Tänases ajakirjanduses on palju olnud juttu sellest, et kaitseminister Jaak Aaviksoo saatis teistele ministritele märgukirja, milles selgitab, et taktikalistest kärbetest ei ole kasu ja vähendada tuleb sotsiaalkulutusi. Seega jällegi samm selles suunas, et minna pensionäride ja teiste abivajajate niigi hapra leiva kallale.
Mõnes mõttes tuleks Jaak Aaviksooga nõustuda, et taktikalistest kärbetest ei ole meie riigi edasisteks arenguteks kasu. Tõepoolest, ega selle lõputu kärpimisega kusagile ei jõua. Aaviksoo näeb lahendusena sotsiaalkulude kallale minekut. See on see osa tema arvamusest, millega aga kuidagi nõus olla ei saa.
Me ei saa edasi nii, et muudkui võtame kõigilt raha vähemaks. Me peame midagi looma, midagi teistesse riikidesse müüma, mingeid teenuseid osutama. Lahendus ei ole kärpimine, lahendus on soodustada millegi uue teket.
Seega võib tänase ühe võtmeteema ümber sõnastada nii, et taktikalistest kärbetest ei ole kasu, kasu on sellest, kui suudame luua majandusarengu. Majandusareng saab aga tekkida ainult sellises keskkonnas, kus inimestel on turvaline ja hea olla. Inimene tegeleb majandusinnovatsiooni ja arenguga ikka siis ja ainult siis, kui tema esmased sotsiaalsed vajadused ja eksistentsiaalsed probleemid on lahendatud. Igal ettevõtjal või potentsiaalsel ettevõtjal on oma sugulased, kes on vanemad inimesed või kes vajavad muul viisil sotsiaalabi. Nende sugulaste hooletusse jätmine mõjutab kaudselt ka neid ettevõtjaid, kellelt me loodame majanduskasvu. Kõik on omavahel seotud.
Siit ka selgitus, miks innovatsioon ja üldine majandusareng lähtub tavaliselt riikidest, kus on heal tasemel sotsiaalne kindlustatus. Millegipärast ei tule majandusleiutisi arengumaadest. Seega ka õpetus Eestile – kui tahame majandusarengut saavutada, siis peame tagama meie sotsiaalsüsteemi toimimise. Halvad on nii taktikalised kärped kui ka sotsiaalsüsteemi kallale minek.
Mõnes mõttes tuleks Jaak Aaviksooga nõustuda, et taktikalistest kärbetest ei ole meie riigi edasisteks arenguteks kasu. Tõepoolest, ega selle lõputu kärpimisega kusagile ei jõua. Aaviksoo näeb lahendusena sotsiaalkulude kallale minekut. See on see osa tema arvamusest, millega aga kuidagi nõus olla ei saa.
Me ei saa edasi nii, et muudkui võtame kõigilt raha vähemaks. Me peame midagi looma, midagi teistesse riikidesse müüma, mingeid teenuseid osutama. Lahendus ei ole kärpimine, lahendus on soodustada millegi uue teket.
Seega võib tänase ühe võtmeteema ümber sõnastada nii, et taktikalistest kärbetest ei ole kasu, kasu on sellest, kui suudame luua majandusarengu. Majandusareng saab aga tekkida ainult sellises keskkonnas, kus inimestel on turvaline ja hea olla. Inimene tegeleb majandusinnovatsiooni ja arenguga ikka siis ja ainult siis, kui tema esmased sotsiaalsed vajadused ja eksistentsiaalsed probleemid on lahendatud. Igal ettevõtjal või potentsiaalsel ettevõtjal on oma sugulased, kes on vanemad inimesed või kes vajavad muul viisil sotsiaalabi. Nende sugulaste hooletusse jätmine mõjutab kaudselt ka neid ettevõtjaid, kellelt me loodame majanduskasvu. Kõik on omavahel seotud.
Siit ka selgitus, miks innovatsioon ja üldine majandusareng lähtub tavaliselt riikidest, kus on heal tasemel sotsiaalne kindlustatus. Millegipärast ei tule majandusleiutisi arengumaadest. Seega ka õpetus Eestile – kui tahame majandusarengut saavutada, siis peame tagama meie sotsiaalsüsteemi toimimise. Halvad on nii taktikalised kärped kui ka sotsiaalsüsteemi kallale minek.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar