Kes on vastu erakorralistele valimistele...

Keskerakond algatas otsuse eelnõu rahvahääletuse korraldamiseks riigikogu erakorraliste valimiste läbiviimiseks 7. veebruaril 2010. aastal. Paljud tunduvat olevat, vähemalt alguses, selle idee vastu.

Vastuoleku põhjendusi on seinast seina, kuid väga paljud – kui mitte enamik – tunduvad olevat lihtsalt otsitud, et mitte endale antud rahva mandaati kontrollida.

Rahvahääletus on oluline ja erakorralised valimised on täpselt sama olulised. Erakorraliste valimistega tuleks välja, kellel on rahva mandaat olemas ja kellel mitte. See annaks meile kõigile uue stardi, mida tänane Eesti vajab rohkem kui kunagi varem.

Kes on täna erakorraliste valimiste ja rahvahääletuse vastu näitavad seda, et nad kardavad mandaadi puudumist. Neil on põhjust karta, et nad ei saa tagasi valitud ja nende senimaani tehtud tööd ei kiideta heaks. Poliitikud ju tunnevad väga täpselt oma sisemuses, kas nad on teinud seda, mille eest ka edaspidi hääli antakse või ei ole.

Seega oleks erakorralised valimised vajalikuks testiks meie demokraatiale – kas poliitikud on valmis rahvale silma vaatama ja kas rahvas kiidab senimaani tehtud töö heaks. Kõik kes sisemuses pooldavad demokraatiat ja parimaid lahendusi Eestile peaksid pooldama ka rahvahääletust ja erakorralisi valimisi. Vaatame, kes on kes.

Euromõttekus ei ole selge

Eurole üleminekust 2011. aasta alguses räägitakse viimasel ajal praktiliselt iga päev. Küll on inimesi, kes peavad seda võimalikuks ja on inimesi, kes peavad seda võimatuks. Osad toetavad seda, et euro nimel tuleb ohvriks tuua kõik, kaasa arvatud meie majandus ja inimesed. Teised jälle ei saa aru, miks seda eurot niiväga vaja on, mis siis meie majanduses lõpuks juhtub, kui meil kehtib edasi kroon, kuid samas suudame majandust arendada.

Kogu selle eurojutu ja kaasnevate miljonite nüansside hulgas ei ole niivõrd tähtis see, kas keegi tahab või keegi ei taha eurot või milliste ohvritega euro 2011. aasta alguses võimalikuks võiks saada, kuigi ka kõik see on tähtis. Pigem on probleemiks aga see, et avatud diskussiooni rahvaga, kodanikeühendustega ja asjaosaliste organisatsioonidega euro küsimuses ei toimu.

Valitsus käratab peale, et euro on prioriteet ja selle nimel teeme kõik. Ükski riigiasutus ei julge enam piiksatadagi. Ettevõtjad ütlevad, et kui eurot ei tule siis on halb. Mõni majandusteoreetik või praktik julgeb vahepeal mingit arutelu arendada, kuid keegi ei taha, ei oska või ei julge teemast kinni võtta. Kui mõni välisekspert ütleb, et milleks meile nüüd kohe euro pärast ennast lõhki rabeleda, siis leitakse, kui vähe see inimene kohalikke olusid ikka tunneb.

Tegelikult vääriksid inimesed seda, et neile euro varema või hilisema kasutuselevõtu plussid ja miinused kõik mustvalgelt ette joonistatakse ja nendega seda asja ka arutataks. Ei aita ainult sellest, et inimesi hirmutada ja öelda, et kui eurot ei tule, siis välisinvestorid meid ei usalda ja siis läheme põhja. Inimesed väärivad ausaid ja avatud arutelusid. Kas ei oleks aeg seda inimestele pakkuda? Kas äkki ei pingutaks kogu rahvas vajadusel euro nimel rohkem, kui see pingutus on teadlik, mitte valitsuse poolsel hirmutamisel ja sunnil põhinev?

Majanduslangus võtab juba inimelusid

Tänane Eesti Päevaleht kirjutab loo sellest, et vanureid on hakatud hooldekodudest ära viima. Põhjuseks lihtsalt see, et puudub raha hooldekoduteenuse eest maksmiseks. Kui enne ei olnud hooldekodudes piisavalt vabu kohti, et inimesi paigutada, siis täna jäävad üha rohkemad kohad lihtsalt tühjaks. Ruumidele otsitakse alternatiivseid rakendusi.

Need inimesed, kes ka hooldekodusse tuuakse, oleks pidanud toodama palju varem. Need inimesed on vajanud hoolt, kuid ei ole seda saanud. Nad on toodud viimases hädas, kui miski muu ei ole enam aidanud. Samuti, paljud inimesed, kes hooldekodust rahapuudusel ära viiakse, vajavad tegelikult profesionaalset hooldamist, kuid koduseinte vahel nende eest sellisel määral ei hoolitseta või jäetakse nad täiesti omapead. Hooldekodust inimest ära viivad lapsed võivad küll rääkida, et ema või isa tunneb end paremini, kuid tegelikult on küsimus üksnes rahas.

Ühesõnaga, meie majandus on jõudnud sinnamaale, kus inimesed ei saa enam ellujäämiseks vajalikku hoolt. Nad jäetakse saatuse hooleks. Selline nähtus on omane väga varastele ja välja arenemata ühiskondadele, kus nõrgemad ja vanemad lihtsalt surevad siis, kui endage enam ise toime ei tule. Eesti on täna kahjuks sinnamaale jõudnud.

Kui võim vahetuks ja tänase vabamajanduse asemele tuleks mõistlik ja elu edasiviiv majanduspoliitika, kas siis kõik muutub? Loomulikult muutuks, kuid mida kaugemale meie elu allavett enne lasta jõutakse, seda raskem on pööret teha ja seda kauem võtab aega normaalsesse ellu naasmine. Hooldekodude näide tõestab, et täna maksavad osad inimesed meie parempoolse majanduskaose eest juba eludega.

Milline on Ansipi uus majandustrikk?

Rahandusministeerium avaldas värskelt majandusprognoosi, mille kohaselt langeb Eesti majandus sellel aastal 14,5 protsenti. Eesti Panga prognoosi kohaselt kahaneb majandus tänavu 12,3 protsenti. Peaminister Andrus Ansip kiirustas teatama, et rahandusministeeriumi prognoos pole usutav.

Ühtlasi pidas peaminister Andrus Ansip vajalikuks täna rõhutada, et pensione praegune valitsusliit alandada ei kavatse ja tema sellisesse valitsusse ei kuuluks, mis pensione kärbiks. Pensionide maksustamise teema jätab Ansip aga targu mainimata.

Oluline on siinjuures osutada tähelepanu veel teiselegi aspektile. Kümme kuud tagasi ennustas rahandusministeerium, et sel aastal laekub sotisaalmaksu pensionikassasse ja ravikindlustusse kokku 34 miljardit krooni, tegelikult saab see summa olema umbes 27 miljardit. Tegemist on väga tõsise hoobiga ravikindlustusele ja pensionikassale.

Mida teeb Ansip? Kas ta tõesti suudab täita eurokriteeriume ja mitte puudutatada pensione (ei otseselt ega varjatult) ühel ja samal ajal? Kui suudab, siis kust see raha tuleb? Eesti riigi varade suuremahulise odava väljamüügi arvelt? Riigi investeeringute täieliku külmutamise (ka eurotoetuste ärajäämise) arvelt?

Ansip ei ole pakkunud välja mingit sisulist majanduse elavdamise poliitikat, et kõik need eesmärgid loomulikul teel saavutatavad oleksid. Seega peab tal varuks olema mingi trikk. Küsimus vaid selles, et milline trikk konkreetselt?

Makseraskused kasvavad, Eestist tuleb ära kolida

Krediidiinfo on väljastanud statistika Eesti ettevõtete maksekäitumisest 2009.a. esimese poole kohta. Sellest statistikast selgub, et maksehäiretega ettevõtete arv kasvas aastas ligi kolm korda. Majanduslangus on nüüd hakanud mõjutama ka keskmise suurusega ettevõtteid ja suurettevõtteid. Keskmise suurusega ettevõtete hulgas on maksehäiretega ettevõtteid neli korda ja suurettevõtete hulgas kaks korda rohkem.

Olukord Eesti majanduses halveneb silmnähtavalt. Selle taustal on lausa paha kuulata Eesti Panga ja huvide konfliktis olevate pangaanalüütikute juttu selles, et oleme põhja saavutanud, kõik läheb nüüd vaid ülesmäge. Seda ülesmäge mineku juttu on ammu kuulda olnud, kuid see ei ole tõeks osutunud. Sisulisi paranemise märke aga Eesti majandusest ei paista.

Mida arvavad ettevõtjad ise? Suurettevõtja ja paljude ettevõtjate autoriteet Urmas Sõõrumaa avaldab täna Äpripäev Online vahendusel arvamust, et need ettevõtjad, kellel tiivad kannavad, peaksid Eestist ära kolima ja mujal äriga tegelema. Ta leiab, et olukord Eesti majanduses läheb nutusemaks ja Eesti hädad on veel ees. Ta ühineb Tiit Vähi arvamusega, et võitja on see, kes järgmisel aastal üldse olemas on.

Niimoodi arvavad ettevõtjad ise meie majandusest. Numbrid ja statistika toetavad ettevõtjate arvamusi. Numbrid ja statistika ei toeta optimiste Eesti Pangast ja meie parempoolsest valitsusest. Nii, Eesti Pank kui ka valitsus näivad jätkuvalt olevat seisukohal, et mida ei tunnista, seda ei ole olemas. Võib olla peaks siiski reaalselt majandusele otsa vaatama, olukorra tõsidusest aru saama ja siis midagi ette võtma.

Soome tunneb meile kaasa, Venemaa läheb meist mööda

Meedia avaldas informatsiooni selle kohta, et Soome välisminister Alexander Stubb väljendas muret Balti riikide majanduse tuleviku pärast ning kutsus koostööle. Välisminister rääkis, et 90-ndatel olid Balti riigid eduriigid, kuid nüüd kukub nende riikide majandus kahekohaliste numbrite võrra, kasvab tööpuudus, vaesus ja kuritegevus. Ministri arvates halveneb olukord sügise saabudes veelgi ja järgmise aasta alguses töötuks jäävatel inimestel ei pruugi rahapuudusel olla lootust isegi mitte hüvitistele.

Venemaa teatas majanduslanguse lõppemisest. See tähendab, et Venemaa SKP on kasvanud kaks järjestikust kuud. Kahtlemata võib arutada selle üle, et kuivõrd majanduskasv on reaalne ja jätkusuutlik ning kuivõrd võib see pigem statistiline näitaja olla, kuid kindlasti ei lange Venemaa majandus nii kiiresti kui meie oma.

Venemaa ajab vaikselt, kuid tarka majanduspoliitkat. See on võimaldanud Venemaal hakata kuuluma kasvava majandusega riikide hulka, nagu Saksamaa, Prantsusmaa, Jaapan, Hong Kong, Hiina. Kui samad arengud jätkuvad, siis vaatame varsti Venemaale väga sügavalt alt üles ja keegi ei mäleta enam meie ajutist majandusedu.

Eesti suhtub sageli Venemaasse üleolevalt. Me oleksime justkui targemad ja paremad. Majandus aga ei lähtu hoiakutest, arvamustest või eelarvamustest. Majandus lähtub pragmaatiliselt sellest, kes on konkurentsivõimelisem ja tegusam. Täna on majandus andnud positiivse hinnangu Venemaale ja negatiivse Baltikumile. Isegi sedavõrd negatiivse, et ka Soome tunneb meile sügavalt kaasa. Kas ei oleks aeg meil ennast kätte võtta ja muuta? Kas ei oleks aeg hakata omama majanduspoliitikat?

Majandus langes – kas nüüd hakkame tõusma?

Täna räägitakse igal pool ja palju sellest, et Statistikaameti avaldatud kiirhinnangu kohaselt langes Eesti majandus 16,6 protsenti. See on suur langus, kui mitte öelda, et väga järsk kukkumine.

Paljud analüütikud näivad olevat seisukohal, et põhi on käes. Paljud ülejäänud analüütikud arvavad, et sama järsku langust enam ei tule ja nüüd on langus märksa sujuvam – ühesõnaga lauge põhi. Kõik need hinnangud on optimismi süstivad, kuid siiski on teatud kõhklused ja kahtlused õhus.

Täna ei ole silmapiiril sisulisi põhjuseid, miks meie majandus tõusma peaks hakkama. Me kõik nagu loodame, et kui kusagil on tõus või kui me oleme juba liiga palju kukkunud, et siis on peagi majandustõus ka Eestis garanteeritud. Kahjuks ei ole see nii lihtne – selleks et tõus tuleks, peab siinmail ikkagi aktiivne majandustegevus käivituma. Meil peab tekkima uus majandusmootor – seda ei ole aga silmapiiril.

Isegi kui tõus tekib, siis mida tähendab see Eesti inimestele? Kas inimesed ananvad aru, et heale järjele jõudmine (või taasjõudmine) võib võtta viis-kümme-viisteist aastat. See, et SKP ka hakkab kasvama, ei tähenda paljudele peredele kaotatud kodude kiiret tagasisaamist, laenuspiraalist väljumist, võimalust elada Euroopaliku heaolu standardi järgi, kindlustatud vanaduspõlve ja veel palju muud.

Me ei tohiks lasta ennast uinutada juttudega, et nagu oleks juba majanduspõhi käes, kohe uus tõus algamas ja justkui täna võimul olev valitsus ei olekski millegi negatiivsega hakkama saanud. Majanduses on meil jätkuvalt probleeme ja endale sisulise majanduskasvu saamiseks – sellise majanduskasvu saamiseks, mida ka inimesed tunnetaksid – selleks peame oma majanduspoliitikat ja riigijuhtimist ikkagi väga põhjalikult muutma.

Riik asub omavalitsusi saneerima – huvitav millised valitakse?

Postimees Online avaldab täna loo sellest, kuidas riik asub saneerima kohalikke omavalitsusi. Probleem nimelt selles, et mitmetes omavalitsustes võib sügisel saabuda olukord, kus tulenevalt tulumaksu laekumise langusest ei suuda omavalitsused enam arveid tasuda. Keskvalitsus saadaks sellisel juhul maksejõuetusse kohalikku omavalitsusse saneerija, kes jõuga kulud ja tulud tasakaalu viiks. Saneerimine ei saa tähendama ilmselt lihtsalt arvete kinnimaksmist – pigem ikkagi meetmete rakendamist selleks, et maksejõuetusest välja tulla.

Kahtlemata on majanduslangus objektiivne nähtus ja majanduses toimetulekuks peavad tulud olema kuludega tasakaalus. Kui tulud vähenevad ja vähenenud tulusid ei suudeta asendada teiste tulude või ajutiste finantslahendustega, siis tuleb vähendada ka kulutusi. Kulutuste vähendamist segavad emotsioonid ja tulenevalt sellest on teinekord kõrvalt tulnud inimesel tõepoolest kergem valusaid lõikeid teha.

Samas on ikkagi kogu sellel saneerimise jutul väga tugev poliitiline maik juures. Enne kohalike omavalitsuste valimisi saabuvad saneerijad kohalikku omavalitsusse ja keeravad kõik rahakraanid kinni. Selgituseks see, et võimul olev valitsus ei ole tulnud oma tööga toime. Kõigil valijatel peaks ühe korraga selge olema, et võimule tuleks valida teised mehed ja naised – ehk siis lahendatakse olukord ära.

