Jaekaubandusettevõtete kaupade müük on aastaga vähenenud kümnendiku. Suurem langus on alanud möödunud aasta detsembrist ja tulevikku prognoosides tundub, et langus jätkub.
Inimesed ei osta enam kaupu, sest raha lihtsalt ei ole. Oodatust oluliselt suuremaks kujunenud küttearved sellel talvel on võtnud viimasegi raha. Säästmisega tegeleda ei suudeta, müüakse isiklikke asju.
Inimesed ei osta ka poliitikat. Üha vähem usutakse sellesse, mida poliitikud räägivad, välja pakuvad ja kus lahendusi näevad. Kui riigikogus toimub tööpuuduse üle põhjalik arutelu, siis hiljem ajakirjanduses tegeletakse selle naeruvääristamise ja kritiseerimisega. Öeldakse otseselt välja, et poliitikutest pole kasu ja lahendusi ei tule.
Kahtlemata on lausliberaalne parempoolne poliitika süüdi selles, mis Eestis täna toimub ja poliitika on läbi demokraatliku mehhanismi kujundanud just poliitikud. See aga ei tähenda seda, et miski ei võiks muutuda ja paremaks minna, kui vahetuks võim ja hakataks realiseerima adekvaatset ja Eesti oludele vastavat majanduspoliitikat.
Kui ei osteta kaupu, siis ei ole sisenõudlust, ettevõtted ei teeni tulu ja tulenevalt sellest ei peeta ka töökohti. Kui ei ole töökohti, siis ei ole inimestel sissetulekut ega ka ostujõudu.
Kui ei osteta poliitikat, siis hakkab riigijuhtimine ühe rohkem isevoolu teed minema, üha vähem arvestatakse rahva soovidega ja tekib üha süvenev poliitika võõrandumine rahvast.
Kaupu ei saa tõepoolest osta, kui raha ei ole. Poliitikasse endiselt uskuda või uuesti uskuma hakata ei keela aga keegi. Kui rahvas hakkab rohkem jälgima täna toimuvat, sellesse rohkem uskuma, siis ehk lõpeb ka tänane lausliberalistlik majanduslik isetegevus meie majanduspoliitikas. Siis luuakse eeldused ka asjade paranemiseks edaspidiselt.
Inimesed ei osta enam kaupu, sest raha lihtsalt ei ole. Oodatust oluliselt suuremaks kujunenud küttearved sellel talvel on võtnud viimasegi raha. Säästmisega tegeleda ei suudeta, müüakse isiklikke asju.
Inimesed ei osta ka poliitikat. Üha vähem usutakse sellesse, mida poliitikud räägivad, välja pakuvad ja kus lahendusi näevad. Kui riigikogus toimub tööpuuduse üle põhjalik arutelu, siis hiljem ajakirjanduses tegeletakse selle naeruvääristamise ja kritiseerimisega. Öeldakse otseselt välja, et poliitikutest pole kasu ja lahendusi ei tule.
Kahtlemata on lausliberaalne parempoolne poliitika süüdi selles, mis Eestis täna toimub ja poliitika on läbi demokraatliku mehhanismi kujundanud just poliitikud. See aga ei tähenda seda, et miski ei võiks muutuda ja paremaks minna, kui vahetuks võim ja hakataks realiseerima adekvaatset ja Eesti oludele vastavat majanduspoliitikat.
Kui ei osteta kaupu, siis ei ole sisenõudlust, ettevõtted ei teeni tulu ja tulenevalt sellest ei peeta ka töökohti. Kui ei ole töökohti, siis ei ole inimestel sissetulekut ega ka ostujõudu.
Kui ei osteta poliitikat, siis hakkab riigijuhtimine ühe rohkem isevoolu teed minema, üha vähem arvestatakse rahva soovidega ja tekib üha süvenev poliitika võõrandumine rahvast.
Kaupu ei saa tõepoolest osta, kui raha ei ole. Poliitikasse endiselt uskuda või uuesti uskuma hakata ei keela aga keegi. Kui rahvas hakkab rohkem jälgima täna toimuvat, sellesse rohkem uskuma, siis ehk lõpeb ka tänane lausliberalistlik majanduslik isetegevus meie majanduspoliitikas. Siis luuakse eeldused ka asjade paranemiseks edaspidiselt.
Rohkem positiivseid uudiseid. Näiteks Olga Sõtnik liisis endale BMW X5 maasturi, ei saa ju öelda siis et inimesed ei osta või et raha ei ole. Kas siis Olga ei olegi inimene? Kas siis tema raha ei olegi päris raha? Ja kes ütles, et poliitikat ei osteta - osteti Savisaart, saadi Sõtnik.
VastaKustutaMiks ma peaksin ostma kaupa (antud juhul poliitikat), kus mulle ei anta ühtegi garantiid, kui kaup ei vasta lubatule ja saan alati petta? Ehk alustaks siis kauba parandamisest? Nüüd tuleb välja, et ostja on loll, sest ta ei taha enam sama sõnnikut mitu korda osta, aga meie ei kavatsegi enda "suurepärast" toodet muuta.
VastaKustuta