Kas pensioni ikka tasub koguda?

Homme, esmaspäeval on viimane võimalus esitada vastavaid avaldusi ja seega jätkata II samba pensionimakseid. Pension on meie kõigi jaoks oluline tulevikugarantii ja seega valdkond, mille eest kõik hoolitsema peaksime.

Pensionisammastele mõeldes meenub paratamatult asjaolu, et viimasel ajal on üha rohkemad inimesed hakanud kahtlema meie pensionisüsteemi toimimises ja suutlikkuses meie tulevikku garanteerida.

2009. aasta on toonud uudiseid sellest, et valitsus on muutnud oma seisukohti pensionisambasse panustamise osas ja jätnud pensionikogujad omapead. On olnud uudiseid pankade kuritarvitustest neile usaldatud pensioniraha osas. Palju on räägitud erinevate fondide skeemitamistest, mille tulemuseks on jällegi pensioniraha kaotsiminek ja vähenemine.

Pole siis ime, et inimesed kahtlevad ja kõhklevad, kas pensionimakseid on mõtet jätkata. Inimesed ei usu enam Eesti pensionisüsteemi, selle suutlikkust püsida aastakümneid ja tagada rahalist tuge siis, kui mujalt enam suurt midagi tulemas ei pruugi olla. Ainuüksi aasta 2009 on raputanud põhjalikult meie pensionisammaste alustalasid, muutnud olulisel määral reegleid ja vürtsitanud seda kõike lugematute skandaalidega. Nii olemegi jõudnud olukorda, kus inimesed ei usalda enam meie riigi lubadusi ja suutlikkust nende pensionipõlve kindlustada.

Tulemuseks ongi see, et inimesed investeerivad muudesse varadesse, kust loodetakse pensionieas tuge leida. Olgu see siis kinnisvara või omal käel ja riskil aktsiate ostmine. Paljud on otsustanud teha 100%-lise panuse oma laste arendamisesse ja loobunud üldse enda materiaalse tuleviku kindlustamisest. Teatud osa on üldse loobunud tulevikule mõtlemast ja elavad üks päev korraga – kui raha on, siis kulutatakse ära, kui ei ole, siis vaadatakse, kuidas toime tulla.

Selline pensionisüsteemi puudutava ebakindluse levimine ühiskonnas on destruktiivne ja nõrgendab meie üldist võimet tänastele majandusraskustele ühiselt vastu seista. Kas me vajame just uut pensionireformi, kuid suuri muutusi kindlasti. Selline ühiskondlik ebakindlus ei tohi jätkuda.

Kas maksulagi ikkagi aitaks?

Tööjõumaksud on olnud Eestis vahelduva eduga pidevalt päevakorral. Seda nii tulenevalt vajadusest muuta Eesti atraktiivseks välismaisele kompetentsele tööjõule kui ka eesmärgiga vähendada meie tööpuudust. Palju on räägitud tööjõumaksudele lae kehtestamisest, sest see peaks aitama tuua riiki seda sorti töötajaid, keda Eesti eelkõige vajab. Eesti liiga suured tööjõumaksud olevat takistuseks meie arengule.

Tänase Äripäev Online vahendusel propageerib Tallinna Ülikooli Tuleviku-uuringute instituudi direktor Erik Terk järjekordselt lae kehtestamise vajadust tööjõumaksudele. Terk’i väitel võtaks lagi maha takistuse kõrgepalgaliste tippspetsialistide sissetoomiseks Eestisse, keda vajame keeruliste toodete-teenuste tootmiseks.

Tööjõumaksudele lae seadmise vajadus on loogiliselt argumenteeritud. Siiski jäävad ülesse veel mitmed küsimused. Kaks olulisemat oleks ehk järgmised:

Esiteks on meil olemas oma haridussüsteem, oma hästi koolitatud inimesed ja tulenevalt sellest väga kompetentne tööjõud. Oma inimeste head taset oleme kiitnud ja just seda pidanud meie majanduse peamiseks tugevuseks. Kas nüüd siis oleme seisukohal, et meie inimesed ei ole üldse sobivad meie majandusmudeli muutusteks? Kas oleme loonud endale pettekujutuse, et meil on hea kvaliteediga ja atraktiivne tööjõud välisinvestoritele? Kas ainukeseks edasimineku variandiks on välistööjõud ja omade inimeste arendamine ei vii tulemuseni?

Teiseks on ikkagi küsimus selles, et kas madal tööjõumaks on üksi piisav, et meie riik areneks? Maailmas on palju maksuparadiise, kus tööjõumaksud on madalad või puuduvad üldse. Miks ei ole aga täheldatud seda, et tipptasemel tasustatud tööjõud nendesse piirkondadesse koonduks? Pigem meeldib tippspetsialistidel elada ja töötada arenenud riikides ja seda vaatamata suurtele maksudele. Sellest loogikast lähtudes ei ole sugugi mitte kindel, et kui Eesti majandusruum muul viisil järgi ei tule, et siis oleks kasu ka tööjõumaksude lae kehtestamisest.

Seega mõelgem enne, kui tööjõumaksudele lage panema läheme.

Inimesed hääletavad Eesti vastu

Eestis on palju arutatud selle üle, et kui palju inimesi on riigist lahkunud, kas nad on lahkunud jäädavalt ning kas see lahkumine on Eesti tulevikku silmas pidades hea või halb.

Tänane Eesti Päevaleht kirjutab, et Eestist on minema läinud umbes Viljandi linna jagu inimesi. See on suur hulk. Artiklis mööndakse, et lahkujate arv võib olla veel paljugi suurem, sest ega kõik lahkujad ei ole oma lahkumise kohta informatsiooni andnud.

Eestist äraminejate hulgas on kolm neljandikku 15-49 aastased inimesed. Ehk siis parimas tööeas ja parima potentsiaaliga elanikud. Iga inimese lahkumine on Eestile suur kaotus, kuid sellises tööeas inimeste minek paneb suure põntsu meie majandusele ja üldse väljavaadetele edasiselt majanduskasvu näha.

Viljandi linna jagu inimesi võiksid moodusatada töötajaskonna mitmele maailma perspektiivis vaadatuna suurfirmale, millel oleks piisavat suutlikkust eksportida väga paljudesse sihtriikidesse, mille mahud tagaksid piisava konkurentsisuutlikkuse ja mille üldine suurus teatud stabiilsuse turul. Kui need lahkunud inimesed oleksid meil siin ja motiveeritud organiseeruma selliste suurettevõtmiste alla, siis oleks Eestile sellest väga suur abi. Kahjuks on see potentsiaal aga hetkel Eesti majanduse käeulatusest väljaspool.

Palju on arutatud selle üle, et inimeste rahvusvaheline liikumine on hea ja Eestile on kasulik, kui inimesed rahvusvahelist kogemust omavad. Probleem on pigem selles, et paljud lahkujad ei soovi enam Eestisse tagasi pöörduda. Inimesed ei lähe mitte kogemust omandama, et seda hiljem Eestis rakendada. Inimesed lähevad, et rakendada ennast jäädavalt teiste riikide heaks.

Turumajanduses öeldakse, et kliendid hääletavad oma rahaga, millist toodet või teenust osta – ehk siis millise ettevõtte kasuks ja millise vastu. Sama analoogia kehtib ju ka riikide kohta. Inimesed hääletavad, kus elada ja kus mitte. Kuna Eesti on eelkõige lahkumiste riik, siis järelikult hääletavad inimesed ju Eesti vastu. Me peaksime tegema sellest oma järelduse ja lõpetama eneseimetluse.

Tarbijakaitse pole piisav abi maksejõuetuse korral

Delfi avaldab täna tarbijakaitse oktoobrikuu statistikat. Muuhulgas toob väljaanne rõhutatult välja, et inimesed kaebavad tarbijakaitsele laenude ja liisingute pärast. Kurdetakse ka muude finantsteenuste ja rahaliste kohustuste üle.

Kas Tarbijakaitseamet ei tegutse piisava hoolega, finantsteenuste osutajad on mingil põhjusel pidevalt ületamas teenuste osutamisele kehtestatud lubatud piire või on probleem pigem majanduslangusega üha laiemalt levivas maksejõuetuses?

Eestis ringi vaadates ja igapäevaseid uudiseid jälgides viitab kõik sellele, et meie majanduslangusest tulenev maksejõuetus süveneb. Tarbijakaitseametisse seoses laenude ja liisingutega esitatud kaebused on vaid indikatsiooniks sellest, et inimesed ei tule kohustustega toime ja seoses sellega proovivad vaidlustada erinevaid teenuse osutamise aspekte. Loomulikult võivad mõned kaebused olla põhjendatud ja peale Tarbijakaitseameti sekkumist üldine olukord turul paraneda, kuid siiski viitavad kaebused ka raskele olukorrale majanduses.

Inimestest tuleb aru saada. Kui olukord läheb keeruliseks, siis otsitakse abi. Muuhulgas pöördutakse tarbijakaitsesse. Riigi roll ongi inimesi abistada ja teha seda igal võimalikul viisil. Tänast olukorda arvestades peaks riik aga osutama inimestele märksa sisulisemat abi, kui see, et meil on tarbijakaitse. Laenude ja liisingute võtjad vajavad tänasel turul märksa suuremat toetust, kui Tarbijakaitseamet saab ja peab osutama.

Seega jõuame ikkagi tagasi sinnamaale, et riik on jätnud inimesed oma muredega omapead. Majanduslangus on parempoolse valitsuse arvates üksnes inimeste endi mure ja igaüks peaks vaatama ise, kuidas hakkama saab. Eesti inimesed aga nii ei arva. Riik peab olema inimeste jaoks, mitte aga mingite huvigruppide teenistuses.

Nüüd siis hakkamegi kütet välja lülitama

Majanduslangus hakkab enne talve saabumist uut hoogu võtma, nagu on ka mitmel pool varemalt ennustatud. Äripäev Online avaldab täna loo sellest, kuidas Tallinna Küte on võlgade tõttu jätnud kütteta viis maja. Korteriühistu on jäänud sooja eest võlgu – soojatootja keerab kraani kinni ja ühistu vaadaku ise, kuidas edasi läheb.

Kaugküttesüsteemi omapära tõttu ei ole võimalik üksikuid kortereid eraldi süsteemist välja lülitada, mis tähendab seda, et võlgade tõttu võetakse soe ära kogu majalt. Kütteta jäävad ka need korterid, mis on sooja eest korrektselt tasunud.

Korteriühistute seas on hakanud levima arusaam, et pankrotimenetluse käivitamine võimaldab võla maha kirjutada ja seega sooja väljalülitamist vältida. Tallinna Küte aga sama meelt ei ole ja lihtsalt keerab kraani kinni.

Ühesõnaga oleme jõudnud sinnamaale, et kardetud karm majanduslanguse talv on saabumas ja esimesed majad jäetakse külmaks. Millal Eestis selline aeg viimati oli, et majad ei saanud kütet? Eriti ei mäletagi, kuid nüüd on see siin käes.

Tänast Eesti majanduse olukorda vaadates ei ole absoluutselt mitte mingit kindlust, et neile viiele majale ei järgne järgmised viis, siis kümme ja nii edasi. Probleem ei ole ju tegelikult selles, et need viis maja kuidagi eriti erandlikult pahatahtlikult oleksid käitunud ega ka mitte selles, et Tallinna Küte põhimõtteliselt kiusu ajab. Probleem on ikka selles, et üldine majandusfoon on nõrgenev, majanduse kiire taaskäivitumise märke ei ole ja ka valitsus ei aita sellele kaasa.

Informatsioon kütte väljalülitamisest peaks olema tõsiseks probleemsignaaliks ka neile, kes senimaani meie majanduse rasket olukorda tõsiselt ei võta või arvavad, et homme algab kiire majanduskasv ja kõik hädad kaovad iseenesest. Tuleks tulla maa peale ja midagi sisulist ette võtta.

SKP näitas tõde valitsuse kohta

Tänane päev tõi palju selgust meie majanduse tervise kohta. Majanduslangus jätkub vaatamata sellele, et suur hulk poliitikuid, eksperte ja ettevõtjaid ootasid languse peatumist. Kolmas kvartal oli ikkagi halvem kui teine.

Suuresti põhjustas majanduse edasist langust sisetarbimise jäktuv vähenemine. Inimestel ei ole raha, et teha oste ja kanda eluks vajalikke kulutusi. Varasemate aastatega võrreldes ollakse sunnitud märksa tagasihoidlikumalt läbi ajama. Töötasud vähenevad, laenude teenindamine võtab üha suurema osa sissetulekutest, täiendavaid laene antakse-võetakse vähem jne.

Eksport ei ole suutnud tekitada olukorda, et meie SKP suudaks tõusta vaatamata sisetarbimise kiirenevale vähenemisele. Eesti tervikuna ei ole leidnud üldläbivat konkurentsieelist, mis võiks meid maailmakaardi majanduslanguse taustal särava tähena eredalt esile tõsta.

Mis saab edasi? Sisetarbimine kasvama ei hakka. Eksport ka väga kiiresti meil hoogu üles ei võta. Tööpuudus jätkab suurenemist.

Mida teha? Teiste riikide kogemus näitab, et riigi poolne sekkumine majandusse on vajalik. Paljud edukad riigid on kasutanud majanduse stimuleerimise pakette ja need on ka mõju avaldanud. Eesti on sellist käitumist ignoreerinud ja arvanud, et meie majandus hakkab taastuma iseenesest.

Tänane langus 15,3% tõestab veenvalt, et ilma riigipoolse sekkumiseta meie majandusest nii pea tõusjat ei pruugi saada. Kas 15,3% paneb Ansipi valitsusele mõistuse pähe. Ei usu. Seega peavad Eesti inimesed tegema oma järelduse ja ütlema selgelt oma seisukoha. Tänane majanduslanguse number on piisav põhjus selleks.

Pankade hea eeskuju võib palju aidata

Postimees käsitleb täna laiapõhjaliselt teemat sellest, kuidas pangad on asunud jälle julgemalt eluasemelaenu andma. Postimehe väitel on hapude laenude kasvu pidurdumine julgustanud panku jälle rohkem eluasemelaenu andma. Oma juhtkirjas nimetab leht pankade käitumist lausa päikesekiireks sügistaevas.

Eesti majandus on keerulises olukorras, mingit kiiret kasvu ega taastumist ei paista kusagil. Hapude laenude maht kasvab, kuid mitte enam nii kiiresti. See võib viidata languse põhja saabumisele kui ka ajutisele laenuteenindusvõime paranemisele enne uut halvenemist. Ega majandusprotsessid ei toimu ju sirgjoont mööda. Täpselt me ei tea, mis tulemas on.

Postimehe suhtumist ja pankade käitumist tuleb aga igal juhul positiivselt esile tuua ja kiita. Ega halisemine ei vii mingisuguselegi tulemuseni. Pangad on asunud riske võtma ja oma õlga alla panema selleks, et inimesed saaksid taas kodusid osta, kinnisvaraturg hakkaks natukenegi kosuma ning meie majanduses taas raha liikuma hakkaks. Pangad usuvad meie riiki.

Sageli on elus nii, et keegi peab otsa lahti tegema ja esimene julge olema. Kui pangad on valmis riske võtma, siis ehk tulevad ka teised kaasa. Ettevõtjad hakkavad jälle julgemalt käituma, töö kaotanud inimesed leiavad endast juhlgust ja võimet ettevõtlusesse minna, välisinvestorid hakkavad tähele panema meie taastumist.

Siin tuleb vaid pöialt hoida, et pankade poolne käitumine jää sulatamisel ei jää järgijateta. Riik peab tegema omalt poolt ka kõik selleks, et tekkiv majandusjõud saaks kusagile haakuda ja leiaks soodsa pinnase arenguks. Kui me läheme kõik koos, küll siis hakkama saame.

Majanduslangus sunnibki haiged tööle

Palju on ennustatud seda, et praeguse talve saabudes muutub olukord meie majanduses tõsiselt hulluks. Peiteperiood saab läbi ja inimestele hakkab kohale jõudma, kui hullus olukorras me tegelikult oleme. Eestis on lumi maas. Ilm on sombune ja päevad hämarad ning lühikesed. See ennustatud hull aeg on kätte jõudnud. Milliseks majandusolukord täpselt kujuneb, seda näitavad lähimad nädalad ja kuud. Kas meid ootab majandusliku olukorra halvenemine, või hoopis paranemine, ka seda saame teada.

Majandusprobleemide süvenemisest on kahjuks aga mitmeid märke. Tänane Postimees kirjutab loo sellest, kuidas rahapuudus ja hirm töö kaotamise ees ajab haiged tööle. Inimesed on viimase kolme kuu jooksul võtnud välja varasemast poole vähem haigus- ja hoolduslehti. Põhjus väidetakse olevat selles, et inimesed kardavad oma töökoha kaotust ja jätavad haiguslehe kui vähegi võimalik võtmata. Haigusleht võetakse vaid väga tõsiste haiguste puhul.

Inimesed pelgavad, et töölt eemal oldav aeg võib tekitada olukorra, kus tööandja lihtsalt leiab teise inimese ja küll siis ka formaalne võimalus töösuhte lõpetamiseks leitakse. Samuti kardavad töötajad seda, et tööandja saab pahaseks, kui peab haiguslehe eest maksma ja uurivad võimalusi, et kas saaks haige olla sellisel viisil, et tööandja ei peaks maksma.

Seega kätte on jõudnud pikalt kardetud olukord, kus majanduslangus hakkab üha enam võtma võimalust oma tervise eest hoolitseda ja haigusi ravida. Mis sest, et täna on initsiaatoriks haiged ise – nende käitumine on ju tingitud ainult majandusliku turvatunde puudumisest ja kartusest tuleviku ees.

Kui ühiskonnas ei saa või ei julgeta enam haigusi ravida ja puudub sotsiaalmajanduslik turvalisus, siis on see riigi probleem. Kui inimestel kaob tervis, siis pole ka mõtet rahal ega riigil tervikuna. Ei ole mõtet kuulata või veel vähem uskuda optimistlikke prognoose kohe-kohe taastuvast majandusest, kui tegelikult ei saa meie ühiskond enam lubada isegi haigete ravi. Vaadakem lahtiste silmadega, mis meie ümber toimub ja tehkem sellest oma järeldused.

Ettevõtlus, kas riikliku tähtsusega küsimus?

Eesti Päevaleht toob täna ära analüüsi riikliku tähtsusega küsimuse – Eesti ettevõtluskeskkonna arendamise – edusammudest ja tagasilöökidest. Päevaleht püstitab küsimuse, et kuna Riigikogu arutas ettevõtluse arendamise küsimust möödunud aastal, et mida siis ikkagi vahepeal on ära teha jõutud.

Analüüsis leitakse, et üht teist on tehtud ja sellest on ka ehk kasu olnud. Samas, kui nüüd lehe positiivne hoiak kõrvale jätta, on Eestis ringi vaadates aasta jooksul asjad ainult hullemaks läinud. Tööpuudus on kasvanud, makseprobleemid süvenenud, ettevõtted lähevad ridamisi pankrotti, silmapiiril ei helenda mingit kiiret ja positiivset turbolahendust.

Ettevõtlus on riikliku tähtsusega küsimus, kui parempoolne valitsus ei ole seda sisuliselt nii käsitlenud. Parempoolse lausliberaalse valitsuse ideoloogia seisneb ju selles, et ettevõtlus peab toimima ilma riikliku sekkumiseta. Järelikult ei ole ettevõtlus nende mõistes üldse riiklik küsimus, veelgi vähem mingisugune prioriteet.

Jah, parempoolsed räägivad. Nad seletavad, et ettevõtluse eest peab seisma ja keskkonda paremaks muutma. Tegelikkuses nad selles suunas samme ei astu, vaid pisut ja rohkem formaalselt. Ainult rääkimisest ju ei aita. Kui riik tegudeni ei jõua, siis ka paranemist oodata ei ole.

Ainuke variant on ikkagi see, et parempoolne valitsus peab vahetuma sellise valitsuse vastu, millele on huvi ja suutlikkust ikkagi majanduses midagi ära teha. Isegi kui täna valitsevad lausliberalistid tahaksid ja suudaksid majanduse heaks midagi ära teha, siis nende ideoloogia ei luba seda. Järelikult lahendused ei saagi tekkida. Tegelikult oleme me selle valitsusega tupikseisus sõltumata sellest, kas koalitsioonipoliitikud on suutelised, tahtelised ja huvitatud midagi tegama.

Kas Sotsiaalministeerium annab loobumisvõidu?

Tänases Päevaleht Onlines on ära toodud sotsiaalminister Hanno Pevkuri arvamus, et tööpuuduse kasv lakkab alles 2011. aasta suvel. Sisuliselt ütleb sotsiaalminister, et meie niigi katastroofiline olukord tööturul läheb iga päeva, nädala ja kuuga üha hullemaks nii sel, kui ka järgmisel aastal ning halvenemine lõpeb alles pooleteise aasta pärast.

Küsimus selles, et kui meile niigi üleloomulikult suurele töötute armeele kogu selle perioodi jooksul veel lisa tuleb, et kuipalju meil Eestis siis töökohti üldse alles jääb või kuidas kogu selle meeletu töötute armeega plaanitakse toime tulla. Eesti ühiskond on tööpuuduse aspektist vaadatuna juba praegu viidud igasuguse taluvuse piirile, mis hakkab siis juhtuma, kui asi sedavõrd palju veel hullemaks läheb? Kuidas olukord meie riigis üldse kontrolli alla jääb?

Sotsiaalministeerium peaks olema aktiivne töötama ja mõtlema selles suunas, et Eestis ei lisanduks enam ainumastki töötut. Või kui ka lisanduks, siis paralleelselt tekiks töökohti rohkemal määral juurde tagamaks tööpuuduse üldise taseme vähenemise.

Mingitest taolistest saavutustest sotsiaalminister ei raporteeri. Pigem annab mõista, et olukord läheb hullemaks ja läheb veel palju palju hullemaks. Uudise foon on selline, et see ei olekski nagu valitsuse rida või probleem – ministeerium on statisti ja olukorra konstanteerija rollis.

Kas Sotsiaalministeerium on andmas loobumisvõitu? Kas sotsiaalminister edastab valitsuse seni varjus hoitud sõnumi, et koalitsioon ei suuda midagi meie kõige hullema majandusprobleemiga – tööpuudusega – ette võtta? Kui asi on tõesti nii hull, siis peaksime kiirelt mõtlema, kuidas siin riigis üldse edasi elada saab. Sellisel viisil igal juhul mitte.

Raske talv saabub – kas töökohad tekivad?

Eesti majanduse edasisest käekäigust on räägitud pidevalt ja ennustusi on väga erinevaid. Üks adekvaatsemaid ja kahtlemata tõenäolisemaid variante on, et käesolev talv tuleb meile väga raske. Just majanduslikus mõttes ja seda eelkõige rohkem haavatavatele elanikkonna gruppidele. Ühesõnaga inimestele, kes teenivad väiksemaid sissetulekuid või kes on kaotanud töökoha.

Kas lõpuks on Eestis ka loota sellise olukorra teket, kus koondamised lõpeksid ja tööpuudus hakkaks vähenema? Kas on olemas mingigi teoreetiline variant, et selline trendi pöördumine leiaks aset käesoleval talvel ja aitaks meil hullemat madalseisu vältida?

Täna ilmus ajakirjanduses teade, et alates 2. novembrist saab hakata taotlema toetusi töökohtade loomiseks. Raha lubatakse anda kuni 200 miljoni krooni ulatuses. Sotsiaalministeerium loodab, et programmis osaletakse aktiivselt ja see annab majandusele reaalse efekti. Arvestades meie parempoolse valitsuse senist käitumist kõlab uudis töökohtade loomiseks 200 miljoni andmisest mitte niivõrd 1. novembri uudisena vaid pigem 1. aprilli uudisena.

Kui see raha tõepoolest leitakse, taotlejad tõepoolest töökohti looma asuvad ja meie majandus uue hingamise saaks, on see programm loomulikult igati teretulnud. Tallinna linn on ammu erinevate meetmetega töökohtade loomiseks suuri samme astunud. Kui nüüd riik ka lõpuks selles suunas aktiivsemaid samme astub on see igati positiivne. Kahtlust programmi siiruses tekitab vaid asjaolu, et need samad täna võimul olevad parempoolsed jõud on Tallinna programme töökohtade loomiseks aktiivselt kritiseerinud.

Tänane uudis ikkagi sisendab lootust, et Eesti erinevad poliitilised jõud võiksid endale luua kandepinna parteideülesteks kokkulepeteks, mis arendaksid Eesti elu ja päästaksid meid tänasest katastroofist. Töökohtade eest peaksime täna seisma kõik sõltumata sellest, milline on meie täpsem poliitiline vaade ja meelsus.