Kui reservid kulunud, mis edasi?

Täna räägitakse uudistes palju sellest, et valitsus läheb viimaste säästude kallale. Eesti riigi maksevõime säilitamiseks ei piisavat enam kulude kärpimisest ega ka laenamisest. Plaanis on kasutusele võtta stabiliseerimisreserv, mida hoiti kõige mustemateks päevadeks – näiteks pangandussüsteemi kokkuvarisemise või sõja puhuks.

Ühesõnaga oleme jõudnud sinnamaale, et valitsus on viinud riigi maksejõuetuse seisu ja tahab viimase raha sirgu lüüa. Muud lahendust ei ole silmapiiril. Mis juhtub aga siis, kui reservid kulutatud ja ikkagi mingit lahendust ei ole silmapiiril? Ja millele toetutaks siis, kui veel juhtub midagi veel hullemat – olgu kasvõi seesama pangandussüsteemi kokkuvarisemine?

Kogu aeg oleme koalitsioonilt kuulnud juttu, et meie riik on suhtelises heas seisus ja üks esimesi taastujaid maailma majanduskriisist. Meile on räägitud, et elame paremini kui Läti, meie suureks plussiks on madal riigivõlg ja tegelikult pole meil sisuliselt häda midagi. Nüüd aga ühtäkki selgub, et oleme nii hullus seisus, et laenud ja kärped meid enam ei aita?! Kui suur see probleem peaks siis olema, et kärpimisega enam lahendust ei leia? Meil on madal avaliku sektori võlg – meil peaks olema ju päris palju laenuvõimet. Kas probleem on nii hull, et isegi see suur laenuvõime koos kärpimistega on veel vähe.

Kui asjad on ikka nii halvad, siis ei aita meid ka reservide sirgulöömine. Me vajame kohe väga sisulist ja tõsist teed edasiminekuks. Täna seda ei ole. Kuid kaua meile ei ole aega selle otsimiseks antud.