Swedbank ja Eesti Konjunktuuriinstituut viisid läbi finantskäitumise uuringu, mille tulemuste kohaselt ei saa alla 6000 kroonise kuusissetulekuga pered kulude jälgmisega tegeleda. Küsimus nimelt selles, et kulude jälgmiseks lihtsalt ei ole piisavalt raha.
Selles järelduses on sees väga sügav loogika. Kui sissetulek on nii väike, et toiduks, üüriks, elementaarseteks riieteks ja muuks ülioluliseks lihtsalt ei jagu, siis ei anna arvepidamine just mitte palju juurde. Võib ju koostada ühtepidi või teistpidi tabeli, liita-lahutada, kuid ega raha sellest juurde ei teki. Kui raha ei jätku üüriks ilma kulude jälgimise süsteemita, siis ei saa üür makstud ka mahukate arvutuste tulemusena.
Kulude jälgimise süsteemi efektiivsus hakkab tekkima alles sellel tasandil, kui inimesel on piisavalt raha selleks, et üldse valikuid teha. Kulude jälgimine aitab välistada spontaansed ostud, milleks tegelikult jõudu ei jätku.
Miks see uuring ja sellest järelduv hetkel nii tähtis tundub? Lihtsalt sellepärast, et Eestis ei mõista üks elanikkonna kiht enam ammu teist. Finantsnõustajad ja teised analoogsed konsultandid ulatavad küll vähekindlustatutele pidevalt psühholoogilist ja nõustamislikku abikätt, kuid tegelikult ei saada neist inimestest aru, keda nõustatakse. Arvatakse tõepoolest, et kui väga vaene inimene hakkab eelarvet pidama, et see aitab. Tegelikult ei aita. Sellise inimese kulud on viidud niigi miinimumile. Ta vajab sissetulekut, mitte seda, et loobuda hommikusöögist natukene väiksema üürivõla nimel.
Inimesed ei vaja pseudoabi. Inimesed vajavad reaalset abi. Olgu see siis toetustes või võimaluses endale elatist teenida. Turg seda abi ei paku, järele jääb vaid riik.
Millal riik liigutama hakkab? Ei tea. Ehk enne valitsuse vahetust ei hakkagi. Kuid lootust ei tohi kaotada.
Selles järelduses on sees väga sügav loogika. Kui sissetulek on nii väike, et toiduks, üüriks, elementaarseteks riieteks ja muuks ülioluliseks lihtsalt ei jagu, siis ei anna arvepidamine just mitte palju juurde. Võib ju koostada ühtepidi või teistpidi tabeli, liita-lahutada, kuid ega raha sellest juurde ei teki. Kui raha ei jätku üüriks ilma kulude jälgimise süsteemita, siis ei saa üür makstud ka mahukate arvutuste tulemusena.
Kulude jälgimise süsteemi efektiivsus hakkab tekkima alles sellel tasandil, kui inimesel on piisavalt raha selleks, et üldse valikuid teha. Kulude jälgimine aitab välistada spontaansed ostud, milleks tegelikult jõudu ei jätku.
Miks see uuring ja sellest järelduv hetkel nii tähtis tundub? Lihtsalt sellepärast, et Eestis ei mõista üks elanikkonna kiht enam ammu teist. Finantsnõustajad ja teised analoogsed konsultandid ulatavad küll vähekindlustatutele pidevalt psühholoogilist ja nõustamislikku abikätt, kuid tegelikult ei saada neist inimestest aru, keda nõustatakse. Arvatakse tõepoolest, et kui väga vaene inimene hakkab eelarvet pidama, et see aitab. Tegelikult ei aita. Sellise inimese kulud on viidud niigi miinimumile. Ta vajab sissetulekut, mitte seda, et loobuda hommikusöögist natukene väiksema üürivõla nimel.
Inimesed ei vaja pseudoabi. Inimesed vajavad reaalset abi. Olgu see siis toetustes või võimaluses endale elatist teenida. Turg seda abi ei paku, järele jääb vaid riik.
Millal riik liigutama hakkab? Ei tea. Ehk enne valitsuse vahetust ei hakkagi. Kuid lootust ei tohi kaotada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar