Täna on mitmed meediaväljaanded pühendanud ruumi tööpuuduse probleemile. Kirjutatakse, et Tööturuametis registreeritud töötute üldarv 2008. aastal oli 61 485 inimest, mis on 52.8% rohkem, kui 2007. aastal (40 247 inimest). Uusi tööpakkumisi laekus 2008.a. jooksul 14 341, 2007.a. oli vastav näitaja 16 906. Töötutoetust maksti aasta jooksul 23 569 inimesele, mis on 33% rohkem, kui 2007. aastal.
Numbrid näitavad meie majandusolukorra kiiret halvenemist, mis teadagi ei ole kellelegi uudis. Samas on iga koondatu numbri taga konkreetne inimene oma võib olla et elu suurima probleemiga – mida teha oma eluga edasi? Kuidas toime tulla? Kuidas tagada äraelamine ülalpeetavatele? Kas minu senine õpitud elukutse ja saadud töökogemus on lõplikult mõttetu? Milliseid sihte üldse tuleviku tarvis seada? Kas ühiskond mind enam üldse vajab?
Kurb on see, et ka Euroopa teistes riikides ei ole olukord suurt parem, mis teeb ka hea välismaise tööotsa leidmise võimaluse suhteliselt olematuks. Eurostati täna avaldatud andmeil oli jaanuaris Euroopa Liidus tööta 18.4 miljonit inimest ehk 7.6% tööealisest elanikkonnast. Kõige suurem oli tööpuudus Hispaanias (14.8%), millele järgnes Läti (12.3%). Eesti tööpuuduseks hindas Eurostat 8.6%.
Mis edasi? Kuna Balti riigid on teineteisega väga tihedalt seotud, siis keti tugevuse määrab keti nõrgim lüli. Tööpuuduse seisukohalt on Balti keti nõrgimaks lüliks Läti. Kui Läti ei saa lähiajal tuult tiibadesse, siis hakkavad lõunapoolsed probleemid ka rohkem siia üle kanduma lisandudes meie juba niigi olemasolevatele. Lääne Euroopas kõneletakse palju, et Ida Euroopa tuleb välja aidata, kuid ka neil on täna raske. Hea, et nad vähemalt meie peale mõtlevad.
Ilmselt peame eelkõige endale lootma ja rohkem kokku hoidma. Parteipoliitilise pideva kodusõja asemel võiksime teineteist rohkem toetada. Parteid võiksid – kasvõi ajutiselt ja ainult majanduskriisi ajal – võistelda selles, kes rohkem Eesti heaks ära saab teha, mitte kes teistele rohkem kaikaid kodaratesse loobib. Ilmselt on see unistus liiga naiivne, kuid vähemalt välja ütlemist vääris küll. Kui muidu mõistus pähe ei tule, siis võiks mõelda vähemalt nendele tuhandetele inimestele, kes täna töökoha kaotavad.
Numbrid näitavad meie majandusolukorra kiiret halvenemist, mis teadagi ei ole kellelegi uudis. Samas on iga koondatu numbri taga konkreetne inimene oma võib olla et elu suurima probleemiga – mida teha oma eluga edasi? Kuidas toime tulla? Kuidas tagada äraelamine ülalpeetavatele? Kas minu senine õpitud elukutse ja saadud töökogemus on lõplikult mõttetu? Milliseid sihte üldse tuleviku tarvis seada? Kas ühiskond mind enam üldse vajab?
Kurb on see, et ka Euroopa teistes riikides ei ole olukord suurt parem, mis teeb ka hea välismaise tööotsa leidmise võimaluse suhteliselt olematuks. Eurostati täna avaldatud andmeil oli jaanuaris Euroopa Liidus tööta 18.4 miljonit inimest ehk 7.6% tööealisest elanikkonnast. Kõige suurem oli tööpuudus Hispaanias (14.8%), millele järgnes Läti (12.3%). Eesti tööpuuduseks hindas Eurostat 8.6%.
Mis edasi? Kuna Balti riigid on teineteisega väga tihedalt seotud, siis keti tugevuse määrab keti nõrgim lüli. Tööpuuduse seisukohalt on Balti keti nõrgimaks lüliks Läti. Kui Läti ei saa lähiajal tuult tiibadesse, siis hakkavad lõunapoolsed probleemid ka rohkem siia üle kanduma lisandudes meie juba niigi olemasolevatele. Lääne Euroopas kõneletakse palju, et Ida Euroopa tuleb välja aidata, kuid ka neil on täna raske. Hea, et nad vähemalt meie peale mõtlevad.
Ilmselt peame eelkõige endale lootma ja rohkem kokku hoidma. Parteipoliitilise pideva kodusõja asemel võiksime teineteist rohkem toetada. Parteid võiksid – kasvõi ajutiselt ja ainult majanduskriisi ajal – võistelda selles, kes rohkem Eesti heaks ära saab teha, mitte kes teistele rohkem kaikaid kodaratesse loobib. Ilmselt on see unistus liiga naiivne, kuid vähemalt välja ütlemist vääris küll. Kui muidu mõistus pähe ei tule, siis võiks mõelda vähemalt nendele tuhandetele inimestele, kes täna töökoha kaotavad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar