Täna on portaalides üleval uudis, et märtsi lõpus toimus esimene tehing, millega Swedbanki tütarfirma ostis võlgadesse sattunud kinnisvara arendusprojekti. Swedbank ei ole ainuke, kes on töötanud oma seda liiki tütarfirmade käivitamise osas, mis võtaksid üle probleemseid kinnisvaraprojekte. Seega on nimetatud tehing viiteks uue protsessi suurele algusele, kus pankades saavad väga suuremahulised kinnisvaraomanikud.
Eestis on ju palju räägitud sellest, mis kõigest sellest võlaga koormatud kinnisvarast saama hakkab ja kuhu see kõik pannakse ning mis hakkab saama eelkõige praeguse majanduslanguse tingimustes. Majandusoptimistid on pidevalt väitnud, et ega pangad seda ei taha ja inimestel lastakse kinnisvaras edasi elada – ühesõnaga rahustav jutt sellest, et kuna laenuvõtjaid on liiga palju ja võlad on liiga suured, siis ei saagi ju midagi juhtuda. See tähendab, et kui probleem on liiga suur, siis tegelikult probleemi polegi.
Paraku pangad oma vara kinkida ei kavatse ja esimesed reaalsed sammud kinnisvara ülevõtmiseks leiavad juba aset. Esimeses järjekorras võetakse küll ärilisi arendusi ja suuremaid tükke, kuid tuleb aeg, kui pank jõuab ka iga üksiku eluasemelaenu võtjani, kes ei ole suutnud kohustusi panga ees eeskujulikult täita. Kohustuste eeskujulik täitmine pole aga võimalik kasvõi ainult meie majanduslanguse pärast. Seega on probleem väga paljusid inimesi puudutav.
Vara võetakse üle kindlapeale, kuid mis sellest edasi saab? Suur hulk meie kinnistuid hakkavad kuuluma pankadele ja pangad kuuluvad kellele? Pangad on rootslaste ja rahvusvaheliste investorite omad. Kellel hakkab siis lõpptulemusena kuuluma suur osa Eestis paiknevast kinnisvarast ja mida uued omanikud sellega ette võtta kavatsevad?
Tegemist on reaalse probleemiga ja me peaksime sellele täna mõtlema hakkama, mitte nii nagu Eestis tavaliselt – et me ärkame alles siis, kui midagi enam teha ei anna.
Eestis on ju palju räägitud sellest, mis kõigest sellest võlaga koormatud kinnisvarast saama hakkab ja kuhu see kõik pannakse ning mis hakkab saama eelkõige praeguse majanduslanguse tingimustes. Majandusoptimistid on pidevalt väitnud, et ega pangad seda ei taha ja inimestel lastakse kinnisvaras edasi elada – ühesõnaga rahustav jutt sellest, et kuna laenuvõtjaid on liiga palju ja võlad on liiga suured, siis ei saagi ju midagi juhtuda. See tähendab, et kui probleem on liiga suur, siis tegelikult probleemi polegi.
Paraku pangad oma vara kinkida ei kavatse ja esimesed reaalsed sammud kinnisvara ülevõtmiseks leiavad juba aset. Esimeses järjekorras võetakse küll ärilisi arendusi ja suuremaid tükke, kuid tuleb aeg, kui pank jõuab ka iga üksiku eluasemelaenu võtjani, kes ei ole suutnud kohustusi panga ees eeskujulikult täita. Kohustuste eeskujulik täitmine pole aga võimalik kasvõi ainult meie majanduslanguse pärast. Seega on probleem väga paljusid inimesi puudutav.
Vara võetakse üle kindlapeale, kuid mis sellest edasi saab? Suur hulk meie kinnistuid hakkavad kuuluma pankadele ja pangad kuuluvad kellele? Pangad on rootslaste ja rahvusvaheliste investorite omad. Kellel hakkab siis lõpptulemusena kuuluma suur osa Eestis paiknevast kinnisvarast ja mida uued omanikud sellega ette võtta kavatsevad?
Tegemist on reaalse probleemiga ja me peaksime sellele täna mõtlema hakkama, mitte nii nagu Eestis tavaliselt – et me ärkame alles siis, kui midagi enam teha ei anna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar