Homme, esmaspäeval on viimane võimalus esitada vastavaid avaldusi ja seega jätkata II samba pensionimakseid. Pension on meie kõigi jaoks oluline tulevikugarantii ja seega valdkond, mille eest kõik hoolitsema peaksime.
Pensionisammastele mõeldes meenub paratamatult asjaolu, et viimasel ajal on üha rohkemad inimesed hakanud kahtlema meie pensionisüsteemi toimimises ja suutlikkuses meie tulevikku garanteerida.
2009. aasta on toonud uudiseid sellest, et valitsus on muutnud oma seisukohti pensionisambasse panustamise osas ja jätnud pensionikogujad omapead. On olnud uudiseid pankade kuritarvitustest neile usaldatud pensioniraha osas. Palju on räägitud erinevate fondide skeemitamistest, mille tulemuseks on jällegi pensioniraha kaotsiminek ja vähenemine.
Pole siis ime, et inimesed kahtlevad ja kõhklevad, kas pensionimakseid on mõtet jätkata. Inimesed ei usu enam Eesti pensionisüsteemi, selle suutlikkust püsida aastakümneid ja tagada rahalist tuge siis, kui mujalt enam suurt midagi tulemas ei pruugi olla. Ainuüksi aasta 2009 on raputanud põhjalikult meie pensionisammaste alustalasid, muutnud olulisel määral reegleid ja vürtsitanud seda kõike lugematute skandaalidega. Nii olemegi jõudnud olukorda, kus inimesed ei usalda enam meie riigi lubadusi ja suutlikkust nende pensionipõlve kindlustada.
Tulemuseks ongi see, et inimesed investeerivad muudesse varadesse, kust loodetakse pensionieas tuge leida. Olgu see siis kinnisvara või omal käel ja riskil aktsiate ostmine. Paljud on otsustanud teha 100%-lise panuse oma laste arendamisesse ja loobunud üldse enda materiaalse tuleviku kindlustamisest. Teatud osa on üldse loobunud tulevikule mõtlemast ja elavad üks päev korraga – kui raha on, siis kulutatakse ära, kui ei ole, siis vaadatakse, kuidas toime tulla.
Selline pensionisüsteemi puudutava ebakindluse levimine ühiskonnas on destruktiivne ja nõrgendab meie üldist võimet tänastele majandusraskustele ühiselt vastu seista. Kas me vajame just uut pensionireformi, kuid suuri muutusi kindlasti. Selline ühiskondlik ebakindlus ei tohi jätkuda.
Pensionisammastele mõeldes meenub paratamatult asjaolu, et viimasel ajal on üha rohkemad inimesed hakanud kahtlema meie pensionisüsteemi toimimises ja suutlikkuses meie tulevikku garanteerida.
2009. aasta on toonud uudiseid sellest, et valitsus on muutnud oma seisukohti pensionisambasse panustamise osas ja jätnud pensionikogujad omapead. On olnud uudiseid pankade kuritarvitustest neile usaldatud pensioniraha osas. Palju on räägitud erinevate fondide skeemitamistest, mille tulemuseks on jällegi pensioniraha kaotsiminek ja vähenemine.
Pole siis ime, et inimesed kahtlevad ja kõhklevad, kas pensionimakseid on mõtet jätkata. Inimesed ei usu enam Eesti pensionisüsteemi, selle suutlikkust püsida aastakümneid ja tagada rahalist tuge siis, kui mujalt enam suurt midagi tulemas ei pruugi olla. Ainuüksi aasta 2009 on raputanud põhjalikult meie pensionisammaste alustalasid, muutnud olulisel määral reegleid ja vürtsitanud seda kõike lugematute skandaalidega. Nii olemegi jõudnud olukorda, kus inimesed ei usalda enam meie riigi lubadusi ja suutlikkust nende pensionipõlve kindlustada.
Tulemuseks ongi see, et inimesed investeerivad muudesse varadesse, kust loodetakse pensionieas tuge leida. Olgu see siis kinnisvara või omal käel ja riskil aktsiate ostmine. Paljud on otsustanud teha 100%-lise panuse oma laste arendamisesse ja loobunud üldse enda materiaalse tuleviku kindlustamisest. Teatud osa on üldse loobunud tulevikule mõtlemast ja elavad üks päev korraga – kui raha on, siis kulutatakse ära, kui ei ole, siis vaadatakse, kuidas toime tulla.
Selline pensionisüsteemi puudutava ebakindluse levimine ühiskonnas on destruktiivne ja nõrgendab meie üldist võimet tänastele majandusraskustele ühiselt vastu seista. Kas me vajame just uut pensionireformi, kuid suuri muutusi kindlasti. Selline ühiskondlik ebakindlus ei tohi jätkuda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar