Usaldagem teineteist

Eesti Inimarengu Aruanne 2008 toob välja tõsiasja, et 2008. aastal oli Eesti elanike silmis Riigikogu vähimusaldatud institutsiooniks. Parlamenti usaldas vaid 25% eestlastest ja 10% venekeelsetest elanikest.

Olgugi, et kõigile Ida-Euroopa uutele demokraatiatele on iseloomulik see, et kõige vähem usaldatakse demokraatlikult valitud või otseselt rahvast esindavaid institutsioone, ei peaks Eesti poliitikud sellistest usalduse küsimustest mööda vaatama ja seda lihtasalt „tähelepanuta jätma.”

Riigikogu on ikkagi valitud ju selleks, et Eesti elu edendada ja viia meie riik sinna, kuhu rahva enamik seda soovib. Riigikogu liikme mandaadi saanud inimesed on selle saanud valijate käest. Millest see ikkagi tuleb, et inimesed valivad Riigikokku saadikud, keda hiljem ei saa usaldada? Või usaldavad valijad saadikuid endiselt, kuid ei usalda Riigikogu kui sellist oma tööstiilist, rollist, organisatoorsest kompetentsit või muudest asjaoludest tulenevalt?

Kui inimarengu aruanne ütleb, et parlamendi usaldusväärsus on madal, siis on see eelkõige parlamendi liikmete ja parlamendierakondade probleem. Igasugune kriitika on demokraatlikus ühiskonnas vajalik ühiskonna edasiliikumise tagamiseks, kuid kriitikast on kasu siis ja ainult siis, kui kritiseeritav osapool sellele, kuidagi reageerib – vähemalt on nõus selle üle arutama, millest kriitika tingitud on ning kas ja kuidas peaks sellele reageerima.

Kutsun kohalike omavalitsuste ja europarlamendi valimiste aasta puhul üles inimesi arutama selle üle, miks ikkagi poliitikute usaldusväärsus on nii madal, miks inimesed võõranduvad poliitikast ja miks me ei võiks näha poliitikuid enda huvide eest seisjatena ning valijate poolt usaldatud ja eesmärgistatud töö tegijana.

Valijad ei tohi poliitikutele selga keerata ja poliitikud peavad tegema kõik endast oleneva selleks, et valijatel ei oleks põhjust poliitikutele selga keerata.

13 ja reede – hagiavalduste esitamise aeg

Täna on reede ja 13. Toon tänase päeva puhul oma 11. märtsi Kesknädalas ilmunud artikli sellest, kuidas Eesti peaks sundüürnike probleemide lahendamisel õppima Poola kogemusest, mida Poola on paremini teinud ja kuidas see riik oma rahva eest märksa rohkem seisab, kui peaminister Andrus Ansip meie parempoolse valitsuse eesotsas eestlase eest.

Loole on lisatud ka Eesti Üürnike Liidu üleskutse Saksamaale ümberasunute majades elamispindu kasutavatele või kasutanud üürnikele hagiavalduste esitamiseks kahju hüvitamiseks riigivastutuse seaduse alusel. Kahjunõuete avalduste esitamise tähtaeg aegub sügisel, millest tulenevalt on viimane aeg oma õigused ja võimalik saadud kahju hinnata ning Eesti Üürnike Liiduga konsulteerida.

13 ja reede kõlab just sedamoodi, et inimesi hagiavalduse esitamiseks üles kutsuda.

Alljärgnevalt minu Kesknädalas ilmunud artikkel:

Sakste vara: Eesti peaks õppima Poola kogemusest

Saksamaale ümberasunute vara tagastamine on meil olnud arutluse all alates omandireformi algusest 1991. aastal. Õigusriigilike lahendusteni ei ole Eestis jõutud. Samas on teistes riikides häid näiteid, kuidas riigimehelikult käitudes ja oma rahva huvide eest seistes saab need küsimused õiglaselt lahendada. Nii süvenev majanduskriis kui ka Eestis sundüürnikele osaks langenud ebaõiglus annavad igakülgse aluse nõuda Saksamaalt baltisakslaste varadega kaasnevate kulude katteks kompensatsiooni.

Illustreerimaks Saksamaale ümberasunutele kuulunud vara tagastamise põhimõtete kreenisolekut, on meil hea tuua võrdluseks Poola. Erinevalt Eestist, kus sakslased läksid 1939. ja 1941. aastal Saksamaale vabatahtlikult, erinevate riikidevaheliste kokkulepete alusel, saatis Poola sakslased lihtsalt riigist välja, küsimata kellegi tahet ja omamata mingeid lepinguid. Kui Eesti püüdis ka sakslaste suhtes järgida rahvusvahelise õiguse põhimõtteid, siis Poola seda ei teinud.

Poola seisab oma rahva eest, Eesti mitte

Kõrvutades Poola ja Eesti käitumist, peaks sakslastel olema Poola käest varade tagasinõudmiseks palju enam alust kui Eesti käest. Siit läksid sakslased vabatahtlikult, deklareerisid oma vara ja Saksamaa maksis neile 200 miljoni Saksa marga ulatuses kompensatsiooni. Eestist Saksamaale ümberasujad sisuliselt müüsid oma siinse vara.

Poola aga saatis sakslased riigist välja ja mingisugust kompenseerimist ei toimunud – varad sisuliselt sundvõõrandati. Sellisel ajaloolisel foonil on selge, et kui mõni riik peaks Saksamaale ümberasujatele varasid tagastama, siis eelkõige oleks see Poola kombel talitanud riik.

Kuid Poolas on peale olukorra juriidilist analüüsi jõutud seisukohale, et Poola riik ei pea Saksamaale ümberasujatele varasid tagastama. Poolale tõi oma rahva vara säästev hoiak kaasa rahvusvahelisi kohtuprotsesse, kuid Poola võitis ja tal puudub nüüd kohustus Saksamaale ümberasujatele varasid tagastada. Poola asus sirge seljaga oma rahva huvide kaitsele.

Hoopis teistsugune on lugu Eestis, kus ajaloolisest loogikast ja rahvusvahelise õiguse põhimõtetest tulenevalt on vara tagastamiseks märksa väiksem vajadus. Ometigi teeb Eesti valitsus peaminister Andrus Ansipi juhtimisel kõik, et ümberasujatele kunagi kuulunud varasid nüüd füüsiliselt tagastada ja eestlaste varad ära anda.

Ansip hävitas üürnike õiguspärase ootuse

Omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 7 lg 3 tagas üürnikele õiguspärase ootuse, et ümberasujate vara tagastamise küsimus reguleeritakse riikidevahelise kokkuleppega. Kokkulepe pidi aga tagama, et üürnikud saavad erastada nende kasutuses olevad eluruumid. Õiguspärane ootus tulenes rahvusvahelisest õiguspraktikast ja tavadest ning kas või Poola kogemusest.

Ansipi tugeval eestvedamisel aset leidnud ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamine Riigikohtus alates 2006. a. 12. oktoobrist on loonud olukorra, kus sundüürnike õiguspärane ootus eluruumide erastamisele on kadunud. Tekkinud olukord riivab otseselt üürnike põhiseaduslikke õigusi ja sellega on antud täiendav tõuge ühiskonnas ühe osa isikute paiskamiseks ainelisse halvemusse. Suurenenud on ühiskondlik ebavõrdsus ja vähenenud on usk Eestisse kui õigusriiki.

Ümberasujate vara tagastamine läheb Eestile kokkuvõttes maksma umbes miljard krooni. Tallinna kesklinnamajade väärtus on sadu miljoneid kroone. Lisaks on vaja kanda kulutusi peavarjuta jäävatele inimestele elamispinna hankimisel. Kulu teevad ka Eesti riigi vastu praegu kohtutesse esitatud hagid, kus kahju kannatavad inimesed oma õigusi nõuavad.

Arvestades Poola kogemust, peaks Eesti mitte kandma kulutusi, vaid hoopis küsima Saksamaalt kompensatsiooni seoses baltisakslaste varaga kantavate kulutuste katteks. NSV Liidu poolt Saksamaale omal ajal makstud Saksa margad annavad piisavalt alust selleks, et Eestile vajalik miljard kätte saada. Eriti suure tähtsuse omandab kompensatsiooni küsimine olukorras, kus majanduskriisis on riigi jaoks iga kroon kulda väärt.

Eestlased kaotasid riigi Saksamaa alustatud sõja tõttu

Oluline on seejuures rõhutada, et varade tagastamine toimub ühele Teist maailmasõda alustanud poolele, mille tagajärjel kaotasid eestlased oma riigi ja kannatasid 50 aastat võõra võimu all. Saksamaa kutsus oma inimesed Eestist ära enne Vene vägede okupatsiooni algust ja NSV Liit maksis Saksamaale 200 miljonit Saksa marka Baltikumi jäänud varade eest.

Kui nende kokkulepete taustal sattus ka mõni baltisakslane ebaõiguse ohvriks, siis Saksamaa kompenseeris neile kõik kahjud. Just sellepärast rõhutabki ametlik Saksamaa pretensioonide puudumist Eesti vastu.

Kõige kurvem on siin aga see, et kui paljud teised riigid seisavad oma kodanike eest ja on valmis selle nimel võitlema ka rahvusvahelises kohtus, siis meie tänane valitsus teeb kõik selleks, et teha kingitusi võõramaalastele, astudes nii oma kodanike vastu ja kahjustades oma riigi huve.

Kahjuks ei õõnesta Ansip sellisel viisil käitudes üksnes enda ja oma valitsuse usaldusväärsust, vaid ebaõiglust külvates õõnestab Eesti kui õigusriigi alustugesid. Sundüürnike kannatuste rada on ületanud igasuguse inimliku piiri ja nüüd on ülim aeg ebaõiglus lõpetada. Kui ei osatud seda teha majandusliku tõusu ajal, tuleb seda teha kriisiaastatel. Eesti ei saa enam oodata.

TÄHELEPANU!

Üürnikele, kes kasutasid või kasutavad elamispinda Saksamaale ümberasunutele või nende pärijatele kuulunud majades!

Palun külastage Eesti Üürnike Liidu kodulehekülge http://www.kodueest.ee/

Lugege selle avalehel toodud teksti tähelepanelikult. Selle on koostanud juristid, kelle poole Üürnike Liit on pöördunud. Samas pakub Üürnike Liit konsultatsiooni hagiavalduse esitamisel Teile tehtud kahju hüvitamiseks riigivastutuse seaduse alusel. Kahjunõude avalduse esitamise tähtaeg aegub sügisel, mistõttu tegutseda tuleb aega kaotamata. Kõigil asjast huvitatutel palume isiklikult Üürnike Liidust (Tallinn, Sakala 23A, tel 62 72 910) läbi astuda, et registreerida oma taotlus ja küsimusi täpsustada. Nn baltisakslaste majades elanud inimeste ühisavalduse koostamist tahaksime alustada võimalikult kiiresti. Palume mitte viivitada!

Eesti Üürnike Liit

Inimareng vajab poliitilist toetust

Hiljuti avaldatud Eesti Inimarengu Aruanne 2008 on tõstatanud mitmeid probleeme ja arutelu kohti, kus poliitikud peaksid kindlasti oma sõna sekka ütlema.

Aruanne on väga põhjalik ja mitmekülgne ning selle analüüsimiseks ja arutamiseks võib kulutada päevi, kuid siinkohal tooksin välja paar momenti.

Nimelt, kui vaadata inimeste subjektiivset hinnangut oma majanduslikule olukorrale (Tabel 3.2.5.), siis 2008.a. seisuga elab tolle hetke sissetulekute juures hästi kõigest 13.1 % inimestest – ainult nendel inimestel on reserve, et majanduslangusega kaasnevaid tagasilööke taluda ja oma elatustandardit allapoole lasta. Kõik ülejäänud inimesed saavad hakkama kas suuremate või väiksemate probleemidega, kuid see tähendab, et sissetulekute langedes ei ole mingeid reserve oma elujärje säilitamiseks.

Need on 2008.a. andmed. Peale seda on olukord ju hulka hullemaks läinud.

Loomulikult on tegemist üksnes subjektiivse hinnanguga, kuid subjektiivses hinnangus on sees tavaliselt inimese optimism tuleviku osas ja seega ka nähakse oma olukorda ehk pisut paremas valguses, kui see tegelikult olla võib.

Poliitika: Reformierakond on läbi aegade esindanud ja esindab ka praegu poliitilisi vaateid, mis sobivad sellel 13.1 %-le. Nende toetus on olnud laiem, kuid seda ilmselt eelkõige selle tõttu, et Reformierakonda toetavad vaesemad inimesed on elanud lootuses, et Reforimerakond viib neid rikaste hulka, nagu lubas. Praegused märgid majanduses lubaduse täitumisele ei viita.

Kui Reformierakond jätkab võimutsemist riigis ja üritab ka imbuda Tallinna võimukoridoridesse, siis see oleks eelkõige kümnekonna protsendi valijate huvides. Ülejäänud inimeste puhul jätkuks sissetulekute vähenemine ja vaesumine. Arvestades aga ühiskonnas tekkivat pingete kogumit tuleb see aga tagasi ka sellele kümnekonnale protsendile Reformierakonna valijatele.

Seega ehk oleks ikka parem toetada poliitilisi lahendusi, mis töötaks keskklassi tekke, stabiilse ühiskonna arengu ja meie üldise majanduskasvu taastumise suunas. Kui minna aga reformikate paketi kaudu, siis on Tallinna tänavad varsti nii tühjad, nagu juuresoleval pildil. Elu hakkab lihtsalt taanduma.

Pentus peab õppima, mitte linna juhtima

Keit Pentus sai Reformierakonna Tallinna linnapeakandidaadiks. Pentus on lubanud Tallinna linnapeana anda endast parima, et Tallinnast saaks kaasaegne, turvaline ja igas mõttes euroopalik pealinn. Eesmärgid on igati positiivsed ja järgimist väärivad, kuid kuidas on lood Pentuse suutlikkusega neid eesmärke saavutada, milline on tema vastav elukogemus ja kas tal on olemas vajalikud teadmised?

Keit Pentus on noor ja aktiivne, kuid Tallinn vajab täna kogemust, mida Pentusel ei ole. Tallinn vajab elukogemust. Tallinn vajab oskusi, mida nii noor inimene lihtsalt oma väheste eluaastate tõttu ei ole saanudki omandada. Noorus pole süü ja seda ei tohi ette heita, kuid kui ühiskonnas on olemas suurema elukogemusega kohasemaid juhte, siis tuleks täna pigem neid eelistada.

Tänases majandussituatsioonis ei ole õige usaldada Tallinna linna juhtimist piisavate kogemusteta noorpoliitikule. Kui Keit Pentus saaks linnapeaks, siis tinglikult meenutaks see olukord pisut laste mänguväljakul mängivaid lapsi, kes võivad mängida kodu, poodi, maal käimist või ka linna juhtimist. Reaalses elus ja reaalsete võimalike tagajärgedega sellist mängu lubada ei tohiks – need peaks jääma mänguväljakule.

Keit Pentuse unistused Tallinna osas kõlavad pisut lihtsakoeliselt, sest ta ei paku välja reaalseid teid selliste eesmärkide saavutamiseks. Ka lapsed unistavad suurimast, parimast, võimsaimast, rikkaimast. Pole tähtis kas see on reaalne ja veel vähem puudub laste puhul arusaam sellise ülimuslikkuse saavutamise teedest.

Keit Pentuse lahenduste väljapakkumistest on teada näiteks tema osalemine Reformierakonna seitsme idee väljapakkumise juures, mida tänane Eesti Päevaleht Reformierakonna seitsmeks kriisiplaani sisutühjaks loosungiks nimetab.

Jää Tallinna linna majanduses

Eile tabas kogu Eestit tõsine jää. Tallinna tänavapuhastajad töötasid täisvõimsusel – linna viies puhastuspiirkonnas tegutsesid 39 sahkpuisturit ja 22 traktorit. Ööpäeva jooksul on Tallinna tänavatele puistatud 132.3 tonni kloriide ja kolm tonni sõelmeid.

Eriti hull oli olukord aga Lõuna Eestis. Tartu traumapunkt oli libedusega kukkunud ja viga saanud inimestest umbes – ooteaeg võis küündida 3 kuni 4 tunnini. Liiklusavariisid oli tavapärasest rohkem. Lõuna Eestis oli häiritud postiteenuste osutamine.

Kõik me ootame suurt kevadet, kuid tegelikult tabab meid selline jää. Olukord on sümboolselt võrreldav nii Tallinna kui ka mujal Eestis majanduses tomuvaga. Me ootame kogu aeg, et tuleks need päikesekiired, mis meie mustade majandusuudiste sekka midagi positiivset tooks. Samas vastandume hoopis saabuva majandusliku jääajaga.

Mida teha. Jääb loota, et meil leidub nutikust ja arusaamist jääga toime tulla, nagu lisatud pildil noor ilmakodanik on leidnud tee teistpoolt pinki. Kuna tee aseme on ohtlik jää, siis tuleb minna sealt, kus teed pole. Ka meie majanduses peame leidma uusi radu, mitte üritama alla vanduda saabuvale jääajale. Noortes on leidlikkust, kuid nemad kahjuks ei juhi meie tänast majandust. Ka vanemad inimesed peaksid sama avatult mõtlema hakkama ja majanduses teistpoolt pinki minema.

Tallinn vajab munitsipaalpanka

1. märtsist sulges SEB Sõpruse harukontori Tallinnas Mustamäel. Sularahaautomaat jäetakse. Pangakontorit vajavad kliendid suunatakse SEB Nõmme või Magistrali harukontoritesse. Pank leiab, et kuna kliendid eelistavad käia pangakontoris, kus pakutakse võimalikult laia teenusevalikut, siis peabki pank teeninduse koondama suurematesse kontoritesse. Lõppude lõpuks on meil ka internetipangaduse võidukäigu ajastu.

Ühesõnaga võib pank leida suurel hulgal põhjendusi ja selgitusi, miks ta arvab, et kliendid peaksidki kontorist ilma jääma ja kaugemal oma pangaasju ajama hakkama. Tegelikult on probleem pigem selles, et pangakontori pidamine ei tasunud ennast ära ja kuna kasum on peamine, siis kliendid joondugu pigem selle järgi. Pank ei ole sotsiaalasutus ja kliendid huvitavad äriettevõtet vaid senikaua, kui nad rentaablid on. Kuna kliendid on juba pangaga harjunud ega nad siis enam panka vahetama hakka. Pangandus muutub pisut vaevalisemaks, mis seal ikka. Rasked ajad. Täna on suletud kontori kohal tühi koht, nagu näitab juuresolev pilt.

Tegelikult tunnevad paljud Mustamäe elanikud sellest kontorist puudust ja seda eelkõige olukorras, kus paljud pensionärid peavad oma pensione pangast koju tooma. Kõigile ei sobi sularahaautomaat, kus seljataga võib varitseda tõsine turvarisk raha äravõtja näol. Kontor oleks pensioni väljavõtmiseks ikkagi märksa turvalisem koht. Ilma autota liikuval pensionäril ei ole ka väga ükskõik, mitu kilomeetrit lähima pangakontorini on.

Pangale ei saa ette heita, nemad teevad oma äri sellisel viisil, kuidas õigeks peavad. Samas vajavad inimesed panka, kes rahuldaks nende vajadusi märksa lähedalseisvamas asukohas. Kus on lahendus? Keda huvitaks kliendid sellisel määral, et nende vajadused saaksid rahuldatud ja kasumiteenimine oleks eelkõige protsess, mis tuleneks kliendi pikaajalisest rahulolust ja lojaalsusest?

Mida rohkem selliste küsimuste peale mõelda, seda rohkem tuleb mõttesse vajadus munitsipaalpanga järele. Paljudes riikides on sellised olemas, mis küll peavad majanduslikult omadega välja tulema, kuid eelkõige on selliste institutsioonide eesmärgiks luua väärtust ühiskonnas.

Meil on olemas munitsipaalpolitsei. Tekkimas munitsipaalturud ja –poed. Miks mitte ka munitsipaalpank – selge vajadus turul sellise finantslahenduse järgi on olemas.

Naistepäev poliitiliseks tööriistaks

Naistepäev on Eesti ühiskonnas tähtsaks sündmuseks, on seda varemalt olnud ja on tõenäoliselt ka edaspidiselt. Naistepäev ei sõltu hetkel võimulolevast koalitsioonist ega ka sellest, kas majanduses on parasjagu langus või tõus. Loomulikult kõik see mõjutab pidupäeva meeleolu, kuid naistepäev jääb naistepäevaks.

Naistepäev on mõeldud naistele, kuid eelkõige on see päev suunatud üldinimlikele väärtustele. Naised on koduhoidjad ja oma lähiümbruse eest hoolitsejad. Et olla naistepäeva väärilised peaksime vaatama, mis leiab aset meie igapäevases elukeskkonnas, kus me iga päev töötame, elame, lapsi kasvatame ja tulevikuplaane seame.

Olen seda meelt, et naistepäeva peaks poliitikast lahus hoidma. Eriti igapäevasest räpasest poliitikast. Samas, kui naistepäeva puhul midagi soovida, mis võiks meie elu siin riigis paremaks muuta, siis sooviks seda seoses lastega.

Mustamäe seisukohalt oleks oluline näiteks tähelepanu juhtida Männi pargile. Seal on palju laste heaks tehtud, kuid samas sealsed atraktsioonid ka lagunevad ja vajavad pidevat hooldamist. Hooldamisega ka pidevalt tegeletakse. Samas on ikkagi võimalus meie laste heaks palju rohkem teha, kui seni.

Naiste jaoks on oluline koduümbrus. Kõik, kellel on lapsed ja elavad Mustamäel, vajavad kohti mängimiseks, nagu on Männi park. Tuleks vaadata Mustamäe laste vabaaja veetmise võimalusi ja ka Männi parki just selle pilguga, et alati on võimalik veel midagi paremini teha, mõned asjad remontida ja meie laste arengule täiendav positiivne tõuge anda. Mõtleks naistepäeval sellistele teemadele ja meie lapsevanemad on meile toetuse eest tänulikud.