Munitsipaalpindade üürihind on tundlik ja oluline teema

Eile viis Päevaleht Online poliitikute ja ekspertide hulgas läbi küsitluse teemal, mida arvata Tallinna müügimaksust. Aruteluga liitusid aktiivselt ka Delfi ja mitmed muud väljaanded. Ka minul oli võimalus antud küsimuses arvamust avaldada. Proovisin oma arvamuses keskenduda olulisemale, mis selle teemaga minu hinnangul seondub, ehk siis munitsipaalpindade üürihinna tõusule. Alljärgnevalt toon ära oma arvamuse, mis eile ajakirjanduses avaldati.

Munitsipaalpindade üürihinna tõus võib mõnele üle jõu käia

Eesti Üürnike Liidu esinaine ning keskerakondlasest riigikogulane Helle Kalda sõnul võib teatud juhtudel olla Tallinna poolt planeeritav 20 protsendiline üürihindade tõus mõistetav.

„Kui seadust järgida, siis on põhimõtteliselt linnal õigus üürihinda tõsta, kuid kindlasti on inimesi, kes ei suuda seda maksta,“ ütles Kalda Päevaleht Online’ile. „Osadel munitsipaalpindadel on üür väiksem, teistel suurem,“ lisas ta.

Kalda leidis, et mingis mõttes on loogiline, et teatud aja möödudest tõuseb nende pindade hind, mille eest makstakse endiselt kuni kümne aastat kehtinud tariifide järgi. Samas leidis ta, et kui hinda tõstetaks kõikidel pindadel automaatselt 20 protsenti, siis polek see õige.

Kalda sõnul ei saa hinda tõsta ka neil üürnikel, kes on pinna üürile võtnud vahetult enne muudatuse jõustusmist, sest aasta jooksul ei tohi kaks korda üüri tõsta. Tallinna linnavalitsus saatis täna volikokku 2010. aasta eelarve, milles sisaldub ühe tuluallikana ka 20 protsendiline üürihinna tõus linna pindadel ning sotsiaalmajutusüksuste kohatasu tõus. Sellega loodetakse täita linnakassat 3,6 miljoni krooni võrra.

Tallinna abilinnapea Eha Võrk on öelnud, et valmib tänavu 818 munitsipaalkorterit, neist enamik antakse sundüürnike kasutusse. Augusti lõpul esitleti Tallinnas Raadiku tänaval elamukvartalit, kus paiknevate 47,8-83 ruutmeetri suuruste korterite üürihind on 30 krooni ruutmeetri eest.

Kuigi inimestelt küsitakse üürihinnaks 30 krooni ruutmeetri eest, maksab linn volikogu opositsiooni andmetel sama pinna eest projekti arendajale renti 136 krooni ruutmeetrist. Soodsa üürihinnaga saavad Raadiku tänava kortereid linnalt taotleda rahvastikuregistris Tallinna elanikuna arvel olevad noored pered ning Tallinna sotsiaalsfääri toimimiseks vajalikud töötajad (lasteaednikud ja õpetajad, hoolekandeasutuste töötajad, muuseumide, raamatukogude ja teatrite töötajad, õed, ämmaemandad, hooldajad ja põetajad, Tallinna linna teenindavad politseinikud, päästjad).

Kas pensioni ikka tasub koguda?

Homme, esmaspäeval on viimane võimalus esitada vastavaid avaldusi ja seega jätkata II samba pensionimakseid. Pension on meie kõigi jaoks oluline tulevikugarantii ja seega valdkond, mille eest kõik hoolitsema peaksime.

Pensionisammastele mõeldes meenub paratamatult asjaolu, et viimasel ajal on üha rohkemad inimesed hakanud kahtlema meie pensionisüsteemi toimimises ja suutlikkuses meie tulevikku garanteerida.

2009. aasta on toonud uudiseid sellest, et valitsus on muutnud oma seisukohti pensionisambasse panustamise osas ja jätnud pensionikogujad omapead. On olnud uudiseid pankade kuritarvitustest neile usaldatud pensioniraha osas. Palju on räägitud erinevate fondide skeemitamistest, mille tulemuseks on jällegi pensioniraha kaotsiminek ja vähenemine.

Pole siis ime, et inimesed kahtlevad ja kõhklevad, kas pensionimakseid on mõtet jätkata. Inimesed ei usu enam Eesti pensionisüsteemi, selle suutlikkust püsida aastakümneid ja tagada rahalist tuge siis, kui mujalt enam suurt midagi tulemas ei pruugi olla. Ainuüksi aasta 2009 on raputanud põhjalikult meie pensionisammaste alustalasid, muutnud olulisel määral reegleid ja vürtsitanud seda kõike lugematute skandaalidega. Nii olemegi jõudnud olukorda, kus inimesed ei usalda enam meie riigi lubadusi ja suutlikkust nende pensionipõlve kindlustada.

Tulemuseks ongi see, et inimesed investeerivad muudesse varadesse, kust loodetakse pensionieas tuge leida. Olgu see siis kinnisvara või omal käel ja riskil aktsiate ostmine. Paljud on otsustanud teha 100%-lise panuse oma laste arendamisesse ja loobunud üldse enda materiaalse tuleviku kindlustamisest. Teatud osa on üldse loobunud tulevikule mõtlemast ja elavad üks päev korraga – kui raha on, siis kulutatakse ära, kui ei ole, siis vaadatakse, kuidas toime tulla.

Selline pensionisüsteemi puudutava ebakindluse levimine ühiskonnas on destruktiivne ja nõrgendab meie üldist võimet tänastele majandusraskustele ühiselt vastu seista. Kas me vajame just uut pensionireformi, kuid suuri muutusi kindlasti. Selline ühiskondlik ebakindlus ei tohi jätkuda.

Kas maksulagi ikkagi aitaks?

Tööjõumaksud on olnud Eestis vahelduva eduga pidevalt päevakorral. Seda nii tulenevalt vajadusest muuta Eesti atraktiivseks välismaisele kompetentsele tööjõule kui ka eesmärgiga vähendada meie tööpuudust. Palju on räägitud tööjõumaksudele lae kehtestamisest, sest see peaks aitama tuua riiki seda sorti töötajaid, keda Eesti eelkõige vajab. Eesti liiga suured tööjõumaksud olevat takistuseks meie arengule.

Tänase Äripäev Online vahendusel propageerib Tallinna Ülikooli Tuleviku-uuringute instituudi direktor Erik Terk järjekordselt lae kehtestamise vajadust tööjõumaksudele. Terk’i väitel võtaks lagi maha takistuse kõrgepalgaliste tippspetsialistide sissetoomiseks Eestisse, keda vajame keeruliste toodete-teenuste tootmiseks.

Tööjõumaksudele lae seadmise vajadus on loogiliselt argumenteeritud. Siiski jäävad ülesse veel mitmed küsimused. Kaks olulisemat oleks ehk järgmised:

Esiteks on meil olemas oma haridussüsteem, oma hästi koolitatud inimesed ja tulenevalt sellest väga kompetentne tööjõud. Oma inimeste head taset oleme kiitnud ja just seda pidanud meie majanduse peamiseks tugevuseks. Kas nüüd siis oleme seisukohal, et meie inimesed ei ole üldse sobivad meie majandusmudeli muutusteks? Kas oleme loonud endale pettekujutuse, et meil on hea kvaliteediga ja atraktiivne tööjõud välisinvestoritele? Kas ainukeseks edasimineku variandiks on välistööjõud ja omade inimeste arendamine ei vii tulemuseni?

Teiseks on ikkagi küsimus selles, et kas madal tööjõumaks on üksi piisav, et meie riik areneks? Maailmas on palju maksuparadiise, kus tööjõumaksud on madalad või puuduvad üldse. Miks ei ole aga täheldatud seda, et tipptasemel tasustatud tööjõud nendesse piirkondadesse koonduks? Pigem meeldib tippspetsialistidel elada ja töötada arenenud riikides ja seda vaatamata suurtele maksudele. Sellest loogikast lähtudes ei ole sugugi mitte kindel, et kui Eesti majandusruum muul viisil järgi ei tule, et siis oleks kasu ka tööjõumaksude lae kehtestamisest.

Seega mõelgem enne, kui tööjõumaksudele lage panema läheme.

Inimesed hääletavad Eesti vastu

Eestis on palju arutatud selle üle, et kui palju inimesi on riigist lahkunud, kas nad on lahkunud jäädavalt ning kas see lahkumine on Eesti tulevikku silmas pidades hea või halb.

Tänane Eesti Päevaleht kirjutab, et Eestist on minema läinud umbes Viljandi linna jagu inimesi. See on suur hulk. Artiklis mööndakse, et lahkujate arv võib olla veel paljugi suurem, sest ega kõik lahkujad ei ole oma lahkumise kohta informatsiooni andnud.

Eestist äraminejate hulgas on kolm neljandikku 15-49 aastased inimesed. Ehk siis parimas tööeas ja parima potentsiaaliga elanikud. Iga inimese lahkumine on Eestile suur kaotus, kuid sellises tööeas inimeste minek paneb suure põntsu meie majandusele ja üldse väljavaadetele edasiselt majanduskasvu näha.

Viljandi linna jagu inimesi võiksid moodusatada töötajaskonna mitmele maailma perspektiivis vaadatuna suurfirmale, millel oleks piisavat suutlikkust eksportida väga paljudesse sihtriikidesse, mille mahud tagaksid piisava konkurentsisuutlikkuse ja mille üldine suurus teatud stabiilsuse turul. Kui need lahkunud inimesed oleksid meil siin ja motiveeritud organiseeruma selliste suurettevõtmiste alla, siis oleks Eestile sellest väga suur abi. Kahjuks on see potentsiaal aga hetkel Eesti majanduse käeulatusest väljaspool.

Palju on arutatud selle üle, et inimeste rahvusvaheline liikumine on hea ja Eestile on kasulik, kui inimesed rahvusvahelist kogemust omavad. Probleem on pigem selles, et paljud lahkujad ei soovi enam Eestisse tagasi pöörduda. Inimesed ei lähe mitte kogemust omandama, et seda hiljem Eestis rakendada. Inimesed lähevad, et rakendada ennast jäädavalt teiste riikide heaks.

Turumajanduses öeldakse, et kliendid hääletavad oma rahaga, millist toodet või teenust osta – ehk siis millise ettevõtte kasuks ja millise vastu. Sama analoogia kehtib ju ka riikide kohta. Inimesed hääletavad, kus elada ja kus mitte. Kuna Eesti on eelkõige lahkumiste riik, siis järelikult hääletavad inimesed ju Eesti vastu. Me peaksime tegema sellest oma järelduse ja lõpetama eneseimetluse.

Tarbijakaitse pole piisav abi maksejõuetuse korral

Delfi avaldab täna tarbijakaitse oktoobrikuu statistikat. Muuhulgas toob väljaanne rõhutatult välja, et inimesed kaebavad tarbijakaitsele laenude ja liisingute pärast. Kurdetakse ka muude finantsteenuste ja rahaliste kohustuste üle.

Kas Tarbijakaitseamet ei tegutse piisava hoolega, finantsteenuste osutajad on mingil põhjusel pidevalt ületamas teenuste osutamisele kehtestatud lubatud piire või on probleem pigem majanduslangusega üha laiemalt levivas maksejõuetuses?

Eestis ringi vaadates ja igapäevaseid uudiseid jälgides viitab kõik sellele, et meie majanduslangusest tulenev maksejõuetus süveneb. Tarbijakaitseametisse seoses laenude ja liisingutega esitatud kaebused on vaid indikatsiooniks sellest, et inimesed ei tule kohustustega toime ja seoses sellega proovivad vaidlustada erinevaid teenuse osutamise aspekte. Loomulikult võivad mõned kaebused olla põhjendatud ja peale Tarbijakaitseameti sekkumist üldine olukord turul paraneda, kuid siiski viitavad kaebused ka raskele olukorrale majanduses.

Inimestest tuleb aru saada. Kui olukord läheb keeruliseks, siis otsitakse abi. Muuhulgas pöördutakse tarbijakaitsesse. Riigi roll ongi inimesi abistada ja teha seda igal võimalikul viisil. Tänast olukorda arvestades peaks riik aga osutama inimestele märksa sisulisemat abi, kui see, et meil on tarbijakaitse. Laenude ja liisingute võtjad vajavad tänasel turul märksa suuremat toetust, kui Tarbijakaitseamet saab ja peab osutama.

Seega jõuame ikkagi tagasi sinnamaale, et riik on jätnud inimesed oma muredega omapead. Majanduslangus on parempoolse valitsuse arvates üksnes inimeste endi mure ja igaüks peaks vaatama ise, kuidas hakkama saab. Eesti inimesed aga nii ei arva. Riik peab olema inimeste jaoks, mitte aga mingite huvigruppide teenistuses.

Nüüd siis hakkamegi kütet välja lülitama

Majanduslangus hakkab enne talve saabumist uut hoogu võtma, nagu on ka mitmel pool varemalt ennustatud. Äripäev Online avaldab täna loo sellest, kuidas Tallinna Küte on võlgade tõttu jätnud kütteta viis maja. Korteriühistu on jäänud sooja eest võlgu – soojatootja keerab kraani kinni ja ühistu vaadaku ise, kuidas edasi läheb.

Kaugküttesüsteemi omapära tõttu ei ole võimalik üksikuid kortereid eraldi süsteemist välja lülitada, mis tähendab seda, et võlgade tõttu võetakse soe ära kogu majalt. Kütteta jäävad ka need korterid, mis on sooja eest korrektselt tasunud.

Korteriühistute seas on hakanud levima arusaam, et pankrotimenetluse käivitamine võimaldab võla maha kirjutada ja seega sooja väljalülitamist vältida. Tallinna Küte aga sama meelt ei ole ja lihtsalt keerab kraani kinni.

Ühesõnaga oleme jõudnud sinnamaale, et kardetud karm majanduslanguse talv on saabumas ja esimesed majad jäetakse külmaks. Millal Eestis selline aeg viimati oli, et majad ei saanud kütet? Eriti ei mäletagi, kuid nüüd on see siin käes.

Tänast Eesti majanduse olukorda vaadates ei ole absoluutselt mitte mingit kindlust, et neile viiele majale ei järgne järgmised viis, siis kümme ja nii edasi. Probleem ei ole ju tegelikult selles, et need viis maja kuidagi eriti erandlikult pahatahtlikult oleksid käitunud ega ka mitte selles, et Tallinna Küte põhimõtteliselt kiusu ajab. Probleem on ikka selles, et üldine majandusfoon on nõrgenev, majanduse kiire taaskäivitumise märke ei ole ja ka valitsus ei aita sellele kaasa.

Informatsioon kütte väljalülitamisest peaks olema tõsiseks probleemsignaaliks ka neile, kes senimaani meie majanduse rasket olukorda tõsiselt ei võta või arvavad, et homme algab kiire majanduskasv ja kõik hädad kaovad iseenesest. Tuleks tulla maa peale ja midagi sisulist ette võtta.

SKP näitas tõde valitsuse kohta

Tänane päev tõi palju selgust meie majanduse tervise kohta. Majanduslangus jätkub vaatamata sellele, et suur hulk poliitikuid, eksperte ja ettevõtjaid ootasid languse peatumist. Kolmas kvartal oli ikkagi halvem kui teine.

Suuresti põhjustas majanduse edasist langust sisetarbimise jäktuv vähenemine. Inimestel ei ole raha, et teha oste ja kanda eluks vajalikke kulutusi. Varasemate aastatega võrreldes ollakse sunnitud märksa tagasihoidlikumalt läbi ajama. Töötasud vähenevad, laenude teenindamine võtab üha suurema osa sissetulekutest, täiendavaid laene antakse-võetakse vähem jne.

Eksport ei ole suutnud tekitada olukorda, et meie SKP suudaks tõusta vaatamata sisetarbimise kiirenevale vähenemisele. Eesti tervikuna ei ole leidnud üldläbivat konkurentsieelist, mis võiks meid maailmakaardi majanduslanguse taustal särava tähena eredalt esile tõsta.

Mis saab edasi? Sisetarbimine kasvama ei hakka. Eksport ka väga kiiresti meil hoogu üles ei võta. Tööpuudus jätkab suurenemist.

Mida teha? Teiste riikide kogemus näitab, et riigi poolne sekkumine majandusse on vajalik. Paljud edukad riigid on kasutanud majanduse stimuleerimise pakette ja need on ka mõju avaldanud. Eesti on sellist käitumist ignoreerinud ja arvanud, et meie majandus hakkab taastuma iseenesest.

Tänane langus 15,3% tõestab veenvalt, et ilma riigipoolse sekkumiseta meie majandusest nii pea tõusjat ei pruugi saada. Kas 15,3% paneb Ansipi valitsusele mõistuse pähe. Ei usu. Seega peavad Eesti inimesed tegema oma järelduse ja ütlema selgelt oma seisukoha. Tänane majanduslanguse number on piisav põhjus selleks.