Eestis on kas juba sattunud või lähiajal sattumas raskesse olukorda väga palju omavalitsusi. Seega tekibki olukord, et saneerijatel on võimalik raskustes olevate omavalitsuste hulgast välja valida need omavalitsused, mis vajavad erakondlikust eelistusest tulenevalt võimuvahetust. Sinna sõidavad saneerijad ja hakkavad asju korraldama – ning teevad seda viisil, mis igati toetab võimul oleva koalitsiooni lagunemist. Kõrvaltvaatajana on aga võimatu hinnata, miks just see omavalitsus vajas saneerijat ja mitte see teine, mis tundus olevat sama hullus, või veel hullemas olukorras.

Midagi positiivset ajakirjanduselt

Tänane Postimees.ee toob ära Keskerakonna seenioride kirja tulevasele pensionärile. Kirjas muretsevad Keskerakonna Seenioride Kogu liikmed eakate kehva olukorra ja võimalike pensionikärbete pärast. Kiri on ääretult südamlik ja toob ära väga fundamentaalsed elu alused – kõik me jääme ükskord vanaks, kuid kahjuks on vananemine ainuke vahend, et kaua elada.

Keskerakonna Seenioride Kogu kiri on tähtis, asjakohane ning antud poliitilises olukorras väga vajalik. Samas on sellel lool ka hoopis teine pool. Tähelepanu äratas see, et Postimees selle kirja tervikteksti otsustas ära tuua. Leht oli omalt poolt lisanud vaid põgusa kommentaari, mis oli pigem positiivne või neutraalne. Kogu loo juures ei olnud ainsamatki negatiivset sõna või kallutatud konteksti, mida Keskerakonda puudutava materjali juures sageli leitakse.

Kas Postimehele on hakanud meeldima Keskerakond? Ei ole kindel. Pigem on Keskerakonna Seenioride Kogu sõnum niivõrd veenev ja üldinimlik, et selle edastamisel on võimalik unustada isegi poliitilised erimeelsused ja muud vastuolud.

Kas tõesti on Postimehe käitumine seekord üheks esimeseks päikesekiireks selles mõttes, et meie ühiskonnas on tärkamas üleüldine hoolivus ja üldinimlike väärtuste mõistmine, mille nimel ollakse valmis unustama poliitilised meelestatused, omakasu ja igapäevased vastuolud. Hea, kui meie ühiskonnas sellised märgid tekkimas on.

Taktikalised kärped või sotsiaalkulud

Tänases ajakirjanduses on palju olnud juttu sellest, et kaitseminister Jaak Aaviksoo saatis teistele ministritele märgukirja, milles selgitab, et taktikalistest kärbetest ei ole kasu ja vähendada tuleb sotsiaalkulutusi. Seega jällegi samm selles suunas, et minna pensionäride ja teiste abivajajate niigi hapra leiva kallale.

Mõnes mõttes tuleks Jaak Aaviksooga nõustuda, et taktikalistest kärbetest ei ole meie riigi edasisteks arenguteks kasu. Tõepoolest, ega selle lõputu kärpimisega kusagile ei jõua. Aaviksoo näeb lahendusena sotsiaalkulude kallale minekut. See on see osa tema arvamusest, millega aga kuidagi nõus olla ei saa.

Me ei saa edasi nii, et muudkui võtame kõigilt raha vähemaks. Me peame midagi looma, midagi teistesse riikidesse müüma, mingeid teenuseid osutama. Lahendus ei ole kärpimine, lahendus on soodustada millegi uue teket.

Seega võib tänase ühe võtmeteema ümber sõnastada nii, et taktikalistest kärbetest ei ole kasu, kasu on sellest, kui suudame luua majandusarengu. Majandusareng saab aga tekkida ainult sellises keskkonnas, kus inimestel on turvaline ja hea olla. Inimene tegeleb majandusinnovatsiooni ja arenguga ikka siis ja ainult siis, kui tema esmased sotsiaalsed vajadused ja eksistentsiaalsed probleemid on lahendatud. Igal ettevõtjal või potentsiaalsel ettevõtjal on oma sugulased, kes on vanemad inimesed või kes vajavad muul viisil sotsiaalabi. Nende sugulaste hooletusse jätmine mõjutab kaudselt ka neid ettevõtjaid, kellelt me loodame majanduskasvu. Kõik on omavahel seotud.

Siit ka selgitus, miks innovatsioon ja üldine majandusareng lähtub tavaliselt riikidest, kus on heal tasemel sotsiaalne kindlustatus. Millegipärast ei tule majandusleiutisi arengumaadest. Seega ka õpetus Eestile – kui tahame majandusarengut saavutada, siis peame tagama meie sotsiaalsüsteemi toimimise. Halvad on nii taktikalised kärped kui ka sotsiaalsüsteemi kallale minek.

Ansip müüb raamatupidamise?

Täna ilmus portaalis e24.ee pikem lugu sellest, kuidas ärimehed tahavad riigi raamatupidamise üle võtta. Lisaks raamatupidamisele võetaks üle ka personalihaldus ja arvutimajandus. Edaspidi tegeleks riigi raamatupidamise, personalihalduse ja IT korraldusega mitte enam riik ise, vaid mingi erafirma. Riik ostaks teenust ja maksaks selle eest. Erafirmade hinnangul võiks riik sellisel juhul umbes 150 miljonit krooni kokku hoida.

Ansipi valitsus on kogu aeg rääkinud seda juttu ja läinud seda teed, et riigi varasid maha müüa, paljusid funktsioone teenustena sisse osta. Valitsus on ühelt poolt näinud võimalust teenida sellisel viisil raha, kuid teiselt poolt saanud ka realiseerida oma tõekspidamist võimalikult õhukeseks lihvitud riigist. Parempoolsed on kogu aeg olnud seisukohal, et mida õhem riik seda parem.

Tänane majanduskriis näitab, kuidas õhuke riik on meie majanduslangusele kätte maksnud. Kogu maailmas on majanduskriis, kuid Balti riigid on kõige hullemas seisus – vähemalt Euroopa riikide hulgas küll. Et me kõige viletsamas seisus oleme, selles ei ole süüdi maailmamajandus, vaid ikka meie enda majanduspoliitika.

Kõik me saame aru, et riik võib olla õhem või tugevam, kuid kusagil on ka õhukese riigi maksimumpiir, kust õhemaks minnes lakkab riik eksisteerimast. Kui riik annab ära oma raamatupidamise, töötajad ja IT infrastruktuuri (koos info, riigisaladuste, kogu juhtimisliku know-how’ga), siis ilmselt on küll see maksimaalne õhuke olemise piir ületatud. Andes ära raamatupidamise, inimesed ja arvutivõrgud eksisteerime riigine ilmselt edasi vaid paberil.

Nüüd ka viimane sundüürnik Tallinnast kadunud?

Tänased ajalehtede uudisteportaalid vahendavad infot selles osas, et ka Tallinna viimane sundüürnik on saanud endale korteri. Tallinna viimasele sundüürnikule anti üürikorter Lasnamäel Raadiku tänaval. Kõik inimesed, kes on esitanud avalduse sundüürnikena korteri saamiseks, on nüüd ka korteri saanud.

Tallinna linn on keskerakondliku juhtimise all vaieldamatult teinud sundüürnike heaks rohkem, kui mistahes teine kohalik omavalitsus. Leevendust on leidnud paljude inimeste tragöödiad ja paljud inimesed on just tänu Tallinna linna munitsipaalelamute programmile saanud uue tõuke elus edasiminekul.

Samas ei pea seda informatsiooni selliselt võtma, et omandireform Eestis on sellega lõppenud. Omandireformi käigus on Eesti ühiskonda süstitud suurel hulgal ebaõiglust, rikutud inimõigusi, kraavi aetud inimsaatusi ja tehtud palju muud negatiivset. Kõik need probleemid vajavad lahendamist. Omandireform vajab lõpuleviimist, reformi vead vajavad parandamist ning tehtud ülekohus väärikalt heastamist.

Tallinna keskerakondliku linnavõimu eeskujulik tegevus on järgimistvääriv kõigile teistele omavalitsustele ja ka poliitilistele jõududele. Tallinna munitsipaalelamute programm on vääriliseks ja tugevaks vundamendiks, millele ehitada edasisi lahendusi omandireformi väärikaks lõpuleviimiseks. Õige on see, et uudis viimasele sundüürnikule korteri andmisest on igal viisil positiivne. Samas ei tohiks aga uudist mõista nii, et see on probleemi lõplik lahendus. Pigem on ikkagi (loodetavasti) tegemist positiivsete lahenduste tekkimise algusega. Loodame, et Tallinna linna eeskujul ja toel saab lõpuks kogu omandireform positiivse joone alla.

Kärbime ennast euroks – anname oma vara välisinvestoritele

Tänane e24.ee räägib selest, et kolmas eelarvekärbe peaks euro Eestisse meelitama. Loos viidatakse reitinguagentuur Moody’s eilsele teatele, et kui valitsus teeb kolmanda eelarvekärpe ja Eesti majanduse väljavaated edasiselt ei halvene, võib Eesti tõepoolest suuta 2011. aastal eurole üle minna.

Ühesõnaga me oleme jõudnud sinnamaale, et mida rohkem me oma eelarvet kärbime ja mida rohkem meie majandus maha jahtub, seda lähemal oleme me eurole. Kui teha veel neljas ja viies, võib olla ehk kuueski eelarvekärbe, kas see tähendaks eurole üleminekuvõimalust juba aastal 2010?

Kahtlemata on rahamaailmas valitsevad seosed keerulised, kuid keeruliste suhete taga on tavaliselt peidus päris lihtsad põhimõtted. Euroga liitumise osas võiks välja tuua näiteks sellise põhimõtte, et meid võetakse eurotsooni eelkõige siis ja ainult siis, kui see kasulik on. Ka euroga liitumise kriteeriumid on tehtud just sellest printsiibist tulenevalt.

Siit edasi mõeldes ja ülaltoodud uudist arvesse võttes võib jõuda järeldusele, et eurotsoonil on meid kasulik võtta enda rüppe eelkõige siis, kui tulenevalt eelarvekärbetest süvendatud majanduslangus on viinud meid ikka võimalikult sügavale põhja. Põhja iseloomustab aga üks oluline tingimus – varade hinnad on maksimaalselt madalad.

Euro pidavat meile tooma investorid, sest euro annab neile enesekindluse. Investorid on tavaliselt huvitatud vara (näiteks kinnisvara) odavalt ostmisest, et siis hiljem kallimalt edasi müüa. Järelikult, investorite huvides ongi saada euro ja võimalikult odavad hinnad üheaegselt. Eelarvekärbetega põhja viidud Eesti majandus annabki odavad hinnad. Samas on siis täpselt õige aeg euro kehtestamiseks ja... investoritele on tee valla.

Kõik on lihtna ja loogiline. Ega ei saagi eeldada, et investorid tulevad meile head tegema ja euro antakse meile sõpruse poolest. Majandusmaailmas on igal käigul oma mõte.

Ka Läti näib olevat kiirelt teel euro suunas. Äripäev Online vahendas täna uudist, et võrreldes 1. juuli 2007. aastaga on Läti korterite hinnad kukkunud pea 70%. Niipalju siis meie majandusperspektiivist ja euro tulekust.

Kodusõda majanduses – esimene ohver põllumees

Tänane Eesti Päevaleht Online kirjutab loo sellest, kuidas hulgimüüjate ringkaitse sunnib talunikke loobumismõtteid mõlgutama. Probleemi olemus nimelt selles, et hulgimüüjad maksavad talunikele nii vähe, et hing vaevalt sees seisab. Otse poelettidele oma toodangut müüma talunikke aga ei lasta. Nii ongi talunikel valida, kas üritada miinimumtuluga toime tulla – praktiliselt peale makstes, või siis loobuda üldse.

Eks mõjuvõimu jagamine majanduses on kogu aeg käinud – palju raha tootjale, palju vahendajale, palju jaekauplusele. Selles ei ole midagi uut. Uus on tänasel turul aga see, et hirmus raskeks on läinud kõigil ja selle võrra intensiivsemalt proovitakse oma probleeme lahendada seeläbi, et väärtuse ahelast teiste arvelt võimalikult suurem tükk just omale hammustada. Selle eesmärgi saavutamiseks kasutatakse turujõudu, administratiivseid trikke ja ka otseseid kokkumänge.

Ühesõnaga oleme jõudnud sinnamaale, et üldine majanduslangus on pannud kõik sedavõrd raskesse majandusliku olukorda, et sisuliselt hakkame sõdima omavahel. Üldine majanduslangus on üle kasvamas majanduslikuks kodusõjaks. See, mis täna toimub, ei ole enam konkurents või normaalne võimupiiride jaotus, vaid ikkagi majanduslik kodusõda. Sõjas on aga ohvrid. Esimesteks ohvriteks võivad sellel sügisel olla talunikud.

Põllumeestel on ees sügisene koristusaeg. Siis liiguvad tavaliselt ka suuremad rahad ning nende turult väljatõrjumine ei pruugi kohest mõju avaldada. Pigem on see efekt pikema ajalise lõtkuga ja avaldub hiljem. See aga ei tähenda, et juba täna ei peaks põllumeeste huvide eest seisma ja nende jätkusuutlikkusele mõtlema. Pigem on nii, et täna on viimane aeg seda teha. Me ei pea asuma sõtta hulgikaupmeestega, kuid põllumeeste huvid peavad saama arvesse võetud. Kui Eestimaa tahab süüa, siis põllumees peab saama võimaluse toota.

Ilmuvad esimesed märgid sügisest

Saabunud on august. Ilm on endiselt soe, kuid selgelt on juba näha esimesi märke sügisest. Põldudel on alanud viljakoristus, linnud käituvad teisiti, kohati hakkavad ilmuma juba mõned kollased lehed.

Näha on muutusi ka inimeste käitumises. Suvine loidus ja põgenemine tsivilisatsioonist on lõppemas. Paljud üritavad küll võtta suvest viimast, kuid ollakse ka juba avatud suhtlemisele, valmistutakse sügiseks, mõeldakse läbi taastekkivaid töökohustusi, koondatakse energiat õppetööks – kes kuidas.

Ilma jahenemine ja sügise saabumine toob meid kõiki reaalsusele lähemale. Eestis on palju inimesi, kellel ei ole tööd. Meil on palju ettevõtteid, kes jätkuvalt kaotavad pinnast jalge alt ja liiguvad vääramatul pankrotikursil – seda vaatamata kõigile jõupingutustele, mida nende firmade juhtkonnad ja töötajad ka ei teeks. Meil on inimesi, kellel puudub kodu päriselt ja meie hulgas on palju neid, kellel on oht kodu pangale kaotada.

Kõik nimetatud probleemid ja paljud teised probleemid olid meil päevakorral juba kevadel. Mis on vahepeal muutunud? Milliseid lahendusi on valitsus vahepeal pakkunud? On lihtsalt loodetud, et küll aeg asjad paika paneb. Kuid kas on pannud? Ilmselt mitte. Praegu ei ole ka näha, et probleemid iseenesest laheneksid või, et valitsus midagi ette võtaks. Kõik see ennustab meile külma ja pimedat sügist – mitte ainult ilmastiku vaid ka majanduslikus ja sotsiaalses mõttes. Kahju.