Eurole üleminekust 2011. aasta alguses räägitakse viimasel ajal praktiliselt iga päev. Küll on inimesi, kes peavad seda võimalikuks ja on inimesi, kes peavad seda võimatuks. Osad toetavad seda, et euro nimel tuleb ohvriks tuua kõik, kaasa arvatud meie majandus ja inimesed. Teised jälle ei saa aru, miks seda eurot niiväga vaja on, mis siis meie majanduses lõpuks juhtub, kui meil kehtib edasi kroon, kuid samas suudame majandust arendada.
Kogu selle eurojutu ja kaasnevate miljonite nüansside hulgas ei ole niivõrd tähtis see, kas keegi tahab või keegi ei taha eurot või milliste ohvritega euro 2011. aasta alguses võimalikuks võiks saada, kuigi ka kõik see on tähtis. Pigem on probleemiks aga see, et avatud diskussiooni rahvaga, kodanikeühendustega ja asjaosaliste organisatsioonidega euro küsimuses ei toimu.
Valitsus käratab peale, et euro on prioriteet ja selle nimel teeme kõik. Ükski riigiasutus ei julge enam piiksatadagi. Ettevõtjad ütlevad, et kui eurot ei tule siis on halb. Mõni majandusteoreetik või praktik julgeb vahepeal mingit arutelu arendada, kuid keegi ei taha, ei oska või ei julge teemast kinni võtta. Kui mõni välisekspert ütleb, et milleks meile nüüd kohe euro pärast ennast lõhki rabeleda, siis leitakse, kui vähe see inimene kohalikke olusid ikka tunneb.
Tegelikult vääriksid inimesed seda, et neile euro varema või hilisema kasutuselevõtu plussid ja miinused kõik mustvalgelt ette joonistatakse ja nendega seda asja ka arutataks. Ei aita ainult sellest, et inimesi hirmutada ja öelda, et kui eurot ei tule, siis välisinvestorid meid ei usalda ja siis läheme põhja. Inimesed väärivad ausaid ja avatud arutelusid. Kas ei oleks aeg seda inimestele pakkuda? Kas äkki ei pingutaks kogu rahvas vajadusel euro nimel rohkem, kui see pingutus on teadlik, mitte valitsuse poolsel hirmutamisel ja sunnil põhinev?
Kogu selle eurojutu ja kaasnevate miljonite nüansside hulgas ei ole niivõrd tähtis see, kas keegi tahab või keegi ei taha eurot või milliste ohvritega euro 2011. aasta alguses võimalikuks võiks saada, kuigi ka kõik see on tähtis. Pigem on probleemiks aga see, et avatud diskussiooni rahvaga, kodanikeühendustega ja asjaosaliste organisatsioonidega euro küsimuses ei toimu.
Valitsus käratab peale, et euro on prioriteet ja selle nimel teeme kõik. Ükski riigiasutus ei julge enam piiksatadagi. Ettevõtjad ütlevad, et kui eurot ei tule siis on halb. Mõni majandusteoreetik või praktik julgeb vahepeal mingit arutelu arendada, kuid keegi ei taha, ei oska või ei julge teemast kinni võtta. Kui mõni välisekspert ütleb, et milleks meile nüüd kohe euro pärast ennast lõhki rabeleda, siis leitakse, kui vähe see inimene kohalikke olusid ikka tunneb.
Tegelikult vääriksid inimesed seda, et neile euro varema või hilisema kasutuselevõtu plussid ja miinused kõik mustvalgelt ette joonistatakse ja nendega seda asja ka arutataks. Ei aita ainult sellest, et inimesi hirmutada ja öelda, et kui eurot ei tule, siis välisinvestorid meid ei usalda ja siis läheme põhja. Inimesed väärivad ausaid ja avatud arutelusid. Kas ei oleks aeg seda inimestele pakkuda? Kas äkki ei pingutaks kogu rahvas vajadusel euro nimel rohkem, kui see pingutus on teadlik, mitte valitsuse poolsel hirmutamisel ja sunnil põhinev?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar