Ajakirjanduses on täna juttu sellest, et teisipäeval kogunes töötukassa infotunnile üle 60 töötu. Neil inimestel on nimelt plaanis alustada oma ettevõtlusega. Inimestel, kellel ei ole majandusharidust, koolitust ega ka selles vallas kogemust, peavad läbima töötukassa poolt korraldatava ettevõtluskoolituse. Koolituse lõpetanu saab võimaluse töötukassalt küsida 70 000 krooni suurust stardiabi.
Ülaltoodus ei ole midagi väga uut. Oluline on pigem see, et Äripäev Online andmetel on töötukassa ettevõtluskoolituse järjekorras tänase seisuga 850 inimest. Väidetavalt ei ole vähemalt pooltel järjekorras olijatel lootust koolitusele pääseda, kuid nad siiski loodavad. Lootus sureb viimasena – see on võib olla nende ainuke väljavaade üldse tootvat tegevust leida. Möödunud aastal oli ettevõtluskoolituseks ette nähtud 200 miljonit krooni, kuid sellel aastal on sellest alles vaid 100 miljonit.
Ühesõnaga tänase päeva kõige positiivsem stsenaarium on see, et 500 inimest võivad saada töötukassa vahendusel võimaluse alustada ettevõtlusega. Samas on meil kaugelt üle saja tuhande töötu. Seega meie sotsiaalsüsteem suudab pakkuda ettevõtlusega alustamise võimalust kaugelt alla poolele protsendile töötutest. Kas seda ei ole liiga vähe?
Me oleme oma riigis palju lootnud sellele, et kui ka ühed ettevõtted pankrotistuvad, siis tulevad teised, uued alustajad ja arendavad meie majandust edasi. Paljud väikeettevõtjad suudavad luua töökohad vähemalt endale ja teenida elatist nii endale kui oma lähedastele. Kas on veel prioriteetsemat valdkonda meie tänases majanduspoliitikas, kui võimalike ettevõtjate innustamine ja neile stardi andmine. Numbrid aga näitavad, et see on üks viimaseid valdkondi üldse, millele meie riik täna tähelepanu pöörab.
Ülaltoodus ei ole midagi väga uut. Oluline on pigem see, et Äripäev Online andmetel on töötukassa ettevõtluskoolituse järjekorras tänase seisuga 850 inimest. Väidetavalt ei ole vähemalt pooltel järjekorras olijatel lootust koolitusele pääseda, kuid nad siiski loodavad. Lootus sureb viimasena – see on võib olla nende ainuke väljavaade üldse tootvat tegevust leida. Möödunud aastal oli ettevõtluskoolituseks ette nähtud 200 miljonit krooni, kuid sellel aastal on sellest alles vaid 100 miljonit.
Ühesõnaga tänase päeva kõige positiivsem stsenaarium on see, et 500 inimest võivad saada töötukassa vahendusel võimaluse alustada ettevõtlusega. Samas on meil kaugelt üle saja tuhande töötu. Seega meie sotsiaalsüsteem suudab pakkuda ettevõtlusega alustamise võimalust kaugelt alla poolele protsendile töötutest. Kas seda ei ole liiga vähe?
Me oleme oma riigis palju lootnud sellele, et kui ka ühed ettevõtted pankrotistuvad, siis tulevad teised, uued alustajad ja arendavad meie majandust edasi. Paljud väikeettevõtjad suudavad luua töökohad vähemalt endale ja teenida elatist nii endale kui oma lähedastele. Kas on veel prioriteetsemat valdkonda meie tänases majanduspoliitikas, kui võimalike ettevõtjate innustamine ja neile stardi andmine. Numbrid aga näitavad, et see on üks viimaseid valdkondi üldse, millele meie riik täna tähelepanu pöörab.
Mitmetahuline küsimus - halvemat aega ettevõtlusega alustamiseks kui praegu, pole see EV näinud, pakun optimistlikult, et 2/3 uutest ettevõtjatest, kes varem pole ettevõtlusega tegelenud, pankrotistub ja on pärast suuremates jamades/võlgades.
VastaKustutaTeine asi on see, et vaadates kasvõi EAS-i kodulehte, kus on näha, millele-kellele on antud toetusi, siis me näeme, et laias laastus 50% toetuse saajaist ei anna Eesti majandusele midagi juurde e on siseturule orienteeritud ja tõstavad raha ühest taskust teise ümber. Lastehoiud, väikesed kõrvalised toitlustusasutused, ilusalongid, rehvivahetused jne ... see ei too meie raharinglusse mitte üht senti juurde. Maksutulud ei suurene samuti sentigi.
Ahjaa, unustasin - sellise raha siseturul tiirutamise üks külg on deflatsioon.
VastaKustutaEuro-unistusega sobib kokku, muidu aga pole hõiskamiseks põhjust, see hakkab lõpuks ettevõtlust tapma, langevate hindadega ei pruugi tootmine-teenus ära tasuda ja "Poolast on odavam" ... e impordi/ekspordi suhe kisub veel enam meie kahjuks kiiva.