Viimastel kuudel on tulnud hulgaliselt uudiseid sellest, et pidevalt langevad piimahinnad viivad põllumehi järjest raskema majandusolukorra suunas. Piimahind on kiirelt kusagilt 4 krooni kandist kukkunud sinnamaale, et piima eest ei taheta enam praktiliselt üldse midagi maksta. Kohati piiratakse piima vastuvõttu töötlejate poolt ja kohati tasutakse hoopis raha asemel piimatöötlemise saadustega.
Põllumeeste jaoks on piima tootmine üheks kandvaks ja sesoonsust vähendavaks haruks. Selle kadumine paneb raskustesse väga väga paljud tootjad. Paljudes Eesti piirkondades on muutunud küsitavaks, kas piimarahade vähenemise tõttu ollakse suutelised üldsegi kevadtöid tegema.
Toorpiima kokkuostu hinnad on kiiresti langenud kõikjal Euroopas. Euroopa Liidu põllumajandusministrid on teema oma jaoks tuvastanud, kuid väga sisulisi meetmeid ja olukorda parandavaid poliitikaid veel ei ole.
Piimandussektor on meie põllumajanduse üks olulisemaid tugisambaid. Põllumajandus on üks meie majanduse vundamenti moodustavatest tootmisharudest. Probleemid põllumajanduses võimendavad kindlasti meie niigi ülihabrast majandusolukorda. Põllumajandusel on 2008. aasta ilmastikuoludest tulenevalt möödunud niigi raskelt, niigi on probleeme laenude ja liisingute tasumisega – nüüd veel piimajama.
Mis on lahendus? Ühtset imelahendust ei ole olemas, kuid üht-teist saab teha alati. Oluline on tähelepanu pöörata sellele, et põllumehele piima eest raha maksta ei taheta, samas peab meie linnakodanik poes ostma ikka piima kalli hinnaga.
Miks mitte tagada kauplemiskeskkond, kus tarbija saaks osta odavamat piima – olgu see siis kasvõi töötlemata maapiim - ja piima müüki toonud põllumees saaks oma kolm või neli krooni piimakilo eest kätte. Kas selleks keskkonnaks on munitsipaalpood, munitsipaalturg või mõni muu müügikoht, seda tuleb arutada. Kindel tundub olevat aga see, et praegune kaubandus ja töötlemine ei võimalda elada hästi ei põllumehel ega lõpptarbijal.
Põllumeeste jaoks on piima tootmine üheks kandvaks ja sesoonsust vähendavaks haruks. Selle kadumine paneb raskustesse väga väga paljud tootjad. Paljudes Eesti piirkondades on muutunud küsitavaks, kas piimarahade vähenemise tõttu ollakse suutelised üldsegi kevadtöid tegema.
Toorpiima kokkuostu hinnad on kiiresti langenud kõikjal Euroopas. Euroopa Liidu põllumajandusministrid on teema oma jaoks tuvastanud, kuid väga sisulisi meetmeid ja olukorda parandavaid poliitikaid veel ei ole.
Piimandussektor on meie põllumajanduse üks olulisemaid tugisambaid. Põllumajandus on üks meie majanduse vundamenti moodustavatest tootmisharudest. Probleemid põllumajanduses võimendavad kindlasti meie niigi ülihabrast majandusolukorda. Põllumajandusel on 2008. aasta ilmastikuoludest tulenevalt möödunud niigi raskelt, niigi on probleeme laenude ja liisingute tasumisega – nüüd veel piimajama.
Mis on lahendus? Ühtset imelahendust ei ole olemas, kuid üht-teist saab teha alati. Oluline on tähelepanu pöörata sellele, et põllumehele piima eest raha maksta ei taheta, samas peab meie linnakodanik poes ostma ikka piima kalli hinnaga.
Miks mitte tagada kauplemiskeskkond, kus tarbija saaks osta odavamat piima – olgu see siis kasvõi töötlemata maapiim - ja piima müüki toonud põllumees saaks oma kolm või neli krooni piimakilo eest kätte. Kas selleks keskkonnaks on munitsipaalpood, munitsipaalturg või mõni muu müügikoht, seda tuleb arutada. Kindel tundub olevat aga see, et praegune kaubandus ja töötlemine ei võimalda elada hästi ei põllumehel ega lõpptarbijal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar