Kas maksude maksmine muutub arulageduseks ka Eestis?

Äripäev Online refereeris eile Läti portaali rus.db.lv, kus kirjeldati, et maksude tasumine on Lätis saanud arulageduse märgiks. Läti ettevõtluskultuuris on toimunud murrang. Maksude maksjasse on hakatud suhtuma kui vaimselt haigesse inimesesse.

Läti ettevõtjad ei soovi enam maksta teovõimetu riigi ülalpidamise eest. Valitsus tõstab makse hariduse ja tervishoiu ülalpidamise ettekäändel, kuid need teenused on juba tasulised. Ettevõtjad leiavad, et valitsuse tasemel on heaks kiidetud konkurentsivõime vähendamine ning selle eest ei pea ettevõtjad tasuma.

Selline suhtumise muutus Lätis näitab väga ohtlikku trendi. Kui saavutatakse tase, et suurem osa ühiskonnast (või ettevõtjate hulgast) peab maksude tasumist olemuslikult haigeks käitumiseks, siis on riigil väga raske üldse sundida inimesi makse tasuma. Kui maksudest hoidujaid on vähemuses, siis saab riik oma sunnimeetmetega neid jõuliselt mõjutada. Kui aga maksudest hoiduvad enamus, siis ei ole riigil nende ohjamiseks jõudu. Veelgi enam, kui riigile raha ei maksta, siis ei saa ju jõustruktuure üldse töös hoida. Tegemist on ohtlikult kontrolli alt väljuda võiva ahelreaktsiooniga.

Läti kogemus näitab, et kusagil on maksustamise piir. Eelkõige on kusagil piir põhjendamatul ja ebaratsionaalsel maksustamisel. Riigi kodanikud ja ettevõtjad on valmis raskes olukorras suuremat maksukoormat kandma, kuid seda ikka ainult seni, kuni nad tunnevad selle põhjendatud või õigustatud olevat. Kui asi läheb aga rumalaks ja sihipäratuks lausmaksustamiseks, siis võib maksustamise püüe üldse läbi kukkuda.

Läti kogemus on väga heaks õppetunniks Eestile. Üldises majanduslanguses käime Lätist paar sammu tagapool ja hoiame kogu aeg hinges lootust, et meil asi nii hulluks ei lähe. Samas, kui parempoolne lausliberalistlik valitsus jätkab aga maksude valimatut ja ettevõtluskeskkonda surmavat tõstmist, siis võime ka oma ühiskonnas ühel hetkel kohata protestivastuhakku maksude tasumisele üldse. See päev ei pruugi olla kaugel.

Seega kutsun äärmise ettevaatlikkusega suhtuma maksude tõstmisesse, mida koalitsioon on järjepidevalt riigieelarve kriiside lahendamiseks kasutanud. Läti ei ole meist kaugel ja lõunanaabrite eeskuju võib olla ka meie riigis nakkav. Ärgem anname selleks täiendavat põhjust.

Millal ja kas töökohad ikkagi tekivad?

5. detsembri Päevaleht Online kirjutab CV Online Latvia poolt tellitud küsitlusest, mille käigus avaldasid oma seisukohta 590 tööandjat kõigist kolmest Balti riigist. Ligi pooled neist ütlesid, et kavatsevad lähema kuue kuu jooksul töötajaid juurde palgata.

Tulemused olid üsna sarnased kõigi kolme Balti riigi osas, kuid kõige suurem osakaal töötajate juurdepalkamise suhtes positiivselt meelestatud firmade osas oli Lätis. Meie lõunanaaber tundub olevat edasiste majandusväljavaadete osas kõige positiivsem.

Kas tegemist on uue tõusu algusega? Üks küsitlus on ilmselt pisut liiga väike alus selleks, et kohe uuest tõsust rääkida. Küll aga näitab see seda, et ettevõtluses on olemas positiivsed meeleolud ja ootused edu edasiseks edenemiseks. Kas ootused tulenevad reaalsest ja adekvaatsest turutunnetusest, või on tegemist lihtsalt kõhutundega, et peale lõputut langust peab ikkagi tõus tulema, on raske öelda.

Kuna Läti on kõige optimistlikum ja samas on Läti olukord kõige hullem, see ikkagi viitab sellele, et positiivsetel ootustel võivad olla puhtpsühholoogilised põhjused. Mida raskem on seis, seda rohkem hakkab inimene lootma. Teiselt poolt on positiivne ootus hea sõltumata sellest, mis on selle ootuse põhjuseks. Kui inimene loodab, siis ta ka tegutseb. Tegevus võib aga ikkagi viia tulemusteni.

Eesti tänane seis tööpuudusega on aga hull. Pidevalt lisandub tuhandeid ja tuhandeid inimesi, kes jäävad tööst ilma. Iga tööst ilmajäämine on tragöödia selle inimese suhtes ja ühtlasi ka negatiivne löök tervele majandusele. Tegemata töö on ju ka saamata jäänud majanduskasv ja loomata väärtused. Väärtused, mida ei looda ei saa toetada ka meie edasist arengut, uusi sissetulekuid ja uusi töökohti.

Peame lootma, et esmased viited majanduse paranemisest on reaalsed ja viivad meid uuele kasvule. Samas ei tohi mingil juhul käed rüpes istuda ja niisama passida. Peame edasi liikuma ja tegema oma parima igas päevas.

Munitsipaalpindade üürihind on tundlik ja oluline teema

Eile viis Päevaleht Online poliitikute ja ekspertide hulgas läbi küsitluse teemal, mida arvata Tallinna müügimaksust. Aruteluga liitusid aktiivselt ka Delfi ja mitmed muud väljaanded. Ka minul oli võimalus antud küsimuses arvamust avaldada. Proovisin oma arvamuses keskenduda olulisemale, mis selle teemaga minu hinnangul seondub, ehk siis munitsipaalpindade üürihinna tõusule. Alljärgnevalt toon ära oma arvamuse, mis eile ajakirjanduses avaldati.

Munitsipaalpindade üürihinna tõus võib mõnele üle jõu käia

Eesti Üürnike Liidu esinaine ning keskerakondlasest riigikogulane Helle Kalda sõnul võib teatud juhtudel olla Tallinna poolt planeeritav 20 protsendiline üürihindade tõus mõistetav.

„Kui seadust järgida, siis on põhimõtteliselt linnal õigus üürihinda tõsta, kuid kindlasti on inimesi, kes ei suuda seda maksta,“ ütles Kalda Päevaleht Online’ile. „Osadel munitsipaalpindadel on üür väiksem, teistel suurem,“ lisas ta.

Kalda leidis, et mingis mõttes on loogiline, et teatud aja möödudest tõuseb nende pindade hind, mille eest makstakse endiselt kuni kümne aastat kehtinud tariifide järgi. Samas leidis ta, et kui hinda tõstetaks kõikidel pindadel automaatselt 20 protsenti, siis polek see õige.

Kalda sõnul ei saa hinda tõsta ka neil üürnikel, kes on pinna üürile võtnud vahetult enne muudatuse jõustusmist, sest aasta jooksul ei tohi kaks korda üüri tõsta. Tallinna linnavalitsus saatis täna volikokku 2010. aasta eelarve, milles sisaldub ühe tuluallikana ka 20 protsendiline üürihinna tõus linna pindadel ning sotsiaalmajutusüksuste kohatasu tõus. Sellega loodetakse täita linnakassat 3,6 miljoni krooni võrra.

Tallinna abilinnapea Eha Võrk on öelnud, et valmib tänavu 818 munitsipaalkorterit, neist enamik antakse sundüürnike kasutusse. Augusti lõpul esitleti Tallinnas Raadiku tänaval elamukvartalit, kus paiknevate 47,8-83 ruutmeetri suuruste korterite üürihind on 30 krooni ruutmeetri eest.

Kuigi inimestelt küsitakse üürihinnaks 30 krooni ruutmeetri eest, maksab linn volikogu opositsiooni andmetel sama pinna eest projekti arendajale renti 136 krooni ruutmeetrist. Soodsa üürihinnaga saavad Raadiku tänava kortereid linnalt taotleda rahvastikuregistris Tallinna elanikuna arvel olevad noored pered ning Tallinna sotsiaalsfääri toimimiseks vajalikud töötajad (lasteaednikud ja õpetajad, hoolekandeasutuste töötajad, muuseumide, raamatukogude ja teatrite töötajad, õed, ämmaemandad, hooldajad ja põetajad, Tallinna linna teenindavad politseinikud, päästjad).

Kas pensioni ikka tasub koguda?

Homme, esmaspäeval on viimane võimalus esitada vastavaid avaldusi ja seega jätkata II samba pensionimakseid. Pension on meie kõigi jaoks oluline tulevikugarantii ja seega valdkond, mille eest kõik hoolitsema peaksime.

Pensionisammastele mõeldes meenub paratamatult asjaolu, et viimasel ajal on üha rohkemad inimesed hakanud kahtlema meie pensionisüsteemi toimimises ja suutlikkuses meie tulevikku garanteerida.

2009. aasta on toonud uudiseid sellest, et valitsus on muutnud oma seisukohti pensionisambasse panustamise osas ja jätnud pensionikogujad omapead. On olnud uudiseid pankade kuritarvitustest neile usaldatud pensioniraha osas. Palju on räägitud erinevate fondide skeemitamistest, mille tulemuseks on jällegi pensioniraha kaotsiminek ja vähenemine.

Pole siis ime, et inimesed kahtlevad ja kõhklevad, kas pensionimakseid on mõtet jätkata. Inimesed ei usu enam Eesti pensionisüsteemi, selle suutlikkust püsida aastakümneid ja tagada rahalist tuge siis, kui mujalt enam suurt midagi tulemas ei pruugi olla. Ainuüksi aasta 2009 on raputanud põhjalikult meie pensionisammaste alustalasid, muutnud olulisel määral reegleid ja vürtsitanud seda kõike lugematute skandaalidega. Nii olemegi jõudnud olukorda, kus inimesed ei usalda enam meie riigi lubadusi ja suutlikkust nende pensionipõlve kindlustada.

Tulemuseks ongi see, et inimesed investeerivad muudesse varadesse, kust loodetakse pensionieas tuge leida. Olgu see siis kinnisvara või omal käel ja riskil aktsiate ostmine. Paljud on otsustanud teha 100%-lise panuse oma laste arendamisesse ja loobunud üldse enda materiaalse tuleviku kindlustamisest. Teatud osa on üldse loobunud tulevikule mõtlemast ja elavad üks päev korraga – kui raha on, siis kulutatakse ära, kui ei ole, siis vaadatakse, kuidas toime tulla.

Selline pensionisüsteemi puudutava ebakindluse levimine ühiskonnas on destruktiivne ja nõrgendab meie üldist võimet tänastele majandusraskustele ühiselt vastu seista. Kas me vajame just uut pensionireformi, kuid suuri muutusi kindlasti. Selline ühiskondlik ebakindlus ei tohi jätkuda.

Kas maksulagi ikkagi aitaks?

Tööjõumaksud on olnud Eestis vahelduva eduga pidevalt päevakorral. Seda nii tulenevalt vajadusest muuta Eesti atraktiivseks välismaisele kompetentsele tööjõule kui ka eesmärgiga vähendada meie tööpuudust. Palju on räägitud tööjõumaksudele lae kehtestamisest, sest see peaks aitama tuua riiki seda sorti töötajaid, keda Eesti eelkõige vajab. Eesti liiga suured tööjõumaksud olevat takistuseks meie arengule.

Tänase Äripäev Online vahendusel propageerib Tallinna Ülikooli Tuleviku-uuringute instituudi direktor Erik Terk järjekordselt lae kehtestamise vajadust tööjõumaksudele. Terk’i väitel võtaks lagi maha takistuse kõrgepalgaliste tippspetsialistide sissetoomiseks Eestisse, keda vajame keeruliste toodete-teenuste tootmiseks.

Tööjõumaksudele lae seadmise vajadus on loogiliselt argumenteeritud. Siiski jäävad ülesse veel mitmed küsimused. Kaks olulisemat oleks ehk järgmised:

Esiteks on meil olemas oma haridussüsteem, oma hästi koolitatud inimesed ja tulenevalt sellest väga kompetentne tööjõud. Oma inimeste head taset oleme kiitnud ja just seda pidanud meie majanduse peamiseks tugevuseks. Kas nüüd siis oleme seisukohal, et meie inimesed ei ole üldse sobivad meie majandusmudeli muutusteks? Kas oleme loonud endale pettekujutuse, et meil on hea kvaliteediga ja atraktiivne tööjõud välisinvestoritele? Kas ainukeseks edasimineku variandiks on välistööjõud ja omade inimeste arendamine ei vii tulemuseni?

Teiseks on ikkagi küsimus selles, et kas madal tööjõumaks on üksi piisav, et meie riik areneks? Maailmas on palju maksuparadiise, kus tööjõumaksud on madalad või puuduvad üldse. Miks ei ole aga täheldatud seda, et tipptasemel tasustatud tööjõud nendesse piirkondadesse koonduks? Pigem meeldib tippspetsialistidel elada ja töötada arenenud riikides ja seda vaatamata suurtele maksudele. Sellest loogikast lähtudes ei ole sugugi mitte kindel, et kui Eesti majandusruum muul viisil järgi ei tule, et siis oleks kasu ka tööjõumaksude lae kehtestamisest.

Seega mõelgem enne, kui tööjõumaksudele lage panema läheme.

Inimesed hääletavad Eesti vastu

Eestis on palju arutatud selle üle, et kui palju inimesi on riigist lahkunud, kas nad on lahkunud jäädavalt ning kas see lahkumine on Eesti tulevikku silmas pidades hea või halb.

Tänane Eesti Päevaleht kirjutab, et Eestist on minema läinud umbes Viljandi linna jagu inimesi. See on suur hulk. Artiklis mööndakse, et lahkujate arv võib olla veel paljugi suurem, sest ega kõik lahkujad ei ole oma lahkumise kohta informatsiooni andnud.

Eestist äraminejate hulgas on kolm neljandikku 15-49 aastased inimesed. Ehk siis parimas tööeas ja parima potentsiaaliga elanikud. Iga inimese lahkumine on Eestile suur kaotus, kuid sellises tööeas inimeste minek paneb suure põntsu meie majandusele ja üldse väljavaadetele edasiselt majanduskasvu näha.

Viljandi linna jagu inimesi võiksid moodusatada töötajaskonna mitmele maailma perspektiivis vaadatuna suurfirmale, millel oleks piisavat suutlikkust eksportida väga paljudesse sihtriikidesse, mille mahud tagaksid piisava konkurentsisuutlikkuse ja mille üldine suurus teatud stabiilsuse turul. Kui need lahkunud inimesed oleksid meil siin ja motiveeritud organiseeruma selliste suurettevõtmiste alla, siis oleks Eestile sellest väga suur abi. Kahjuks on see potentsiaal aga hetkel Eesti majanduse käeulatusest väljaspool.

Palju on arutatud selle üle, et inimeste rahvusvaheline liikumine on hea ja Eestile on kasulik, kui inimesed rahvusvahelist kogemust omavad. Probleem on pigem selles, et paljud lahkujad ei soovi enam Eestisse tagasi pöörduda. Inimesed ei lähe mitte kogemust omandama, et seda hiljem Eestis rakendada. Inimesed lähevad, et rakendada ennast jäädavalt teiste riikide heaks.

Turumajanduses öeldakse, et kliendid hääletavad oma rahaga, millist toodet või teenust osta – ehk siis millise ettevõtte kasuks ja millise vastu. Sama analoogia kehtib ju ka riikide kohta. Inimesed hääletavad, kus elada ja kus mitte. Kuna Eesti on eelkõige lahkumiste riik, siis järelikult hääletavad inimesed ju Eesti vastu. Me peaksime tegema sellest oma järelduse ja lõpetama eneseimetluse.

Tarbijakaitse pole piisav abi maksejõuetuse korral

Delfi avaldab täna tarbijakaitse oktoobrikuu statistikat. Muuhulgas toob väljaanne rõhutatult välja, et inimesed kaebavad tarbijakaitsele laenude ja liisingute pärast. Kurdetakse ka muude finantsteenuste ja rahaliste kohustuste üle.

Kas Tarbijakaitseamet ei tegutse piisava hoolega, finantsteenuste osutajad on mingil põhjusel pidevalt ületamas teenuste osutamisele kehtestatud lubatud piire või on probleem pigem majanduslangusega üha laiemalt levivas maksejõuetuses?

Eestis ringi vaadates ja igapäevaseid uudiseid jälgides viitab kõik sellele, et meie majanduslangusest tulenev maksejõuetus süveneb. Tarbijakaitseametisse seoses laenude ja liisingutega esitatud kaebused on vaid indikatsiooniks sellest, et inimesed ei tule kohustustega toime ja seoses sellega proovivad vaidlustada erinevaid teenuse osutamise aspekte. Loomulikult võivad mõned kaebused olla põhjendatud ja peale Tarbijakaitseameti sekkumist üldine olukord turul paraneda, kuid siiski viitavad kaebused ka raskele olukorrale majanduses.

Inimestest tuleb aru saada. Kui olukord läheb keeruliseks, siis otsitakse abi. Muuhulgas pöördutakse tarbijakaitsesse. Riigi roll ongi inimesi abistada ja teha seda igal võimalikul viisil. Tänast olukorda arvestades peaks riik aga osutama inimestele märksa sisulisemat abi, kui see, et meil on tarbijakaitse. Laenude ja liisingute võtjad vajavad tänasel turul märksa suuremat toetust, kui Tarbijakaitseamet saab ja peab osutama.

Seega jõuame ikkagi tagasi sinnamaale, et riik on jätnud inimesed oma muredega omapead. Majanduslangus on parempoolse valitsuse arvates üksnes inimeste endi mure ja igaüks peaks vaatama ise, kuidas hakkama saab. Eesti inimesed aga nii ei arva. Riik peab olema inimeste jaoks, mitte aga mingite huvigruppide teenistuses.