Kokku langenud kuupäev 13 ja nädalapäev reede tõid meile sel nädalal mitmeid halbu uudiseid. Esiteks teatas Statistikaamet, et esialgsel hinnangul vähenes Eesti sisemajanduse kogutoodang 2008. aasta IV kvartalis eelmise aasta IV kvartaliga võrreldes 9.4 prosenti. Esmakordselt alates 1995. aastast vähenes IV kvartalis SKP ka jooksevhindades. Teiseks teatas Statistikaamet samal päeval, et möödunud aasta neljandas kvartalis kasvas töötus 7.6 protsendini.
Mõlemad uudised toetavad trendi, et meie majandus jätkab ja jätkab kukkumist ning vähemalt lähiajal on näha vaid probleemide süvenemist. Üks oluline küsimus, mis minul kõige sellega seoses tekib, on see, et mis hakkab saama nendest paljudest inimestest, kes on endale pangalaenuga kodud rajanud? Kas on olemas ühiskonnas lahendus nende kodude säilitamiseks või näeme me varsti suurel hulgal tragöödjaid, kus pank kodu ära võtab ja endised omanikud heal juhul armust üürnikuks jätab?
Seoses sellega toon allpool ära oma 27. jaanuari 2009.a. Äripäevas avaldatud arvamusloo „Kas pangaüürnikud tulekul?”
Kas pangaüürnikud tulekul?
Kui omandireformi 17. aastal hakkab meil riigikohtu otsuse kohaselt baltisakslaste varade küsimuses reform nagu algusest peale, ähvardades lisada uusi sundüürnikke, siis eluasemelaenude buumi järgne langus tõotab tuua ilmale Eestis uue sotsiaalse grupi - pangaüürnikud.
Valitsused õhutasid laenuvõtmist ja Põhjamaade pangad tõid Eestisse tohutult odavat laenuraha, sidudes aastakümneiks laenuorjusesse suure osa meie töövõimelisest elanikkonnast. Pangad teenisid seninähtamatuid kasumeid, mis Eestist välja voolasid. Paljud laenuvõtjad uskusid end lõhki laenates ja ülehinnatud kinnisvara ostes, et nad käituvad ainuõigelt, kuid tegelikkuses kaevasid hoopis endale auku. Kas poliitikud tunnevad endal nüüd poliitilist vastutust paljude noorte perede laenulõksu peibutamise pärast?
Kahjuks on võimuliit seisukohal, et hättasattunu päästmine on laenaja enda asi. Rahandusminister Ivari Padari intressipuhkuste plaan aga hoopis suurendaks raskustesse sattunu võlakoormat!
Pangaüürnikeks saavad inimesed, kes ei suuda tasuda laene ja jäävad ootama kodude sundmüüki. Näen siin sundüürnikega suurt analoogiat. Me ei vaja ju seda, et inimesed jälle tuhandete kaupa kodu kaotaks ja sotsiaalprobleemid riigis kasvaksid.
Peaministri katsed meedia vahendusel rahvast rahustada tunduvad sisutühjad, kui lugeda laenulepinguid, jälgida pankade ettevalmistusi süvenevaks majanduslanguseks ja uudiseid kasvavast tööpuudusest. Silmakirjaliku optimismi asemel vajaksime valitsuselt pigem tegevusjuhiseid, kuidas inimesed saaksid end raskeks ajaks ette valmistada ja säilitada kodud.
Mõlemad uudised toetavad trendi, et meie majandus jätkab ja jätkab kukkumist ning vähemalt lähiajal on näha vaid probleemide süvenemist. Üks oluline küsimus, mis minul kõige sellega seoses tekib, on see, et mis hakkab saama nendest paljudest inimestest, kes on endale pangalaenuga kodud rajanud? Kas on olemas ühiskonnas lahendus nende kodude säilitamiseks või näeme me varsti suurel hulgal tragöödjaid, kus pank kodu ära võtab ja endised omanikud heal juhul armust üürnikuks jätab?
Seoses sellega toon allpool ära oma 27. jaanuari 2009.a. Äripäevas avaldatud arvamusloo „Kas pangaüürnikud tulekul?”
Kas pangaüürnikud tulekul?
Kui omandireformi 17. aastal hakkab meil riigikohtu otsuse kohaselt baltisakslaste varade küsimuses reform nagu algusest peale, ähvardades lisada uusi sundüürnikke, siis eluasemelaenude buumi järgne langus tõotab tuua ilmale Eestis uue sotsiaalse grupi - pangaüürnikud.
Valitsused õhutasid laenuvõtmist ja Põhjamaade pangad tõid Eestisse tohutult odavat laenuraha, sidudes aastakümneiks laenuorjusesse suure osa meie töövõimelisest elanikkonnast. Pangad teenisid seninähtamatuid kasumeid, mis Eestist välja voolasid. Paljud laenuvõtjad uskusid end lõhki laenates ja ülehinnatud kinnisvara ostes, et nad käituvad ainuõigelt, kuid tegelikkuses kaevasid hoopis endale auku. Kas poliitikud tunnevad endal nüüd poliitilist vastutust paljude noorte perede laenulõksu peibutamise pärast?
Kahjuks on võimuliit seisukohal, et hättasattunu päästmine on laenaja enda asi. Rahandusminister Ivari Padari intressipuhkuste plaan aga hoopis suurendaks raskustesse sattunu võlakoormat!
Pangaüürnikeks saavad inimesed, kes ei suuda tasuda laene ja jäävad ootama kodude sundmüüki. Näen siin sundüürnikega suurt analoogiat. Me ei vaja ju seda, et inimesed jälle tuhandete kaupa kodu kaotaks ja sotsiaalprobleemid riigis kasvaksid.
Peaministri katsed meedia vahendusel rahvast rahustada tunduvad sisutühjad, kui lugeda laenulepinguid, jälgida pankade ettevalmistusi süvenevaks majanduslanguseks ja uudiseid kasvavast tööpuudusest. Silmakirjaliku optimismi asemel vajaksime valitsuselt pigem tegevusjuhiseid, kuidas inimesed saaksid end raskeks ajaks ette valmistada ja säilitada kodud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar