Keskerakond tähelepanu all, põhjendatult

Eesti Päevaleht Online toob täna ära ülevaate rahvusringhäälingu uudisteportaali tellimusel valminud monitooringufirma Meedius uuringust. Ülevaatest selgub, et ajakirjandus pööras jaanuaris erakondadest kõige enam tähelepanu Keskerakonnale. Päevaleht Online on seisukohal, et tähelepanu on peamiselt negatiivse alatooniga.

Keskerakonna olemine tähelepanu keskpunktis on õige ja täiesti põhjendatud. Keskerakond on üha tugevamalt valutanud südant Eestis toimuva osas ja on päev-päevalt olnud järjest aktiivsem seismaks vastu parempoolse valitsuse ülekohtusele tegevusele Eesti inimeste suhtes.

Viimasel ajal ei ole Riigikogus möödunud praktiliselt päevagi, kui Keskerakond ei oleks esitanud ühtegi arupärimist, eelnõud või tõstnud päevakorrale Eesti jaoks üliolulisi ja valitsuse poolt ignoreeritud teemasid. Paratamatult märkab seda ka meedia ja kirjutab sellest. Kui keegi paneb Keskerakonna tegevuse negatiivsesse konteksti, siis tuleb sellele selgitust otsida kas konkreetse ajakirjaniku suhtumisest, millegi kallutatusest või valitsuse ajupesust.

Oluline on aga see, et Keskerakond ei peatu ja seisab endiselt Eesti inimeste huvide eest. Paratamatult ajakirjandus kirjutab sellest ja hakkab järjest rohkem kirjutama, sest tänane valitsus Eesti probleeme ei lahenda. Eesti inimestel on aga õigus saada tuge ning Keskerakond teab seda, arvestab sellega ja käitub vastavalt.

Hea, kui keegi ikkagi hoolib

Postimees Online on täna avaldanud piltuudise sellest, kuidas tööotsijate järjekord silmapiiri taha lookles. Jutt käib nimelt täna Tallinna lauluväljaku ruumides aset leidnud tööbörsist, mis meelitas kohale sadu tööotsijaid. Sellest tekkiski järjekord, mis ulatus lauluväljaku hoonest Oru väravani.

Tallinn pakkus täna välja ligi 400 sotsiaalset töökohta. Eesti kogu töötute hulka arvestades on see muidugi väga väike number, kuid ühe institutsiooni kohta väga suur. Tallinn annab käesoleval aastal tööd suurusjärku 2500 inimesele. See on väga oluline ja konkreetne panus meie olukorra parandamisesse.

Täna arutati tööpuuduse teemat ka riigikogus. Sõna ettekandeks sai Keskerakonna esimees ja Tallinna linnapea Edgar Savisaar, kes pakkus tööpuuduse leevendamiseks välja konstruktiivseid mõtteid ja selgitas seda kõike oma ekstensiivse praktilise kogemuse taustal võitluses tööpuudusega. Edgar Savisaare esinemine meeldis paljudele ja see oli õige sõnavõtt õiges kohas. Kahju vaid, et meie tänane poliitiline olukord ei lase tema mõtteid realiseerida kogu riigis.

Ma täiesti mõistan, kui sajad tuhanded Eestis töö kaotanud või töö kaotanutega seotud inimesed ei hinda nende diskussioonide vajadust riigikogus ja seda, et 2500 töökohta midagi aidata võiks. Need inimesed vajavad endale lahendust ja seda kohe. Kui me suudame oma riigi kõige põletavamast majandusprobleemist lahendada 1-2%, siis see loomulikult ei ole rahuldav tulemus. Samas on aga algus tehtud ja liigutakse õiges suunas. Kui kõik järgiksid Tallinna eeskuju, siis saaksime probleemidest peagi üle.

Ühesõnaga töötame edasi. Püsivalt ühe teema kallal vaeva näha on ainuke variant tagada, et jõuame tulemusteni – reaalsete tulemusteni, mis oleks käegakatsutavad kõigile otseselt või kaudselt tööpuuduse ohvriks langenuile.

Üliõpilased riigi vastu kohtusse

Tänases ajakirjanduses räägitakse palju sellest, et Eesti Üliõpilaskondade Liit (EÜL) alustas uue kaebuse ettevalmistamist riigi vastu. Põhjuseks riigikogu otsus, millega 1. juulist 2009.a. lõpetatakse õppelaenude hüvitamine riigi ja kohalike omavalitsuste töötajatele ning lapsevanematele.

Hetkel ettevalmistatav kaebus puudutab lapsevanemast üliõpilast, kellel oli enne eelmise aasta juulit õigus õppelaenu hüvitamisele. Varemalt on EÜL aidanud vormistada kaebust riigitöötaja õppelaenu hüvitamise küsimuses.

EÜL-i tubli tegevus üliõpilaste huvide eest seismisel on toonud liidu juurde kümneid tudengeid, kes on avaldanud valmidust riik kohtusse kaevata. Kui kohtuasjad jätkuvad ja EÜL jätkab oma hoolikat tegevust selles küsimuses, siis ilmselt tuleb neid tudengeid juurde ja juurde.

Hea, et üliõpilastel on kuhu pöörduda ja nad ei ole oma muredega päris omapead jäetud. Kahju on aga sellest, et olukord meie ühiskonnas sinnamaale lastud on. Tudengid on meie ühiskonna edasiviivaima osa tulevik ja eelkõige vajame me seda, et nad pühenduksid õppimisele. Kui aga riiklik poliitika on sundinud tudengid õppimise ja sageli ka töötamise kõrvalt aktiivselt kohtuskäimisega tegelema, siis on meil asjad ikka väga korrast ära.

Kui me ei suuda tagada tudengitele sellist õppekeskkonda, mis garanteeriks rahuliku hariduse omandamise ilma kohtute ja pideva eksistentsiaalse võitluse foonita, siis ohustame me oma riigi jätkusuutlikkust ja tulevikku. Täpselt nii see on.

Miks jälle sundüürnike kallal?

Tänane Õhtuleht avaldab oma juhtkirja teemal „Uued mured tulekul?” Uuritakse, kui paljud linna üürikorterite elanikest Tallinna linnale võlgu on. Leitakse, et peaaegu kolmandik. Õhtulehe andmetel ollakse võlgu kokku üle seitsme miljoni krooni, mis teeb keskmiseks üürivõlaks ühe võlgniku kohta orienteeruvalt 4700 krooni.

Jäämata lihtsalt majandusanalüüsi raamidesse peab Õhtuleht vajalikuks rõhutada, et valdava osa munitsipaaleluruumidest on linn üürile andnud endistele sundüürnikele. Juhtkirja lugedes jääb otsene mulje, et nagu oleksid sundüürnikud Tallinnas mingit järjekordset probleemi tekitamas. Loomulikult ei ole see adekvaatne tõlgendus ja sundüürnike seostamise asemel probleemsete olukordade tekkega tuleks pigem leida võimalusi, kuidas lahendada sundüürnikele viimastel aastakümnetel osaks saanud ebaõiglus.

Kui sundüürnike mainimine kallutatud kontekstis välja jätta, siis toob Õhtuleht ära väga õige probleempüstituse.

Õhtuleht kutsub üles leidmaks mõnda toimivat instrumenti selleks, et rahalistesse raskustesse sattunud inimesed liiga kergelt tänavale ei satuks. Õhtuleht näeb, et meil on varsti poolteist tuhat täiendavat tänavale tõstetud leibkonda ja hoiatab, et finantskuristikku kukkuvad inimesed on väga kerged eluvõitluses alla vanduma ja käega lööma.

Samuti tõstatab Õhtuleht küsimuse, kas me kujutame ette perekonda, kelle lapsed hommikul kodutute öömajast kooli lähevad?

On mille üle mõelda.

Üks majanduslootus jälle vähem – pangad ei usu meisse

Paljudes maailma edumeelsetes riikides, kus majanduskriisiga on edukalt võideldud, on tehtud seda viisil, et raha oleks äritegemiseks jälle kättesaadav. Viljeldud on nullintressimäärade poliitikat, rahastatud on erinevaid abipakette, jaotatud on otsetoetusi jms.

Üheks oluliseks, kui mitte kõige olulisemaks, sammuks võitluses kriisiga on olnud meetmete tagamine selleks, et pangad asuksid uuesti ettevõtetele raha laenama. Kui äriprojektid leiavad taas piisaval määral rahastamist, siis tekivad töökohad, kasvavad sissetulekud ja elu läheb jälle käima. Kui äriprojektidest suur osa on ka uuenduslikud ja elujõulised, siis võib ühiskond kenasti jõuda uuele heaolu tasemele.

Samamoodi teistele riikidele ootab ka Eesti taastumist. Eesti majanduslangus on olnud üks järsemaid, kuid siiski tahame ka meie uuele kasvule suunduda. Meil on üle saja tuhande töötu, kes ootavad töökohti ja palju inimesi, kes ootavad uut piletit ühiskonda. Töökohad saavad vaid tekkida siis ja ainult siis, kui käivituvad äriprojektid ja neid rahastatakse.

Kuidas on meil lood äriprojektide rahastamisega? Kas on pangad ka Eesti majandust hooga uuele kasvule finantseerima asumas?

Postimees online toob täna ära informatsiooni sellest, et Swedbank vähendab laenuandmist Baltikumis. Swedbank oli eelmisel aastal 10,5 miljardi Rootsi krooni suuruses kahjumis ja seetõttu on otsustanud idasuunalisi riske vähendada. Meie jaoks tähendab see väiksemat juurdepääsu laenudele.

Seega täpselt vastupidine trend sellele, mida vajaksime oma majanduse uuele kasvule suunamiseks.

Me ei tea veel, kuidas hakkavad käituma teised pangad ja kui raske või kerge saab lähiaastatel Eesti ettevõtetel laenu saamine olema. Praegu on ainult õhus tundmus, et pangad meisse enam ei usu.

Swedbank käitub pangana kahtlemata õigesti. Kui Balti regioon on tootnud kahjumit, siis tuleb siinseid riske täpselt jälgida ja piirata. Vaevalt, et Swedbank piirab laenuandmist Baltikumis seetõttu, et on kade meie uue majanduskasvu peale.

Millist tööd Eesti vajab?

Ühelt poolt vaadates on Eesti majanduses kõik väga must ja pessimistlik, kuid teiselt poolt kostab pidevalt ka positiivseid viiteid. Erandiks ei ole ka tööturg.

Tööpuudus kasvab, töötute olukord halveneb ja silmapiiril ei ole midagi, mis selles küsimuses rõõmustama paneks. Samas on aeg ajalt kuulda infot, et töötukassa poolt vahendatavate töökohtade arv suureneb. Kui meil on hakanud taastuma töökohad, siis on tegemist igal juhul positiivse trendiga ja võib olla ka reaalse valgusega tunneli teises otsas.

Mida siis töötukassa pakub? Millist tööd Eesti vajab?

Otsitakse müüjaid, müügiesindajaid, müügikonsultante, müügijuhte, metsanduse lihttöölisi, iluteenindajaid, kokkasid, majahoidjaid, koristajaid, abilisi jne. samas stiilis.

Otsitavate ametite profiili analüüsides on selge, keda Eesti vajab ja kus suunas liigub. Ettevõtetel on vaja oma toodangut müüa, kuna keegi ei osta. Järelikult on lahenduseks palgata müügiinimesi ja just selliseid, kes oleksid tasustatud läbimüügi pealt. Samuti on vaja inimesi, kes metsa maha võtavad. Puidul on hind ka tänase majanduskriisi tingimustes. Vajatakse ka erinevaid abitöölisi, kedagi, kes aitaks midagi hooldada või valvata ja seda väikese palga eest.

Siit ka selgitus, kuidas on võimalik, et meil on üle saja tuhande töötu ja ikkagi on teatud ametipostid vabad. Need ametid lihtsalt ei ole igaühe jaoks.

Võib teha veel teisegi kurva tähelepaneku. Nende pakkumiste hulgas ei leia midagi, mis viitaks meie majanduse struktuuri muutusele teadmistel põhineva ja kõrget lisandväärtust tootva majanduse suunas. Tänaseks oleks pidanud meie majanduse struktuur juba muutuma hakkama, kuid ikkagi ei ole seda muutust kusagil näha.

Lisaks veel see, et meie parempoolne valitsus on rääkinud meie töötutest kui suurest eelisest Eesti majanduses. Nimelt peaksid vabad töötajad olema atraktiivseks ressursiks välisinvestorite siia meelitamisel. Kahju vaid, et välisinvestorid seda ei märka või sellest nii aru ei saa.

Kui töötutest ka ei räägitaks, mis siis üldse saaks

Tänane Postimees avaldab pikema loo teemal, et parteid võitlevad tööpuuduse vastu kõnedega. Postimees viitab ülejärgmisel nädalal riigikogus asetleidvale debatile, kus arutatakse tööpuuduse võimaliku vähendamise lahenduste üle.

Kahtlemata on Postimehel õigus, et kõned riigikogu saalis ühtegi töökohta ei loo. Samas võivad need kõned panna aluse lahendusteks, mis soodustavad töökohtade teket.

Kui Eesti tööpuuduse tase on märksa hullem, kui Euroopas keskmiselt, siis järelikult peab meie majanduskeskkond olema seda mingil määral soosinud. Meie majanduskeskkonna taustsüsteemi kujundavad hoovad on suures osas just seadusandja käes.

Seega peabki seadusandja nüüd oma töö viljale otsa vaatama ja küsima endalt küsimuse, et miks on nii läinud. Miks Eesti parlamendi liikmete töö tulemus töökohti soosiva majanduskeskkonna aspektist vaadatuna on halvem, kui näiteks Pranstsusmaa või Saksamaa parlamendi liikmete töö tulemus.

Kõnede eesmärgiks ongi olemasolevad nõrgad kohad välja pakkuda, need selgeks vaielda ja ühtlasi ka leida töötavad lahendused. Kui lahendused leitakse, siis tuleb need seadustesse kirjutada ja vastu võtta. Kui seadused on kehtima hakanud ja meie majanduskeskkond selle tulemusena muutumas, siis saab ka hinnata, kas sellise muutumise tulemusena on meile tekkinud juurde töökohti või mitte.

Kui töötutest aga ei räägiks ja isegi ei prooviks lahendusi leida, siis need lahendused iseenesest ka ei tekiks. Nii, et ikkagi saame kokku ja otsime lahendusi. Meeldigu see Postimehele või mitte ja vaatamata sellele, et keegi ironiseerib.