Veebruari alguses tabas Eesti majandusüldsust halb uudis: 2008.a. detsembris kasutas Eesti majutusettevõtete teenuseid 12 protsenti vähem turiste, kui aasta varem samal ajal. Et meil turismisektori edasiste perspektiividega asjad korras ei ole, seda tunnetasid väga paljud Eesti majandusega kokku puutuvad inimesed juba varemalt, aga et langus nii järsk ja räige tuleb, see oli paljudele halvaks üllatuseks.
Kuna turism on ikkagi üheks sektoriks, mis peaks toetama meie majandust uuele tõusule, siis pean äärmiselt oluliseks seda, et meie riigi majanduspoliitika kujundajad võtaksid tagasilangust tõsiselt ja pakuksid välja lahendusi olukorra edasise paranemise tagamiseks. Sest kui meie riik ei tegele turismivoo siiasuunamisega, siis külastavad turistid lihtsalt Pariisi või mõnda muud atraktiivset keskust. Kaotame meie.
Arvestades sellega, et olen ka ise varemalt majutusettevõtete kaitseks nii Riigikogus kui ka ajakirjanduses sõna võtnud toon siinkohal ära oma artikli, mis leidis avaldamist 27. novembri 2008.a. ilmunud Maalehes.
Kuna turism on ikkagi üheks sektoriks, mis peaks toetama meie majandust uuele tõusule, siis pean äärmiselt oluliseks seda, et meie riigi majanduspoliitika kujundajad võtaksid tagasilangust tõsiselt ja pakuksid välja lahendusi olukorra edasise paranemise tagamiseks. Sest kui meie riik ei tegele turismivoo siiasuunamisega, siis külastavad turistid lihtsalt Pariisi või mõnda muud atraktiivset keskust. Kaotame meie.
Arvestades sellega, et olen ka ise varemalt majutusettevõtete kaitseks nii Riigikogus kui ka ajakirjanduses sõna võtnud toon siinkohal ära oma artikli, mis leidis avaldamist 27. novembri 2008.a. ilmunud Maalehes.
.
Käibemaksu tõus uputab turismi
Valitsus oleks pidanud ettevõtjaid viis aastat tagasi hoiatama – ärge väga palju investeerige, sest meil on plaanis teie konkurentsivõimet nõrgestada.
Eesti põllumajandus ja maaelu vajavad edasiminekuks uut jõudu, ent kahjuks on praegune valitsus majanduslangusest tiivustatuna astumas hoopis selliseid samme, mis võivad vajutada surmapitseri majanduse väljavaadetele nii Tallinnas kui ka maal.
Meil on palju räägitud sellest, et maaelu tuleb mitmekesistada ja põllumajanduse kõrval peavad arenema ka teised majandusharud ning teist liiki ettevõtlus. Mida kirevam on majanduselu maal, seda vähem on sealsed elanikud mõjutatud tagasilöökidest põllumajanduses ja sellistest väärsammudest nagu bussiliikluse kaotamine või postkontorite sulgemine.
Üks võimalus maamajandust mitmekesistada on turism ning aastatel 2002-2006 oligi maal üha rohkem turiste märgata. Tööd said turismitalud, muuseumid, vabaõhupargid, rahvusliku käsitöö tootjad ja paljud teised. Nõudlus oli nii kõrge, et mõnes puhkeasutuses suveks koha saamiseks tuli see broneerida juba talvel.
Kasvada, mitte kahaneda
Aga nüüd on majanduslangus nii meil kui mujal teinud oma töö. Käesoleva aasta septembris peatus Eesti majutusettevõtetes 12 000 külastajat vähem kui mullu samal ajal. See on piisavalt suur arv, et tekitada põhjendatud küsimusi turismi soodustavate poliitiliste meetmete väljatöötamisest.
Mida saaksid poliitikud teha, et turistide arv mitte ei väheneks, vaid kasvaks? Kahjuks ei tegele valitsus maapiirkondi külastavate ja seeläbi elu edasi viivate turistide arvu suurendamisega, vaid hoopis vastupidi.
Kriisiolukorda sattunud riigieelarve päästmiseks plaanitakse tõsta majutusteenuste käibemaksumäära viielt protsendilt üheksale. See aga tähendab niigi raskesse olukorda sattunud turismimajanduse uputamist. Kõrgem käibemaks sunnib hotelle ja teisi majutusasutusi tõstma ööbimise hinda, mis peletab eemale neidki väheseid turiste, kes on alles jäänud.
Selline ootamatu käibemaksu kasv oleks otsene lugupidamatus ettevõtjate suhtes, kes on investeerinud majutuskohtadesse, turistide meelelahutusse, nende olmeteenindusse või mõnda muud liiki ettevõtmisesse, mille tulevik on otseselt seotud turistide hulgaga. Sellist käiku tegev valitsus oleks pidanud ettevõtjaid juba viis aastat tagasi hoiatama, et ärge igaks juhuks väga palju investeerige, sest meil on plaanis teie konkurentsivõimet kõrgema maksuga nõrgestada.
Aga selle asemel laskis valitsus inimestel võtta laene ja teha investeeringuid, et nüüd sellisel viisil ootamatult jalad alt lüüa.
Millise sõnumi annab selline käitumine potentsiaalsetele investoritele, kes kavatsesid oma raha paigutada Eesti maapiirkondade turismisektori väljaarendamisse? Huvitav, kas mõni neist veel soovib selles valdkonnas ettevõtlusriski võtta?
Eksport on päästjaks
On paljuräägitud tõde, et Eesti majandus vajab langusest väljatulekuks ja edasiminekuks eksporti. Tänasel päeval moodustab turismitulu 30 protsenti teenuste väljaveost, mis on üheksa protsenti kogu ekspordist.
Kaks kolmandikku meie turistidest on välisturistid. Kas siinne majanduslik olukord on tõesti nii hea, et käibemaksumäära vastutustundetu tõstmisega seada ohtu kolmandik Eesti teenuste ekspordist?
Turismi arendamiseks on mitmeid kasutamata reserve. Riik peaks eraldama konkreetseid rahasid laenude, toetuste või osalusinvesteeringute näol, et turismiobjektid suudaksid kasvada ja areneda ning jaksaksid turiste ka majanduslanguse tingimustes kohale meelitada.
Ettevõtted omalt poolt peaksid probleeme aktiivsemalt parlamendi ja valitsuseni tooma. Nii mõnigi piirav seadus jääks ära ja nii mõnigi uus algatus leiaks elujõu, kui turismiettevõtjaid Toompeal rohkem näha oleks.
Sama kehtib ka omavalitsuste kohta - on äärmiselt tähtis, et nad koguksid infot kohalike turismialgatuste ja nende arengute kohta, teeksid neist lähtudes ettepanekuid ja küsiksid riigilt toetust.
Kui majandusbuumi ajal võis igaüks ise hakkama saada, siis majanduskriisi tingimustes on vaja kokku hoida ja üksteist toetada.
Ka üksikisik on tähtis, vaat et isegi kõige tähtsam, et turismivõrk kataks kõik peamised punktid riigis. Keegi ei tea kohalikust elanikust paremini, mida konkreetses kohas võiks sise- ja välisturistidele näidata, mida arendada ning kuidas turismiressurss piirkonna arenguvankri ette rakendada.
Inimesi peab julgustama oma ideid avaldama ja aitama neil jõuda kõrgeimate võimukandjateni. Siis hakkavad asjad muutuma.
Valitsus oleks pidanud ettevõtjaid viis aastat tagasi hoiatama – ärge väga palju investeerige, sest meil on plaanis teie konkurentsivõimet nõrgestada.
Eesti põllumajandus ja maaelu vajavad edasiminekuks uut jõudu, ent kahjuks on praegune valitsus majanduslangusest tiivustatuna astumas hoopis selliseid samme, mis võivad vajutada surmapitseri majanduse väljavaadetele nii Tallinnas kui ka maal.
Meil on palju räägitud sellest, et maaelu tuleb mitmekesistada ja põllumajanduse kõrval peavad arenema ka teised majandusharud ning teist liiki ettevõtlus. Mida kirevam on majanduselu maal, seda vähem on sealsed elanikud mõjutatud tagasilöökidest põllumajanduses ja sellistest väärsammudest nagu bussiliikluse kaotamine või postkontorite sulgemine.
Üks võimalus maamajandust mitmekesistada on turism ning aastatel 2002-2006 oligi maal üha rohkem turiste märgata. Tööd said turismitalud, muuseumid, vabaõhupargid, rahvusliku käsitöö tootjad ja paljud teised. Nõudlus oli nii kõrge, et mõnes puhkeasutuses suveks koha saamiseks tuli see broneerida juba talvel.
Kasvada, mitte kahaneda
Aga nüüd on majanduslangus nii meil kui mujal teinud oma töö. Käesoleva aasta septembris peatus Eesti majutusettevõtetes 12 000 külastajat vähem kui mullu samal ajal. See on piisavalt suur arv, et tekitada põhjendatud küsimusi turismi soodustavate poliitiliste meetmete väljatöötamisest.
Mida saaksid poliitikud teha, et turistide arv mitte ei väheneks, vaid kasvaks? Kahjuks ei tegele valitsus maapiirkondi külastavate ja seeläbi elu edasi viivate turistide arvu suurendamisega, vaid hoopis vastupidi.
Kriisiolukorda sattunud riigieelarve päästmiseks plaanitakse tõsta majutusteenuste käibemaksumäära viielt protsendilt üheksale. See aga tähendab niigi raskesse olukorda sattunud turismimajanduse uputamist. Kõrgem käibemaks sunnib hotelle ja teisi majutusasutusi tõstma ööbimise hinda, mis peletab eemale neidki väheseid turiste, kes on alles jäänud.
Selline ootamatu käibemaksu kasv oleks otsene lugupidamatus ettevõtjate suhtes, kes on investeerinud majutuskohtadesse, turistide meelelahutusse, nende olmeteenindusse või mõnda muud liiki ettevõtmisesse, mille tulevik on otseselt seotud turistide hulgaga. Sellist käiku tegev valitsus oleks pidanud ettevõtjaid juba viis aastat tagasi hoiatama, et ärge igaks juhuks väga palju investeerige, sest meil on plaanis teie konkurentsivõimet kõrgema maksuga nõrgestada.
Aga selle asemel laskis valitsus inimestel võtta laene ja teha investeeringuid, et nüüd sellisel viisil ootamatult jalad alt lüüa.
Millise sõnumi annab selline käitumine potentsiaalsetele investoritele, kes kavatsesid oma raha paigutada Eesti maapiirkondade turismisektori väljaarendamisse? Huvitav, kas mõni neist veel soovib selles valdkonnas ettevõtlusriski võtta?
Eksport on päästjaks
On paljuräägitud tõde, et Eesti majandus vajab langusest väljatulekuks ja edasiminekuks eksporti. Tänasel päeval moodustab turismitulu 30 protsenti teenuste väljaveost, mis on üheksa protsenti kogu ekspordist.
Kaks kolmandikku meie turistidest on välisturistid. Kas siinne majanduslik olukord on tõesti nii hea, et käibemaksumäära vastutustundetu tõstmisega seada ohtu kolmandik Eesti teenuste ekspordist?
Turismi arendamiseks on mitmeid kasutamata reserve. Riik peaks eraldama konkreetseid rahasid laenude, toetuste või osalusinvesteeringute näol, et turismiobjektid suudaksid kasvada ja areneda ning jaksaksid turiste ka majanduslanguse tingimustes kohale meelitada.
Ettevõtted omalt poolt peaksid probleeme aktiivsemalt parlamendi ja valitsuseni tooma. Nii mõnigi piirav seadus jääks ära ja nii mõnigi uus algatus leiaks elujõu, kui turismiettevõtjaid Toompeal rohkem näha oleks.
Sama kehtib ka omavalitsuste kohta - on äärmiselt tähtis, et nad koguksid infot kohalike turismialgatuste ja nende arengute kohta, teeksid neist lähtudes ettepanekuid ja küsiksid riigilt toetust.
Kui majandusbuumi ajal võis igaüks ise hakkama saada, siis majanduskriisi tingimustes on vaja kokku hoida ja üksteist toetada.
Ka üksikisik on tähtis, vaat et isegi kõige tähtsam, et turismivõrk kataks kõik peamised punktid riigis. Keegi ei tea kohalikust elanikust paremini, mida konkreetses kohas võiks sise- ja välisturistidele näidata, mida arendada ning kuidas turismiressurss piirkonna arenguvankri ette rakendada.
Inimesi peab julgustama oma ideid avaldama ja aitama neil jõuda kõrgeimate võimukandjateni. Siis hakkavad asjad muutuma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar