Me ei vaja kodutuid – me vajame, et kõigil oleks oma kodu. Tänane majandusolukord on aga kahjuks võtmas selliseid negatiivseid pöördeid, et kodust ja sissetulekust ilmajäämine ohustab väga paljusid peresid. Tööpuuduse ja maksejõuetuse kiire kasv viib üha lähemale olukorrale, kus meie tänaste kodutute hulka on lisandumas palju uusi elu hammasrataste vahele jäänud inimesi. Ainuüksi Tallinna linnas vaatab sellisele saatusele 2009. aastal vastu kümmekond tuhat inimest.
Tallinna linna juhtkond on olukorra teadvustanud ja tegeleb igapäevaselt täie vastutustundega sotsiaalsete pingete alandamise suunas. Parempoolne riigivõim vaatab aga olukorra halvenemist kalgilt pealt ja näib juhinduvat põhimõttest, et mida rohkem elamispindade kaotusi, seda puhtama lausliberalismiga on meil tegemist – lausliberalism on aga peaminister Ansipi ideaaliks olnud pikka aega ja nüüd saab peaminister seda majanduskorda siis ka rahvale reaalsete näidete põhjal selgitada.
Riigikogu opositsiooni tänaseks esmaülesandeks on kahtlemata astuda kõiki võimalike samme selleks, et päästa Eesti inimesed süvenevast vaesumise keerisest ning mitte luua uut tragöödiat, mis sarnaneb omandireformi käigus tekitatud kaosega ja ebaõiglusega sundüürnike ümber.
Alljärgnevalt toon tänase riigivõimu Eesti vaenuliku ja vaesust süvendava käitumise illustratsiooniks ära oma 4. veebruari Kesknädalas ilmunud loo „Ansip müüs Eesti aprilliööl 2007,” kus olen käsitlenud eestlastelt ülekohtuselt ära võetava ja baltisakslastele tagastatava vara küsimust ning kuidas peaminister Ansip Pronksiöö manipulatsioone ja varade tagastamise skeeme läbi kohtuvõimudega sõlmitavate kokkulepete sepitseb:
Ansip müüs Eesti aprilliööl 2007
Harju maakohtu hiljutine õigeksmõistev otsus aprillirahutuste väidetavate organisaatorite kohta on hea näide ja tõendus sellest, et peaminister Andrus Ansip on suutnud Eesti müüa Pronkssõdurile ja et praegu käib tehingu vormistamine.
Ansip on ära tabanud, kuidas kohtuvõimu kasutades on võimalik üheaegselt hullutada nii Eesti valijaid kui ka teenida Venemaa huve. Niisiis, peaminister on püüdnud lüüa kaht kärbest ühe hoobiga: esiteks, saavutada Pronkssõdurit teisaldades poliitiline populaarsus eesti rahvuslaste silmis; teiseks, aidata Vene impeeriumimeelseid tekkinud konfliktis lõpuks võitjaks.
Pronkssõdurit teisaldades proovis Ansip ennast näidata tõsise Eesti huvide eest seisjana, ja rahvas jäigi seda pettekujutlust uskuma. Pronksiöö-mäsu väidetavate organisaatorite õigeksmõistmine kohtus tõstis need isikud hoopis ausse, ja Ansip mängib moraalse võidu Venemaa poolele.
Ansip ei saanud käsi määrida
Peaminister Ansip ei saanud pärast Pronkssõduri teisaldamise organiseerimist kuidagi ise aprillirahutuste juhte õigustada, rääkimata nende au sisse tõstmisest, sest sel juhul oleks ta kaotanud kogu oma tõusuharjal populaarsuse ning halvemal juhul oleks tekkinud vajadus tagasiastumiseks.
Samas ei saanud Ansip lubada sel tasemel konfrontatsiooni Venemaaga, et Pronksiöö eestvedajad jäävadki Eesti ühiskonnas hukkamõistetuks ja kriminaalkorras süüdi olejaks. Seega tuli Pronksiöö rahutuste juhtfiguurideks tembeldatud isikud kangelasteks muuta muul viisil – antud juhul kohtu abil. Kui kohus inimesed õigeks mõistab, mida siis peaminister teha saab, – meil ju õigusriik?
Saavutamaks olukorda, et olla rahvuskangelane nii eestlaste silmis kui ka lõpptulemusena positiivne tegelane venelaste silmis, oli ju Ansipil vaja tagada täpselt meelepärane otsus Eesti kohtusüsteemist. Kas peaminister suudab siis kohut mõjutada?
Kohus mõistis aprillirahutustes süüdistatavad õigeks põhjusel, et kohtul tekkisid kriminaalasja kohtuliku uurimise käigus kõrvaldamata kahtlused, et kas just see nelik korraldas 2007. aasta 26. ja 27. aprillil Tallinnas massilised korratused, millega kaasnesid rüüstamised, purustamised, süütamised, vastuhakud võimuesindajatele.
Baltisakslaste varaga ära proovitud trikk
Analoogilist mudelit on Ansip kasutanud ka baltisakslastele kuulunud vara tagastamise läbisurumisel. Pressimaks parlamendist läbi Saksamaale ümberasunute vara tagastamist kasutas Reformierakond nii menetlust Riigikogus kui ka soodsaid ja õigel ajal tekkivaid kohtuotsuseid. Baltisakslaste vara ümber toimuv on olnud väga pikk ja nüansikas protsess, kuid lõpliku pitseri pani ikkagi Ansipi jaoks soodne kohtuotsus.
Riigikohtu üldkogu otsustas 2008. a. märtsis, et ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes esitatud avaldusi tuleb hakata menetlema üldisel alusel. See otsus lõpetas tekkinud ummikseisu ümberasunute varade tagastamise küsimuses. Peaministri erakond saavutas selle kohtuotsuse abil lahenduse, mida oldi aastaid nii seadusloome kui ka kohtuotsuste läbi taotletud.
Miks küll on nii, et kui Reformierakonda miski muu enam ei aita, siis tuleb ikka appi Riigikohus? Kas vastus peitub kohtute isikkoosseisuga seonduvas või on tõesti õnn sellisel määral Ansipi poolel? Igal juhul on niisuguste kombinatsioonide tulemus ühene: vastaspoolele maksab kulud alati kinni Eesti riik, olgu siis rahasaajateks baltisakslased või olgu tegemist Pronksiöö-mäsust tekkinud kahjudega.
Endise pankrotihaldurina teab peaminister täpselt, et kriitilistest olukordadest võitjana väljumiseks on vaja sõlmida kõiki osapooli rahuldav tehing. Pronkssõduri-afääri puhul oli tehingu sisuks poliitiline populaarsus ja isiklikult Ansipi positsioonide tugevdamine. Venemaa saab tekkinud olukorras nõuda poliitilisi järeleandmisi, mille täpsest sisust avalikkus veel teadlik ei ole.
Ühesõnaga, Ansipil on tulemus juba käes, kuid tehingu vormistamine läbi kohtusüsteemi ja riiklike kompensatsioonide vastaspooltele võtab veel aega.
Tallinna linna juhtkond on olukorra teadvustanud ja tegeleb igapäevaselt täie vastutustundega sotsiaalsete pingete alandamise suunas. Parempoolne riigivõim vaatab aga olukorra halvenemist kalgilt pealt ja näib juhinduvat põhimõttest, et mida rohkem elamispindade kaotusi, seda puhtama lausliberalismiga on meil tegemist – lausliberalism on aga peaminister Ansipi ideaaliks olnud pikka aega ja nüüd saab peaminister seda majanduskorda siis ka rahvale reaalsete näidete põhjal selgitada.
Riigikogu opositsiooni tänaseks esmaülesandeks on kahtlemata astuda kõiki võimalike samme selleks, et päästa Eesti inimesed süvenevast vaesumise keerisest ning mitte luua uut tragöödiat, mis sarnaneb omandireformi käigus tekitatud kaosega ja ebaõiglusega sundüürnike ümber.
Alljärgnevalt toon tänase riigivõimu Eesti vaenuliku ja vaesust süvendava käitumise illustratsiooniks ära oma 4. veebruari Kesknädalas ilmunud loo „Ansip müüs Eesti aprilliööl 2007,” kus olen käsitlenud eestlastelt ülekohtuselt ära võetava ja baltisakslastele tagastatava vara küsimust ning kuidas peaminister Ansip Pronksiöö manipulatsioone ja varade tagastamise skeeme läbi kohtuvõimudega sõlmitavate kokkulepete sepitseb:
Ansip müüs Eesti aprilliööl 2007
Harju maakohtu hiljutine õigeksmõistev otsus aprillirahutuste väidetavate organisaatorite kohta on hea näide ja tõendus sellest, et peaminister Andrus Ansip on suutnud Eesti müüa Pronkssõdurile ja et praegu käib tehingu vormistamine.
Ansip on ära tabanud, kuidas kohtuvõimu kasutades on võimalik üheaegselt hullutada nii Eesti valijaid kui ka teenida Venemaa huve. Niisiis, peaminister on püüdnud lüüa kaht kärbest ühe hoobiga: esiteks, saavutada Pronkssõdurit teisaldades poliitiline populaarsus eesti rahvuslaste silmis; teiseks, aidata Vene impeeriumimeelseid tekkinud konfliktis lõpuks võitjaks.
Pronkssõdurit teisaldades proovis Ansip ennast näidata tõsise Eesti huvide eest seisjana, ja rahvas jäigi seda pettekujutlust uskuma. Pronksiöö-mäsu väidetavate organisaatorite õigeksmõistmine kohtus tõstis need isikud hoopis ausse, ja Ansip mängib moraalse võidu Venemaa poolele.
Ansip ei saanud käsi määrida
Peaminister Ansip ei saanud pärast Pronkssõduri teisaldamise organiseerimist kuidagi ise aprillirahutuste juhte õigustada, rääkimata nende au sisse tõstmisest, sest sel juhul oleks ta kaotanud kogu oma tõusuharjal populaarsuse ning halvemal juhul oleks tekkinud vajadus tagasiastumiseks.
Samas ei saanud Ansip lubada sel tasemel konfrontatsiooni Venemaaga, et Pronksiöö eestvedajad jäävadki Eesti ühiskonnas hukkamõistetuks ja kriminaalkorras süüdi olejaks. Seega tuli Pronksiöö rahutuste juhtfiguurideks tembeldatud isikud kangelasteks muuta muul viisil – antud juhul kohtu abil. Kui kohus inimesed õigeks mõistab, mida siis peaminister teha saab, – meil ju õigusriik?
Saavutamaks olukorda, et olla rahvuskangelane nii eestlaste silmis kui ka lõpptulemusena positiivne tegelane venelaste silmis, oli ju Ansipil vaja tagada täpselt meelepärane otsus Eesti kohtusüsteemist. Kas peaminister suudab siis kohut mõjutada?
Kohus mõistis aprillirahutustes süüdistatavad õigeks põhjusel, et kohtul tekkisid kriminaalasja kohtuliku uurimise käigus kõrvaldamata kahtlused, et kas just see nelik korraldas 2007. aasta 26. ja 27. aprillil Tallinnas massilised korratused, millega kaasnesid rüüstamised, purustamised, süütamised, vastuhakud võimuesindajatele.
Baltisakslaste varaga ära proovitud trikk
Analoogilist mudelit on Ansip kasutanud ka baltisakslastele kuulunud vara tagastamise läbisurumisel. Pressimaks parlamendist läbi Saksamaale ümberasunute vara tagastamist kasutas Reformierakond nii menetlust Riigikogus kui ka soodsaid ja õigel ajal tekkivaid kohtuotsuseid. Baltisakslaste vara ümber toimuv on olnud väga pikk ja nüansikas protsess, kuid lõpliku pitseri pani ikkagi Ansipi jaoks soodne kohtuotsus.
Riigikohtu üldkogu otsustas 2008. a. märtsis, et ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes esitatud avaldusi tuleb hakata menetlema üldisel alusel. See otsus lõpetas tekkinud ummikseisu ümberasunute varade tagastamise küsimuses. Peaministri erakond saavutas selle kohtuotsuse abil lahenduse, mida oldi aastaid nii seadusloome kui ka kohtuotsuste läbi taotletud.
Miks küll on nii, et kui Reformierakonda miski muu enam ei aita, siis tuleb ikka appi Riigikohus? Kas vastus peitub kohtute isikkoosseisuga seonduvas või on tõesti õnn sellisel määral Ansipi poolel? Igal juhul on niisuguste kombinatsioonide tulemus ühene: vastaspoolele maksab kulud alati kinni Eesti riik, olgu siis rahasaajateks baltisakslased või olgu tegemist Pronksiöö-mäsust tekkinud kahjudega.
Endise pankrotihaldurina teab peaminister täpselt, et kriitilistest olukordadest võitjana väljumiseks on vaja sõlmida kõiki osapooli rahuldav tehing. Pronkssõduri-afääri puhul oli tehingu sisuks poliitiline populaarsus ja isiklikult Ansipi positsioonide tugevdamine. Venemaa saab tekkinud olukorras nõuda poliitilisi järeleandmisi, mille täpsest sisust avalikkus veel teadlik ei ole.
Ühesõnaga, Ansipil on tulemus juba käes, kuid tehingu vormistamine läbi kohtusüsteemi ja riiklike kompensatsioonide vastaspooltele võtab veel aega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar