Tänane Eesti Päevaleht Online kirjutab loo sellest, kuidas hulgimüüjate ringkaitse sunnib talunikke loobumismõtteid mõlgutama. Probleemi olemus nimelt selles, et hulgimüüjad maksavad talunikele nii vähe, et hing vaevalt sees seisab. Otse poelettidele oma toodangut müüma talunikke aga ei lasta. Nii ongi talunikel valida, kas üritada miinimumtuluga toime tulla – praktiliselt peale makstes, või siis loobuda üldse.
Eks mõjuvõimu jagamine majanduses on kogu aeg käinud – palju raha tootjale, palju vahendajale, palju jaekauplusele. Selles ei ole midagi uut. Uus on tänasel turul aga see, et hirmus raskeks on läinud kõigil ja selle võrra intensiivsemalt proovitakse oma probleeme lahendada seeläbi, et väärtuse ahelast teiste arvelt võimalikult suurem tükk just omale hammustada. Selle eesmärgi saavutamiseks kasutatakse turujõudu, administratiivseid trikke ja ka otseseid kokkumänge.
Ühesõnaga oleme jõudnud sinnamaale, et üldine majanduslangus on pannud kõik sedavõrd raskesse majandusliku olukorda, et sisuliselt hakkame sõdima omavahel. Üldine majanduslangus on üle kasvamas majanduslikuks kodusõjaks. See, mis täna toimub, ei ole enam konkurents või normaalne võimupiiride jaotus, vaid ikkagi majanduslik kodusõda. Sõjas on aga ohvrid. Esimesteks ohvriteks võivad sellel sügisel olla talunikud.
Põllumeestel on ees sügisene koristusaeg. Siis liiguvad tavaliselt ka suuremad rahad ning nende turult väljatõrjumine ei pruugi kohest mõju avaldada. Pigem on see efekt pikema ajalise lõtkuga ja avaldub hiljem. See aga ei tähenda, et juba täna ei peaks põllumeeste huvide eest seisma ja nende jätkusuutlikkusele mõtlema. Pigem on nii, et täna on viimane aeg seda teha. Me ei pea asuma sõtta hulgikaupmeestega, kuid põllumeeste huvid peavad saama arvesse võetud. Kui Eestimaa tahab süüa, siis põllumees peab saama võimaluse toota.
Eks mõjuvõimu jagamine majanduses on kogu aeg käinud – palju raha tootjale, palju vahendajale, palju jaekauplusele. Selles ei ole midagi uut. Uus on tänasel turul aga see, et hirmus raskeks on läinud kõigil ja selle võrra intensiivsemalt proovitakse oma probleeme lahendada seeläbi, et väärtuse ahelast teiste arvelt võimalikult suurem tükk just omale hammustada. Selle eesmärgi saavutamiseks kasutatakse turujõudu, administratiivseid trikke ja ka otseseid kokkumänge.
Ühesõnaga oleme jõudnud sinnamaale, et üldine majanduslangus on pannud kõik sedavõrd raskesse majandusliku olukorda, et sisuliselt hakkame sõdima omavahel. Üldine majanduslangus on üle kasvamas majanduslikuks kodusõjaks. See, mis täna toimub, ei ole enam konkurents või normaalne võimupiiride jaotus, vaid ikkagi majanduslik kodusõda. Sõjas on aga ohvrid. Esimesteks ohvriteks võivad sellel sügisel olla talunikud.
Põllumeestel on ees sügisene koristusaeg. Siis liiguvad tavaliselt ka suuremad rahad ning nende turult väljatõrjumine ei pruugi kohest mõju avaldada. Pigem on see efekt pikema ajalise lõtkuga ja avaldub hiljem. See aga ei tähenda, et juba täna ei peaks põllumeeste huvide eest seisma ja nende jätkusuutlikkusele mõtlema. Pigem on nii, et täna on viimane aeg seda teha. Me ei pea asuma sõtta hulgikaupmeestega, kuid põllumeeste huvid peavad saama arvesse võetud. Kui Eestimaa tahab süüa, siis põllumees peab saama võimaluse toota.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar