Töötud vaadaku ise, kuidas hakkama saavad

Mida sügavamale on tunginud töötuse probleem meie majandusse ja sotsiaalsesse ühiskonda, seda avalikumalt ja otsekohesemalt on ka tööpuudusega seotud probleemidest rääkima hakatud.

Näiteks räägitakse nüüd juba avalikult sellest, et ligi 40 protsenti registreeritud töötuid ehk siis umbes 35 000 inimest ei saa töötukassalt toetusi ega teenuseid. Ainuke hüve, mida nad saavad tänu töötuna arvelolekule on ravikindlustus.

Töötukassalt ei saa abi ka need paarkümmend tuhat (kui mitte rohkem) töötut, kes ennast arvele võtnud ei ole ja lisaks need tuhanded ning tuhanded, kes on tööotsingutest loobunud.

Töötukassas on arvel üle üheksakümne tuhande inimese, millele tuleb adekvaatse pildi saamiseks lisada veel kümned tuhanded. Ühesõnaga selline on olukord, kuhu oleme jõudnud.

Peamine sõnum, mis peaminister Andrus Ansipil olukorra analüüsimiseks öelda on, seisneb selles, et suur osa töökaotanuid on endised ehitajad ja neil ei tasu loota, et tööhõive selles vallas paraneb. Peaminister soovitab neil uue ameti õppida ning tööturul edukas olemiseks tuua esile oma voorusid ja vähendada puudusi.

Kas töö kaotanud inimesed arvavad, et sellest ongi abi ja kõik läheb jälle ülesmäge?

Täna avaldas Postimees Online ka uudise, et mitte-eestlaste töötus on peaaegu kaks korda kõrgem, kui eestlaste oma. Mida Ansip selle kohta kostab? Ilmselt pole tema jaoks ka seal probleemi, kuna ka varemalt on ta erinevate rahvuste lõhenemisesse kas ükskõikselt või lausa soosivalt suhtunud.

Ühesõnaga nii peaministri kui valitsuse suhtumine on: töötud vaadaku ise, kuidas hakkama saavad.

Majanduses on külm ja kevadet pole näha

Esmaspäev on teinud nädalale väga külma alguse. Tundub, et majanduses on sama külm ja aina külmemaks läheb. Kui looduses tuleb paratamatult kevad ja see on ikkagi vaid loetud kuude kaugusel, siis majanduses nii vara soojaks ilmselt ei lähe.

Täna oli uudis, et detsembris oli töötuna arvel 92 221 inimest ehk umbes kolm korda rohkem, kui 2008. aasta detsembris. Aastaga töötuna arvel olevate inimeste hulk kolmekordistada on ikkagi saavutus omaette.

Postimees Online kirjutab, et 2009. aastal läks võlgade katteks müüki ligi kaks korda rohkem kinnisvara, kui 2008. aastal. 2007 oli sundmüüke pea kolm korda vähem, kui aastal 2009. Seega oleme sundmüükide kiirel tõusulainel. Kohtutäiturite väitel võlgnevaused suurenevad ja madalate kinnisvarahindade tõttu kaotavad nii laenuandjad kui laenuvõtjad. Ühed ei saa kogu raha tagasi, teised kaotavad oma kinnistud ja lisaks ka muu vara.

Vähenevad ka meie eksport ja import. Majandus jahtub või lausa jäätub. Vastavalt statistikaameti andmetele väliskaubanduse puudujääk väheneb, kuid väiksema väliskaubanduse mahu juures peabki ka puudjääk loogiliselt väiksem olema. Mingitki päikesekiirt näeksime alles siis, kui väliskaubandus ülejääki näitaks.

Ühesõnaga palju probleemset ja mitte midagi head. Valitsus lubab meile vähemalt eurot. Kui meie majandus aga euro nimel hävitatakse, mida me selle rahaga siis peale hakkame?

Kas Eesti on kriminaalide rahvas?

Täna on mitmeid uudistekanaleid vallutanud teema sellest, et edukas judokas Indrek Pertelson on seoses Arigato spordiklubi juhatamisega saanud kahtlustuse mitmes majanduskuriteos. Ajakirjanduses ilmunud informatsioon on pinnapealne ja selle põhjal ei ole võimalik Pertelsoni ei laita ega toetada.

Oluline on hetkel hoopiski see, millise isu ja tujuga Eesti ajakirjandus sedasorti teemat neelab. Hambusse on saadud järjekordne tuntud nimi, kelle tagasilöökide üle on ridade vahelt hea parastada. Kuriteokahtluse fakt iseenesest annab võimalust mitmete ja mitmete artiklite publitseerimiseks. Kui teemale tuleb järg, siis saab jälle arenguid kajastada ja analüüse ära trükkida. Tööd kohe pikaks ajaks ja loetavus tuleb.

Eestis on aastatega süvenenud kahetsusväärne trend, et pea iga äpardunud ettevõtja on ühtlasi kriminaalkurjategija või midagi väga lähedast. Varemalt meil asi nii hull ei olnud. Kas on korrakaitseorganid hakanud tegema paremat tööd ja tulenevalt sellest lihtsalt on enam vähem kõik, kes kuriteo on sooritanud, ka karistuse saanud? Ehk on lihtsalt suurenenud kuritegude avastamise osakaal ja ka tõendamine kohtutes on profesionaalsemaks muutunud?

Kui aga valdav enamus tänases majanduskriisis tagasilöögi saanud ettevõtjatest saab endale kaela kriminaalmenetluse või vähemalt puutub kokku vastavate ähvardustega, kas see tähendab seda, et ettevõtjad on oma olemuselt tugevate kriminaalsete kalduvustega? Või siiski on meie tänane süsteem kuidagi kallutatud?

Selle küsimuse peavad eelkõige lahti mõtestama korrakaitse eksperdid. Üldiseks mõtlemiseks võiks aga olla süvenev trend, et tagasilöök ettevõtluses tähendab Eesti ühiskonnas suurel määral ettevõtja kas lühemaks või pikemaks perioodiks mahakandmist. Kui külge pannakse veel kriminaalkoosseis, siis üheksa ust kümnest jäävadki sellele inimesele meie ühiskonnas suletuks.

Ameerikas tähendab pankrot uut algust, Euroopas tagasilööki ja sageli taandumist ettevõtlusest. Meie sotsiaalses keskkonnas on niigi ettevõtjaid vähe ja kalduvus nende kritiseerimiseks ja neile jala taha panemiseks ülemääraselt suur. Miks me peame andma hoogu sellele, et inimesed ettevõtlusest võimalikult kaugele põgeneksid, et siis hiljem imestada, miks ei laeku tulud riigieelarvesse ja miks SKP väheneb. Ehk mõtleme pisut selle peale.

Inimesed hirmul majandustuleviku pärast – Ei usaldata riigi juhtkonda?

Postimees Online vahendab täna Saar Polli esitletud Flash Eurobarometeri uuringut, mille kohaselt usuvad ligi pooled Eesti elanikud, et aasta jooksul läheb nende pere majanduslik olukord raskemaks.

Vastavalt uuringule usub 41 protsenti Eesti elanikest, et lähema aasta jooksul läheb nende pere rahaline seis raskemaks. Läti ja Leedu elanikud on veel pessimistlikumad. Lätlastest usub oma majandusliku seisu halvenemist 64,8 protsenti ja leedukatest 57,9 protsenti.

Euroopa 27 riigi keskmine on aga märksa optimistlikum. Euroopas kardab oma majandusliku seisu halvenemist üksnes 25,9 protsenti.

Majanduse kriisist väljumiseks on väga tähtis see, millised on inimeste ootused ja lootused. Kas inimesed loodavad positiivset tulevikku ja käituvad vastavalt – see tähendab, et kulutavad raha, omavad tarbimistkindlust ja seega aitavad majandust elavdada. Sellest, et kui Eesti tarbijad hakkaksid taas oma raha kulutama, siis aitaks see kaasa meie majanduse taastumisele, on palju räägitud.

Nii, nagu haige inimene paraneb kergemini, kui loodab paraneda, nii taastub ka positiivsete ootustega majandus pessimistlikumast kergemini.

Paraku on eestlased palju pessimistlikumad, kui eurooplased tervikuna. Et meist saaks jälle Euroopa tiiger ja kiire edasipüüdleja majandus, selleks peaksime ikkagi olema hoopis positiivsemad, kui eurooplased keskmiselt.

Millest tuleb meie pessimism? Miks inimesed ei usu majanduse taastumisse? Kas põhjused on seotud sellega, et inimesed ei usu meie poliitilist juhtkonda?

Ehk peaksime siin tõsiselt mõtlema.

Aasta algas tööpuuduse kasvuga

2010. aasta esimene töönädal on lõppenud ja majandus on teinud uue aasta esimesed sammud. Peamiseks majandusuudiseks uuest aastast on kahjuks aga see, et ajavahemikul 1.-7. jaanuar võttis end töötukassas arvele 2495 inimest, mis viis registreeritud töötuse taseme 13,4 protsendini.

Me kõik loodame, et meie majanduses hakkavad asjad kohe kohe paremuse poole minema. Ja kui me kõik üheskoos selle nimel pingutame, küll siis positiivse tulemuse ka saavutame. Täna aga jätkab meie majandus allakäiku.

Kaks ja pool tuhat inimest on väga suur hulk. Neil on oma pereliikmed, lähedased ja tuttavad. Kahe ja poole tuhande inimese töötuks jäämine on tragöödja ja ebakindluse allikas vähemalt viiele kuni kümnele tuhandele inimesele.

Kui sellisel viisil mõelda, siis saab selgeks, kui palju probleeme, ebakindlust ja ahastust juba esimene nädal meie majanduses tõi. Kuid sellised olukorrad on meil kahjuks olnud tavaks juba paljude nädalate ja kuude jooksul. Mõni nädal registreerub töötutena tuhatkond inimest, mõni nädal jälle kaks tuhat. Inimesed on selliste uudistega sedavõrd harjunud, et ei mõisteta enam sellise informatsiooni sisu ja tähendust.

Mitmed arvamusliidrid on meie majandusele ennustanud peatset kasvu ja taastumist, millega kaasneksid paratamatult ka töökohad. Kiiret taastumsit on meile ennegi ennustatud, kuid kahjuks ei ole see veel tänaseks reaalsuseks saanud. Loodame, et nüüd lõpuks ikkagi hakkab valgus tunneli lõpus paistma ja töökohtade kadumine asendub nende tekkega.

Et aga positiivse stsenaariumi tõenäosust suurendada peame kõik üheskoos igapäevaselt pingutama. Loodame, et juba lähemad kuud tulevad positiivse pöörde kuud nii majanduses kui ka poliitikas. Edasiminekuteni jõuame aga eelkõige olukorras, kus süsteemselt hakatakse tegelema suunava majanduspoliitikaga ja lõpetatakse majanduse allakäigu kõrvaltvaatamine.

Kas uue hooga allamäge?

Eestimaa on peale pikki pühi ja uusaasta vastuvõttu täna taas tööle asunud. Uus aasta on saabunud ootuste ja lootustega, et kõik läheb paremini, asjad hakkavad liikuma, probleemid hakkavad lahenema.

Kuidas tänane päev, seega uue aasta esimene tööpäev, meile siis paistab? Mida meile räägitakse ja pakutakse?

Tänane Päevaleht kirjutab loo sellest, kuidas laenuvõlgnike suurem korteritest väljatõstmine läheb lahti kevadel. Ajaleht toetab teemat ka analüüsiga sellest, et Eesti valitsus ei tegele piisavalt inimeste vaesuse probleemiga.

Postimees kirjutab täna pikema loo sellest, et uuel aastal on riik õhem ning maksud suuremad. Leht lisab veel sellised pealkirjad, nagu „Majandus langes sügavamale kui kardeti” ja „Majandusanalüütikud: Eestit ootab ees paigalseisu aasta.”

Äripäev Online lisab omalt poolt hoogu sellega, et statistiliste andmete põhjal tehtud analüüsiga väidab, et keskmine palk liigub languse suunas.

Uudised uue aasta alguses on seega problemaatilised ja ega ei saanudki loota seda, et majanduses kalendri järgi ootamatu muutus toimuks. Kõik sõltub ikka meist endist ja sellest, kui aktiivselt me õiges suunas edasi töötame. Lisaks on selge veel see, et majandus on pragmaatiline süsteem ja mida iganes me ka ei räägiks või millist iganes infot välja ei paiskaks, majandus hakkab kosuma vaid siis ja siis, kui selleks on reaalsed põhjused. Ei kalender, valitsuse demagoogiline optimism ega ka mingi muu imetrikk meid edasi ei aita.

Head uut aastat!

2010. aasta on täie hooga käima minemas ja inimesed on pühadest ärkamas. Mida toob siis 2010. aasta meile meie majanduses ja poliitikas?

Raske üheselt öelda. Eks me kõik loodame paremat. Me kõik ootame, et meie tööpuudus ei kasvaks enam ja töökohad hoopiski hakkaksid taastuma. Me kõik mõtleme, et varsti peaks välisraha sissevool jälle Eesti majandust arendama hakkama ja meid rahanäljast üle aitama. Välisinvestor tuleks taas siia, tootmine läheks ülesmäge, palgad hakkaksid taas kasvama, maksutulud kasvaksid, sotisaalküsimuste lahendamiseks oleks rohkem raha jne.

Eks me kõik pingutame selle nimel. Kes püüab võimaluste piires seista selle eest, et meie õiguskeskkond oleks võimalikult sobiv meie uueks arenguhüppeks. Kes võtab riske ja mõtleb sellele, kuidas luua töökohti ning mida eksportida. Kes proovib oma igapäevast tööd teha võimalikult hästi ja oma oskusi pidevalt arendada. Eks igaüks pingutab omamoodi, kuid kõik koos oma jõupingutused ühendades suudame kindlasti palju ära teha.

Üldiselt tundub, et 2010. aasta tuleb positiivne aasta. Me kõik loodame seda ja pingutame selle nimel. Eks meie ühiskonnas on momente, mida kiiresti peab parandama ja muutma alates riigi tipust ja lõpetades kõige spetsiifilisemate nishidega. Selle nimel peab palju tööd tegema, kuid üheskoos pingutades saame hakkama. Head uut aastat!