Eesti mudel lähiajaks – lausvaesus ja kõrge tööpuudus

Nagu Eestis viimasel ajal kombeks, ei möödu ühtegi päeva ilma negatiivsete uudisteta. Eurostati analüüsidega seoses on neid uudiseid täna lausa kaks.

Esiteks selgub Eurostati alampalga uuringust, et Eesti on oma 4350 kroonise alampalgaga Euroopa lausvaeste hulgas. Lääne Euroopa rikastele riikidele jääb meie alampalk alla suurusjärgu võrra.

Teiseks teatas Eurostat, et vastavalt nende kiirhinnangule kasvas tööpuudus Eestis 17 protsendini. Selle näitaja poolest on Eesti Euroopa Liidus peale Hispaaniat ja Lätit kõrgelt tööpuuduselt kolmandal kohal.

Seega ongi Eesti tänane mudel selline, mida iseloomustab lausvaesus ja kasvav/suur tööpuudus. Kurb, et niimoodi on läinud. Veelgi kurvem on see, et otsest väljapääsu ka kusagil nagu ei ole silmapiiril. Võimul on endiselt lausliberaalne majandust isevoolu teed minna laskev valitsus ja taastumismärke ka Eesti majanduses näha ei ole.

Mida soovitada? Tuleb edasi elada lootuses, et ühel hetkel peab paremaks minema hakkama. Ja peaks ka ise selle nimel pingutama, et paremini läheks. Võtame ennast kokku ja elame edasi, sest kui me ise ei usu endasse ja ei tegutse, siis ei tule ka keegi teine meile appi.

Pensionäride eest ja majanduslanguse vastu

Viimasel ajal ei möödu praktiliselt päevagi, kui ei ole arutelu või uudiseid pensionäride teemadel. Kas pensionideks raha jätkub? Kas sotsiaalministeerium saab pensionide makmiseks vajalikud vahendid? Kas pensione peaks ikka maksustama? Kas pensione tohiks alandada? Ja nii edasi.

Tänases Maalehes on pikk intervjuu Olari Taaliga. Küsimuse peale, et kas pensionärid pole siis oma pikkade tööastatega korralikku vanaduspõlve ära teeninud, esitab Olari Taal vastuküsimuse: „...kas lätlased olid Vene ajal nii palju kehvemad töötegijad, et saavad meie pensionäridest 40% vähem?” Samuti küsib ta, et kui võtta laenu selleks, et praegust pensioni edasi maksta, et kes siis selle tulevikus kinni maksab. Olari Taal selgitab pikalt, kuidas noored juba praegu Eestist minema jooksevad ja hakkavad rikkust teenima mõnele teisele riigile, kus ettevõtlikkust osatakse paremini hinnata, kui meil siin.

Olari Taalil on õigus. Selleks, et me saaksime oma riigis pikaajalisi ja toetavaid lahendusi nõrgematele – pensionäridele, noortele peredele, sotsiaalabi vajavatele inimestele – selleks peaksime suutma välja pakkuda lahendusi ka selles osas, kuidas meie majandus arenema hakkaks ja meie inimesed majandust arendada tahaksid.

Täna on olukord kahjuks hoopis sedapidi, et inimesed kipuvad Eestist äri. Kohalikku ettevõtlust pakitakse kokku. Ka kohalikud investorid vaatavad, kuidas oma raha mõnda välisriiki investeerida, mitte sellega Eestis midagi teha. Samuti ei ole näha siia mingeid välisinvestoreid tulemas – ja miks nad peaksidki, kui kohalik elu allamäge läheb. Igaüks tahab oma raha paigutada ikka sinna keskkonda, kus elu areneb, mitte vastupidi.

Ühesõnaga, kui me ei leia lahendusi, mis muudaks meie majanduse kursi allakäigust ülesminekuks, siis võimegi jääda vaidlema pensionide suuruse ja pensionäride õiguste üle. Ühel päeval meil ikkagi ei ole raha ei palkadeks, pensionideks ega sotsiaaltoetusteks. Kui riigil ei teki majanduspoliitilist mõtlemist, siis on pensionide vähendamine mitte „kas” vaid „millal” küsimus. Raha puu otsas ei kasva.

Kas tõesti on olemas vaid üks sundüürnik?

Postimees.ee avaldas täna loo pealkirjaga „Tallinnas on veel vaid üks sundüürnik.” Postimees.ee peab lugu nii oluliseks, et avaldamisel paigutati see lausa aknalooks. Lugu räägib sellest, et Tallinna linnavalitsus andis täna 30 Raadiku tänava munitsipaalmajades asuvat korterit üürile senistele sundüürnikele. Tänase saavutuse tulemusena ootavat abilinnapea sõnul sundüürnikuna Tallinnas korterit veel vaid üks inimene.

Postimees.ee on täiesti õigel teel selles küsimuses, et sundüürnike teema on Eestis äärmiselt oluline ja väärib kajastamist kõige tähtsamatel pindadel ja kohtades. Samuti on õige see, et Tallinna linn on keskerakondliku juhtimise all teinud väga palju sundüürnike probleemi lahendamiseks ja väärib selle eest väga tõsist tunnustust.

Samas muidugi ei peaks Postimehe loo mõjul looma endas pettekujutlust, justkui sundüürnike probleem ongi Eestis ajalooks saamas ja kahe aastakümne jooksul sundüürnikele tehtud ülekohus lõplikult heastatud. Kümned tuhanded inimesed on kaotanud kodusid, jäänud ilma paljudest varalistest õigustest, tõugatud ühiskonna ääremaale ja muutunud otsese inimõiguste rikkumise ohvriks. Tegemist on ühiskonnas väga sügava ja laialt juurdunud probleemiga, mis on lõhestanud ühiskonna ning löönud sügavaid haavu meie riigi võimesse üldse oma tulevikuga toime tulla.

Kümned tuhanded inimesed on oodanud aastakümneid ja ootavad ka täna, et tehtud ülekohus saaks heastatud ja kannatused mingilgi määral kompenseeritud. Paljud inimesed ei ole jõudnud seda päeva, kui õiglus taas võidule pääseb, ära oodata ja on läinud manalateed. Need, kes on jäänud aga ootavad ja võitlevad – kes usub rohkem, kes on käega löömas, kuid õiglust tahavad kõik.

Sundüürnike probleem ei ole meie ühiskonnast kusagile kadunud ega ka kadumas. Kümned tuhanded inimesed ootavad lahendusi ja lahendus peab tulema. Sundüürnike probleemi võib ajalukku kanda alles peale seda, kui välja on pakutud komplekssed lahendused ja sundüürnike teema on leidnud positiivse lõppsihi igas mõttes. Täna on meil veel pikk tee käia.

Eesti pensionäride elujärg üks halvimaid Euroopas, kas varsti maailmas?

Eurostati andmetel on Eesti pensionäride olukord niivõrd hull, et kehvemini elavad Euroopa Liidus üksnes Küprose pensionärid. Lätiga oleme umbes sama pulga peal.

Kõik, kes vähegi avatud silmadega Eesti ühiskonnas elavad, teavad seda, et Eesti pensionäride olukord ei ole hea. Kuid, et olukord on nii hull, seda vaevalt paljud endale ette kujutasid.

Meid on lollitatud juttudega, et kohe on Eesti isevoolu teed jõudmas Euroopa rikaste riikide hulka ja et kui piisavalt pingutame euroraha nimel, siis saame garanteeritud majanduskasvu justkui iseenesest. Heaolu ja sotsiaalsete garantiide kasv on iseenesest mõistetav nähtus, mis kaasneb meie majandustõusuga.

Paraku on reaalsus kujunenud hoopis teistsuguseks, kui lausliberaalne valitsus on meile seda jutlustanud. Oleme sügavas majanduskriisis, meie pensionärid on Euroopa ühed vaeseimad ja meil puuduvad igasugused väljavaated oma majandusolusid kiirelt parandada.

Mida teeb selles olukorras parempoolne valitsus? Reformierakond ja tema järgijad on hakanud sõna võtma sellel teemal, et pensione alandada või siis maksustada. Kuhu me nii tüürime? Kas tõesti sinna, et Euroopa praktiliselt kõige vaesemad pensionärid veel vaesemaks muuta? Kas Ansip üritab selles küsimuses ka ehk maailmarekordit?

Suvine peiteperiood

Eesti majanduses on suvi. Eesti poliitikas on suvi. Keskerakonna Riigikogu fraktsioon sai kokku vajaliku viiendiku Riigikogu liikmete häältest, et kutsuda kokku erakorraline istung käibemaksuteema aruteluks 3. augustil. Keskerakond ei saa mingil viisil leppida sellega, et käibemaksuseaduse muudatused rakendati nii lühikese etteteatamistähtajaga ja et nii ettvõtjad kui ka lõpptarbijad jäetakse selle koormaga omapead. Keskerakond peab vajalikuks leida lahendusi ja leida neid kiirelt.

Kui käibemaksuteema kõrvale jätta, siis on tegemist Eestile omase suvise vaikeluga. Poliitikas toimub üritusi vähe. Majandus tiksub ka omasoodu, küll süvenevate probleemide rütmis, kuid ilma suurema kisa-kärata. Kodumajapidamised proovivad ka mõelda pigem puhkusest, kui eluprobleemidega toimetulekust – niivõrd, kuivõrd see muidugi võimalik on. Kõrvaltvaatajale võib jääda mulje, et majanduskriisi hävitustöö on lõppenud ja saabunud on rahu.

Tegelikult on muidugi olukord pigem selles, et täna on tegemist ikkagi suvise peiteperioodiga. Peiteperiood kestab juuli ja ka augusti. Septembris kistakse aga probleemid uuesti päevavalgele ja kahjuks siis juba märksa teravamalt, kui need kevadel päevakorras olid. Midagi ei ole ju paremaks läinud. Pigem on kaotatud mitmeid kuid selleks, et majanduskriisi vastu midagi ette võtta.

Tulenevalt sellest ongi väga oluline, et Keskerakond on otsustanud olla aktiivne ka suvel – mure Eesti tuleviku pärast ei võimalda meil aega maha võtta ja lihtsalt puhata. Me peame kasutama meile antud aega maksimaalselt ja mitte laskma ennast uinutada suvisel majandusprobleemide peiteperioodil. Ka teised vastutusvõimelised poliitilised jõud võiksid meie eeskuju järgida.