27. aprill 2009

Kui me ise endasse ei usu – siis kes seda meie eest teeb?


Täna tutvustab Postimees e24.ee uuringufirma Klaster poolt aprillis tehtud küsitlust, kus selgub, et pooled Eesti elanikest ei usu, et majanduskriis enne kahte aastat lõpeks. Kas Eesti elanikud on pessimistid või realistid? Raske öelda, kuna keegi meist ei suuda täpselt tulevikku ennustada.

Kui vaadata aga probleemi hoopis teise nurga pealt. Majanduslangusest väljumine ei sõltu siin Eestist väga palju muust, kui meie endi usust oma suutlikkusse ja sellel põhineval tegutsemisel. Kahtlemata on oma roll välisnõudlusel meie kaupade järgi, kuid kui me ikka ei tegutse, siis rahuldatakse see välisnõudlus lihtsalt teiste riikide poolt. Samuti, kui ka välisnõudlus jääb pikaks ajaks madalaks, siis tuleb lihtsalt proovida pakkuda teistsuguseid tooteid ja teenuseid, mille järgi võiks nõudlust olla.

Seega, suuresti on majanduslangusest väljatulek kinni ikkagi meis endis. Kas me saame languse põhjustest õigesti aru, oskame leida töötavaid skeeme selle lahendamiseks ja usume endasse sellisel määral, et suudame neid langusest väljumise skeeme ka teoks teha ning ennast seeläbi maailmaturgudel maksma panna.

Kahtlemata on nii, et kui meil juba asi hakkab paremaks minema ja me näeme edasiminekuid, siis hakkame ka endasse rohkem uskuma. Seega mis ikkagi tuleb enne, kas usk enda suutlikkusse kriis lahendada või konkreetsed töövõidud.

Täna oleme languses ja suuri töövõite kriisi pööramisel Eestil veel ei ole. Seega oleks ehk õige pisut endasse rohkem usku sisendada ja suurema pühendumusega kriisi lahendamise nimel töötada. Kaks aastat on ikka väga pikk aeg ja sellega on võimalik väga palju korda saata. Kui me ikka kõik koos üritame majanduskriisi pöörata, siis suudame kindlasti tulemusi ka enne kahe aasta möödumist saavutada.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar