Jälle töötute kallale

Viimaste nädalate arengut vaadates jääb küll mulje, et just töötud on need, kes kogu Eesti majanduse probleemid lõpptulemusena kinni peavad maksma. Täna räägib valitsuskoalitsioon sellest, et töötuks jäävad inimesed saaksid seni plaanitust kümme protsenti väiksema töötuskindlustushüvitise.

Varemalt on käinud läbi idee, et töötud peaksid ise tasuma oma arstiabi eest. Rääkimata uuest töölepinguseadusest, mille idee on luua ettevõtetele kokkuhoiudu töötajte arvelt ja teha koondamised võimalikult lihtsaks.

Koalitsiooni majanduspoliitika on meid viinud sinna, kus me oleme – on loodud töötute armeed ja nüüd minnakse just nende inimeste kallale selleks, et oma valejuhtimist kinni maksta.

Üks asi on see, et sellisel käitumisviisil ei tohiks kaasaegses tsiviliseeritud ühiskonnas üldse kohta olla. Teine asi on aga see, et isegi, kui koalitsioon arvab, et töötud kõik kinni maksavad, siis tegelikult ei ole ju töötutel raha. Ka ainuüksi majanduslikus plaanis vaadates on see idee läbi kõrbenud.

Kogu seda töötute kallale minekut jälgides tekib paratamatult küsimus, et kas koalitsioon ei saa enam üldse aru, millest räägib. Kas stress on mõistuse nii kinni jooksutanud, et enam ei mõisteta üldse toimuvat?

Lootus sureb viimasena. Eesti riigijuhtimises täna toimuvat vaadates tuleb tõesti vaid loota, et kusagil on nahhaalsuse ja ebainimlikkuse piir ja edasi saab minna vaid paremuse poole. Loodame valitsuse vahetusele ja loodame paremat tulevikku kõigile hättasattunud inimestele.

Koalitsiooni tulumaksunali

Koalitsioon on teinud tulumaksust tõsise naljanumbri. Kõigepealt koguvad nad valimistel hääli sellega, et lubavad tulumaksu alandada. Eelkõige korjati ju nende hääli, kellel on suured tulud ja kes tulenevalt sellest tulumaksu alandamisest kõige rohkem võitsid. Samuti korjati nende hääli, kes nägid praeguses koalitsioonis kõige suuremat garantiid astmelise tulumaksu vastu.

Kuid mis nüüd? Täna arutab koalitsioon astmelise tulumaksu kehtestamist, mille järgi hakkaksid vähemalt 40 000 krooni kuus teenivad inimesed maksma tulumaksu 30 protsenti. Täna pole tähtis see, et koalitsioonis on selles küsimuses veel mingid erimeelsused ja täpsustamist vajavad seisukohad. Täna on tähtis see, et koalitsioon sellist ideed juba arutab. Kui juba arutatakse, siis võib ka tulla.

Minister Ivari Padar ütleb selgituseks, et tänasel päeval ei ole mõtet meenutada 2007. aasta valimislubadusi, kuna olukord on lihtsalt sellisel määral muutunud.

Nüüd tekibki olukord, kus realistlik ja majandusest arusaav erakond lubab valimistel astmelist tulumaksu, sest see on Eestile parim ja tagab pikaajalise kasvu.

Siis räägib mõni teine erakond, et astmeline tulumaks on halb, mõttetu ja ei ole vajalik. Täiesti sisutühi ja ebarealistlik jutt. Osa valijaid aga usub seda ja arvestab nende lubadustega – valib selle erakonna. Läheb pisut aega mööda ja selgub, et astmelist tulumaksu maha teinud erakond tegi oma jutuga lihtsalt nalja. Kehtestab ikkagi astmelise tulumaksu, kuna „olukord on muutunud ja valimislubadusi pole mõtet meenuteada.” Ühesõnaga pettis valijaid. Ning siinjuures polegi nii tähtis, kas pettis seetõttu, et olid majanduslikult küündimatud või selle tõttu, et manipuleerida häältega.

Ma arvan, et see näide on heaks õppetunniks kõigile, kes tahavad edaspidi poliitikutelt saada ka reaalselt neid tegusid, mida poliitikud valijatele lubavad. Tuleks lihtsalt toetada ausaid ja realistlikke kandidaate.

Laenukraanid lahti või kinni – hea või halb?

Viimastel päevadel vaieldakse ajakirjanduses palju selle üle, kas Eestis on laenukraanid kinni või lahti. Kinnisvarabürood ja koduostjad väidavad, et laenu ei anta isegi korralikele ja headele klientidele mitte. Ettevõtjad kaebavad, et laenu ei saa ja et just pangad süvendavad tänast majanduskriisi veelgi.

Pangad seevastu leiavad, et kui ettevõtja suudab oma elujõulisust tõestada ja tuleviku rahavoogu näidata, et siis saab laenu küll. Pangad on seisukohal, et nemad ei pea kinni maksma ebaõnnestunud ärisid ja nad ei ole vahendiks lihtsalt mingite aukude lappimisel, mida ettevõtjad ei suutnud vältida. Samas on pangad väga huvitatud headest äriprojektidest.

Võib olla on pangad pisut liiga konservatiivsed, kuid kui laenu ei saa, siis peab ka laenuvõtja ikka pisut peeglisse vaatama ja oma majapidamist eelnevalt korrastama. Pank on ikkagi äriettevõte, kes ise otsustab, kellega ja mis tingimustel äri teeb – pank ei ole rahaladu, kust kõigil on sünnijärgne õigus raha saada.

Kas tekkinud olukord on siis hea või halb? Me oleme rääkinud palju sellest, et ülelaenamine on meie majanduse viinud sinna, kus praegu oleme. Järelikult on laenukraanide minimaalne avatus ju positiivne – ei teki enam liigseid laenukatastroofe. Teisalt on just ju laenuraha see, mis tavaliselt ettevõtlust käima veab ja meile uue perspektiivi majanduslangusest väljumiseks anda võib. Seega on laenu siiski vaja.

Ettevõtete tasandil tuleks soovitada otsida, välja mõelda ja leida selliseid lahendusi, mis meeldiksid pankadele. Pank on nagu äriprojekti kvaliteedikontroll – kui pangas läbi läheb, siis on loota ka edu. Kui ei lähe, siis pigem mitte igaks juhuks edasi minna – ehk on ettevõtja enda hinnangud pisut liigoptimistlikud. Sellisel juhul aitab ju pank hullema hävingu vältida.

Üksikisiku tasand – inimesed muretsevad töökohtade kaotuse pärast või on need juba kaotanud. Uus laen – hea kui on tarkust seda mitte võtta. Samuti on hea, kui inimene küll tahaks võtta, kuid pank ei anna. Tundub karm, kuid hoiab ära hullemad probleemid ja inimene kontsentreerub tööle või töökoha otsingule.

Riik: eks riik peab raskel ajal rohkem õla alla panema. Tänane valitsus on nagu on, kuid loodame, et ajad muutuvad. Vähemalt on oluline seegi, kui vastutustundega poliitikud rahvast toetavad ja teemade osas kaasa mõtlevad.

Kui me ise endasse ei usu – siis kes seda meie eest teeb?

Täna tutvustab Postimees e24.ee uuringufirma Klaster poolt aprillis tehtud küsitlust, kus selgub, et pooled Eesti elanikest ei usu, et majanduskriis enne kahte aastat lõpeks. Kas Eesti elanikud on pessimistid või realistid? Raske öelda, kuna keegi meist ei suuda täpselt tulevikku ennustada.

Kui vaadata aga probleemi hoopis teise nurga pealt. Majanduslangusest väljumine ei sõltu siin Eestist väga palju muust, kui meie endi usust oma suutlikkusse ja sellel põhineval tegutsemisel. Kahtlemata on oma roll välisnõudlusel meie kaupade järgi, kuid kui me ikka ei tegutse, siis rahuldatakse see välisnõudlus lihtsalt teiste riikide poolt. Samuti, kui ka välisnõudlus jääb pikaks ajaks madalaks, siis tuleb lihtsalt proovida pakkuda teistsuguseid tooteid ja teenuseid, mille järgi võiks nõudlust olla.

Seega, suuresti on majanduslangusest väljatulek kinni ikkagi meis endis. Kas me saame languse põhjustest õigesti aru, oskame leida töötavaid skeeme selle lahendamiseks ja usume endasse sellisel määral, et suudame neid langusest väljumise skeeme ka teoks teha ning ennast seeläbi maailmaturgudel maksma panna.

Kahtlemata on nii, et kui meil juba asi hakkab paremaks minema ja me näeme edasiminekuid, siis hakkame ka endasse rohkem uskuma. Seega mis ikkagi tuleb enne, kas usk enda suutlikkusse kriis lahendada või konkreetsed töövõidud.

Täna oleme languses ja suuri töövõite kriisi pööramisel Eestil veel ei ole. Seega oleks ehk õige pisut endasse rohkem usku sisendada ja suurema pühendumusega kriisi lahendamise nimel töötada. Kaks aastat on ikka väga pikk aeg ja sellega on võimalik väga palju korda saata. Kui me ikka kõik koos üritame majanduskriisi pöörata, siis suudame kindlasti tulemusi ka enne kahe aasta möödumist saavutada.

Eestist tehakse Argentiina – mis meid ikka ees ootab?

Oleme siin oma igapäevaste majandusprobleemidega nii ametis ja otsime ühel või teisel viisil lahendusi. Arvame, et oleme tublid ja kui pingutame, siis tuleme oma probleemidest välja. Koalitsioon võtab meie majandust üleolevalt, kuid üldiselt oleme veendunud oma suutlikkuses probleemid lahendada.

Kirume välisanalüütikuid ja reitinguagentuure, kes meist halvasti mõtlevad ning välisinvesteeringuid meist seega eemale peletavad. Kuid samas, kas me ei peaks pisut suurema tähelepanuga suhtuma sellesse, kuidas me väljastpoolt ikka paistame? Kas kaugelt vaadates ei tule tõde äkki hoopiski rohkem päevavalgele ja meie tegelik seis hoopiski paremini kätte ei paista?

Hiljuti avaldas Nobeli majanduspreemia laureaat Paul Krugman mitmeid mõtteid Ida-Euroopa ja Eesti majandusperspektiivide kohta. Tema puhul ei ole kindlasti tegemist ebapädeva ja pahatahtliku välisanalüütikuga, kes lihtsalt Ida-Euroopast aru ei saa ja muudkui arvamusi loobib. Ehk tasuks tähelepanelikult süveneda sellesse, mida ta Eestist arvab?

Nimelt leiab Paul Krugman, et Eesti majandus on küll väga väike, kuid oma välisvaluuta külge klammerdumise põhimõtte järgi on täiesti võrreldav Argentiina olukorraga enne mõne aasta tagust kollapsit. Ta avaldab seisukohta, et selline välisvaluuta külge kinnistumine ei ole lõppude lõpuks jätkusuutlik ja viib majanduse kokkuvarisemiseni.

Krugman ütleb, et täpselt selline mulje jääb, et keegi nagu sooviks Eesti puhul korrata Argentiina kokkuvarisemise mudelit. Välisvaluutas denomineeritud võlad, välisvaluuta külge klammerdumine, majanduse sattumine üldistesse raskustesse – kõik täpselt samamoodi.

Kui Paul Krugmani uskuda, siis on siinne kollaps vaid aja küsimus. Loomulikult võime kohe kiirelt kinnitada, et küll ta eksib, kuid kas ikka? Kas on ikka õige pea liiva alla peitmist jätkata ja kõigi ebameeldivate sõnumitoojate kohta öelda, et nad eksivad, ei tea majandusest midagi ja on pahatahtlikud?

Noored ja 26% tulumaksu – ka midagi head tänases Eestis

Tänasel kenal laupäeval kirjutavad 13 000 abiturienti emakeele riigieksamina kirjandit. Need noored inimesed astuvad olulist sammu oma elus. Nad lõpetavad kooli, lähevad edasi – paljud neist õppima. Nad ei jäta kirjandile tulemata ja kõrgkooli minemata seetõttu, et me kõik räägime majanduskriisist, et Eesti Pank on ka lisandunud majanduskatastroofi kuulutajate nimistusse ja et kümneid tuhandeid peresid võib laenude makseraskuste tõttu ähvardada kodudest ilmajäämine.

Noored on optimistid. Nad vaatavad tulevikku ja liiguvad edasi. Nad ei pane oma eludele pidureid peale seetõttu, et meid ümbritsevad paljud probleemid. Just see optimism ja elujõud ongi noorte eelis ja hindamatu panus ühiskonda. Seda tuleb hoida ja hinnata.

Katsume ka meie majanduses positiivse pilguga ringi vaadata. Midagi head tõepoolest ka leiab. Näiteks väärib selles kontekstis mainimist Eesti Ametiühingute Keskliidu esimehe Harri Taliga väljaütlemine, et Eestis tuleks kehtestada tulumaksumääraks 26%. Ometigi on ühiskonnas laiemat kandepinda leidmas mõistuslik lähenemine meie maksupoliitikale ja eelarvetulude tekitamisele. Me hakkame endale üha rohkem aru andma, et riik on meile vajalik ja selleks, et riik saaks toimida, on vaja tasuda makse.

Eks on positiivseid ja negatiivseid uudiseid ühiskonnas absoluutselt igal ajal ja iga majandustsükli faasi juures. Tänasel päeval on negatiivset kahjuks rohkem, kui positiivset. Kuid see pole nii oluline. Kõige olulisem on see, et me suudaksime vaatamata kõigele sellele negatiivsusele edasi liikuda ja katsuda teha õigeid asju, õigel viisil ja kõigi negatiivsete mõjude kiuste – täpselt nii, nagu käituvad täna abituriendid või ametiühingud.

Kas töötud arsti juurde omal kulul?

Eesti Päevaleht kirjutab täna pikalt sellest, kuidas tööandjate esindajad viimasel töötukassa nõukogu istungil rahast tühjeneva töötukassa kaitseks radikaalse lahendusega välja tulid. Nimelt soovitavad tööandjad jätta töötukindlustushüvitise saajad ravikindlustuseta. Seda ideed ei pakkunud tööandjad mitte esimest korda, vaid olid seda korduvalt varem ka teinud.

Sisuliselt tähendab see ettepanek seda, et töötukassast hüvitist saav inimene peaks arsti juurde mineku korral oma ravikulud ise tasuma. Praegu teeb seda töötukassa.

Töötute ravikindlustuseta jätmise idee oli pelgalt üks alternatiiv ja ei ole tänaseks õnneks valitsuses ega poliitilistes ringkondades teadaolevalt veel suurt toetust leidnud. Samas on protsess siiski vähemalt ideedes teatud suunas käima lükatud.

Inimene jääb töötuks, ta kaotab sissetuleku, tal tekib lugematu hulk probleeme oma eluks vajalike kulutuste katmisega. Mõni inimene suudab kulutused viia miinimumini ja raske aja üle elada, kuid teine seda objektiivsetel põhjustel ei suuda. Kui inimene jääb töötuks pikemaks ajaks, siis on see suure tõenäosusega meie tänases ühiskonnas otsene allakäiguspiraal. Inimene variseb kokku majanduslikult ja sageli halveneb oluliselt ka tervislik seisund. Inimene on surutud vastu maad igas mõttes – ja nüüd tuleb riik välja lahendusega, et selline inimene peab jääma ilma ka arstiabist? Kuhu me jõudnud oleme?

Töötu on ju see, kellel ei ole raha, kuidas saab ta ise arstiabi eest tasuda? Kui selline ettepanek kunagi peaks läbi minema, siis oleks see ju lihtsalt ettepanek, et töötud ei vääri arstiabi? Kas töötud on meie ühiskonnas siis sedavõrd üleliigsed, et neid pole meile enam üldse vaja?

Miks sellel ühel ideel, mis oli ju ainult idee, nii pikalt peatuda? Sellepärast, et meie olukord majanduses halveneb jätkuvalt ja üha rohkem hakatakse otsima variante rahade täiendavaks kokkuhoiuks. Keegi ei saa tagada, et selline äärmuslik inimeste mahakandmise idee ühel päeval reaalsuseks ei saa.

Pangad kinnisvaraomanikeks – läheb lahti

Täna on portaalides üleval uudis, et märtsi lõpus toimus esimene tehing, millega Swedbanki tütarfirma ostis võlgadesse sattunud kinnisvara arendusprojekti. Swedbank ei ole ainuke, kes on töötanud oma seda liiki tütarfirmade käivitamise osas, mis võtaksid üle probleemseid kinnisvaraprojekte. Seega on nimetatud tehing viiteks uue protsessi suurele algusele, kus pankades saavad väga suuremahulised kinnisvaraomanikud.

Eestis on ju palju räägitud sellest, mis kõigest sellest võlaga koormatud kinnisvarast saama hakkab ja kuhu see kõik pannakse ning mis hakkab saama eelkõige praeguse majanduslanguse tingimustes. Majandusoptimistid on pidevalt väitnud, et ega pangad seda ei taha ja inimestel lastakse kinnisvaras edasi elada – ühesõnaga rahustav jutt sellest, et kuna laenuvõtjaid on liiga palju ja võlad on liiga suured, siis ei saagi ju midagi juhtuda. See tähendab, et kui probleem on liiga suur, siis tegelikult probleemi polegi.

Paraku pangad oma vara kinkida ei kavatse ja esimesed reaalsed sammud kinnisvara ülevõtmiseks leiavad juba aset. Esimeses järjekorras võetakse küll ärilisi arendusi ja suuremaid tükke, kuid tuleb aeg, kui pank jõuab ka iga üksiku eluasemelaenu võtjani, kes ei ole suutnud kohustusi panga ees eeskujulikult täita. Kohustuste eeskujulik täitmine pole aga võimalik kasvõi ainult meie majanduslanguse pärast. Seega on probleem väga paljusid inimesi puudutav.

Vara võetakse üle kindlapeale, kuid mis sellest edasi saab? Suur hulk meie kinnistuid hakkavad kuuluma pankadele ja pangad kuuluvad kellele? Pangad on rootslaste ja rahvusvaheliste investorite omad. Kellel hakkab siis lõpptulemusena kuuluma suur osa Eestis paiknevast kinnisvarast ja mida uued omanikud sellega ette võtta kavatsevad?

Tegemist on reaalse probleemiga ja me peaksime sellele täna mõtlema hakkama, mitte nii nagu Eestis tavaliselt – et me ärkame alles siis, kui midagi enam teha ei anna.

Inimesed põgenevad Eestist

Tänane Postimees kirjutab, et Eestist kolivad ära parimas tööeas inimesed. Viimase kuue aasta jooksul on olnud lahkumine väga suur ja minejad on väga haritud ning konkurentsivõimelised töötajad.

Peamiselt on mindud Soome, sest keel on lihtsam omandada ja ka keskkond on nagu pisut kodusem. Palju on mindud ka Saksamaale ja Venemaale.

Lisaks kirjutab Postimees täna sellest, et Läti Ülikoolis valminud uuring prognoosib Balti riikidest uut emigratsioonilainet, milles elanike väljaränne saab olema samaväärne rekordilise 2005. aastaga. Peamiseks motivaatoriks Balti riikidest lahkumiseks on kiirelt suurenev tööpuudus.

Ühesõnaga me juba oleme kaotanud palju inimesi ja prognoosid näitavad, et hakkame veel kaotama. Kuidas me sellisel viisil siis oma riiki ikkagi arendame ja majandust üles ehitame? Kui jätkub Ansipi valitsuse põhimõte, et kõik otsused tuleb teha inimeste arvelt, siis me ei jõua ju mitte kusagile. Või on praegune valitsus juba edasisest võitlusest loobumas ning alla vandumas?

Kõik, kellel vähegi Eestimaa saatus korda läheb, peaksid väga tõsiselt mõtlema selle üle, mida me koos saaksime teha selleks, et meil kõigil oleks hea siin elada ja teineteise eest seista. Kui prognoose uskuda, siis varsti ei pruugi siin lihtsalt enam elada inimesi, kellega koos midagi teha.

Reformi ja Ansipi majanduspoliitika maha kantud - Kesk ja Savisaar õigel teel

Eesti majanduspoliitika on saanud tugeva kriitika osaliseks. Õigemini on saanud tugeva kriitika osaliseks Reformierakonna poolt aastaid propageeritud ja ellu viidud minnalaskmise poliitika, mida ongi raske majanduspoliitikaks nimetada.

Eile avaldas oma ajalooliselt esimese majanduspoliitilise ülevaate Eestist OECD. Organisatsioon põrmustab Reformierakonna poolt senimaani ellu viidud majanduspoliitilised sammud. Rahul ei olda eelarvepoliitikaga, maksupoliitikaga, ettevõtluspoliitikaga jne. Keskerakonna esimees ja Tallinna linnapea Edgar Savisaar on oma blogi tänases kandes OECD temaatikat väga tõsiselt käsitlenud ja Reformierakonna hävingu asjaolud kandikul kätte toonud. Soovitan kõigil lugeda.

Ühesõnaga oleme oma majandusega jõudnud sinnamaale, kus suured ja mõjuvõimsad rahvusvahelised organisatsioonid hakkavad sellisel määral sõna võtme Reformierakonna vastu ja Keskerakonna väärtuste poolt. Asi kipub väga minema sinnamaale, et kui me oma riiki ise juhitud ei saa, siis tulevad teised seda juhtima. Täna küll veel tugevate soovituste ja nõuannete tasandil.

Hea on, et OECD seisukohad on avalikkuse ette jõudnud ja inimesed saavad oma arvamust kujundada. Raportis on palju asju, mille üle sügavalt mõelda ja mida Keskerakond on ka ammu pakkunud. Kui aga kohalikke algatusi pole lausliberalistide poolt senimaani „pädevaks” peetud, siis läbi OECD poolt väljaöelduna võiks Keskerakonna seisukohti ikka rohkem kuulda võtta.

Hea uudis Mustamäe lastele

Tänane päev on toonud hea uudise Mustamäe lastele. Nimelt saavad Mustamäe lapsed aprilli lõpuks viis uut mänguväljakut. Olemasolevatele mänguväljakutele lisatakse atraktsioone.

Uued mänguväljakud hakkavad paiknema aadressidel Ehitajate tee 49/51, Mustamäe tee 112, Mustamäe tee 137, Mustamäe tee 167, 171A ja Sütiste tee 33-35.

Kevad on käes ja lapsed tahavad rohkem õues olla. Selle eest tuleb seista ja mitte ainult sõnades. Tallinna linn saab täiel määral aru oma vastutusest seoses kasvava põlvkonnaga ja hoolitseb kõigi vahenditega laste maksimaalse arengu eest. Tallinna linn teeb suuri samme laste heaks ka ajal, kui majanduslikult on väga raske ja riik on linna raha maksimaalsel võimalikul hulgal kinni keeranud.

Üldine moraal seisneb selles, et laste eest tuleb hoolitseda nii headel, kui ka halbadel aegadel ühtviisi. Lapsed ei ole mingil viisil süüdi ei globaalses majanduskriisis, Eesti SKP languses ega parempoolse valitsuse suutmatuses eelarvet tasakaalus hoida.

Europarlamendi valimised panevad vastutama

Europarlamendi valimised on alanud täie hooga. Paljud Eestimaa inimesed vaatavad selle valimisprotsessi poole väga suure ootuse ja lootusega. Kas on tegemist uue algusega ja lootusega, et uued võimule tulevad poliitikud otsustavad Eesti eluga midagi sedavõrd sisulist ette võtta, et meil tõepoolest paremaks läheb.

Mulle endale küll tundub, et selle aasta mitmetel valimistel kandideerivad poliitikud on aru saanud sellest, et enam samal viisil edasi minnes tulemuseni ei jõua ja sisulist käitumislikku muutust on vaja. Vähemalt Keskerakonna poliitikud jagavad seda seisukohta.

Kas on siis lootust, et europarlamendi valimistega algav ja kohalike omavalitsuste valimistega jätkuv protsess toob Eesti poliitikas kaasa tõsise muutuse, mis kandub üle ka ühiskonna muudesse valdkondadesse ja muudab meie elu paremaks? Mina küll loodan sellele. Arvestades Eesti majanduse madalseisu meil lihtsalt ei ole muud võimalust.

Europarlamendi saadikud peavad hakkama Eesti huvide eest üha rohkemal määral seisma, sest muidu ei suuda nad kasvõi oma Euroopa kolleegidele silma vaadata – kuidas Sa saad jätta majanduslanguse käes vaevleva väikeriigi huvid kaitseta. Samuti peavad sügisel kohalike omavalitsuste volikogudesse pääsevad saadikud senisest märksa rohkem pingutama, sest vastasel juhul ei suuda omavalitsused kasvava majandussurvega toime tulla ja satuvad allakäigule.

Ühesõnaga on poliitiku amet järjest rohkem ja raskemaks tööks muutuv. Vastutustundlikud poliitikud on seda ka kogu aeg sellisena võtnud, kuid on olnud ka inimesi, kes poliitikukarjääri lihtsalt hea äraolemise variandina on võtnud. Täna näitavad märgid aina rohkem seda, et hea äraolemise varianti enam ei ole. Muutused on igas mõttes saabunud.

Poliitikutest sõltub meie majanduse ja sotsiaalse elu tõusule tagasipöördumine täna rohkem kui kunagi varem. Valijad mõistavad seda ja hoiavad oma valitavatel tõsiselt pilku peal ning nõuavad komporomissitult tulemusi. See on hea ja see motiveerib endast maksimumi andma.

Korteriühistute probleemid tähtsustuvad

Eile toimus Kultuurikeskuses Kaja korteriühistute infopäev, mille põhiteemaks oli kaugkütte hinnad ja nende menetlemine. Räägiti ka mitmetel muudel korteriühistuid puudutavatel teemadel. Tegemist oli erakordselt vajaliku ja informatiivse üritusega. Korteriühistute probleemid puudutavad paljusid meist ja on igati tervitatav, et ühiste jõududega soovitakse saavutada läbimurdeid ja leida lahendusi.

Mul oli hea võimalus esineda mainitud üritusel sissejuhatava ja tervitava sõnavõtuga. Kuna ma olen seisukohal, et korteriühistute probleemid on olulised ja järjest rohkem Eesti igapäevaelu päevakorda tõusvad, siis toon siinkohal ära oma sõnavõtu teksti. Loodan, et mida aeg edasi, seda rohkem on mul võimalik leida korteriühistute teemal kaasamõtlejaid ja teemas aktiivseid osalejaid.

Lugupeetud Mustamäe Korteriühistute infopäevast osavõtjad!

Mul on hea meel teid tervitada .

Olete kõik ühel või teisel viisil korteriühitutega seonduva problemaatika oma südameasjaks võtnud ning olen veendunud, et üheskoos suudame probleemide lahendamiseks midagi sisulist ette võtta.

Olen minagi viimased viisteist aastat, Eesti Üürkike Liidu esimehena, Mustamäe linnaosa vanemana, kui praegu Riigikogu liikmena seisnud pidevalt selle eest, et eluasemega seonduvad problemid saaks riigi poolt piisava tähelepanu osaliseks ja et valitsus, kui ka kohalikud omavalitsused, annaksid endast parima elamumajanduse korrastamiseks ja arendamiseks. Korteriühistud on oma probleemide lahendamise eest võideldud aastaid. Palju on saavutatud, kuid palju on veel teha.

Me oleme siia täna kogunenud selleks, et otsida lahendusi mitmetele korteriühistuid puudutavatele küsimustele. Toasooja hind on kõrge ja vaatamata väikestele hinna kõikumistele jääb vabaturumajandusliku majanduskorraduse puhul kõrgeks ka edaspidi. Parimaks ja kõige kindlamaks lahenduseks võitlemaks suurte soojakuludega on korterelamute renoveerimine, mis lisaks kommunaalkulude kokkuhoiule tagaks ka täna meile äärmiselt olulisi töökohti.

Oluline küsimus aruteluks on aga ka see, millega me oma maju kütame. Venemaalt ostetav maagaas on väga ebakindel küte – täna saab, homme ei saa, täna on hind üks, homme hoopis teine. Ukraina kogemus näitab, et Venemaa ei ole gaasitarnijana usaldatav. Millega me selle vajadusel asendame? Põlevkiviõliga? Ei, sest põlevkivi on meil liiga oluline, et seda korstnassse kütta ja spetsialistid väidavad, et see on peagi otsas. Me vajame stabiilsust ja kindlustunnet ka selles osas, millega me kütame… Palun mõelgem selle üle.

Nüüd investeeringutest !

Ka investeeringute osas vajavad korteriühistud stabiilsust. Kahjuks ühel eelarveaastal on Valitsusel eluasemega seonduv oluline, kuid teisel aastal mitte. 2009. aasta Riigieelarves praktiliselt raha selleks puudub.

Korteriühistute investeeringud on lükatud üksnes korteriühistute kaela.

Me kõik oleme maksumaksjad ja meie rahast koosnebki ju riigieelarve. Tuleb igal juhul lugeda õigeks, kui meie käest maksudena kogutud raha vähemalt osaliselt otsustatakse kasutada meie kodude renoveerimiseks.

Eestile on eraldatud Euroopa struktuurifondidest käesolevaks perioodiks raha kogumahus 52,3 miljardit ja elumumajanduse meetmeteks oli Euroopali Liidu poolt lubatud kasutada ligi 2 miljardit, kuid kahjuks Valitsused on taotlenud kõigest 300 miljonit krooni, mis on aga kõigest 0,5 % struktuurifondide raha.

Täna, kui meil on nii suur töö puudus ja ehitushinnad on langenud 20 %, on kortermajade renoveerimiseks struktuurfondide vahendite kasutamine eriti oluline.

Hea meel on aga, et peale kahte aastat võitlust Euroopa Liidu distantsidega, saame siiski Euroopa Nõukogu Arengupangast ligi 900 miljonit laenu. Selleks, et laenu saada nõutakse täiendavad riigigarantiid. Loodan, et peagi saabub Valitsuselt Riigikogusse nimetatud otsuse eelnõu.

Rahanduskomisjoni liikmena teen endast kõik, et see kiiresti Riigikogus vastu õetaks.

Tähelepanuta ei saa jätta ka seda, et lähiaastatel kaotavad majanduslangusest tingituna prognoositavalt oma kodud paljud eluasemelaenude võtjad. Korteriühistud peavad selliste arengute tekkeks valmis olema, sest need hakkavad paratamatult mõjutama ühistute igapäevast majandustegevust.

Soovin kõigile edukat ja töist päeva ning loodan, et täna siin vastu võetav pöördumine leiab valitsuskoalitsioonis ka sisulist arutelu ning toob kaasa konkreetsed sammud korteriühistute olukorra parandamiseks.

Kuriteod kasvavad, kindlustatus väheneb

Üha rohkem on viimasel ajal uudiseid, et sagenevad vargused, röövimised, ärandamised. Üha rohkem on juttu ümbrikupalkade taastumisest ja muud liiki maksupettuste sagenemisest. Politsei manitseb inimesi olema eriti hoolsad ja mitte sattuma varastele kergeks saagiks.

Majanduslangus mängib selles kuritegevuse aktiviseerumise trendis kindlat ja peamist rolli. Kui suur osa ühiskonnast satub majandusraskustesse, siis paratamatult pöördub teatud hulk inimesi kuritegelikule teele, see on seaduspära ja seda on paljud maailma uuringut tõestanud.

Eesti Kindlustusseltside Liit ütleb täna ajakirjanduse vahendusel välja seisukoha, et inimeste ja ettevõtete kindlustushuvi väheneb, mis omakorda toob kaasa suuremad riskid. Kindlustust on ju eelkõige vaja majanduslanguse perioodil, kui kõik riskid on tavapärasemast märksa suuremad.

Ühesõnaga kaks teineteist toetavat arangut leiavad aset samaegselt – suurenevad varadega kaasnevad riskid ja väheneb varade kindlustatus. Tulemuseks on kahjumid ja üleüldine varanduslik allakäik.

Mimetatud kaks trendi on vaid väike osa majanduslangusega kaasnevatest protsessidest. Neid on veel, kuid nende koosmõjus avaldumine võimendab kõiki negatiivseid arenguid veelgi. Kahjuks on selline allakäik tänases Eestis paratamatus seni, kuni suudame meie majanduse tõusule pöörata.

Igal juhul on ilmnevad märgid tõendiks sellest, et majanduslangus hakkab üha suuremal määral reaalselt kohale jõudma. Mida edasi, seda suurem hulk inimesi ja valdkondi tunnetavad langust vahetult.

Kui reservid kulunud, mis edasi?

Täna räägitakse uudistes palju sellest, et valitsus läheb viimaste säästude kallale. Eesti riigi maksevõime säilitamiseks ei piisavat enam kulude kärpimisest ega ka laenamisest. Plaanis on kasutusele võtta stabiliseerimisreserv, mida hoiti kõige mustemateks päevadeks – näiteks pangandussüsteemi kokkuvarisemise või sõja puhuks.

Ühesõnaga oleme jõudnud sinnamaale, et valitsus on viinud riigi maksejõuetuse seisu ja tahab viimase raha sirgu lüüa. Muud lahendust ei ole silmapiiril. Mis juhtub aga siis, kui reservid kulutatud ja ikkagi mingit lahendust ei ole silmapiiril? Ja millele toetutaks siis, kui veel juhtub midagi veel hullemat – olgu kasvõi seesama pangandussüsteemi kokkuvarisemine?

Kogu aeg oleme koalitsioonilt kuulnud juttu, et meie riik on suhtelises heas seisus ja üks esimesi taastujaid maailma majanduskriisist. Meile on räägitud, et elame paremini kui Läti, meie suureks plussiks on madal riigivõlg ja tegelikult pole meil sisuliselt häda midagi. Nüüd aga ühtäkki selgub, et oleme nii hullus seisus, et laenud ja kärped meid enam ei aita?! Kui suur see probleem peaks siis olema, et kärpimisega enam lahendust ei leia? Meil on madal avaliku sektori võlg – meil peaks olema ju päris palju laenuvõimet. Kas probleem on nii hull, et isegi see suur laenuvõime koos kärpimistega on veel vähe.

Kui asjad on ikka nii halvad, siis ei aita meid ka reservide sirgulöömine. Me vajame kohe väga sisulist ja tõsist teed edasiminekuks. Täna seda ei ole. Kuid kaua meile ei ole aega selle otsimiseks antud.

Läti toetab inimest vaatamata majanduslangusele

Täna refereeris Eesti ajakirjandus uudiseid sellest, kuidas Läti valitsus läheb 40% kulude kärpimise teed. Vastasel juhul ei jätku riigil enam aasta keskel raha palkade, pensionide jms. väljamaksmiseks. Läti hakkab elama rangelt oma võimete piiril. Makse ei tõsteta, inimestelt raha juurde ei küsita, ollakse rahul sellega, mis laekub.

Analüütikute hinnangul võivad nii tugevad kärped paisata Läti majanduse veel sügavamasse auku. On reaalne oht, et Läti majandus jääb päris seisma. Majandus ei saa lihtsalt enam lisaraha.

Olukord on väga must ja karm. Sellist seisu ei soovita mitte kellelegi.

Kõige selle taustal väärib tähelepanu aga hoopis üks eilne, samuti Lätiga seotud uudis. Nimelt plaanib Riia linnavalitsus osta kokku kortereid, mida kohtutäiturid ei ole suutnud oksjonitel maha müüa. Sellisel viisil plaanib linnavalitsus lühendada korterijärjekorda. Seda sammu tuleb käsitleda kui ühe meetmena, kuidas Riia linn astub sammu sotsiaalsuse suunas toetamaks inimesi, kes on eluasemeprobleemidega hädas. Riia leiab võimalust inimestele abikäe osutamiseks ajal, kui Läti majandusel läheb väga halvasti. Riia ei tõmbu mitte kõrvale, vaid asub täie jõuga inimeste poolele.

Keskerakond on pikka aega propageerinud erinevaid sotsiaalseid meetmeid, mis aitaksid lahendada probleeme eluasemeturul. On räägitud eluasemelaenude riiklikust tagamisest ja meetmetest, mis kaitseksid kodukaotuse ohtu sattunud perekondi. Tallinn on väga edukalt tegelenud munitsipaalkorterite projektiga.

Riia tänased sammud näitavad, et nii Keskerakond kui ka Tallinna linn on olnud ja on õigel teel. Riia tänane käik näitab, et inimestele tuleb abikäsi ulatada vaatamata rasketele aegadele ja just rasketel aegadel. Siin on mille üle mõelda.

Hotellid pimedad – valitsus sai mis tahtis

12. veebruaril 2009.a. kirjutasin oma blogis sellest, mis võib tabada Eesti turismisektorit, kui meie majanduspoliitika kujundajad selles valdkonnas mõistusega ei tegutse ja meie turismisektorit toetavaid majandusotsuseid ei langeta. Selles blogikandes tõin ära oma 27. novembri 2008.a. Maalehes ilmunud artikli, milles selgitasin põhjalikult majutusteenuste käibemaksumäära tõstmise kahjulikke mõjusid meie hotellindusele.

Valitsus loomulikult ei hoolinud ei minu sõnavõttudest sellel teemal ega ka paljude teiste nõuannetest, kes probleemile samal või analoogilisel viisil tähelepanu osutasid. Parempoolsed läksid omasoodu hotellide kägistamise teed edasi.

Nüüd on tulemus käes. Tänane Postimees kirjutab pikalt sellest, kuidas Tallinna hotellitubade aknad on pimedaks jäänud. Täituvust ei ole. Hotellid on olukorra parandamiseks läinud katastroofilise hindade langetamise teed – pakutakse hindu, millega ei suudeta tegelikult katta hotellide kohustusi maksuameti, hankijate, töötajate ja pankade ees. Rootsi meedia kirjutavat Tallinnast juba kui odavaimate majutushindadega pealinnast. Suurem pankroti ja maksejõuetuse laine tundub olevat ainult aja küsimus.

Tänane hotellide madal hinnatase ei ole mitte ülikonkurentsivõimelisuse näitaja vaid turismiettevõtjate appikarje tänases majandusolukorras. Olukorras, mille süvenemisele ja tekkele on suurel määral kaasa aidanud meie parempoolne riik – seda nii üldise majanduspoliitikaga kui ka turismisektorit puudutavate otsustega. Kui riik oleks käitunud arukalt ja vastutustundlikult, siis oleksime võinud oma turismisektoriga olla hoopis globaalse majanduslanguse võitjate poolel – võita sellest, et ka mujal on probleemid ja pakkuda turistidele emotsionaalset puhkust majanduskriisi muredest.

Ka globaalses majanduslanguses on võitjaid ja miks ei oleks meie turismisektor võinud nende hulka kuuluda. Kui aga omad kaikaid kodaraisse loobivad, siis on muidugi raske midagi saavutada.

Selle jutu eesmärk ei ole mitte tagantjärgi targutada, vaid osutada tähelepanu sellele, et arulagedad otsused ka tagelikult tagasilööke toovad. Meie tänases riigivalitsemises ei tundu inimesed põhjuste ja tagajärgede seostest üldse aru saavat. Oleks aeg tulla poliitilisele ärkvelolekule ja kasvatada endas elementaarset vastutustunnet oma otsuste osas.

Töötajad täieliku ebaõigluse barjääre purustama

Prantsuse sotsialistide presidendikandidaat viimastel valimistel Ségolène Royal ütles hiljuti, et töölised peavadki purustama täieliku ebaõigluse barjääre. Sellega õigustas Royal firmajuhtide pantvangistamist Prantsusmaal – taktika millega töötajad on viimasel ajal üha sagedamini hakanud oma õiguste eest seisma.

Olgugi, et taktika on ebaseaduslik, on see hakanud leidma nii rahva kui ka poliitikute poolehoidu. Ka politsei hoiab sageli sellistest draamadest viisakalt distantsi. Mis kõige huvitavam, selline taktika viib sageli järeleandmistele firmajuhtide poolt ja töötajad tõepoolest saavutavad sellega edu.

Täiesti uskumatu, kuidas maailm on muutumas. Senimaani on (vähemalt Euroopa kontekstis) inimestele õpetatud väärtusi, et tuleb olla alandlik, küll riik seisab ebaõigluse vastu, küll kohus otsustab ja politsei sekkub. Prantsusmaa näitel hakkab üha rohkem tunduma, et ka Euroopa hakkab jõudma sinnamaale, kus igaüks peab üha rohkem ise oma huvide maksmapanemise eest seisma hakkama. Ootamine ja kellegi abile (olgu kasvõi riigi abile) lootmine ei vii sageli mitte kuhugi.

Eriti hea näide on ju tänane Eesti. Tänane Delfi toob ära info, et nädalaga lisandus 2015 uut töötut ja kokku on 9. aprilli seisuga Eestis registreeritud töötuid 57 200. See on väga suur hulk inimesi. Kas riik teeb midagi? Kas me isegi arutame seda? Üks veeruudis kusagil... 2015 uut ja 57 200 koguarvus töötut ei vaja vist midagi enamat?

Mis üle jääb. Kas hakata Prantsusmaa eeskujul töötajaid üles kutsuma ise oma õiguste eest seisma? Arvestades seda, et kui jätkub Eesti majanduse selline allakäik, siis ei ole ka riigiametite töötajad kaitstud – samuti ka politsei töökohad. Seega, võiks ka politsei Prantsuse kolleegide eeskujul pigem töötajate püüdlusi toetada, kui neid maha suruma minna.

Majanduslangus ei ole sõda ega piraadid

Viimasel ajal on uudistest aktiivselt läbi jooksnud teema Somaalia piraatide tegevusest, kes võtavad ühe laeva teise järel ja miski ei suuda neid peatada. Neil on väike paat, paar relva ja suured laevad langevad üksteise järel.

Maailma suurvõim USA on alustanud piraatidega läbirääkimisi pantvangi võetud laevakapteni vabastamiseks. USA tavaliselt terroristidega läbirääkimisi ei pea, kuid seekord räägib ometi. Piraadid kujutavad endast globaalohtu.

Maailmas on palju kohti, kus pidevalt leiavad aset relvastatud konfliktid, sõjad ja muud liiki katastroofid nagu tsunamid, üleujutused, orkaanid ja maavärinad. Inimesed elavad kõik selle üle ja lähevad oma eluga edasi, säilitavad optimismi ja leiavad endas uut jõudu uuteks võitudeks.

Eesti on viimastel aastatel pääsenud igasugustest sõdadest. Siin ei tegutse Somaalia piraadid, meid ei ohusta tsunamid, orkaanid, suured üleujutused, maavärinad jms. Ometi oleme me väga depressiivsed oma majanduslanguse pärast. Depressiivsus vähendab aga meie suutlikkust meie ees seisvate väljakutsetega toime tulla ja uut edu saavutada.

Ma arvan, et ülaltoodud võrdlused aitavad meil oma olukorda pisult kõrvalt näha ja leida paremaid võimalusi edasiminekuks. Kahtlemata peame tegelema lausliberaalse valitsuse kritiseerimisega, tööturukriiside lahendamise ja võlaprobleemidega ning seda täie tõsidusega. Samas on sellest kõigest olemas väljapääs – meie ülesanne on palju lihtsam, kui paljudel teistel maailma riikidel.

Ma arvan, et see suhteline võrdlus ja meie asukoha nägemine suuremas tervikus aitab meil leida jõudu vajalikeks sammudeks ja vabastab meid käed rüpes istumisest ning passiivsest abiootamisest. Meie olukorra parandamine on meie endi kätes ja see ülesanne on lahendatav.

Kus on meie pensioniraha?

Tänane Postimehe juhtkiri kutsub inimesi üles aktiivsele huvile oma pensionivara seisu ja ka selle valitsejate vastu. Postimees toob välja, et inimestel ei ole seni olnud suurt huvi selle vastu, mil moel nende rahaga ümber käiakse ning kui osavad need arvutite taga klõbistavad poisid ja tüdrukud tegelikult raha paigutamisel on. Pensionifondid on tõepoolest oma väärtuses katastroofiliselt kaotanud – nii hulle kaotusi ei ole kantud küll maailmas igal pool.

Postimees on õigel teel. Inimesed on suures osas pensionifondidega liitudes uskunud riiki kinnisilmi ja arvanud/teadnud, et see on õige otsus. Inimesed ei ole aru saanud, mis pensionifondide olemus tegelikult on – et kohati tulevad lihtsalt lapsed koolidest, küsivad kõrget palka ja hakkavad paari nupuvajutusega raha maailma peale laiali puistama. Loomulikult räägivad nad oma kallist teenust pakkudes väga põhjalikust analüüsist ja suurest taustatööst, kuid tulemused seda ei kinnita.

Kui tänane keskmine pensionikoguja oleks lihtsalt läinud ja ostnud mingeid varasid – olgus siis mõnelt kohalikult või välismaiselt börsilt või hoopis paigutanud raha kohalikku reaalmajandusse, siis oleks tal raske olnud halvemaid tulemusi saavutada kui pensionifondidel. Võib olla oleks läinud pisut kehvemini, võib olla pisut paremini – see oleks olnud lihtsalt juhuse tahe. Pensionifondide kahjuks räägib aga kindlasti seik, et ka meie parmpoolne valitsus on meid täna alt vedamas ja me kaotame suurtes teenustasudes.

Kogu siintoodu moraal on selles, et oma raha ja selle saatust tuleb edaspidi märksa tõsisemalt jälgida. Rohkem tuleb usaldada ennast ja uskuda oma teadmistesse. Ei ole nii, et on kahte sorti inimesed: ühed, kes oma raske igapäevase tööga peavad teenima raha kalli pensionivalitsemise teenuse ostmiseks, mille tulemus on kahjum ja teised, kes oma kõrgeid palku ja toredat elu just esimeste arvel kinni maksavad.

Majanduslanguse positiivne külg on selles, et ometi ehk hakkame nende küsimuste peale rohkem mõtlema.

Riik ostku midagi Eesti ettevõtjatelt – mõne Nokiaalge

Eile teatas USA president Barack Obama, et Ühendriikide valitsus ostab 1. juuniks 17 600 Ameerika autot. Selle käigu eesmärgiks on nii moraalselt kui ka otsese nõudluse stimuleerimise näol toetada kodumaist autotööstust. Kuna ostetakse ökonoomsed autod, siis sellega stimuleeritakse just õige segmendi autode tootmist. Autod ostetakse General Motorsilt, Chryslerilt ja Fordilt, misläbi toetab valitsus kõiki kolme suurt tootjat.

Selles algatuses ei ole midagi väga erakordselt – lihtsalt unustatud vana. Kuid millegipärast ei tule me sageli selliste lihtsate, kuid väga efektiivsete asjade peale.

Eesti valitsus peaks ka midagi taolist kiiresti tegema. Ehitussektori tellimuste peale on mõeldud ja sellest on ka räägitud. Samas on ehitussektori motiveerimine pigem suunatud suure katastroofi ärahoidisele, kui uue ja eduka arengumootori tekkele.

Obama ostab ökonoomsed autod. Sellega ütleb ta, et toota tuleb edaspidi ökonoomseid autosid. Eesti ei vaja tulevikus ultrasuurt ehitusvõimsust, vaid edukaid eksporttooteid. Tulenevalt sellest peaks valitsus käivitama mõned programmid, mis ostaksid meie ettevõtjatelt selliseid tooteid, mida peetakse innovatiivseteks potentsiaalseteks eksportturgude vallutajateks.

Meie ettevõtjatelt tuleb ju pidevalt selliseid innovatiivseid ja potentsiaalse ekspordisuutlikkusega leiutisi, mida näiteks ka valitsusasutused kasutada saaksid. Kui me leiame midagi taolist, mis ekspertide hinnangul võiksid olla võitjad eksportturgudel, miks siis mitte luua olukord, kus valitsus seda kasutama hakkaks – oleks n.ö. esimeseks kliendiks. Kui on olemas esimene klient, siis on toodet võimalik praktikas lihvida ja alati saab toodangut välismaale müües öelda, et Eesti valitsus juba kasutab. Kui on olemas heal tasemel referents, siis läheb ka edasine müük kergemalt. Ühtlasi toob ju esimene klient arnguks ülivajaliku raha sisse.

Kas siin ei ole, mida edasi mõelda?

Hea uudis väliskaubandusest on näiline

Statistikaameti teatel kahanes veebruaris Eesti väliskaubanduse puudujääk 1.1 miljardi kroonini, olles nii madalal tasemel olnud viimati 2001. aasta mais.

Veebruaris 2009.a. oli Eest kaupade eksport jooksevhindades 7.9 miljardit krooni ja import 9 miljardit krooni. Eksport vähenes eelmise aasta veebruariga võrreldes 2.8 miljardit krooni ja import 4.7 miljardit krooni.

Esmapilgul tundub olevat nagu positiivne uudis. Väliskaubanduse puudujääk ju vähenes. Tegelikult ei ole uudis positiivne enne, kui meil väliskaubanduse puudujääk on asendumas väliskaubanduse ülejäägiga.

Täna väheneb import seetõttu, et meil ei ole enam ostujõudu. See on ju halb (olgugi, et ostujõud tulenes laenudest). Samuti ei suuda me enam eksportida – eelmise aasta veebruariga võrreldes on meie eksport vähenenud 26%. 2.8 miljardi krooni ekspordi kuukäibe kadumine on väga suur kaotus – see kajastub töökohtade kadumises ja maksulaekumiste vähenemises.

Meie majandus tõmbub koomale. Iga päevaga on raskem midagi ette võtta. Seega oleks viimane aeg.

Tallinn peab oma abipaketti kopeerima kõigile

Tänavu märtsis kasvas töötus veebruariga võrreldes 18.5%. Registreeritud töötuid tuli ühe kuuga juurde 8564 inimest. Võrreldes 2008. aasta märtsiga kasvas töötute arv 220%. See on väga suur hulk inimesi – Eestis on väga palju selliseid asulaid, mille elanike arv pole kunagi 8564 inimeseni tõusnud.

Kokku on meil siis selle aasta 31. märtsi seisuga tööturuametis registreeritud 54 979 töötut, mis teeb 8.4% tööjõust vanuses 16 aastat kuni pensioniiga.

Tänases Eesti Päevalehes räägib peaministri majandusnõunik Aare Järvan, et Eesti ettevõtted teevad õigeid asju, kuid neid lihtsalt ei osteta – Eesti tööinimese teeneid lihtsalt ei vajata. Järvan arvab, et töötajate ümberõpe on vajalik, kuid tänases tööturu olukorras väga rahmeldama ka ei tohi hakata – järsk muutus võib asja hullemaks ajada.

Prognoosid näitavad, et meie olukord tööjõuturul võib paranema hakata 2012-2013 aastal. Seniks aga võib meie töötute arv mitmekordistuda.

Valitsus on seisukohal, et rahmeldada ei tohi ja tuleb lasta asjadel isevoolu minna.

Tallinna linn seevastu on astunud jõulisi samme töökohtade loomise suunas. Ühiskond on Tallinna abipaketi hästi vastu võtnud, vajalikuks tunnistanud ja seda kiidab isegi tavaliselt Keskkerakonda vaenulikult suhtuv meedia.

Kuna kogu Eesti ei saa elada Tallinnas, siis tuleb leida kiirelt võimalusi, kuidas Tallinna abipaketti kopeerida ka kõigisse teistesse omavalitsustesse. Ja seda enne, kui prognoositavad katastroofid kohale jõuavad.

Liberaalne meedia asub toetama Keskerakonda

Palju on räägitud sellest, et meie liberaalne ajakirjandus on kohutavalt Keskerakonna vastane, mõjutatud jne. Kuid vaatame, mis täna tegelikult toimub.

5. aprillil kutsus ajakirjanik Kalle Muuli Raadio 2 saates „Olukorrast riigis” loobuma teise pensionisamba maksete peatamise järel kroonihoiustest ja hääletama Keskerakonna poolt.

Tänase Õhtulehe juhtkiri räägib sellest, et Keskerakond tegi Tallinnas ära selle, milleks Toompea koalitsioon pole seni olnud suuteline – jutt käib tööpuuduse vähendamise plaanist Tallinnas. Juhtkirjas leitakse, et kui valitsuse kriisiplaani peatselt ei tule, siis on võimuliidul jätkamiseks väga vähe õigustust.

Tänase Äripäeva juhtkiri esitab peaminister Andrus Ansipile tõsise küsimuse, et kuidas elab Eesti edasi peale 1. juulit. Jutt käib Reformierakonna poolt imerelvana esitletud töölepinguseaduse jõustumisest, selle võimalikest negatiivsetest mõjudest ja ülikiirelt kasvavast tööpuudusest. Äripäev leiab, et valitsus peab tööhõive säilitamisele muude meetmetega appi tulema.

Kas on veel näiteid vaja? Ilmselt leiaks neid, kui otsiks. Aga veel tähtsam tundub olevat see, et jää on hakanud sulama. Neid näiteid tuleb lihtsalt iga päev juurde. Ühelt poolt ei ole lihtsalt lõputult võimalik ignoreerida seda, et Keskerakond teeb häid ja õigeid asju tänases raskes majandusolukorras. Teiselt poolt tahavad ajakirjanikud lõpuks ikkagi teha oma tööd ja kajastada asju adekvaatselt. Seega on liberaalse meedia sulamine Keskerakonna aadressil paratamatu varem või hiljem.

Tiivustatuna meedia vaenulikkusest on Keskerakond ehitanud oma ajakirjandust. See on olnud hinnatud ja rahvale meelejärgi, mis on andnud võimaluse tugevneda. Seega sisuliselt oli tekkinud (tekkimas) kaks meedialeeri – üks ühel pool ja teine teisel pool „raudset eesriiet.” Kui nüüd vana-klassikaline-liberaalne meedia hakkab Keskerakonda kiitma, kas siis kaks leeri ühinevad? Või tunnetab liberaalne meedia ohtu Keskerakonna meedias ja on asunud pingeid maha võtma, võttes seega maha motivatsiooni Keskerakonna meediat jõudsalt arendada – ühesõnaga lüüa Keskerakonna meediat kavalusega...

Raske on ennustada, kuhu meie meedia areneb, kuid majanduskriis paneb inimesed mõtlema rohkem sotsiaalsetele väärtusele, ajakirjanikud tahavad ka edaspidi tööd teha, meediaomanikud kasumit saata ja lõppude lõpuks peame siin ühiskonnas kõik kuidagiviisi omavahel läbi saama. Mäng on hakanud muutuma, seda on selgelt näha. Kes tahab sellest aru saada, see saab.

Valitsus plaanib maksudega petta – kasutada maksuraha mitte eesmärgipäraselt

Parempoolse koalitsiooni uue töölepinguseaduse jõustumine läheneb ja üha rohkem on seoses sellega ärevust õhus. Lisaks sellele, et uus töölepinguseadus annab hävitava hoobi meie töökohtadele ja töötajate sotsiaalsetele garantiidele, lõhub see ka töötukassa.

Nimelt on oht, et lõpeb otsa töötukassa raha ja seda ka siis, kui viiakse läbi töötuskindlustuse maksu tõus 0.9 protsendilt kolmele. Ainuke asi, kuidas parempoolne valitsus suudab ja soovib olukorrale reageerida, on lihtsalt 1. juulist töötutele kehtima hakkavad uued hüvitised edasi lükata.

Ühesõnaga koalitsioon saab hakkama huvitava kombinatsiooniga – tõstame makse selleks, et maksta hüvitisi, kuid hüvitised ise lükkame edasi. Valitsus otsustab inimestelt teatud eesmärgiga raha korjata, kuid siis tegelikult seda raha selle eesmärgi hüvanguks ei kasuta. Valitsus on seejuures isegi nii nahhaalseks läinud, et isegi ei hoidu seda avalikult välja ütlemst. See on täiesti uus kvaliteet Eesti poliitikas.

Tulemus on milline? Maksukoormus kasvab, sotsiaalsed garantiid vähenevad, toimetulekuprobleemid suurenevad, inimesed kaotavad ühe rohkem usu Eesti riigi toimetulekusuutlikkusse ja kogu meie majandus läheb üha kiirenevalt allamäge.

Sellist informatsiooni jälgides tekib paratamatult küsimus, kas ühel päeval saabub ka see olukord, kui meil siin riigis jälle mõistlikku poliitikat aetakse ja me taas ülesmäge minema hakkame.

Piimahind ennustab uusi majandusprobleeme

Viimastel kuudel on tulnud hulgaliselt uudiseid sellest, et pidevalt langevad piimahinnad viivad põllumehi järjest raskema majandusolukorra suunas. Piimahind on kiirelt kusagilt 4 krooni kandist kukkunud sinnamaale, et piima eest ei taheta enam praktiliselt üldse midagi maksta. Kohati piiratakse piima vastuvõttu töötlejate poolt ja kohati tasutakse hoopis raha asemel piimatöötlemise saadustega.

Põllumeeste jaoks on piima tootmine üheks kandvaks ja sesoonsust vähendavaks haruks. Selle kadumine paneb raskustesse väga väga paljud tootjad. Paljudes Eesti piirkondades on muutunud küsitavaks, kas piimarahade vähenemise tõttu ollakse suutelised üldsegi kevadtöid tegema.

Toorpiima kokkuostu hinnad on kiiresti langenud kõikjal Euroopas. Euroopa Liidu põllumajandusministrid on teema oma jaoks tuvastanud, kuid väga sisulisi meetmeid ja olukorda parandavaid poliitikaid veel ei ole.

Piimandussektor on meie põllumajanduse üks olulisemaid tugisambaid. Põllumajandus on üks meie majanduse vundamenti moodustavatest tootmisharudest. Probleemid põllumajanduses võimendavad kindlasti meie niigi ülihabrast majandusolukorda. Põllumajandusel on 2008. aasta ilmastikuoludest tulenevalt möödunud niigi raskelt, niigi on probleeme laenude ja liisingute tasumisega – nüüd veel piimajama.

Mis on lahendus? Ühtset imelahendust ei ole olemas, kuid üht-teist saab teha alati. Oluline on tähelepanu pöörata sellele, et põllumehele piima eest raha maksta ei taheta, samas peab meie linnakodanik poes ostma ikka piima kalli hinnaga.

Miks mitte tagada kauplemiskeskkond, kus tarbija saaks osta odavamat piima – olgu see siis kasvõi töötlemata maapiim - ja piima müüki toonud põllumees saaks oma kolm või neli krooni piimakilo eest kätte. Kas selleks keskkonnaks on munitsipaalpood, munitsipaalturg või mõni muu müügikoht, seda tuleb arutada. Kindel tundub olevat aga see, et praegune kaubandus ja töötlemine ei võimalda elada hästi ei põllumehel ega lõpptarbijal.

Laupäeval Tamsalu sotsiaalkatastroofist

Laupäevane meedia oli täis juttu Tamsalu valda ähvardavast sotsiaalkatastroofist. Majanduslangus on vallas tekitanud töötuse plahvatusliku kasvu ja toimetulekutoetuste taotlejate hulga järsu suurenemise. Töötus on viimastel kuudel kasvanud üha kiirenevas tempos. Inimestel lõpevad elatusallikad ja nad on stressis. Suur osa elanikke elab paneelmajades ja nad ei suuda katta kommunaalkulusid.

Tamsalust kirjutatakse täna, kuid see koht ei ole ainuke probleemne asukoht Eestis. Neid on veel ja kahjuks ilmselt tuleb juurde. Valitsus sisustab aega enda võimu kindlustamisega ja eelarve kärpimisega. Sisulisi majanduslahendusi meie väikeste kohtade probleemide lahendamiseks ei paista kusagilt.

Kas nii jääbki? Ilmselt mitte. Varem või hiljem tuleb inimestele julgeda silma vaadata ja lahendusi välja töötada. Probleemid ei laabu iseenesest. Küsimus on lihtsalt selles, et millal saabub Eesti parempoolsete poliitikute teadvuses see hetk, kui probleem väärib tegutsemist.

Vastutustundlik pool poliitikustest peaks aga üha suuremal määral hakkama rahvast üles kutsuma selleks, et ühineda meie probleemide lahendamise nimel. Heaks eeskujuks võiksime võtta kasvõi Tallinna linna poolt välja töötatud mahuka abipaketi. Kui Tallinn suudab, miks siis terve Eesti ei peaks suutma. Kutsun üles selle nimel töötama, et lahendused jõuaksid kõigi peredeni ja toetaksid kogu Eestit ning seda vaatamata parempoolse valitsuse ükskõiksusele.

Keskerakond päästab II samba ja Eesti inimeste tuleviku

Viimastel päevadel, ja eriti täna, on ajakirjanduses väga palju juttu olnud kogumispensioni II samba külmutamisest ja sellest, kuidas valitsus sellise käitumisega naha sisuliselt kõigil Eestlastel üle kõrvade tõmbab.

Tallinna linnapea ja Keskerakonna esimees Edgar Savisaar kirjutab tänases Postimehes pika loo teemal: „Negatiivne reklaam fondimaailmas,” kus analüüsib põhjalikult teise pensionisambasse tehtavate sissemaksete peatamisega kaasnevaid negatiivseid külgi. Ta kirjutab: „Sisuliselt on käik võrreldav Eesti rahva eksistentsiaalsete garantiide ja tulevikukindluse kallale minekuga. Maksete külmutamisega annab riik rahvale sõnumi, et riik ja valitsus ei hooli Eesti elanike tuleviku kindlustamisest, Eesti inimeste saatus on riigile ükskõik ning et Eestis ei saa mitte millelegi enam kindel olla.”

Artiklis on loomulikult toodud veel palju olulisi momente, soovitan kindlasti lugeda.

Arvestades seda, millise kiirusega, avaliku arutelu puudumisega ja ootamatusega on praegune parempoolne valitsus hakanud ründama inimeste ühte kõige pikema perspektiiviga tehtud otsust, siis tõesti ei ole siin Eestis võimalik millegile enam kindel olla.

Stabiilset tulevikku lootvatel inimestel on sisuliselt kaks võimalust:

1. Lahkuda Eestist ja leida endale usaldusväärne ja inimestest hooliv riik.

2. Koonduda kokku, toetada Keskerakonda ja üheskoos taasluua siiski selline Eesti, mis seisab inimeste eest ja millele saab kindel olla ka tulevikus.

Kahjuks on tänaseks paljud inimesed juba Eestist lahkunud ja uute valitsusapsakate ilmnedes plaanivad üha rohkemad inimesed ära minna. Mina kutsun siiski muutma oma riiki selliseks, et meil kõigil meeldiks siin elada. Toetame Keskerakonda, toetame sellise Eesti taasloomist, mis meid kõiki elus edasi aitaks ja millele saaksime kindel olla.

Ansip pankrotistab Eesti riigi

Keskerakonna esimees Edgar Savisaar on tänases Äripäevas avaldanud mahuka ja põhjapaneva arvamusloo „Ansip ajab riigi pankrotti.” Lugu on saanud väga suure avalikkuse tähelepanu osaliseks. Äripäev online serveris refereerituna on artikkel kiirelt ja konkurentsitult tõusnud loetavuse TOP-i tippu ja kommenteerimise TOP-i tippu. Loo loetavus näitab üheselt, et Edgar Savisaar on jälle suutnud tabada ühiskonna valupunkti otse kümnesse ja seega ühiskonna nagu unest äratanud.

Oma loos toob Keskerakonna esimees välja sündmuste võimaliku arengu, kuidas Reformierakond ja pankrotihaldurist peaminister Andrus Ansip Eestile Euroopa Investeerimispangalt laenu võttes võivad riigi pankrotiseisu viia.

Savisaar leiab, et võimalikud on kaks erinevat Reformierakonna tegevusvarianti:

1. Reformierakonna koalitsioon ei ole pädev hindama, millise olukorra na miljarditelaenu võtmisega, devalveerimisega ja puuduva majanduspoliitikaga Eesti majanduses loovad. Nad elavad üks päev korraga ja kulutavad kogu energia pelgalt võimul püsimiseks.

2. Reformierakondlased prognoosivad Eesti riigi pankroti saabumist ette, kuid loodavad lihtsalt sellele, et pankrot saabuks sellel hetkel, kui nemad parasjagu võimul ei ole. Enne võimult minekut pumpaks Reformierakond Eesti majandusse hulgaliselt laenuraha ja näitaks seega ennast igati heategelikult. Pärast pankroti saabumist prooviks Reformierakond uuesti võitjana/päästjana võimule minna.

Kui järele mõelda, siis on tegemist väga realistlike stsenaariumidega. Lihtsalt igapäevaelus kõige selle peale kahjuks ei tule. Hea, et inimesed peavad vajalikuks selle üle nüüd aktiivselt arutada ja oma mõtteid välja öelda. Kaua neid Reformierakonna trikke ikka taluda.

Keit Pentus soovib astuda Keskerakonda

Peale seda, kui Keit Pentus Reformierakonna Tallinna linnapeakandidaadiks sai, on ta ennast Tallinna eluga sisuliselt kurssi viima hakanud. Ta on näiteks avastanud Tallinna venekeelse elanikkonna ja saanud aru (vähemalt ta väljendab ennast sellisel viisil), et ka nende huvid vääriksid järgimist.

Pentus on hakanud märkama, et Tallinn on kaasaegne, turvaline ja igas mõttes euroopalik pealinn. Pentus leiab, et Tallinnat on juhitud igal viisil hästi selleks, et Tallinnast saaks aastal 2011 kõigi aegade edukaim Euroopa kultuuripealinn.

Majandusliku poole pealt on Keit Pentus silma peale visanud Tallinna suutlikkusele edukalt võidelda majanduskriisiga. Olles ennast kandideerimaks ette valmistamas on Pentus süvenenud nüanssidesse ja leidmas, et Tallinn tuleb omadega toime märksa paremini, kui Eesti riik – eelkõige peab Pentus vajalikuks jätkata sotsiaalprogrammidega, mis on mõeldud hädasolijate aitamiseks ja tööotsijate nõustamiseks.

Siinkohal ei saa üldse välistada, et kuna Keit Pentus on asjaolude sunnil viimastel nädalatel pidanud ennast kurssi viima Tallinna elu tegelikkuse ja reaalsusega, siis hakkab ta Tallinna linnavõimu üha rohkem eeskujuks seadma – nagu praegu juba kultuuri ja sotsiaalprogrammide osas teeb. Sealt on veel vaid väike samm Pentuse kandideerimisest loobumiseks tänase linnavõimu kasuks ja avalduse esitamiseks Keskerakonda astumiseks. Ja kui Pentus Keskerakonda väga tahab, miks siis mitte teda kvalifitseerumise korral vastu võtta. Loomulikult peab ta enne Reformierakonnast välja astuma.