Milleks on Mustamäel mänguväljakud?

Eilne Eesti Päevaleht avaldas artikli teemal, et Mustamäe mänguplatsid tõmbavad ligi joodikuid, mis häirib lapsi ja seega teeb mänguväljakute kasutamise keeruliseks.

Kahtlemata on probleem olemas ja sellega peab tegelema. Nagu ka artiklist kenasti välja tuleb tegeleb teemaga Mustamäe linnaosavalitsus, munitsipaalpolitsei ja politsei. Samas ei saa kedagi keelata mänguväljakul viibida, kui inimene parasjagu seadust ei riku – see aga häirib lapsi ja lapsevanemaid.

Mänguväljakute küsimusel on ikkagi ka teine pool. Mänguväljakud on Mustamäele rajatud, need on olnud laste ja lapsevanemate poolt hinnatud, need on toonud inimestele palju rõõmu ja muutnud Mustamäed märksa paremaks elukohaks. See positiivne, mis mänguväljakutest on tulenenud on ikkagi kordades suurem, kui see, et seal on tekkinud mõned probleemid.

Loomulikult on hea, kui ajakirjandus osutab tähelepanu probleemkohtadele ja aitab sellega kaasa lahenduste tekkele ühiskonna kitsaskohtadele. Samas jätab Päevalehe käsitlust pisut kallutatud mulje, justkui ei oleks mänguväljakute puhul tegemist mitte hea ja vajaliku algatusega vaid pigem probleemkoha loomisega. Päris nii see ka kindlasti ei ole.

Katsugem maailma näha rohkem läbi positiivse vaatenurga. Sellest võidame kõik.

Keskerakonna võimas tulek

Täna toimus Keskerakonna valimiskonverents. See oli võimas, läbimõeldud, suure töö tulemus ja eekõige näitaja sellest, et Eesti valimismaastikul on toimumas olulised muudatused. Inimesed saavad üha enam aru sellest, et meie edu suureks võtmeküsimuseks on ikkagi see, kas poliitikud on südamega meie riigi arendamise eest väljas või mängitakse lihtsalt mingeid kitsaid oma ringkonna mänge.

Riigis võimul olevad parempoolsed on viinud meie majanduse allakäigule. Paljudes kohalikes omavalitsustes võimul olev Keskerakond on teinud väga palju kohalike inimeste heaks ja suutnud vastu seista riigivõimu poolt loodud majanduskaosele. Tänaseks on olemas reaalsed tulemused ja näitajad, kes on mida teinud ja kelle poliitika on kuhu viinud. Märgid näitavad ja inimesed mõistavad, et Keskerakond on õigel teel ning Keskerakonna toetamine on ka Eesti arengu ja majanduse toetamine. Keskerakonna võim on garantiiks majanduslanguse süvenemise vastu ja võimalus suunduda kiirelt uuele tõusule.

Eesti inimesed ja Keskerakond teavad, et keskpartei on õigel teel. Sellest ka Keskerakonna julged ja otsustavad sammud. Keskerakond ei poe valimisliitude selja taha ega näe mingit vajadust maskeeruda. Keskerakonna nimekirjades kandideerib kohalikel valimistel kokku ligi 3000 kandidaati, Tallinnas neist umbes 300. Keskerakond tuleb oma nimekirjadega välja enam, kui 200-s omavalitsuses üle Eesti.

Keskerakond on tugev, Keskerakond on õigel teel, Keskerakond teab, mida taotleb ja Keskerakonnal on rahva toetus. Valimiskonverents on peetud ja valimised lähenevad iga päevaga. Jääb vaid kõigile poliitikutele valimisteks jõudu soovida ja kõigile valijatele õigete valikute tegemist. 18. oktoober näitab meile, kuhu läheb Eesti.

Nüüd müüme maha pensioniregistri?

Täna jõudis laiema avalikkuse ette informatsioon sellest, et sotsiaalminister Hanno Pevkur analüüsib plaani pensioniregistri erastamiseks. Nimelt plaanib ta anda pensioniregistri käigushoidmise üle Eesti Väärtpaberikeskusele. Minister on juba palunud väärtpaberikeskuse inimeste nägemust selle idee teostamiseks.

Niisiis oleme jälle astumas ühte väikest, kuid olulist sammu selles suunas, et meie riik maha müüa. Sellega on lausliberaalne parempoolne valitsus pidevalt tegelenud ja nüüd on lihtsalt järgmine asi leitud, mida müüa (või niisama ära anda) kannataks.

Loomulikult võib selle idee õigustamiseks tuua igat liiki põhjuseid. Näiteks (nagu neid põhjuseid täna ka juba pakutakse), et sotsiaalkindlustusameti infosüsteem ei ole eurokõlblik, et riigi seisukohast oleks hea, kui kõik pensioniandmed asuksid ühes ja samas kohas, et pole mõtet dubleerida infosüsteeme, et teine ja kolmas sammas on nii või teisiti juba Eesti Väärtpaberikeskuse käes jne. jne. Loll on see, kes selgitusi, põhjendusi ja õigustusi ei leia.

Kõige kurvem on aga see, et meie riik kantakse tükikeste haaval laiali. Kui seda tehakse väikeste tükkide haaval ja vaikselt üle ajaperioodi hajutatuna, siis avalikkus ei pruugigi seda kõike enne märgata, kui riigist vaid riismed järel. Nüüd on peale tulemas ka kohalike omavalitsuste valimised, mis tähelepanu selliselt probleemilt kenasti kõrvale juhib.

Poliitikute kohus on juhtida rahva tähelepanu väga täpselt sellele, kuidas rahva varaga ringi käiakse, kuidas seda maha parseldatakse ja kuidas niiviisi võidakse jõuda täielikult varatu riigi lävele. Väga viimane aeg on sellistele asjaoludele tähelepanu pöörata ja teha kõik et riigi vara väljakantimist peatada. Ning kantijad tuleks vastutusele võtta viisil, nagu seda tehakse erasektoris pankrotikurjategijatega ja muud liiki tahtlikku maksejõuetuse põhjustajatega. Poliitikud peavad ka ükskord vastutama hakkama.

Me vajame võõrtöölisi?

Täna läbis meediat uudis, et Eesti tööandjad on tänavu saanud üle 330 loa võtta tööle kolmandate riikide kodanikke. Inimesi võetakse tööle Ukrainast, Venemaalt, Usbekistanist, Pakistanist, Nepalist, Hiinast ja Filipiinidelt. Tööload on antud unikaalseid oskuseid omavatele inimestele, keda tööandjad ei ole leidnud ei Eesti, Euroopa Liidu ega ka Euroopa majanduspiirkonna riikide kodanike hulgaste ega nende riikide tööjõuturgudelt.

Sellist uudist kuuldes läheb paratamatult mõte nendele kümnetele ja kümnetele tuhandetele Eesti inimestele, kes on meie riigis kaotanud töö ja kellel on täna väga suuri raskusi enda toimetuleku tagamisega. Kas tõesti ei ole meie riigis piisavalt kokkasid, keevitajaid ja muid spetsiifiliste erialade esindajaid, et me peame inimesi täna sisse tooma.

See, et inimesed riikide vahel liiguvad ja oma konkurentsivõimelisi tööoskuseid jagavad, ei ole mingil viisil halb. See aitab kaasa tööjõuturu arengutele ja majanduse üldise konkurentsivõime kasvule. Kuid selle kõige positiivse foonil peab valitsus ikkagi suutma luua sellise tööturu poliitika, kus meie ettevõtjad ei peaks koondama Eesti inimesi selleks, et siis järgmisel hetkel sisse tuua välismaalasi.

Meil seisab ees sügis, mis saab meie majandusele mitmes mõttes otsustavaks. Kuivõrd ja millisel viisil me vee peale jääme ja milliseks kujunevad seisud tööjõuturul selgub loetud kuudega. Samas ei anna tänane seis mingil viisil põhjust käed rüppes istumiseks ja olukorra kõrvalt vaatamiseks, nagu teeb seda Ansipi lausliberaalne valitsus.

Kas majanduskriis lõpetab ka arstiabi?

Täna räägitakse sellest, et haigekassa eelarve on ka pärast hiljuti kinnitatud miljard krooni suurust kokkuhoidu 700 miljoni krooniga miinuses. Lahendust silmapiiril ei paista. Inimesed on üha suuremas mures, kas edaspidi ikkagi arsti juurde pääseb. Järjekorrad on juba oluliselt pikenenud ning arstiabi eest ähvardatakse küsima hakata väga suuri summasid. See käib aga enamikele abivajajatele üle jõu.

Haigekassa mõtleb sellest, kuidas vähendada ühe ravijuhu hinda. Aasta lõpuni on jäänud nii vähe aega, et kogu seda raha kokku hoida on väga raske. Üha rohkemad inimesed leiavad, et tuleks minna reservide kallale. Selleks tundub olevat viimane aeg.

Mis saab aga siis kui reservid otsas? Ja eeldusel, et ravijuhu hind on jõudnud miinimumini? Kas me loodame, et selleks ajaks on Eestis majandus asunud mühinal kasvama ja kõik läheb jälle sellise kiirusega ülesmäge, et rahapuudusest ei tea keegi midagi? Kui aga majanduskasv ei jõua selleks ajaks kohale, mis on tegevuskava selliseks olukorraks?

Kui reaalselt meie tänasele olukorrale otsa vaadata ja analüüsida haigekassa olukorda selles seisus, siis optimismiks ei ole mitte mingisugust põhjust. Tänase majanduspoliitika tingimustes mingit tõusu me niipea ei näe. Kui ka võimule tuleks Keskerakond, siis võtakse enne pärist tükk aega aega, kui uus majanduspoliitika suudaks oma mõju avaldama hakata. Siinkohal tulekski seega püstitada küsimus, et kas ka arstiabi läheb lausliberaalse majanduspoliitika ohvriks?