Kas Eesti on kriminaalide rahvas?

Täna on mitmeid uudistekanaleid vallutanud teema sellest, et edukas judokas Indrek Pertelson on seoses Arigato spordiklubi juhatamisega saanud kahtlustuse mitmes majanduskuriteos. Ajakirjanduses ilmunud informatsioon on pinnapealne ja selle põhjal ei ole võimalik Pertelsoni ei laita ega toetada.

Oluline on hetkel hoopiski see, millise isu ja tujuga Eesti ajakirjandus sedasorti teemat neelab. Hambusse on saadud järjekordne tuntud nimi, kelle tagasilöökide üle on ridade vahelt hea parastada. Kuriteokahtluse fakt iseenesest annab võimalust mitmete ja mitmete artiklite publitseerimiseks. Kui teemale tuleb järg, siis saab jälle arenguid kajastada ja analüüse ära trükkida. Tööd kohe pikaks ajaks ja loetavus tuleb.

Eestis on aastatega süvenenud kahetsusväärne trend, et pea iga äpardunud ettevõtja on ühtlasi kriminaalkurjategija või midagi väga lähedast. Varemalt meil asi nii hull ei olnud. Kas on korrakaitseorganid hakanud tegema paremat tööd ja tulenevalt sellest lihtsalt on enam vähem kõik, kes kuriteo on sooritanud, ka karistuse saanud? Ehk on lihtsalt suurenenud kuritegude avastamise osakaal ja ka tõendamine kohtutes on profesionaalsemaks muutunud?

Kui aga valdav enamus tänases majanduskriisis tagasilöögi saanud ettevõtjatest saab endale kaela kriminaalmenetluse või vähemalt puutub kokku vastavate ähvardustega, kas see tähendab seda, et ettevõtjad on oma olemuselt tugevate kriminaalsete kalduvustega? Või siiski on meie tänane süsteem kuidagi kallutatud?

Selle küsimuse peavad eelkõige lahti mõtestama korrakaitse eksperdid. Üldiseks mõtlemiseks võiks aga olla süvenev trend, et tagasilöök ettevõtluses tähendab Eesti ühiskonnas suurel määral ettevõtja kas lühemaks või pikemaks perioodiks mahakandmist. Kui külge pannakse veel kriminaalkoosseis, siis üheksa ust kümnest jäävadki sellele inimesele meie ühiskonnas suletuks.

Ameerikas tähendab pankrot uut algust, Euroopas tagasilööki ja sageli taandumist ettevõtlusest. Meie sotsiaalses keskkonnas on niigi ettevõtjaid vähe ja kalduvus nende kritiseerimiseks ja neile jala taha panemiseks ülemääraselt suur. Miks me peame andma hoogu sellele, et inimesed ettevõtlusest võimalikult kaugele põgeneksid, et siis hiljem imestada, miks ei laeku tulud riigieelarvesse ja miks SKP väheneb. Ehk mõtleme pisut selle peale.

Inimesed hirmul majandustuleviku pärast – Ei usaldata riigi juhtkonda?

Postimees Online vahendab täna Saar Polli esitletud Flash Eurobarometeri uuringut, mille kohaselt usuvad ligi pooled Eesti elanikud, et aasta jooksul läheb nende pere majanduslik olukord raskemaks.

Vastavalt uuringule usub 41 protsenti Eesti elanikest, et lähema aasta jooksul läheb nende pere rahaline seis raskemaks. Läti ja Leedu elanikud on veel pessimistlikumad. Lätlastest usub oma majandusliku seisu halvenemist 64,8 protsenti ja leedukatest 57,9 protsenti.

Euroopa 27 riigi keskmine on aga märksa optimistlikum. Euroopas kardab oma majandusliku seisu halvenemist üksnes 25,9 protsenti.

Majanduse kriisist väljumiseks on väga tähtis see, millised on inimeste ootused ja lootused. Kas inimesed loodavad positiivset tulevikku ja käituvad vastavalt – see tähendab, et kulutavad raha, omavad tarbimistkindlust ja seega aitavad majandust elavdada. Sellest, et kui Eesti tarbijad hakkaksid taas oma raha kulutama, siis aitaks see kaasa meie majanduse taastumisele, on palju räägitud.

Nii, nagu haige inimene paraneb kergemini, kui loodab paraneda, nii taastub ka positiivsete ootustega majandus pessimistlikumast kergemini.

Paraku on eestlased palju pessimistlikumad, kui eurooplased tervikuna. Et meist saaks jälle Euroopa tiiger ja kiire edasipüüdleja majandus, selleks peaksime ikkagi olema hoopis positiivsemad, kui eurooplased keskmiselt.

Millest tuleb meie pessimism? Miks inimesed ei usu majanduse taastumisse? Kas põhjused on seotud sellega, et inimesed ei usu meie poliitilist juhtkonda?

Ehk peaksime siin tõsiselt mõtlema.

Aasta algas tööpuuduse kasvuga

2010. aasta esimene töönädal on lõppenud ja majandus on teinud uue aasta esimesed sammud. Peamiseks majandusuudiseks uuest aastast on kahjuks aga see, et ajavahemikul 1.-7. jaanuar võttis end töötukassas arvele 2495 inimest, mis viis registreeritud töötuse taseme 13,4 protsendini.

Me kõik loodame, et meie majanduses hakkavad asjad kohe kohe paremuse poole minema. Ja kui me kõik üheskoos selle nimel pingutame, küll siis positiivse tulemuse ka saavutame. Täna aga jätkab meie majandus allakäiku.

Kaks ja pool tuhat inimest on väga suur hulk. Neil on oma pereliikmed, lähedased ja tuttavad. Kahe ja poole tuhande inimese töötuks jäämine on tragöödja ja ebakindluse allikas vähemalt viiele kuni kümnele tuhandele inimesele.

Kui sellisel viisil mõelda, siis saab selgeks, kui palju probleeme, ebakindlust ja ahastust juba esimene nädal meie majanduses tõi. Kuid sellised olukorrad on meil kahjuks olnud tavaks juba paljude nädalate ja kuude jooksul. Mõni nädal registreerub töötutena tuhatkond inimest, mõni nädal jälle kaks tuhat. Inimesed on selliste uudistega sedavõrd harjunud, et ei mõisteta enam sellise informatsiooni sisu ja tähendust.

Mitmed arvamusliidrid on meie majandusele ennustanud peatset kasvu ja taastumist, millega kaasneksid paratamatult ka töökohad. Kiiret taastumsit on meile ennegi ennustatud, kuid kahjuks ei ole see veel tänaseks reaalsuseks saanud. Loodame, et nüüd lõpuks ikkagi hakkab valgus tunneli lõpus paistma ja töökohtade kadumine asendub nende tekkega.

Et aga positiivse stsenaariumi tõenäosust suurendada peame kõik üheskoos igapäevaselt pingutama. Loodame, et juba lähemad kuud tulevad positiivse pöörde kuud nii majanduses kui ka poliitikas. Edasiminekuteni jõuame aga eelkõige olukorras, kus süsteemselt hakatakse tegelema suunava majanduspoliitikaga ja lõpetatakse majanduse allakäigu kõrvaltvaatamine.

Kas uue hooga allamäge?

Eestimaa on peale pikki pühi ja uusaasta vastuvõttu täna taas tööle asunud. Uus aasta on saabunud ootuste ja lootustega, et kõik läheb paremini, asjad hakkavad liikuma, probleemid hakkavad lahenema.

Kuidas tänane päev, seega uue aasta esimene tööpäev, meile siis paistab? Mida meile räägitakse ja pakutakse?

Tänane Päevaleht kirjutab loo sellest, kuidas laenuvõlgnike suurem korteritest väljatõstmine läheb lahti kevadel. Ajaleht toetab teemat ka analüüsiga sellest, et Eesti valitsus ei tegele piisavalt inimeste vaesuse probleemiga.

Postimees kirjutab täna pikema loo sellest, et uuel aastal on riik õhem ning maksud suuremad. Leht lisab veel sellised pealkirjad, nagu „Majandus langes sügavamale kui kardeti” ja „Majandusanalüütikud: Eestit ootab ees paigalseisu aasta.”

Äripäev Online lisab omalt poolt hoogu sellega, et statistiliste andmete põhjal tehtud analüüsiga väidab, et keskmine palk liigub languse suunas.

Uudised uue aasta alguses on seega problemaatilised ja ega ei saanudki loota seda, et majanduses kalendri järgi ootamatu muutus toimuks. Kõik sõltub ikka meist endist ja sellest, kui aktiivselt me õiges suunas edasi töötame. Lisaks on selge veel see, et majandus on pragmaatiline süsteem ja mida iganes me ka ei räägiks või millist iganes infot välja ei paiskaks, majandus hakkab kosuma vaid siis ja siis, kui selleks on reaalsed põhjused. Ei kalender, valitsuse demagoogiline optimism ega ka mingi muu imetrikk meid edasi ei aita.

Head uut aastat!

2010. aasta on täie hooga käima minemas ja inimesed on pühadest ärkamas. Mida toob siis 2010. aasta meile meie majanduses ja poliitikas?

Raske üheselt öelda. Eks me kõik loodame paremat. Me kõik ootame, et meie tööpuudus ei kasvaks enam ja töökohad hoopiski hakkaksid taastuma. Me kõik mõtleme, et varsti peaks välisraha sissevool jälle Eesti majandust arendama hakkama ja meid rahanäljast üle aitama. Välisinvestor tuleks taas siia, tootmine läheks ülesmäge, palgad hakkaksid taas kasvama, maksutulud kasvaksid, sotisaalküsimuste lahendamiseks oleks rohkem raha jne.

Eks me kõik pingutame selle nimel. Kes püüab võimaluste piires seista selle eest, et meie õiguskeskkond oleks võimalikult sobiv meie uueks arenguhüppeks. Kes võtab riske ja mõtleb sellele, kuidas luua töökohti ning mida eksportida. Kes proovib oma igapäevast tööd teha võimalikult hästi ja oma oskusi pidevalt arendada. Eks igaüks pingutab omamoodi, kuid kõik koos oma jõupingutused ühendades suudame kindlasti palju ära teha.

Üldiselt tundub, et 2010. aasta tuleb positiivne aasta. Me kõik loodame seda ja pingutame selle nimel. Eks meie ühiskonnas on momente, mida kiiresti peab parandama ja muutma alates riigi tipust ja lõpetades kõige spetsiifilisemate nishidega. Selle nimel peab palju tööd tegema, kuid üheskoos pingutades saame hakkama. Head uut aastat!

Kas maksude maksmine muutub arulageduseks ka Eestis?

Äripäev Online refereeris eile Läti portaali rus.db.lv, kus kirjeldati, et maksude tasumine on Lätis saanud arulageduse märgiks. Läti ettevõtluskultuuris on toimunud murrang. Maksude maksjasse on hakatud suhtuma kui vaimselt haigesse inimesesse.

Läti ettevõtjad ei soovi enam maksta teovõimetu riigi ülalpidamise eest. Valitsus tõstab makse hariduse ja tervishoiu ülalpidamise ettekäändel, kuid need teenused on juba tasulised. Ettevõtjad leiavad, et valitsuse tasemel on heaks kiidetud konkurentsivõime vähendamine ning selle eest ei pea ettevõtjad tasuma.

Selline suhtumise muutus Lätis näitab väga ohtlikku trendi. Kui saavutatakse tase, et suurem osa ühiskonnast (või ettevõtjate hulgast) peab maksude tasumist olemuslikult haigeks käitumiseks, siis on riigil väga raske üldse sundida inimesi makse tasuma. Kui maksudest hoidujaid on vähemuses, siis saab riik oma sunnimeetmetega neid jõuliselt mõjutada. Kui aga maksudest hoiduvad enamus, siis ei ole riigil nende ohjamiseks jõudu. Veelgi enam, kui riigile raha ei maksta, siis ei saa ju jõustruktuure üldse töös hoida. Tegemist on ohtlikult kontrolli alt väljuda võiva ahelreaktsiooniga.

Läti kogemus näitab, et kusagil on maksustamise piir. Eelkõige on kusagil piir põhjendamatul ja ebaratsionaalsel maksustamisel. Riigi kodanikud ja ettevõtjad on valmis raskes olukorras suuremat maksukoormat kandma, kuid seda ikka ainult seni, kuni nad tunnevad selle põhjendatud või õigustatud olevat. Kui asi läheb aga rumalaks ja sihipäratuks lausmaksustamiseks, siis võib maksustamise püüe üldse läbi kukkuda.

Läti kogemus on väga heaks õppetunniks Eestile. Üldises majanduslanguses käime Lätist paar sammu tagapool ja hoiame kogu aeg hinges lootust, et meil asi nii hulluks ei lähe. Samas, kui parempoolne lausliberalistlik valitsus jätkab aga maksude valimatut ja ettevõtluskeskkonda surmavat tõstmist, siis võime ka oma ühiskonnas ühel hetkel kohata protestivastuhakku maksude tasumisele üldse. See päev ei pruugi olla kaugel.

Seega kutsun äärmise ettevaatlikkusega suhtuma maksude tõstmisesse, mida koalitsioon on järjepidevalt riigieelarve kriiside lahendamiseks kasutanud. Läti ei ole meist kaugel ja lõunanaabrite eeskuju võib olla ka meie riigis nakkav. Ärgem anname selleks täiendavat põhjust.

Millal ja kas töökohad ikkagi tekivad?

5. detsembri Päevaleht Online kirjutab CV Online Latvia poolt tellitud küsitlusest, mille käigus avaldasid oma seisukohta 590 tööandjat kõigist kolmest Balti riigist. Ligi pooled neist ütlesid, et kavatsevad lähema kuue kuu jooksul töötajaid juurde palgata.

Tulemused olid üsna sarnased kõigi kolme Balti riigi osas, kuid kõige suurem osakaal töötajate juurdepalkamise suhtes positiivselt meelestatud firmade osas oli Lätis. Meie lõunanaaber tundub olevat edasiste majandusväljavaadete osas kõige positiivsem.

Kas tegemist on uue tõusu algusega? Üks küsitlus on ilmselt pisut liiga väike alus selleks, et kohe uuest tõsust rääkida. Küll aga näitab see seda, et ettevõtluses on olemas positiivsed meeleolud ja ootused edu edasiseks edenemiseks. Kas ootused tulenevad reaalsest ja adekvaatsest turutunnetusest, või on tegemist lihtsalt kõhutundega, et peale lõputut langust peab ikkagi tõus tulema, on raske öelda.

Kuna Läti on kõige optimistlikum ja samas on Läti olukord kõige hullem, see ikkagi viitab sellele, et positiivsetel ootustel võivad olla puhtpsühholoogilised põhjused. Mida raskem on seis, seda rohkem hakkab inimene lootma. Teiselt poolt on positiivne ootus hea sõltumata sellest, mis on selle ootuse põhjuseks. Kui inimene loodab, siis ta ka tegutseb. Tegevus võib aga ikkagi viia tulemusteni.

Eesti tänane seis tööpuudusega on aga hull. Pidevalt lisandub tuhandeid ja tuhandeid inimesi, kes jäävad tööst ilma. Iga tööst ilmajäämine on tragöödia selle inimese suhtes ja ühtlasi ka negatiivne löök tervele majandusele. Tegemata töö on ju ka saamata jäänud majanduskasv ja loomata väärtused. Väärtused, mida ei looda ei saa toetada ka meie edasist arengut, uusi sissetulekuid ja uusi töökohti.

Peame lootma, et esmased viited majanduse paranemisest on reaalsed ja viivad meid uuele kasvule. Samas ei tohi mingil juhul käed rüpes istuda ja niisama passida. Peame edasi liikuma ja tegema oma parima igas päevas.