Eestis kaob tervishoid või tekib riik?

Viimastel päevadel on ajakirjanduses olnud juttu sellest, et Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) hinnangul võib Eestis samal viisil jätkates kümne aasta pärast tervishoid sisuliselt jalust löödud olla. Inimesed ei pääse enam arsti juurde ja ravikvaliteet ei kannata kriitikat. Probleemid tulenevad Eesti tervisesüsteemi rahalise jätkusuutlikkuse puudumisest.

Tänane Eesti tervishoid sõltub liiga suurel määral sotsiaalmaksu laekumisest. Prognoosid näitavad, et lähiaastatel jääb sotsiaalmaksust väheks. Oluline on mõelda sellele, kuidas laiendada tuluallikaid. Kaaluda tuleks täiendavate maksete tegemist riigieelarvest. Lahenduseks ei oleks ka eraravikindlustus. Meie ühiskonnas omab see täna ikkagi väga marginaalset kandepinda ja pigem on tegemist luksuskaubale sarnaneva tootega.

Seega erasektor lahendusi ei paku. Vähemalt Eestis mitte ja mitte nii kiiresti, kui me seda vajaksime. Lahendusi ei suuda pakkuda ka tänase majanduskriisi tingimustes eriti nõrgaks muutunud riik. Toeks saaks olla vaid tugev riik, kuid selle saavutamiseks peab oluliselt muutuma ellu viidav majanduspoliitika.

Seega olemegi olukorra ees, kus tervishoiu säilumiseks peab Eestis tekkima tugev riik. Ja seda ei arva mitte pahatahtlik opositsioon riigikogus vaid ülemaailmne organisatsioon WHO. Seega, meie valik on: kas kaob tervishoid või tekib tugev riik. Parempoole lausliberalistlik lõhkumine meile tugevat riiki ei loo – hoopis võtab tervishoiu.

Inimesed ei osta enam – ei kaupu ega poliitikat

Jaekaubandusettevõtete kaupade müük on aastaga vähenenud kümnendiku. Suurem langus on alanud möödunud aasta detsembrist ja tulevikku prognoosides tundub, et langus jätkub.

Inimesed ei osta enam kaupu, sest raha lihtsalt ei ole. Oodatust oluliselt suuremaks kujunenud küttearved sellel talvel on võtnud viimasegi raha. Säästmisega tegeleda ei suudeta, müüakse isiklikke asju.

Inimesed ei osta ka poliitikat. Üha vähem usutakse sellesse, mida poliitikud räägivad, välja pakuvad ja kus lahendusi näevad. Kui riigikogus toimub tööpuuduse üle põhjalik arutelu, siis hiljem ajakirjanduses tegeletakse selle naeruvääristamise ja kritiseerimisega. Öeldakse otseselt välja, et poliitikutest pole kasu ja lahendusi ei tule.

Kahtlemata on lausliberaalne parempoolne poliitika süüdi selles, mis Eestis täna toimub ja poliitika on läbi demokraatliku mehhanismi kujundanud just poliitikud. See aga ei tähenda seda, et miski ei võiks muutuda ja paremaks minna, kui vahetuks võim ja hakataks realiseerima adekvaatset ja Eesti oludele vastavat majanduspoliitikat.

Kui ei osteta kaupu, siis ei ole sisenõudlust, ettevõtted ei teeni tulu ja tulenevalt sellest ei peeta ka töökohti. Kui ei ole töökohti, siis ei ole inimestel sissetulekut ega ka ostujõudu.

Kui ei osteta poliitikat, siis hakkab riigijuhtimine ühe rohkem isevoolu teed minema, üha vähem arvestatakse rahva soovidega ja tekib üha süvenev poliitika võõrandumine rahvast.

Kaupu ei saa tõepoolest osta, kui raha ei ole. Poliitikasse endiselt uskuda või uuesti uskuma hakata ei keela aga keegi. Kui rahvas hakkab rohkem jälgima täna toimuvat, sellesse rohkem uskuma, siis ehk lõpeb ka tänane lausliberalistlik majanduslik isetegevus meie majanduspoliitikas. Siis luuakse eeldused ka asjade paranemiseks edaspidiselt.

Kas euro võiks viibida?

Tänane Päevaleht Online refereerib politoloog Rein Toomlat, kes väidab, et euro viibimine oleks valitsusele isegi soodne.

Toomla loogika seisneb selles, et eurost on tehtud sellisel määral ainueesmärk, et selle saavutamine tähendaks peaaegu et ajaloo lõpu kättejõudmist. Järelikult, kui selline ajaloo lõpp saavutatakse, siis ei ole ju enam mitte midagi edasi oodata või midagi valijatele lubada.

Toomla võrdleb euro tulekut NATO või Euroopa Liiduga liitumisega. Tõepoolest loogika on olemas. Mõlemad olid suured sündmused, mida oodati, kardeti või mille nimel kõiki plaane seati. Neid sündmuseid tähtsustatakse ka täna, kuid siiski võetakse seda kui loomulikku uut seisu koos oma plusside ja miinustega. Rahvas tahab oodata midagi uut. Selleks on euro.

Kurb pool euro käibelevõtuga on aga see, et euro nimel on Eesti ühiskonnas tehtud palju ohvreid. Palju majanduspoliitika puudujääke ja möödalaskmisi on peidetud euro sildi alla. Euro nimel on toodud ohvriks paljude inimeste karjääre, töökohti, perekondade majanduslikke tulevikke. Ja keegi ei julge seda eriti vaidlustada.

Hea, et euro viibimise teema on täna tõstatatud. Eestis oleks tõesti vaja ilma silmaklappideta diskussiooni euro teemadel. Inimesed peavad julgema tõstatada küsimust, et mis ikkagi saab siis, kui euro viibib. Veelgi enam, kas sellest viibimisest võib ehk midagi kasu olla. Täna sellist küsimust tõstatada ei julgeta.

Tsunami ookeanil ja tsunami majanduses

Täna jälgitakse aktiivselt tsunami liikumist, mis sai alguse Lõuna Ameerikas toimunud maavärinast.

Tsunaami on väga salapärane ja ohtlik järelmõju katastroofile. Ühes maailma otsas on maavärin, seal on suured purustused, kuid ühel hetkel on see läbi. Siis, kulgedes ookeani mööda sisuliselt märkamatult ja just rannikule jõudes oma peidetud jõudu avades, tekitab tsunami ootamatuid ja ülisuuri purustusi. Tegemist on katastroofi järellainega, mis võib olla täpselt sama hävitav, kui katastroof ise.

Majanduses kehtivad samad printsiibid ja põhimõtted. Nagu meile kõigile teada, on Eesti majandust SKP languse ja ülisuure tööpuuduse näol tabanud katastroof. Arutatakse selle üle, kas ja millisel määral on tulemas uusi hävitavaid tõukeid, või oleme juba põhjas. Samas ei arutata üldse selle üle, millal hakkavad kohale jõudma meie majanduskatastroofi varjatud kõrvalmõjud, mille vastandiks looduses ongi see sama tsunami.

Need kaasnevad kõrvalmõjud võivad olla ja üldjuhul ka on väga hävitavad, kuid nende tulek on raskesti märgatav ja nende tegelik mõju on täiel määral ette ennustamatu.

Mis on siis tavaliselt majanduslanguse varjatud kõrvalmõjudeks? Inimesed käivad alla, kaotavad oma kvalifikatsiooni, lahkuvad riigist, loobuvad ühise eesmärgi nimel püüdlemast, ühiskond lõheneb jne. jne. Neid varjatud mõjusid, mis ilmnevad alles tükk aega peale katastroofi, võib siinkohal pikalt üles lugeda, kuid ka olemasolevast on juba küll ja küll. Olgem tänasel katastroofipäeval mõtetes kannatajatega ja samas rakendagem seda võrdlust oma majanduse analüüsimisel.

Kas pankade bilansid tähtsamad, kui riigikogu?

Tänane Äripäev Online vahendab majanduslehes Dagens Industri avaldatud Rootsi finantsanalüütikute ühenduse juhi Peeter Malmqvisti seisukohata, et Swedbank peaks Balti pankade varad alla hindama. Ta leiab, et Swedbanki kolme tütarpanga koguväärtusest 31,8 miljardit krooni tuleks maha kirjutada 12,6 miljardit krooni mittemateriaalset vara.

Ta leiab, et turureaalsust arvestades on tulevaste kasumite ootused ebakindlad ja kunagi varem pole nende pankade varad nii ilmselgelt ülehinnatud olnud. Malmqvist leiab, et Swedbank eksitab investoreid, kuid sellise raamatupidamisliku tõlgenduse tõttu võib kannatada ka Rootsi finantsturgude maine.

Väga karmilt öeldud? Tavaliselt kehtib sellistel juhtudel põhimõte, et kus suitsu, seal tuld. Kui Swedbank oma Balti tütarpankade väärtusest ikkagi 12,6 miljardit maha kirjutama peaks, siis on tegemist ikkagi väga suure tagasilöögiga. Ehk teisiti öeldes see number võib väljendada õhku, mis pangas täna sees on.

Eesti majanduses on õhku välja lastud kinnisvarast, ettevõtete bilanssidest, hindadest, erasektori palkadest ja mitmelt poolt mujalt. Kas nüüd varsti on suurem kord pankade käes?

Asjaolu, et enamik Eestis tegutsevaid panku on välisomanduses, ei muuda suurt midagi. Kui pankadel läheb halvasti, siis ei ole meil mingit põhjust rõõmustamiseks. Meie majanduse taastumine sõltub suures osas just sellest, kas pangad hakkava meie ettevõtlust taas suurel määral krediteerima või mitte. Pank aga paigutab raha majandusse vaid siis, kui ta usub majandusse ja tal läheb hästi. Kui hästi ei lähe, veelgi enam, kui peab sellisel määral vara maha kirjutama, siis hoiab pank aktiivsest laenamisest kauge kaarega eemale. Ja seda sõltumata sellest, kui hästi meil meeldib oma majandusest arvata.

Seega tegelikkuses on olukord nii, et täpselt niipalju, kui võti Eesti majanduse taastumiseks on riigikogu saalis, täpselt samal määral on see võti ka meie pankade bilanssides. Või ehk pankade bilanssides isegi mõnevõrra rohkem, sest majanduse vereringes voolab ikkagi pigem raha, kui paragrahvid. Seadused võivad olla kui geniaalsed iganes, kuid kui keegi nende alusel äri ei tee, siis on nende tegemine olnud lihtsalt raisatud aeg ja vaev.

Kas võlanõudjaid ei peaks seadusega reguleerima?

Tänane Postimees Online avaldab pika kirjutise teemal, kuidas inkassofirmad oma nöörivate lepingutega võlgniku võlakuristikku tõukavad.

Ühe näitena kirjeldatakse lahti 3000 krooni kiirlaenu võtnud inimese saatus, kellel tekkis laenu võtmise tulemusena koguvõlg 3900 krooni. Inimene maksis enamiku võlast ära, jättes ülesse väikese lõpu. See väike maksmata osa aga hakkas kasvama jõudes inkassofirma käes olles pea 7000 kroonini. Uskumatu aga tõsi.

Kui inimesel jääb üles mõnisada krooni, siis sellest saab 7000. Kui inimene jääb võlgu aga summades suurusjärgus kümme või kakskümmend tuhat krooni, siis selle muutumine paarisajatuhandeseks võlaks ei ole Eesti tänases majanduskeskkonnas midagi ennekuulmatut.

Põhimõtteliselt võib ju võlanõudjatest inkassofirmadest aru saada, sest ka nemad tahavad elada, neil on palgal hulk asjaajajaid, sekretäre, juriste jms. Nad kõik tahavad süüa ja nende ülalpidamine ei ole odav. Kurb on aga see, et kogu see raha väänatakse välja niigi elu hammasrataste vahele jäänud inimestelt. Kalleid juriste ja kontoritöötajaid peavad üleval võlakuristikku kukkunud lihtsad inimesed, kellel ei ole endal kodus sageli süüagi, rääkimata kõigest muust.

Kahtlemata peab üldjuhul kehtima põhimõte, et võlad tuleb tagasi maksta. Samas ei tohi sellega kaasneda põhimõtet, et makseprobleemidesse ja rahalistesse raskustesse sattunud inimene on sundseisu tõttu kõigi teiste ülalpidajaks ja toitjaks ning seda olukorras, kus ise peab see inimene nälga kannatama.

Pinged ühiskonnas võlanõudjate ümber süvenevad, kuna ühelt poolt tekib juurde võlgnikke ja teiselt poolt süveneb ka võlanõudjate turul konkurents. Enda toitmiseks peavad võlanõudjad järjest kompromissitumaks muutuma.

Kõik me mäletame hiljutist laenubuumi, kus kiirlaenajad tõsiselt üle piiri läksid. Tagajärjeks oli see, et riik hakkas nende tegevust natukene raamistama. Tänast olukorda võlanõudmise turul vaadates tundub, et ka võlanõudjaid tuleb pisut raamistama hakata.

Lähevad ka tugevad...

Äripäev Online räägib täna sellest, et Kodumajagrupi aktsionärid otsustasid ettevõtte likvideerida ja esitasid täna Harju Maakohtu registriosakonnale sellekohase avalduse. Põhjuseks sai ühe Leedu tehingu ärajäämine, mis tõi kaasa Leedu tütarettevõtte pankroti. Pangad ei olnud nõus vastu tulema, laenu refinantseerima ega ka restruktureerima. Nii see läks.

AS Kodumajagrupp on olnud tubli Eesti ettevõte, andnud tööd paljudele inimestele ja suutnud kenasti ka piiri taha kasvada. Tegev oli firma küll kinnisvaras, kuid ega hiljutine buum seda valdkonda kuidagi vähemväärtuslikuks ei muuda.

Täna on ettevõte otsustanud lõpetada. Kaovad jälle töökohad, jäävad ripakile projektid, tellimusi kaotavad alltöövõtjad... see on ahelreaktsioon, mis saab jälle uut hoogu.

Pank ja teised kreeditorid saavad küll tagatised oma kontrolli alla, kuid mida see muudab või parandab. Väärtust enam ei looda ja kes tänases madalseisus neid tagatisi ka väga tahab osta.

Kodumajagrupp on lihtsalt üks paljudest tänastest minejatest. Üks osa meie reaalsest majandusest. Üks kild meie tänasest allakäigust ja üks hoob, mis seda allakäku veelgi kiirendab.

Täpselt sellisel viisil pudeneb meie majandusvundament meie jalgade alt koost. Tükk tüki haaval, kuid pidevalt. Kõige kurvem on see, et lähevad ka tugevad, kellest on palju loodetud ja kes on igal juhul näidanud potentsiaali edukalt meie elu edasi viia.