eriti nõrgaks muutunud riik. Toeks saaks olla vaid tugev riik, kuid selle saavutamiseks peab oluliselt muutuma ellu viidav majanduspoliitika.

Seega olemegi olukorra ees, kus tervishoiu säilumiseks peab Eestis tekkima tugev riik. Ja seda ei arva mitte pahatahtlik opositsioon riigikogus vaid ülemaailmne organisatsioon WHO. Seega, meie valik on: kas kaob tervishoid või tekib tugev riik. Parempoole lausliberalistlik lõhkumine meile tugevat riiki ei loo – hoopis võtab tervishoiu.

Inimesed ei osta enam – ei kaupu ega poliitikat

Jaekaubandusettevõtete kaupade müük on aastaga vähenenud kümnendiku. Suurem langus on alanud möödunud aasta detsembrist ja tulevikku prognoosides tundub, et langus jätkub.

Inimesed ei osta enam kaupu, sest raha lihtsalt ei ole. Oodatust oluliselt suuremaks kujunenud küttearved sellel talvel on võtnud viimasegi raha. Säästmisega tegeleda ei suudeta, müüakse isiklikke asju.

Inimesed ei osta ka poliitikat. Üha vähem usutakse sellesse, mida poliitikud räägivad, välja pakuvad ja kus lahendusi näevad. Kui riigikogus toimub tööpuuduse üle põhjalik arutelu, siis hiljem ajakirjanduses tegeletakse selle naeruvääristamise ja kritiseerimisega. Öeldakse otseselt välja, et poliitikutest pole kasu ja lahendusi ei tule.

Kahtlemata on lausliberaalne parempoolne poliitika süüdi selles, mis Eestis täna toimub ja poliitika on läbi demokraatliku mehhanismi kujundanud just poliitikud. See aga ei tähenda seda, et miski ei võiks muutuda ja paremaks minna, kui vahetuks võim ja hakataks realiseerima adekvaatset ja Eesti oludele vastavat majanduspoliitikat.

Kui ei osteta kaupu, siis ei ole sisenõudlust, ettevõtted ei teeni tulu ja tulenevalt sellest ei peeta ka töökohti. Kui ei ole töökohti, siis ei ole inimestel sissetulekut ega ka ostujõudu.

Kui ei osteta poliitikat, siis hakkab riigijuhtimine ühe rohkem isevoolu teed minema, üha vähem arvestatakse rahva soovidega ja tekib üha süvenev poliitika võõrandumine rahvast.

Kaupu ei saa tõepoolest osta, kui raha ei ole. Poliitikasse endiselt uskuda või uuesti uskuma hakata ei keela aga keegi. Kui rahvas hakkab rohkem jälgima täna toimuvat, sellesse rohkem uskuma, siis ehk lõpeb ka tänane lausliberalistlik majanduslik isetegevus meie majanduspoliitikas. Siis luuakse eeldused ka asjade paranemiseks edaspidiselt.