Viimasel ajal ei möödu praktiliselt päevagi, kui ei ole arutelu või uudiseid pensionäride teemadel. Kas pensionideks raha jätkub? Kas sotsiaalministeerium saab pensionide makmiseks vajalikud vahendid? Kas pensione peaks ikka maksustama? Kas pensione tohiks alandada? Ja nii edasi.
Tänases Maalehes on pikk intervjuu Olari Taaliga. Küsimuse peale, et kas pensionärid pole siis oma pikkade tööastatega korralikku vanaduspõlve ära teeninud, esitab Olari Taal vastuküsimuse: „...kas lätlased olid Vene ajal nii palju kehvemad töötegijad, et saavad meie pensionäridest 40% vähem?” Samuti küsib ta, et kui võtta laenu selleks, et praegust pensioni edasi maksta, et kes siis selle tulevikus kinni maksab. Olari Taal selgitab pikalt, kuidas noored juba praegu Eestist minema jooksevad ja hakkavad rikkust teenima mõnele teisele riigile, kus ettevõtlikkust osatakse paremini hinnata, kui meil siin.
Olari Taalil on õigus. Selleks, et me saaksime oma riigis pikaajalisi ja toetavaid lahendusi nõrgematele – pensionäridele, noortele peredele, sotsiaalabi vajavatele inimestele – selleks peaksime suutma välja pakkuda lahendusi ka selles osas, kuidas meie majandus arenema hakkaks ja meie inimesed majandust arendada tahaksid.
Täna on olukord kahjuks hoopis sedapidi, et inimesed kipuvad Eestist äri. Kohalikku ettevõtlust pakitakse kokku. Ka kohalikud investorid vaatavad, kuidas oma raha mõnda välisriiki investeerida, mitte sellega Eestis midagi teha. Samuti ei ole näha siia mingeid välisinvestoreid tulemas – ja miks nad peaksidki, kui kohalik elu allamäge läheb. Igaüks tahab oma raha paigutada ikka sinna keskkonda, kus elu areneb, mitte vastupidi.
Ühesõnaga, kui me ei leia lahendusi, mis muudaks meie majanduse kursi allakäigust ülesminekuks, siis võimegi jääda vaidlema pensionide suuruse ja pensionäride õiguste üle. Ühel päeval meil ikkagi ei ole raha ei palkadeks, pensionideks ega sotsiaaltoetusteks. Kui riigil ei teki majanduspoliitilist mõtlemist, siis on pensionide vähendamine mitte „kas” vaid „millal” küsimus. Raha puu otsas ei kasva.
Tänases Maalehes on pikk intervjuu Olari Taaliga. Küsimuse peale, et kas pensionärid pole siis oma pikkade tööastatega korralikku vanaduspõlve ära teeninud, esitab Olari Taal vastuküsimuse: „...kas lätlased olid Vene ajal nii palju kehvemad töötegijad, et saavad meie pensionäridest 40% vähem?” Samuti küsib ta, et kui võtta laenu selleks, et praegust pensioni edasi maksta, et kes siis selle tulevikus kinni maksab. Olari Taal selgitab pikalt, kuidas noored juba praegu Eestist minema jooksevad ja hakkavad rikkust teenima mõnele teisele riigile, kus ettevõtlikkust osatakse paremini hinnata, kui meil siin.
Olari Taalil on õigus. Selleks, et me saaksime oma riigis pikaajalisi ja toetavaid lahendusi nõrgematele – pensionäridele, noortele peredele, sotsiaalabi vajavatele inimestele – selleks peaksime suutma välja pakkuda lahendusi ka selles osas, kuidas meie majandus arenema hakkaks ja meie inimesed majandust arendada tahaksid.
Täna on olukord kahjuks hoopis sedapidi, et inimesed kipuvad Eestist äri. Kohalikku ettevõtlust pakitakse kokku. Ka kohalikud investorid vaatavad, kuidas oma raha mõnda välisriiki investeerida, mitte sellega Eestis midagi teha. Samuti ei ole näha siia mingeid välisinvestoreid tulemas – ja miks nad peaksidki, kui kohalik elu allamäge läheb. Igaüks tahab oma raha paigutada ikka sinna keskkonda, kus elu areneb, mitte vastupidi.
Ühesõnaga, kui me ei leia lahendusi, mis muudaks meie majanduse kursi allakäigust ülesminekuks, siis võimegi jääda vaidlema pensionide suuruse ja pensionäride õiguste üle. Ühel päeval meil ikkagi ei ole raha ei palkadeks, pensionideks ega sotsiaaltoetusteks. Kui riigil ei teki majanduspoliitilist mõtlemist, siis on pensionide vähendamine mitte „kas” vaid „millal” küsimus. Raha puu otsas ei kasva.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar