Tänane Pealinn käsitleb põhjalikult ja hingeliselt teemat sellest, kuidas meid on ootamas uus kodutute laine. Ajaleht kirjutab näitena lahti ühe tallinlanna elulise juhtumi, kuidas peale kodulaenu võtmist jäi ta ilma kodust ja praegust olukorda arvestades on pangale võlgu praktiliselt elu lõpuni. Ta ei näe mingit võimalust selles elus enam päris oma kodu saada ja ei kujuta ette, kuidas lastele vajalikku kasvukeskkonda tagada.
Täna on väga paljud inimesed kodu kaotamise ohus. Tulgu see siis kas töökaotusest või mingil muul põhjusel pangale võlgu jäämisest. Nende inimeste hulk on suur ja väljapääsuvõimalusi on nende jaoks üha vähem.
Pealinn räägib ka sellest, et ühtede inimeste õnnetus on tänases Eestis teiste õnn ja tulu. Sundmüüki pandud korterid lähevad spekulantide kätte ja jäävad kinnisvarahinna tõusu ootama. Ajaleht teeb võrdluse ka tänase kodude kaotamise seisu ja omandireformi ajal kodu kaotanud inimeste olukorra vahel. Ajalugu kipub ennast vägisi kordama ja just negatiivse külje pealt. Ja kõige hullem on see, et meil täna ei ole lahendust omandireformi käigus inimestele tehtud ülekohtule ega ka laenubuumi ohvriks jäänud inimeste probleemidele.
Miks peab nii olema, et iga põlvkond elab Eestis läbi kodukaotuste ülekohtu laine? Kas me ei suuda võtta oma riigis midagi ette selleks, et ajalugu ei kordaks ennast inimestele kõige traagilisemal moel ja et meie lapsed ei peaks kogema seda, mida meie oleme kogenud?
Uute kodukoatuste ja kodutute laine ei ole väljamõeldis. See on tõsine ja suur oht.
Puutudes igapäevaselt Eesti riigi majanduspoliitiliste küsimuste ja perspektiividega kokku olen ka ise uute kodutute laine tekke peale väga palju mõelnud. 27. jaanuari 2009.a. Äripäevas avaldasin ka selleteemalise loo „Kas pangaüürnikud tulekul?” Loo avaldamisest on möödunud aasta, kuid täpselt selles suunas on meie majandus ka liikunud. Alljärgnevalt toongi ära oma artikli, mis oli päevakohane aasta aega tagasi ja on kahjuks päevakohane ka täna.
Kas pangaüürnikud tulekul?
Kui omandireformi 17. aastal hakkab meil riigikohtu otsuse kohaselt baltisakslaste varade küsimuses reform nagu algusest peale, ähvardades lisada uusi sundüürnikke, siis eluasemelaenude buumi järgne langus tõotab tuua ilmale Eestis uue sotsiaalse grupi - pangaüürnikud.
Valitsused õhutasid laenuvõtmist ja Põhjamaade pangad tõid Eestisse tohutult odavat laenuraha, sidudes aastakümneiks laenuorjusesse suure osa meie töövõimelisest elanikkonnast. Pangad teenisid seninähtamatuid kasumeid, mis Eestist välja voolasid. Paljud laenuvõtjad uskusid end lõhki laenates ja ülehinnatud kinnisvara ostes, et nad käituvad ainuõigelt, kuid tegelikkuses kaevasid hoopis endale auku. Kas poliitikud tunnevad endal nüüd poliitilist vastutust paljude noorte perede laenulõksu peibutamise pärast?
Kahjuks on võimuliit seisukohal, et hättasattunu päästmine on laenaja enda asi. Rahandusminister Ivari Padari intressipuhkuste plaan aga hoopis suurendaks raskustesse sattunu võlakoormat!
Pangaüürnikeks saavad inimesed, kes ei suuda tasuda laene ja jäävad ootama kodude sundmüüki. Näen siin sundüürnikega suurt analoogiat. Me ei vaja ju seda, et inimesed jälle tuhandete kaupa kodu kaotaks ja sotsiaalprobleemid riigis kasvaksid.
Peaministri katsed meedia vahendusel rahvast rahustada tunduvad sisutühjad, kui lugeda laenulepinguid, jälgida pankade ettevalmistusi süvenevaks majanduslanguseks ja uudiseid kasvavast tööpuudusest. Silmakirjaliku optimismi asemel vajaksime valitsuselt pigem tegevusjuhiseid, kuidas inimesed saaksid end raskeks ajaks ette valmistada ja säilitada kodud.
Täna on väga paljud inimesed kodu kaotamise ohus. Tulgu see siis kas töökaotusest või mingil muul põhjusel pangale võlgu jäämisest. Nende inimeste hulk on suur ja väljapääsuvõimalusi on nende jaoks üha vähem.
Pealinn räägib ka sellest, et ühtede inimeste õnnetus on tänases Eestis teiste õnn ja tulu. Sundmüüki pandud korterid lähevad spekulantide kätte ja jäävad kinnisvarahinna tõusu ootama. Ajaleht teeb võrdluse ka tänase kodude kaotamise seisu ja omandireformi ajal kodu kaotanud inimeste olukorra vahel. Ajalugu kipub ennast vägisi kordama ja just negatiivse külje pealt. Ja kõige hullem on see, et meil täna ei ole lahendust omandireformi käigus inimestele tehtud ülekohtule ega ka laenubuumi ohvriks jäänud inimeste probleemidele.
Miks peab nii olema, et iga põlvkond elab Eestis läbi kodukaotuste ülekohtu laine? Kas me ei suuda võtta oma riigis midagi ette selleks, et ajalugu ei kordaks ennast inimestele kõige traagilisemal moel ja et meie lapsed ei peaks kogema seda, mida meie oleme kogenud?
Uute kodukoatuste ja kodutute laine ei ole väljamõeldis. See on tõsine ja suur oht.
Puutudes igapäevaselt Eesti riigi majanduspoliitiliste küsimuste ja perspektiividega kokku olen ka ise uute kodutute laine tekke peale väga palju mõelnud. 27. jaanuari 2009.a. Äripäevas avaldasin ka selleteemalise loo „Kas pangaüürnikud tulekul?” Loo avaldamisest on möödunud aasta, kuid täpselt selles suunas on meie majandus ka liikunud. Alljärgnevalt toongi ära oma artikli, mis oli päevakohane aasta aega tagasi ja on kahjuks päevakohane ka täna.
Kas pangaüürnikud tulekul?
Kui omandireformi 17. aastal hakkab meil riigikohtu otsuse kohaselt baltisakslaste varade küsimuses reform nagu algusest peale, ähvardades lisada uusi sundüürnikke, siis eluasemelaenude buumi järgne langus tõotab tuua ilmale Eestis uue sotsiaalse grupi - pangaüürnikud.
Valitsused õhutasid laenuvõtmist ja Põhjamaade pangad tõid Eestisse tohutult odavat laenuraha, sidudes aastakümneiks laenuorjusesse suure osa meie töövõimelisest elanikkonnast. Pangad teenisid seninähtamatuid kasumeid, mis Eestist välja voolasid. Paljud laenuvõtjad uskusid end lõhki laenates ja ülehinnatud kinnisvara ostes, et nad käituvad ainuõigelt, kuid tegelikkuses kaevasid hoopis endale auku. Kas poliitikud tunnevad endal nüüd poliitilist vastutust paljude noorte perede laenulõksu peibutamise pärast?
Kahjuks on võimuliit seisukohal, et hättasattunu päästmine on laenaja enda asi. Rahandusminister Ivari Padari intressipuhkuste plaan aga hoopis suurendaks raskustesse sattunu võlakoormat!
Pangaüürnikeks saavad inimesed, kes ei suuda tasuda laene ja jäävad ootama kodude sundmüüki. Näen siin sundüürnikega suurt analoogiat. Me ei vaja ju seda, et inimesed jälle tuhandete kaupa kodu kaotaks ja sotsiaalprobleemid riigis kasvaksid.
Peaministri katsed meedia vahendusel rahvast rahustada tunduvad sisutühjad, kui lugeda laenulepinguid, jälgida pankade ettevalmistusi süvenevaks majanduslanguseks ja uudiseid kasvavast tööpuudusest. Silmakirjaliku optimismi asemel vajaksime valitsuselt pigem tegevusjuhiseid, kuidas inimesed saaksid end raskeks ajaks ette valmistada ja säilitada kodud.
Helle! Vaata endasse, kui ausalt vaatad siis leiad iseendast ka küllalt palju silmakirjalikust! Kas sa ikka oled pädev poliitikas olema?
VastaKustutaKõik toimub teatud põhjustel, ka korduma kippuvad elulised probleemid. Peamine põhjus on selles, et inimesed ei ole teadlikud põhjuse ja tagajärje seadusest, muudest maailma seadustest rääkimata. Kodutuks jäämine on ka inimeste enda mõttetöö ja emotsionaalse olukorra põhjus (kartus midagi kaotada selleni enamasti ka viib). Mind paneb imestama, et riik pakub sellisel juhul inimestele ainult mingil määral majanduslikku abi, kuid jätab põhjuse selgitamata, et sellest edaspidi teadlikult hoiduda osataks, või siis üldse sellest olukorrast kiiremas korras välja saaks. See abi võiks siis olla loengute näol kodututele inimestele, eriti noortele ning muus vanuses teotahtelistele.
VastaKustutaTeiseks see kodutute laine ongi ette nähtud selleks, et inimesed rohkem endasse vaataksid, kuna muudmoodi pole see neile nähtavasti kohale jõudnud. Korduma kipub see ka sellepärast, et inimesed kasvavad, noored hakkavad iseseisvat elu elamist proovima. Pole vaja raskeks ajaks ennast ette valmistada, vaid elada praeguses hetkes seda ja ennast väärtustades. Abi tuleb anda aga eelõige iseendale õigeid mõtteid mõeldes, häid emotsioone tundes, ennast armastades olukorrast olenemata. Positiivsus ei ole silmakirjalikkus, vaid uks hea elu juurde tagasi.