Tööpuudus teeb muret

Täna on mitmed meediaväljaanded pühendanud ruumi tööpuuduse probleemile. Kirjutatakse, et Tööturuametis registreeritud töötute üldarv 2008. aastal oli 61 485 inimest, mis on 52.8% rohkem, kui 2007. aastal (40 247 inimest). Uusi tööpakkumisi laekus 2008.a. jooksul 14 341, 2007.a. oli vastav näitaja 16 906. Töötutoetust maksti aasta jooksul 23 569 inimesele, mis on 33% rohkem, kui 2007. aastal.

Numbrid näitavad meie majandusolukorra kiiret halvenemist, mis teadagi ei ole kellelegi uudis. Samas on iga koondatu numbri taga konkreetne inimene oma võib olla et elu suurima probleemiga – mida teha oma eluga edasi? Kuidas toime tulla? Kuidas tagada äraelamine ülalpeetavatele? Kas minu senine õpitud elukutse ja saadud töökogemus on lõplikult mõttetu? Milliseid sihte üldse tuleviku tarvis seada? Kas ühiskond mind enam üldse vajab?

Kurb on see, et ka Euroopa teistes riikides ei ole olukord suurt parem, mis teeb ka hea välismaise tööotsa leidmise võimaluse suhteliselt olematuks. Eurostati täna avaldatud andmeil oli jaanuaris Euroopa Liidus tööta 18.4 miljonit inimest ehk 7.6% tööealisest elanikkonnast. Kõige suurem oli tööpuudus Hispaanias (14.8%), millele järgnes Läti (12.3%). Eesti tööpuuduseks hindas Eurostat 8.6%.

Mis edasi? Kuna Balti riigid on teineteisega väga tihedalt seotud, siis keti tugevuse määrab keti nõrgim lüli. Tööpuuduse seisukohalt on Balti keti nõrgimaks lüliks Läti. Kui Läti ei saa lähiajal tuult tiibadesse, siis hakkavad lõunapoolsed probleemid ka rohkem siia üle kanduma lisandudes meie juba niigi olemasolevatele. Lääne Euroopas kõneletakse palju, et Ida Euroopa tuleb välja aidata, kuid ka neil on täna raske. Hea, et nad vähemalt meie peale mõtlevad.

Ilmselt peame eelkõige endale lootma ja rohkem kokku hoidma. Parteipoliitilise pideva kodusõja asemel võiksime teineteist rohkem toetada. Parteid võiksid – kasvõi ajutiselt ja ainult majanduskriisi ajal – võistelda selles, kes rohkem Eesti heaks ära saab teha, mitte kes teistele rohkem kaikaid kodaratesse loobib. Ilmselt on see unistus liiga naiivne, kuid vähemalt välja ütlemist vääris küll. Kui muidu mõistus pähe ei tule, siis võiks mõelda vähemalt nendele tuhandetele inimestele, kes täna töökoha kaotavad.

Me ei vaja kodutuid

Me ei vaja kodutuid – me vajame, et kõigil oleks oma kodu. Tänane majandusolukord on aga kahjuks võtmas selliseid negatiivseid pöördeid, et kodust ja sissetulekust ilmajäämine ohustab väga paljusid peresid. Tööpuuduse ja maksejõuetuse kiire kasv viib üha lähemale olukorrale, kus meie tänaste kodutute hulka on lisandumas palju uusi elu hammasrataste vahele jäänud inimesi. Ainuüksi Tallinna linnas vaatab sellisele saatusele 2009. aastal vastu kümmekond tuhat inimest.

Tallinna linna juhtkond on olukorra teadvustanud ja tegeleb igapäevaselt täie vastutustundega sotsiaalsete pingete alandamise suunas. Parempoolne riigivõim vaatab aga olukorra halvenemist kalgilt pealt ja näib juhinduvat põhimõttest, et mida rohkem elamispindade kaotusi, seda puhtama lausliberalismiga on meil tegemist – lausliberalism on aga peaminister Ansipi ideaaliks olnud pikka aega ja nüüd saab peaminister seda majanduskorda siis ka rahvale reaalsete näidete põhjal selgitada.

Riigikogu opositsiooni tänaseks esmaülesandeks on kahtlemata astuda kõiki võimalike samme selleks, et päästa Eesti inimesed süvenevast vaesumise keerisest ning mitte luua uut tragöödiat, mis sarnaneb omandireformi käigus tekitatud kaosega ja ebaõiglusega sundüürnike ümber.

Alljärgnevalt toon tänase riigivõimu Eesti vaenuliku ja vaesust süvendava käitumise illustratsiooniks ära oma 4. veebruari Kesknädalas ilmunud loo „Ansip müüs Eesti aprilliööl 2007,” kus olen käsitlenud eestlastelt ülekohtuselt ära võetava ja baltisakslastele tagastatava vara küsimust ning kuidas peaminister Ansip Pronksiöö manipulatsioone ja varade tagastamise skeeme läbi kohtuvõimudega sõlmitavate kokkulepete sepitseb:

Ansip müüs Eesti aprilliööl 2007

Harju maakohtu hiljutine õigeksmõistev otsus aprillirahutuste väidetavate organisaatorite kohta on hea näide ja tõendus sellest, et peaminister Andrus Ansip on suutnud Eesti müüa Pronkssõdurile ja et praegu käib tehingu vormistamine.

Ansip on ära tabanud, kuidas kohtuvõimu kasutades on võimalik üheaegselt hullutada nii Eesti valijaid kui ka teenida Venemaa huve. Niisiis, peaminister on püüdnud lüüa kaht kärbest ühe hoobiga: esiteks, saavutada Pronkssõdurit teisaldades poliitiline populaarsus eesti rahvuslaste silmis; teiseks, aidata Vene impeeriumimeelseid tekkinud konfliktis lõpuks võitjaks.

Pronkssõdurit teisaldades proovis Ansip ennast näidata tõsise Eesti huvide eest seisjana, ja rahvas jäigi seda pettekujutlust uskuma. Pronksiöö-mäsu väidetavate organisaatorite õigeksmõistmine kohtus tõstis need isikud hoopis ausse, ja Ansip mängib moraalse võidu Venemaa poolele.

Ansip ei saanud käsi määrida

Peaminister Ansip ei saanud pärast Pronkssõduri teisaldamise organiseerimist kuidagi ise aprillirahutuste juhte õigustada, rääkimata nende au sisse tõstmisest, sest sel juhul oleks ta kaotanud kogu oma tõusuharjal populaarsuse ning halvemal juhul oleks tekkinud vajadus tagasiastumiseks.

Samas ei saanud Ansip lubada sel tasemel konfrontatsiooni Venemaaga, et Pronksiöö eestvedajad jäävadki Eesti ühiskonnas hukkamõistetuks ja kriminaalkorras süüdi olejaks. Seega tuli Pronksiöö rahutuste juhtfiguurideks tembeldatud isikud kangelasteks muuta muul viisil – antud juhul kohtu abil. Kui kohus inimesed õigeks mõistab, mida siis peaminister teha saab, – meil ju õigusriik?

Saavutamaks olukorda, et olla rahvuskangelane nii eestlaste silmis kui ka lõpptulemusena positiivne tegelane venelaste silmis, oli ju Ansipil vaja tagada täpselt meelepärane otsus Eesti kohtusüsteemist. Kas peaminister suudab siis kohut mõjutada?
Kohus mõistis aprillirahutustes süüdistatavad õigeks põhjusel, et kohtul tekkisid kriminaalasja kohtuliku uurimise käigus kõrvaldamata kahtlused, et kas just see nelik korraldas 2007. aasta 26. ja 27. aprillil Tallinnas massilised korratused, millega kaasnesid rüüstamised, purustamised, süütamised, vastuhakud võimuesindajatele.

Baltisakslaste varaga ära proovitud trikk

Analoogilist mudelit on Ansip kasutanud ka baltisakslastele kuulunud vara tagastamise läbisurumisel. Pressimaks parlamendist läbi Saksamaale ümberasunute vara tagastamist kasutas Reformierakond nii menetlust Riigikogus kui ka soodsaid ja õigel ajal tekkivaid kohtuotsuseid. Baltisakslaste vara ümber toimuv on olnud väga pikk ja nüansikas protsess, kuid lõpliku pitseri pani ikkagi Ansipi jaoks soodne kohtuotsus.

Riigikohtu üldkogu otsustas 2008. a. märtsis, et ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes esitatud avaldusi tuleb hakata menetlema üldisel alusel. See otsus lõpetas tekkinud ummikseisu ümberasunute varade tagastamise küsimuses. Peaministri erakond saavutas selle kohtuotsuse abil lahenduse, mida oldi aastaid nii seadusloome kui ka kohtuotsuste läbi taotletud.

Miks küll on nii, et kui Reformierakonda miski muu enam ei aita, siis tuleb ikka appi Riigikohus? Kas vastus peitub kohtute isikkoosseisuga seonduvas või on tõesti õnn sellisel määral Ansipi poolel? Igal juhul on niisuguste kombinatsioonide tulemus ühene: vastaspoolele maksab kulud alati kinni Eesti riik, olgu siis rahasaajateks baltisakslased või olgu tegemist Pronksiöö-mäsust tekkinud kahjudega.

Endise pankrotihaldurina teab peaminister täpselt, et kriitilistest olukordadest võitjana väljumiseks on vaja sõlmida kõiki osapooli rahuldav tehing. Pronkssõduri-afääri puhul oli tehingu sisuks poliitiline populaarsus ja isiklikult Ansipi positsioonide tugevdamine. Venemaa saab tekkinud olukorras nõuda poliitilisi järeleandmisi, mille täpsest sisust avalikkus veel teadlik ei ole.

Ühesõnaga, Ansipil on tulemus juba käes, kuid tehingu vormistamine läbi kohtusüsteemi ja riiklike kompensatsioonide vastaspooltele võtab veel aega.

Tallinna haldusreformi toetuseks

Tallinna linnas on algust tehtud haldusreformi läbiviimisega, mis on oma sisult igati vajalik ja õigustatud algatus. Kas Tallinn vajab ikkagi linnaosasid ja kas Tallinn ei peaks ühinema oma naabervaldadega – need on Tallinna arengu seisukohalt väga olulised küsimused. Sellistel ettepanekutel on pooldajaid ja on vastaseid, nagu demokraatlikus ühiskonnas ikka. Linnakodanike arvamuse teadasaamiseks on Tallinna linnavalitsus läbi viinud küsitluse ja Tallinna jaoks parimate lahenduste kallal töötavad paljud kompetentsed inimesed.

Asjaolu, mis Tallinnas käivitunud haldusreformi ekstra eriskummaliseks muudab on parempoolsete Toompea võimupoliitikute püüe sekkuda kohaliku omavalitsuse tegemistesse jõuga ja kõrvalt, omamata kohaliku omavalitsuse õiguse vastu ise otsustada enda piirkonnas toimuva üle mingisugust respekti. Nii võtsid võimupoliitikud Riigikogu menetluses oleva esimese ettejuhtuva seaduse – Soolise võrdõiguslikkuse seaduse – ja proovisid sellega piirata Tallinna õigust linna pädevusse antud otsuste langetamisel ning rikkuda kena haldusreformi algatust.

Riigikogus tekitas selline olukord suure pahameeletormi. Teiste hulgas võtsin 18. veebruaril antud küsimuses sõna ka mina ja alljärgnevalt toongi ära oma sõnavõtu teksti:

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud Reformierakonna, Isamaa ja Res Publica Liidu ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liikmed! Kurb on tõdeda, et pöördun küll teie poole, kuid saalis on teid ainult üks inimene. Niipalju teid siis huvitabki (ja seegi lahkub), niipalju teid huvitabki soolise võrdõiguslikkuse seadus, nende inimeste saatus, kes on selle seaduse taga. Ei huvita teid see seadus, aga varsti te pöördute nende poole, näpus mütsikene, ja räägite, kui palju te võitlesite nende inimeste eest ja nende huvide eest. Nende seaduse taga on ju tegelikult inimesed, aga mitte ainult nukud. Te püüate läbi soolise võrdõiguslikkuse seaduse muudatusettepanekute blokeerida Eestile vajalikku haldusreformi Tallinnas, mis on aga kindlasti vastuolus kohaliku omavalitsuse hartaga ja kohaliku omavalitsuse korralduse seadusega. Seadusejärgselt on kohaliku omavalitsuse töö korraldamine ikkagi kohaliku omavalitsuse volikogu pädevuses. Mitte sellega ei peaks tegelema Riigikogu, teerulliga üle kohaliku omavalitsuse minnes.

Täna teie, koalitsioonipoliitikud, demonstreerite sellise käitumisega oma otsest ignorantsust, ükskõiksust ja pahatahtlikkust Eesti demokraatias kehtivate tavade, põhimõtete, valijate ja kohaliku omavalitsuse vastu. Sellist liiki seaduseelnõu algatajatena näitate, et kohalik omavalitsus Eestis ei oma mingisugust tähtsust ja kohalike omavalitsuste volikogudesse valitud poliitikud on sinna pandud lihtsalt vormitäiteks. Kohalikke poliitikuid teie ei pea isegi selle vääriliseks, et nendega sellise olulise muudatuse osas nõu pidada, rääkimata nende arvamuse arvestamisest.

Tallinna linn on alustanud olulise haldusreformiga, millel on suur tähtsus nii Tallinna elanikele kui ka kogu riigi jaoks. Praeguse majanduskriisi tingimustes on erakorraliselt oluline, et Tallinn toimiks ühise tervikuna, ei oleks liigset bürokraatiat, administreerimise killustatust ega koormaks elanikke ja ettevõtteid liigselt bürokraatiliste protseduuridega. Tallinna Linnavalitsuses ja volikogus on haldusreformi realiseerimise vajadusest aru saadud, mis kindlasti ei tulnud kergelt, ja Tallinna elanike toetusel asutud ka vastavalt otsusekindlalt tegutsema. Otsus kaotada Tallinna politiseeritud linnaosad ja alustada külgnevate omavalitsustega läbirääkimisi suure Tallinna idee realiseerimiseks on parim, mida praeguses majanduslanguses meie pealinn saaks teha.

Teie, riigis võimulolev parempoolne lausliberalistlik koalitsioon, ei ole ammu kannatanud pealt vaadata, kuidas Tallinn keskerakondliku võimu all edukalt areneb ja vaatamata majanduslangusele positiivseid tulemusi suudab näidata. Kui nüüd on Tallinn tegemas järgmisi samme oma eduka arengu laiendamisel ja oma edumudeli jagamisel, siis ületab teie, Toompea koalitsiooni kadedus igasugused piirid ja sunnib tegema Riigikogu sellise soolise võrdõiguslikkuse seaduse kaudu kavalkäiku Tallinna arengu vastu.

Tallinna valijate poolt valitud poliitikuna tahan seista selle eest, et Eestil läheks hästi ning Tallinn areneks edasi. Antud juhul tuleb tõdeda, et teie, Toompea võimukoalitsioon, mitte enam ainult ei jäta meie riiki saatuse hooleks, vaid olete meie ühist raha kulutamas selleks, et surmata kõiki häid algatusi, mis ka kusagilt esile kerkivad. Selline käitumine ületab aga igasuguse piiri. Ja see eeldab, et sellist käiku kaaluvate poliitikutena peate kandma otsest vastutust, nii isiklikku vastutust kui ka poliitilist vastutust. Olen seisukohal, et Eestis ei saa enam jätkuda olukord, kus poliitikud saavad astuda rahva raha eest samme rahva ja riigi vastu. Me peame jõudma ükskord ausa ja hooliva poliitika ajajärku.

Täna annate teie kui riigis võimul oleva koalitsiooni poliitikud signaali ühiskonnale, et kohalike omavalitsuste volikogusid ei ole vaja ja kogu omavalitsuse sisulised otsused võivad ainult tulla üksnes Toompea koalitsioonist. Kas see tähendab ühtlasi seda, et meil ei ole üldse mõistlik riigi raha kohalike omavalitsuste volikogudele kulutada? Milleks näha vaeva kohalike omavalitsuste volikogude valimistega ja mängida kohalikul tasandil mingit teatrit, kui punt Toompea poliitikuid suudab vajalikud otsused nagunii ise ära teha? Kas te seda tahategi meile koalitsiooni poolt täna öelda? Sellise käitumisega panete, lugupeetud koalitsioonipartnerid, kahtluse alla kõik meie demokraatlikud väärtused ja põhimõtted, mille järgi paljud meist on elanud ja mida ka valimistel oma valijatega kokku lepitud. Tänast sündmust ei tohi mingil juhul alatähtsustada ja sellest peab saama informeeritud kogu Eesti ühiskond.

Vaadates viimasel ajal valitsuskoalitsiooni ja teie tegemisi, tuleb kujunenud olukorda nimetada halduskriisiks või valitsuskriisiks. Eestis puudub täielikult igasugune juhtimine. Valitsus ei ole viimase poole aasta jooksul teinud ühtegi käiku, mis võiks aidata Eestil vastamisi seista kujunenud majanduslangusega. Küll aga on valitsus töötanud suures osas, nii otseselt kui ka kaudselt kohalike omavalitsuste vastu. Valitsuse tegevuse tulemusena on vähenenud tulumaksulaekumised üldiselt, kuna valitsuse tegevus on otseselt või kaudselt meie majandusolukorda halvemusele viinud. Vähemast tulumaksust on valitsus veel otsustanud hammustada suuremat tükki, vähendades tulumaksu proportsionaalselt, mida kohalikele valitsustele edasi antakse. Valitsus on tulumaksumanipulatsiooniga teinud kõik selleks, et kohalikud omavalitsused raskesse olukorda viia. Vähe sellest, täna sekkub valitsus otseselt kohaliku omavalitsuse juhtimisse. Mis on veel võimalik järgmine samm, mida veel valitsus välja mõtleb homme?

Omavalitsuste hävitamise strateegia pole ainuke, mida tänane valitsus harrastab. Valitsuskoalitsioon teeb ka kõik selleks, et meie seadusandlikku protsessi naeruvääristada ja töövõimetuks muuta. Koalitsioon esitab Riigikogusse eelnõusid viisil, mis teeb võimatuks nende kvaliteetse menetlemise. Näiteks annab valitsus Riigikogu suurde saali riigieelarve koos hulga teiste seadustega. Miks ta ei võinud panna sinna kohaliku omavalitsuse seaduse, mida aga ei arutata ei komisjonides ega mille kohta ei saa oma arvamust anda ka iga Riigikogu liige. Puhtprofessionaalne, kui nemad arvavad nii, puht nupule vajutamine. Selline ebademokraatlik käitumine koalitsiooni poolt tõestab veel kord, et tegelikult meie riiki ei juhita, see aga on oht demokraatiale. Aitäh!

Majanduslangus toob pangaüürnikud

Kokku langenud kuupäev 13 ja nädalapäev reede tõid meile sel nädalal mitmeid halbu uudiseid. Esiteks teatas Statistikaamet, et esialgsel hinnangul vähenes Eesti sisemajanduse kogutoodang 2008. aasta IV kvartalis eelmise aasta IV kvartaliga võrreldes 9.4 prosenti. Esmakordselt alates 1995. aastast vähenes IV kvartalis SKP ka jooksevhindades. Teiseks teatas Statistikaamet samal päeval, et möödunud aasta neljandas kvartalis kasvas töötus 7.6 protsendini.

Mõlemad uudised toetavad trendi, et meie majandus jätkab ja jätkab kukkumist ning vähemalt lähiajal on näha vaid probleemide süvenemist. Üks oluline küsimus, mis minul kõige sellega seoses tekib, on see, et mis hakkab saama nendest paljudest inimestest, kes on endale pangalaenuga kodud rajanud? Kas on olemas ühiskonnas lahendus nende kodude säilitamiseks või näeme me varsti suurel hulgal tragöödjaid, kus pank kodu ära võtab ja endised omanikud heal juhul armust üürnikuks jätab?

Seoses sellega toon allpool ära oma 27. jaanuari 2009.a. Äripäevas avaldatud arvamusloo „Kas pangaüürnikud tulekul?”

Kas pangaüürnikud tulekul?

Kui omandireformi 17. aastal hakkab meil riigikohtu otsuse kohaselt baltisakslaste varade küsimuses reform nagu algusest peale, ähvardades lisada uusi sundüürnikke, siis eluasemelaenude buumi järgne langus tõotab tuua ilmale Eestis uue sotsiaalse grupi - pangaüürnikud.

Valitsused õhutasid laenuvõtmist ja Põhjamaade pangad tõid Eestisse tohutult odavat laenuraha, sidudes aastakümneiks laenuorjusesse suure osa meie töövõimelisest elanikkonnast. Pangad teenisid seninähtamatuid kasumeid, mis Eestist välja voolasid. Paljud laenuvõtjad uskusid end lõhki laenates ja ülehinnatud kinnisvara ostes, et nad käituvad ainuõigelt, kuid tegelikkuses kaevasid hoopis endale auku. Kas poliitikud tunnevad endal nüüd poliitilist vastutust paljude noorte perede laenulõksu peibutamise pärast?

Kahjuks on võimuliit seisukohal, et hättasattunu päästmine on laenaja enda asi. Rahandusminister Ivari Padari intressipuhkuste plaan aga hoopis suurendaks raskustesse sattunu võlakoormat!

Pangaüürnikeks saavad inimesed, kes ei suuda tasuda laene ja jäävad ootama kodude sundmüüki. Näen siin sundüürnikega suurt analoogiat. Me ei vaja ju seda, et inimesed jälle tuhandete kaupa kodu kaotaks ja sotsiaalprobleemid riigis kasvaksid.

Peaministri katsed meedia vahendusel rahvast rahustada tunduvad sisutühjad, kui lugeda laenulepinguid, jälgida pankade ettevalmistusi süvenevaks majanduslanguseks ja uudiseid kasvavast tööpuudusest. Silmakirjaliku optimismi asemel vajaksime valitsuselt pigem tegevusjuhiseid, kuidas inimesed saaksid end raskeks ajaks ette valmistada ja säilitada kodud.

Eesti turismi toetuseks

Veebruari alguses tabas Eesti majandusüldsust halb uudis: 2008.a. detsembris kasutas Eesti majutusettevõtete teenuseid 12 protsenti vähem turiste, kui aasta varem samal ajal. Et meil turismisektori edasiste perspektiividega asjad korras ei ole, seda tunnetasid väga paljud Eesti majandusega kokku puutuvad inimesed juba varemalt, aga et langus nii järsk ja räige tuleb, see oli paljudele halvaks üllatuseks.

Kuna turism on ikkagi üheks sektoriks, mis peaks toetama meie majandust uuele tõusule, siis pean äärmiselt oluliseks seda, et meie riigi majanduspoliitika kujundajad võtaksid tagasilangust tõsiselt ja pakuksid välja lahendusi olukorra edasise paranemise tagamiseks. Sest kui meie riik ei tegele turismivoo siiasuunamisega, siis külastavad turistid lihtsalt Pariisi või mõnda muud atraktiivset keskust. Kaotame meie.

Arvestades sellega, et olen ka ise varemalt majutusettevõtete kaitseks nii Riigikogus kui ka ajakirjanduses sõna võtnud toon siinkohal ära oma artikli, mis leidis avaldamist 27. novembri 2008.a. ilmunud Maalehes.

.

Käibemaksu tõus uputab turismi

Valitsus oleks pidanud ettevõtjaid viis aastat tagasi hoiatama – ärge väga palju investeerige, sest meil on plaanis teie konkurentsivõimet nõrgestada.

Eesti põllumajandus ja maaelu vajavad edasiminekuks uut jõudu, ent kahjuks on praegune valitsus majanduslangusest tiivustatuna astumas hoopis selliseid samme, mis võivad vajutada surmapitseri majanduse väljavaadetele nii Tallinnas kui ka maal.

Meil on palju räägitud sellest, et maaelu tuleb mitmekesistada ja põllumajanduse kõrval peavad arenema ka teised majandusharud ning teist liiki ettevõtlus. Mida kirevam on majanduselu maal, seda vähem on sealsed elanikud mõjutatud tagasilöökidest põllumajanduses ja sellistest väärsammudest nagu bussiliikluse kaotamine või postkontorite sulgemine.

Üks võimalus maamajandust mitmekesistada on turism ning aastatel 2002-2006 oligi maal üha rohkem turiste märgata. Tööd said turismitalud, muuseumid, vabaõhupargid, rahvusliku käsitöö tootjad ja paljud teised. Nõudlus oli nii kõrge, et mõnes puhkeasutuses suveks koha saamiseks tuli see broneerida juba talvel.

Kasvada, mitte kahaneda

Aga nüüd on majanduslangus nii meil kui mujal teinud oma töö. Käesoleva aasta septembris peatus Eesti majutusettevõtetes 12 000 külastajat vähem kui mullu samal ajal. See on piisavalt suur arv, et tekitada põhjendatud küsimusi turismi soodustavate poliitiliste meetmete väljatöötamisest.

Mida saaksid poliitikud teha, et turistide arv mitte ei väheneks, vaid kasvaks? Kahjuks ei tegele valitsus maapiirkondi külastavate ja seeläbi elu edasi viivate turistide arvu suurendamisega, vaid hoopis vastupidi.

Kriisiolukorda sattunud riigieelarve päästmiseks plaanitakse tõsta majutusteenuste käibemaksumäära viielt protsendilt üheksale. See aga tähendab niigi raskesse olukorda sattunud turismimajanduse uputamist. Kõrgem käibemaks sunnib hotelle ja teisi majutusasutusi tõstma ööbimise hinda, mis peletab eemale neidki väheseid turiste, kes on alles jäänud.

Selline ootamatu käibemaksu kasv oleks otsene lugupidamatus ettevõtjate suhtes, kes on investeerinud majutuskohtadesse, turistide meelelahutusse, nende olmeteenindusse või mõnda muud liiki ettevõtmisesse, mille tulevik on otseselt seotud turistide hulgaga. Sellist käiku tegev valitsus oleks pidanud ettevõtjaid juba viis aastat tagasi hoiatama, et ärge igaks juhuks väga palju investeerige, sest meil on plaanis teie konkurentsivõimet kõrgema maksuga nõrgestada.

Aga selle asemel laskis valitsus inimestel võtta laene ja teha investeeringuid, et nüüd sellisel viisil ootamatult jalad alt lüüa.

Millise sõnumi annab selline käitumine potentsiaalsetele investoritele, kes kavatsesid oma raha paigutada Eesti maapiirkondade turismisektori väljaarendamisse? Huvitav, kas mõni neist veel soovib selles valdkonnas ettevõtlusriski võtta?
Eksport on päästjaks

On paljuräägitud tõde, et Eesti majandus vajab langusest väljatulekuks ja edasiminekuks eksporti. Tänasel päeval moodustab turismitulu 30 protsenti teenuste väljaveost, mis on üheksa protsenti kogu ekspordist.

Kaks kolmandikku meie turistidest on välisturistid. Kas siinne majanduslik olukord on tõesti nii hea, et käibemaksumäära vastutustundetu tõstmisega seada ohtu kolmandik Eesti teenuste ekspordist?

Turismi arendamiseks on mitmeid kasutamata reserve. Riik peaks eraldama konkreetseid rahasid laenude, toetuste või osalusinvesteeringute näol, et turismiobjektid suudaksid kasvada ja areneda ning jaksaksid turiste ka majanduslanguse tingimustes kohale meelitada.

Ettevõtted omalt poolt peaksid probleeme aktiivsemalt parlamendi ja valitsuseni tooma. Nii mõnigi piirav seadus jääks ära ja nii mõnigi uus algatus leiaks elujõu, kui turismiettevõtjaid Toompeal rohkem näha oleks.

Sama kehtib ka omavalitsuste kohta - on äärmiselt tähtis, et nad koguksid infot kohalike turismialgatuste ja nende arengute kohta, teeksid neist lähtudes ettepanekuid ja küsiksid riigilt toetust.

Kui majandusbuumi ajal võis igaüks ise hakkama saada, siis majanduskriisi tingimustes on vaja kokku hoida ja üksteist toetada.

Ka üksikisik on tähtis, vaat et isegi kõige tähtsam, et turismivõrk kataks kõik peamised punktid riigis. Keegi ei tea kohalikust elanikust paremini, mida konkreetses kohas võiks sise- ja välisturistidele näidata, mida arendada ning kuidas turismiressurss piirkonna arenguvankri ette rakendada.

Inimesi peab julgustama oma ideid avaldama ja aitama neil jõuda kõrgeimate võimukandjateni. Siis hakkavad asjad muutuma.

Esimene postitus

Tänane Eesti on jõudnud pöördepunkti. Kas meil õnneustub viia meie majandus uuele tõusule, kas meil õnnestub päästa meie surve alla sattunud sotsiaalsfäär, kas meil õnnestub tagada õiglased lahendused kõigile sotsiaalsetele ja elanikkonna gruppidele ning kas meil õnnestub taasavastada Eesti identiteet maailmas - need on küsimused, mis puudutavad täna Eestit rohkem, kui kunagi varem.

Arvestades tänase olukorra erakorralisust on nii poliitikute kui ka kõigi teiste ühiskonna liikmete kohustus suhelda avalikkusega rohkem kui kunagi varem. Pean seda ka enda kohustuseks ja tulenevalt sellest sai avatud ka see blogi.

Blogis tahaksin ma edaspidiselt kajastada Eesti elu valupunkte ja põletavaid teemasid. Osutada tähelepanu sellele, kuidas nende probleemkohtadega peaks tegelema ja mida konkreetselt oleks vajalik ette võtta. Soovin kajastada minu seisukohalt olulisemaid Riigikogus toimuvaid sündmusi ja ka üldse ühiskonnas aset leidvaid tegevusi. Proovin näidata, kuidas meie poliitika võib Eesti elu tegelikult paremaks muuta ja et poliitikud ei ole lihtsalt endale riigi vara ahnitseda püüdev ühiskonna kiht. Ühesõnaga on minu blogi eesmärgiks anda omapoolne positiivne panus selleks, et meil kõigil paremini läheks ja me tänastele raskustele alla ei vannuks.