Täna on mitmeid uudistekanaleid vallutanud teema sellest, et edukas judokas Indrek Pertelson on seoses Arigato spordiklubi juhatamisega saanud kahtlustuse mitmes majanduskuriteos. Ajakirjanduses ilmunud informatsioon on pinnapealne ja selle põhjal ei ole võimalik Pertelsoni ei laita ega toetada.
Oluline on hetkel hoopiski see, millise isu ja tujuga Eesti ajakirjandus sedasorti teemat neelab. Hambusse on saadud järjekordne tuntud nimi, kelle tagasilöökide üle on ridade vahelt hea parastada. Kuriteokahtluse fakt iseenesest annab võimalust mitmete ja mitmete artiklite publitseerimiseks. Kui teemale tuleb järg, siis saab jälle arenguid kajastada ja analüüse ära trükkida. Tööd kohe pikaks ajaks ja loetavus tuleb.
Eestis on aastatega süvenenud kahetsusväärne trend, et pea iga äpardunud ettevõtja on ühtlasi kriminaalkurjategija või midagi väga lähedast. Varemalt meil asi nii hull ei olnud. Kas on korrakaitseorganid hakanud tegema paremat tööd ja tulenevalt sellest lihtsalt on enam vähem kõik, kes kuriteo on sooritanud, ka karistuse saanud? Ehk on lihtsalt suurenenud kuritegude avastamise osakaal ja ka tõendamine kohtutes on profesionaalsemaks muutunud?
Kui aga valdav enamus tänases majanduskriisis tagasilöögi saanud ettevõtjatest saab endale kaela kriminaalmenetluse või vähemalt puutub kokku vastavate ähvardustega, kas see tähendab seda, et ettevõtjad on oma olemuselt tugevate kriminaalsete kalduvustega? Või siiski on meie tänane süsteem kuidagi kallutatud?
Selle küsimuse peavad eelkõige lahti mõtestama korrakaitse eksperdid. Üldiseks mõtlemiseks võiks aga olla süvenev trend, et tagasilöök ettevõtluses tähendab Eesti ühiskonnas suurel määral ettevõtja kas lühemaks või pikemaks perioodiks mahakandmist. Kui külge pannakse veel kriminaalkoosseis, siis üheksa ust kümnest jäävadki sellele inimesele meie ühiskonnas suletuks.
Ameerikas tähendab pankrot uut algust, Euroopas tagasilööki ja sageli taandumist ettevõtlusest. Meie sotsiaalses keskkonnas on niigi ettevõtjaid vähe ja kalduvus nende kritiseerimiseks ja neile jala taha panemiseks ülemääraselt suur. Miks me peame andma hoogu sellele, et inimesed ettevõtlusest võimalikult kaugele põgeneksid, et siis hiljem imestada, miks ei laeku tulud riigieelarvesse ja miks SKP väheneb. Ehk mõtleme pisut selle peale.
Oluline on hetkel hoopiski see, millise isu ja tujuga Eesti ajakirjandus sedasorti teemat neelab. Hambusse on saadud järjekordne tuntud nimi, kelle tagasilöökide üle on ridade vahelt hea parastada. Kuriteokahtluse fakt iseenesest annab võimalust mitmete ja mitmete artiklite publitseerimiseks. Kui teemale tuleb järg, siis saab jälle arenguid kajastada ja analüüse ära trükkida. Tööd kohe pikaks ajaks ja loetavus tuleb.
Eestis on aastatega süvenenud kahetsusväärne trend, et pea iga äpardunud ettevõtja on ühtlasi kriminaalkurjategija või midagi väga lähedast. Varemalt meil asi nii hull ei olnud. Kas on korrakaitseorganid hakanud tegema paremat tööd ja tulenevalt sellest lihtsalt on enam vähem kõik, kes kuriteo on sooritanud, ka karistuse saanud? Ehk on lihtsalt suurenenud kuritegude avastamise osakaal ja ka tõendamine kohtutes on profesionaalsemaks muutunud?
Kui aga valdav enamus tänases majanduskriisis tagasilöögi saanud ettevõtjatest saab endale kaela kriminaalmenetluse või vähemalt puutub kokku vastavate ähvardustega, kas see tähendab seda, et ettevõtjad on oma olemuselt tugevate kriminaalsete kalduvustega? Või siiski on meie tänane süsteem kuidagi kallutatud?
Selle küsimuse peavad eelkõige lahti mõtestama korrakaitse eksperdid. Üldiseks mõtlemiseks võiks aga olla süvenev trend, et tagasilöök ettevõtluses tähendab Eesti ühiskonnas suurel määral ettevõtja kas lühemaks või pikemaks perioodiks mahakandmist. Kui külge pannakse veel kriminaalkoosseis, siis üheksa ust kümnest jäävadki sellele inimesele meie ühiskonnas suletuks.
Ameerikas tähendab pankrot uut algust, Euroopas tagasilööki ja sageli taandumist ettevõtlusest. Meie sotsiaalses keskkonnas on niigi ettevõtjaid vähe ja kalduvus nende kritiseerimiseks ja neile jala taha panemiseks ülemääraselt suur. Miks me peame andma hoogu sellele, et inimesed ettevõtlusest võimalikult kaugele põgeneksid, et siis hiljem imestada, miks ei laeku tulud riigieelarvesse ja miks SKP väheneb. Ehk mõtleme pisut selle peale.
Jah, on küll - kriminogeenne kontingent peab Eesti puhul oluliseks piiratud hulka arvnäitajaid, mida demonstreerida väljapoole kui Eesti edu, lugedes kaasneva sotsiaalse ja ühiskondliku allakäigu kaasnevaks, aga tühiseks paratamatuseks... ja kriminaliseerides seaduse järele need, "kelle tõttu" isegi samast väljast juba öeldakse, et see pole päris okei.
VastaKustutaEhk siis meil liht karistatakse valesid inimesi, kel jõud, sel õigus, aga kurjategijate puudust siin riigis kurta ei saa.