Pankade hea eeskuju võib palju aidata

Postimees käsitleb täna laiapõhjaliselt teemat sellest, kuidas pangad on asunud jälle julgemalt eluasemelaenu andma. Postimehe väitel on hapude laenude kasvu pidurdumine julgustanud panku jälle rohkem eluasemelaenu andma. Oma juhtkirjas nimetab leht pankade käitumist lausa päikesekiireks sügistaevas.

Eesti majandus on keerulises olukorras, mingit kiiret kasvu ega taastumist ei paista kusagil. Hapude laenude maht kasvab, kuid mitte enam nii kiiresti. See võib viidata languse põhja saabumisele kui ka ajutisele laenuteenindusvõime paranemisele enne uut halvenemist. Ega majandusprotsessid ei toimu ju sirgjoont mööda. Täpselt me ei tea, mis tulemas on.

Postimehe suhtumist ja pankade käitumist tuleb aga igal juhul positiivselt esile tuua ja kiita. Ega halisemine ei vii mingisuguselegi tulemuseni. Pangad on asunud riske võtma ja oma õlga alla panema selleks, et inimesed saaksid taas kodusid osta, kinnisvaraturg hakkaks natukenegi kosuma ning meie majanduses taas raha liikuma hakkaks. Pangad usuvad meie riiki.

Sageli on elus nii, et keegi peab otsa lahti tegema ja esimene julge olema. Kui pangad on valmis riske võtma, siis ehk tulevad ka teised kaasa. Ettevõtjad hakkavad jälle julgemalt käituma, töö kaotanud inimesed leiavad endast juhlgust ja võimet ettevõtlusesse minna, välisinvestorid hakkavad tähele panema meie taastumist.

Siin tuleb vaid pöialt hoida, et pankade poolne käitumine jää sulatamisel ei jää järgijateta. Riik peab tegema omalt poolt ka kõik selleks, et tekkiv majandusjõud saaks kusagile haakuda ja leiaks soodsa pinnase arenguks. Kui me läheme kõik koos, küll siis hakkama saame.

Majanduslangus sunnibki haiged tööle

Palju on ennustatud seda, et praeguse talve saabudes muutub olukord meie majanduses tõsiselt hulluks. Peiteperiood saab läbi ja inimestele hakkab kohale jõudma, kui hullus olukorras me tegelikult oleme. Eestis on lumi maas. Ilm on sombune ja päevad hämarad ning lühikesed. See ennustatud hull aeg on kätte jõudnud. Milliseks majandusolukord täpselt kujuneb, seda näitavad lähimad nädalad ja kuud. Kas meid ootab majandusliku olukorra halvenemine, või hoopis paranemine, ka seda saame teada.

Majandusprobleemide süvenemisest on kahjuks aga mitmeid märke. Tänane Postimees kirjutab loo sellest, kuidas rahapuudus ja hirm töö kaotamise ees ajab haiged tööle. Inimesed on viimase kolme kuu jooksul võtnud välja varasemast poole vähem haigus- ja hoolduslehti. Põhjus väidetakse olevat selles, et inimesed kardavad oma töökoha kaotust ja jätavad haiguslehe kui vähegi võimalik võtmata. Haigusleht võetakse vaid väga tõsiste haiguste puhul.

Inimesed pelgavad, et töölt eemal oldav aeg võib tekitada olukorra, kus tööandja lihtsalt leiab teise inimese ja küll siis ka formaalne võimalus töösuhte lõpetamiseks leitakse. Samuti kardavad töötajad seda, et tööandja saab pahaseks, kui peab haiguslehe eest maksma ja uurivad võimalusi, et kas saaks haige olla sellisel viisil, et tööandja ei peaks maksma.

Seega kätte on jõudnud pikalt kardetud olukord, kus majanduslangus hakkab üha enam võtma võimalust oma tervise eest hoolitseda ja haigusi ravida. Mis sest, et täna on initsiaatoriks haiged ise – nende käitumine on ju tingitud ainult majandusliku turvatunde puudumisest ja kartusest tuleviku ees.

Kui ühiskonnas ei saa või ei julgeta enam haigusi ravida ja puudub sotsiaalmajanduslik turvalisus, siis on see riigi probleem. Kui inimestel kaob tervis, siis pole ka mõtet rahal ega riigil tervikuna. Ei ole mõtet kuulata või veel vähem uskuda optimistlikke prognoose kohe-kohe taastuvast majandusest, kui tegelikult ei saa meie ühiskond enam lubada isegi haigete ravi. Vaadakem lahtiste silmadega, mis meie ümber toimub ja tehkem sellest oma järeldused.

Ettevõtlus, kas riikliku tähtsusega küsimus?

Eesti Päevaleht toob täna ära analüüsi riikliku tähtsusega küsimuse – Eesti ettevõtluskeskkonna arendamise – edusammudest ja tagasilöökidest. Päevaleht püstitab küsimuse, et kuna Riigikogu arutas ettevõtluse arendamise küsimust möödunud aastal, et mida siis ikkagi vahepeal on ära teha jõutud.

Analüüsis leitakse, et üht teist on tehtud ja sellest on ka ehk kasu olnud. Samas, kui nüüd lehe positiivne hoiak kõrvale jätta, on Eestis ringi vaadates aasta jooksul asjad ainult hullemaks läinud. Tööpuudus on kasvanud, makseprobleemid süvenenud, ettevõtted lähevad ridamisi pankrotti, silmapiiril ei helenda mingit kiiret ja positiivset turbolahendust.

Ettevõtlus on riikliku tähtsusega küsimus, kui parempoolne valitsus ei ole seda sisuliselt nii käsitlenud. Parempoolse lausliberaalse valitsuse ideoloogia seisneb ju selles, et ettevõtlus peab toimima ilma riikliku sekkumiseta. Järelikult ei ole ettevõtlus nende mõistes üldse riiklik küsimus, veelgi vähem mingisugune prioriteet.

Jah, parempoolsed räägivad. Nad seletavad, et ettevõtluse eest peab seisma ja keskkonda paremaks muutma. Tegelikkuses nad selles suunas samme ei astu, vaid pisut ja rohkem formaalselt. Ainult rääkimisest ju ei aita. Kui riik tegudeni ei jõua, siis ka paranemist oodata ei ole.

Ainuke variant on ikkagi see, et parempoolne valitsus peab vahetuma sellise valitsuse vastu, millele on huvi ja suutlikkust ikkagi majanduses midagi ära teha. Isegi kui täna valitsevad lausliberalistid tahaksid ja suudaksid majanduse heaks midagi ära teha, siis nende ideoloogia ei luba seda. Järelikult lahendused ei saagi tekkida. Tegelikult oleme me selle valitsusega tupikseisus sõltumata sellest, kas koalitsioonipoliitikud on suutelised, tahtelised ja huvitatud midagi tegama.

Kas Sotsiaalministeerium annab loobumisvõidu?

Tänases Päevaleht Onlines on ära toodud sotsiaalminister Hanno Pevkuri arvamus, et tööpuuduse kasv lakkab alles 2011. aasta suvel. Sisuliselt ütleb sotsiaalminister, et meie niigi katastroofiline olukord tööturul läheb iga päeva, nädala ja kuuga üha hullemaks nii sel, kui ka järgmisel aastal ning halvenemine lõpeb alles pooleteise aasta pärast.

Küsimus selles, et kui meile niigi üleloomulikult suurele töötute armeele kogu selle perioodi jooksul veel lisa tuleb, et kuipalju meil Eestis siis töökohti üldse alles jääb või kuidas kogu selle meeletu töötute armeega plaanitakse toime tulla. Eesti ühiskond on tööpuuduse aspektist vaadatuna juba praegu viidud igasuguse taluvuse piirile, mis hakkab siis juhtuma, kui asi sedavõrd palju veel hullemaks läheb? Kuidas olukord meie riigis üldse kontrolli alla jääb?

Sotsiaalministeerium peaks olema aktiivne töötama ja mõtlema selles suunas, et Eestis ei lisanduks enam ainumastki töötut. Või kui ka lisanduks, siis paralleelselt tekiks töökohti rohkemal määral juurde tagamaks tööpuuduse üldise taseme vähenemise.

Mingitest taolistest saavutustest sotsiaalminister ei raporteeri. Pigem annab mõista, et olukord läheb hullemaks ja läheb veel palju palju hullemaks. Uudise foon on selline, et see ei olekski nagu valitsuse rida või probleem – ministeerium on statisti ja olukorra konstanteerija rollis.

Kas Sotsiaalministeerium on andmas loobumisvõitu? Kas sotsiaalminister edastab valitsuse seni varjus hoitud sõnumi, et koalitsioon ei suuda midagi meie kõige hullema majandusprobleemiga – tööpuudusega – ette võtta? Kui asi on tõesti nii hull, siis peaksime kiirelt mõtlema, kuidas siin riigis üldse edasi elada saab. Sellisel viisil igal juhul mitte.

Raske talv saabub – kas töökohad tekivad?

Eesti majanduse edasisest käekäigust on räägitud pidevalt ja ennustusi on väga erinevaid. Üks adekvaatsemaid ja kahtlemata tõenäolisemaid variante on, et käesolev talv tuleb meile väga raske. Just majanduslikus mõttes ja seda eelkõige rohkem haavatavatele elanikkonna gruppidele. Ühesõnaga inimestele, kes teenivad väiksemaid sissetulekuid või kes on kaotanud töökoha.

Kas lõpuks on Eestis ka loota sellise olukorra teket, kus koondamised lõpeksid ja tööpuudus hakkaks vähenema? Kas on olemas mingigi teoreetiline variant, et selline trendi pöördumine leiaks aset käesoleval talvel ja aitaks meil hullemat madalseisu vältida?

Täna ilmus ajakirjanduses teade, et alates 2. novembrist saab hakata taotlema toetusi töökohtade loomiseks. Raha lubatakse anda kuni 200 miljoni krooni ulatuses. Sotsiaalministeerium loodab, et programmis osaletakse aktiivselt ja see annab majandusele reaalse efekti. Arvestades meie parempoolse valitsuse senist käitumist kõlab uudis töökohtade loomiseks 200 miljoni andmisest mitte niivõrd 1. novembri uudisena vaid pigem 1. aprilli uudisena.

Kui see raha tõepoolest leitakse, taotlejad tõepoolest töökohti looma asuvad ja meie majandus uue hingamise saaks, on see programm loomulikult igati teretulnud. Tallinna linn on ammu erinevate meetmetega töökohtade loomiseks suuri samme astunud. Kui nüüd riik ka lõpuks selles suunas aktiivsemaid samme astub on see igati positiivne. Kahtlust programmi siiruses tekitab vaid asjaolu, et need samad täna võimul olevad parempoolsed jõud on Tallinna programme töökohtade loomiseks aktiivselt kritiseerinud.

Tänane uudis ikkagi sisendab lootust, et Eesti erinevad poliitilised jõud võiksid endale luua kandepinna parteideülesteks kokkulepeteks, mis arendaksid Eesti elu ja päästaksid meid tänasest katastroofist. Töökohtade eest peaksime täna seisma kõik sõltumata sellest, milline on meie täpsem poliitiline vaade ja meelsus.

Äri Eestis jätkub vaeste arvel

Eestis on palju arutatud selle üle, ja viimasel ajal üha rohkem arutatakse, et meid võib majanduskaosest päästa eksport ja ainult eksport. Just majanduskriis olevat selleks ajaks, kui innovaatilised ekspordiideed päevakorrale kerkivad ja ettevõtjaid neid ellu viima hakkavad.

Paraku tänast majandusolukorra muutust Eestis vaadates neid innovaatilisi ja praktikasse juurduvaid ideid väga palju ei teki. Veel vähem on käega katsutavaid tulemusi. Pigem katsutakse ikkagi taasleiutada võimalusi siseturult kasumit teenida ja loodetakse endiste aegade tagasitulekut. Tõenäoliselt on see ikkagi vale suund.

Tänane Postimees Online kirjutab, kuidas kiirlaenuandjad on asunud leiutama uusi nippe, kuidas oma raha ikkagi väga kallilt välja laenata ja sisuliselt kevadel jõustunud seadusesätetest mööda minna. Asi tundub olevat lausa väga hull, sest Postimees peab vajalikuks seda tegevust laenajatel naha üle kõrvade tõmbamiseks nimetada.

Laenu, eriti kiirlaenu, võtavad ellkõige inimesed, kellel raha hädasti vaja, kes on sattunud majandusraskustesse ja kes suuresti võtavad kalleid laene just ülima häda sunnil. Seega kiirlaenu võtjate näol on tegemist majandusliku riskigrupi või juba probleemse segmendiga. Neid inimesi peab ühiskond toetama, mitte aga laskma areneda trendidel, mis võimaldaksid teha äri vaeste ja kõige nõrgemate arvelt.

Mõelgem Eesti tulevikku silmas pidades sellele, kuidas meie majanduselu saaks suunduda ikkagi kõrge ekspordiväärtuse loomisele ega püüaks kontsentreeruda meie üha vaesuva rahva käest järjest suurema raha väljatrikitamise peale. Arusaadavalt on sisulise ekspordi loomine keerukas, kuid pikas perspektiivis kahtlemata kasulikum, kui äri vaeste arvel.

Tudengid ei pea maksma valitsuse saamatuse eest

Täna oli Riigikogus arutelu all tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Seaduseelnõuga ei ole võimalik nõustuda, kuna sisuliselt üritab valitsus panna tudengeid maksma koalitsiooni saamatuse ja vigade eest ning anda hoogu meie haridussüsteemi lagunemisele. Eelnõu on otseselt suunatud ka töötajate ja ametiühingute vastu. Kuna teema on oluline toon alljärgnevalt ära oma ettekande teksti:

* * * * * * *

Lugupeetud juhataja, head kolleegid! Keskerakonna fraktsioon ei toeta tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõud, mis piirab maksustatavast tulust tehtavaid mahaarvamisi. Eelnõuga kaotatakse õppelaenu intresside ning ametiühingu sisseastumis- ja liimemaksude tulust mahaarvamise õigus. Eelnõu loogikat jälgides peab Eesti arengu hüvanguks laenu võtnud ja haridust omav inimene loobuma sellest, mida riik on talle lubanud. Riik rikub käesoleva eelnõuga paljude praeguste ja endiste õppurite õigustatud ootust õppelaenude intresside mahaarvamiseks maksustatavast tulust. Selle eelnõuga väljendab riik oma otsest suhtumist haridusse.

Kas on ikkagi õige, et õppelaenu võtja peab käendama majanduskriisi ja valitsuse saamatust riigi rahandust korras hoida? Õppelaenu on inimene võtnud ju selleks, et omandada haridust ja hakata tööle selle sama riigi heaks, mis käesoleva eelnõuga tahab majanduskriisi ja valitsuse saamatust just tema kaela veeretada. Haridust omav inimene on niigi võtnud õppelaenu näol laenuriski, mis võib eriti valusalt kätte maksta tänases madalseisus. Riik peaks minema täna õppida soovivale inimesele appi, aga mitte takistama seda. Juba tänane valitsus ülekohtuselt vähendab 2010. aasta eelarves riikliku koolitustellimust mahus 84 miljonit krooni. Selle eelnõuga haridusvaenulik suund jätkuks.

Kuid hullemgi veel, riigieelarvetuludele avaldab eelnõus toodud mahaarvamiste kaotamine esmakordselt mõju alles 2011. aastal. Seega me toome lühinägelikult ohvriks õppelaenu võtjad, kuid riigieelarve rasket seisu 2010. aastal ei paranda see mingilgi määral. Selle eelnõuga tekitab valitsus tagasilööke meie haridussüsteemile, õppurite suutlikkusele ja motivatsioonile ning üldisele õiguskindlusele.

Majanduses on reegel, et ... lahendamine teatud viisil võib kaasa tuua teise probleemi tekke. Kogu iva seisneb selles, et tuleb otsida lahendusi, mille positiivne efekt on suurem kui negatiivne efekt, et ühiskond tervikuna võidaks. Eelnõu omab vaid negatiivset efekti. Milleks seda üldse välja pakkuda ja veel vastu võtta?

Eelnõuga toome majanduskriisi ohvriks ka töötajad. Ametiühingud on töötajate jaoks tugisambaks ning riik peaks ametiühingute tegevust soodustama. Riik peab kaitsma nõrgemaid ja ametiühingud on vahend selle eesmärgi täitmiseks. Tulenevalt sellest, ei saa kuidagi nõustuda eelnõus toodud põhimõttega ametiühingu sisseastumis- ja liikmetasude mahaarvamise lõpetamiseks füüsilise isiku maksustavast tulust.

Töötaja on töösuhte nõrgemaks pooleks ja riik peab teda kaitsma. Eelnõule on andnud negatiivse hinnangu ka Eesti Ametiühingute Keskliit, mille arvamuse kohaselt võivad sellised muudatused alandada soovi ametiühingutega liituda. Aga võib-olla ongi tänase valitsuse soov, et ei oleks ametiühinguliikmeid, kes saaks protestida ja poleks siis ka täna õdesid ja arste tänavatel?! Kahjuks üliõpilasesinduste arvamust isegi ei küsitud. Eriti naeruväärne on see, et kogu eelnõu tehtava kahju tulemusena võidab riik 2011. aastal ainult 35 miljonit. Eeltoodust lähtuvalt Keskerakonna fraktsioon hääletab eelnõu vastu.