Tänane Postimees Online avaldab pika kirjutise teemal, kuidas inkassofirmad oma nöörivate lepingutega võlgniku võlakuristikku tõukavad.
Ühe näitena kirjeldatakse lahti 3000 krooni kiirlaenu võtnud inimese saatus, kellel tekkis laenu võtmise tulemusena koguvõlg 3900 krooni. Inimene maksis enamiku võlast ära, jättes ülesse väikese lõpu. See väike maksmata osa aga hakkas kasvama jõudes inkassofirma käes olles pea 7000 kroonini. Uskumatu aga tõsi.
Kui inimesel jääb üles mõnisada krooni, siis sellest saab 7000. Kui inimene jääb võlgu aga summades suurusjärgus kümme või kakskümmend tuhat krooni, siis selle muutumine paarisajatuhandeseks võlaks ei ole Eesti tänases majanduskeskkonnas midagi ennekuulmatut.
Põhimõtteliselt võib ju võlanõudjatest inkassofirmadest aru saada, sest ka nemad tahavad elada, neil on palgal hulk asjaajajaid, sekretäre, juriste jms. Nad kõik tahavad süüa ja nende ülalpidamine ei ole odav. Kurb on aga see, et kogu see raha väänatakse välja niigi elu hammasrataste vahele jäänud inimestelt. Kalleid juriste ja kontoritöötajaid peavad üleval võlakuristikku kukkunud lihtsad inimesed, kellel ei ole endal kodus sageli süüagi, rääkimata kõigest muust.
Kahtlemata peab üldjuhul kehtima põhimõte, et võlad tuleb tagasi maksta. Samas ei tohi sellega kaasneda põhimõtet, et makseprobleemidesse ja rahalistesse raskustesse sattunud inimene on sundseisu tõttu kõigi teiste ülalpidajaks ja toitjaks ning seda olukorras, kus ise peab see inimene nälga kannatama.
Pinged ühiskonnas võlanõudjate ümber süvenevad, kuna ühelt poolt tekib juurde võlgnikke ja teiselt poolt süveneb ka võlanõudjate turul konkurents. Enda toitmiseks peavad võlanõudjad järjest kompromissitumaks muutuma.
Kõik me mäletame hiljutist laenubuumi, kus kiirlaenajad tõsiselt üle piiri läksid. Tagajärjeks oli see, et riik hakkas nende tegevust natukene raamistama. Tänast olukorda võlanõudmise turul vaadates tundub, et ka võlanõudjaid tuleb pisut raamistama hakata.
Ühe näitena kirjeldatakse lahti 3000 krooni kiirlaenu võtnud inimese saatus, kellel tekkis laenu võtmise tulemusena koguvõlg 3900 krooni. Inimene maksis enamiku võlast ära, jättes ülesse väikese lõpu. See väike maksmata osa aga hakkas kasvama jõudes inkassofirma käes olles pea 7000 kroonini. Uskumatu aga tõsi.
Kui inimesel jääb üles mõnisada krooni, siis sellest saab 7000. Kui inimene jääb võlgu aga summades suurusjärgus kümme või kakskümmend tuhat krooni, siis selle muutumine paarisajatuhandeseks võlaks ei ole Eesti tänases majanduskeskkonnas midagi ennekuulmatut.
Põhimõtteliselt võib ju võlanõudjatest inkassofirmadest aru saada, sest ka nemad tahavad elada, neil on palgal hulk asjaajajaid, sekretäre, juriste jms. Nad kõik tahavad süüa ja nende ülalpidamine ei ole odav. Kurb on aga see, et kogu see raha väänatakse välja niigi elu hammasrataste vahele jäänud inimestelt. Kalleid juriste ja kontoritöötajaid peavad üleval võlakuristikku kukkunud lihtsad inimesed, kellel ei ole endal kodus sageli süüagi, rääkimata kõigest muust.
Kahtlemata peab üldjuhul kehtima põhimõte, et võlad tuleb tagasi maksta. Samas ei tohi sellega kaasneda põhimõtet, et makseprobleemidesse ja rahalistesse raskustesse sattunud inimene on sundseisu tõttu kõigi teiste ülalpidajaks ja toitjaks ning seda olukorras, kus ise peab see inimene nälga kannatama.
Pinged ühiskonnas võlanõudjate ümber süvenevad, kuna ühelt poolt tekib juurde võlgnikke ja teiselt poolt süveneb ka võlanõudjate turul konkurents. Enda toitmiseks peavad võlanõudjad järjest kompromissitumaks muutuma.
Kõik me mäletame hiljutist laenubuumi, kus kiirlaenajad tõsiselt üle piiri läksid. Tagajärjeks oli see, et riik hakkas nende tegevust natukene raamistama. Tänast olukorda võlanõudmise turul vaadates tundub, et ka võlanõudjaid tuleb pisut raamistama hakata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar