Eesti Päevaleht kirjutab täna pikalt sellest, kuidas tööandjate esindajad viimasel töötukassa nõukogu istungil rahast tühjeneva töötukassa kaitseks radikaalse lahendusega välja tulid. Nimelt soovitavad tööandjad jätta töötukindlustushüvitise saajad ravikindlustuseta. Seda ideed ei pakkunud tööandjad mitte esimest korda, vaid olid seda korduvalt varem ka teinud.
Sisuliselt tähendab see ettepanek seda, et töötukassast hüvitist saav inimene peaks arsti juurde mineku korral oma ravikulud ise tasuma. Praegu teeb seda töötukassa.
Töötute ravikindlustuseta jätmise idee oli pelgalt üks alternatiiv ja ei ole tänaseks õnneks valitsuses ega poliitilistes ringkondades teadaolevalt veel suurt toetust leidnud. Samas on protsess siiski vähemalt ideedes teatud suunas käima lükatud.
Inimene jääb töötuks, ta kaotab sissetuleku, tal tekib lugematu hulk probleeme oma eluks vajalike kulutuste katmisega. Mõni inimene suudab kulutused viia miinimumini ja raske aja üle elada, kuid teine seda objektiivsetel põhjustel ei suuda. Kui inimene jääb töötuks pikemaks ajaks, siis on see suure tõenäosusega meie tänases ühiskonnas otsene allakäiguspiraal. Inimene variseb kokku majanduslikult ja sageli halveneb oluliselt ka tervislik seisund. Inimene on surutud vastu maad igas mõttes – ja nüüd tuleb riik välja lahendusega, et selline inimene peab jääma ilma ka arstiabist? Kuhu me jõudnud oleme?
Töötu on ju see, kellel ei ole raha, kuidas saab ta ise arstiabi eest tasuda? Kui selline ettepanek kunagi peaks läbi minema, siis oleks see ju lihtsalt ettepanek, et töötud ei vääri arstiabi? Kas töötud on meie ühiskonnas siis sedavõrd üleliigsed, et neid pole meile enam üldse vaja?
Miks sellel ühel ideel, mis oli ju ainult idee, nii pikalt peatuda? Sellepärast, et meie olukord majanduses halveneb jätkuvalt ja üha rohkem hakatakse otsima variante rahade täiendavaks kokkuhoiuks. Keegi ei saa tagada, et selline äärmuslik inimeste mahakandmise idee ühel päeval reaalsuseks ei saa.
Sisuliselt tähendab see ettepanek seda, et töötukassast hüvitist saav inimene peaks arsti juurde mineku korral oma ravikulud ise tasuma. Praegu teeb seda töötukassa.
Töötute ravikindlustuseta jätmise idee oli pelgalt üks alternatiiv ja ei ole tänaseks õnneks valitsuses ega poliitilistes ringkondades teadaolevalt veel suurt toetust leidnud. Samas on protsess siiski vähemalt ideedes teatud suunas käima lükatud.
Inimene jääb töötuks, ta kaotab sissetuleku, tal tekib lugematu hulk probleeme oma eluks vajalike kulutuste katmisega. Mõni inimene suudab kulutused viia miinimumini ja raske aja üle elada, kuid teine seda objektiivsetel põhjustel ei suuda. Kui inimene jääb töötuks pikemaks ajaks, siis on see suure tõenäosusega meie tänases ühiskonnas otsene allakäiguspiraal. Inimene variseb kokku majanduslikult ja sageli halveneb oluliselt ka tervislik seisund. Inimene on surutud vastu maad igas mõttes – ja nüüd tuleb riik välja lahendusega, et selline inimene peab jääma ilma ka arstiabist? Kuhu me jõudnud oleme?
Töötu on ju see, kellel ei ole raha, kuidas saab ta ise arstiabi eest tasuda? Kui selline ettepanek kunagi peaks läbi minema, siis oleks see ju lihtsalt ettepanek, et töötud ei vääri arstiabi? Kas töötud on meie ühiskonnas siis sedavõrd üleliigsed, et neid pole meile enam üldse vaja?
Miks sellel ühel ideel, mis oli ju ainult idee, nii pikalt peatuda? Sellepärast, et meie olukord majanduses halveneb jätkuvalt ja üha rohkem hakatakse otsima variante rahade täiendavaks kokkuhoiuks. Keegi ei saa tagada, et selline äärmuslik inimeste mahakandmise idee ühel päeval reaalsuseks ei saa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar