Eesti Inimarengu Aruanne 2008 toob välja tõsiasja, et 2008. aastal oli Eesti elanike silmis Riigikogu vähimusaldatud institutsiooniks. Parlamenti usaldas vaid 25% eestlastest ja 10% venekeelsetest elanikest.
Olgugi, et kõigile Ida-Euroopa uutele demokraatiatele on iseloomulik see, et kõige vähem usaldatakse demokraatlikult valitud või otseselt rahvast esindavaid institutsioone, ei peaks Eesti poliitikud sellistest usalduse küsimustest mööda vaatama ja seda lihtasalt „tähelepanuta jätma.”
Riigikogu on ikkagi valitud ju selleks, et Eesti elu edendada ja viia meie riik sinna, kuhu rahva enamik seda soovib. Riigikogu liikme mandaadi saanud inimesed on selle saanud valijate käest. Millest see ikkagi tuleb, et inimesed valivad Riigikokku saadikud, keda hiljem ei saa usaldada? Või usaldavad valijad saadikuid endiselt, kuid ei usalda Riigikogu kui sellist oma tööstiilist, rollist, organisatoorsest kompetentsit või muudest asjaoludest tulenevalt?
Kui inimarengu aruanne ütleb, et parlamendi usaldusväärsus on madal, siis on see eelkõige parlamendi liikmete ja parlamendierakondade probleem. Igasugune kriitika on demokraatlikus ühiskonnas vajalik ühiskonna edasiliikumise tagamiseks, kuid kriitikast on kasu siis ja ainult siis, kui kritiseeritav osapool sellele, kuidagi reageerib – vähemalt on nõus selle üle arutama, millest kriitika tingitud on ning kas ja kuidas peaks sellele reageerima.
Kutsun kohalike omavalitsuste ja europarlamendi valimiste aasta puhul üles inimesi arutama selle üle, miks ikkagi poliitikute usaldusväärsus on nii madal, miks inimesed võõranduvad poliitikast ja miks me ei võiks näha poliitikuid enda huvide eest seisjatena ning valijate poolt usaldatud ja eesmärgistatud töö tegijana.
Valijad ei tohi poliitikutele selga keerata ja poliitikud peavad tegema kõik endast oleneva selleks, et valijatel ei oleks põhjust poliitikutele selga keerata.
Olgugi, et kõigile Ida-Euroopa uutele demokraatiatele on iseloomulik see, et kõige vähem usaldatakse demokraatlikult valitud või otseselt rahvast esindavaid institutsioone, ei peaks Eesti poliitikud sellistest usalduse küsimustest mööda vaatama ja seda lihtasalt „tähelepanuta jätma.”
Riigikogu on ikkagi valitud ju selleks, et Eesti elu edendada ja viia meie riik sinna, kuhu rahva enamik seda soovib. Riigikogu liikme mandaadi saanud inimesed on selle saanud valijate käest. Millest see ikkagi tuleb, et inimesed valivad Riigikokku saadikud, keda hiljem ei saa usaldada? Või usaldavad valijad saadikuid endiselt, kuid ei usalda Riigikogu kui sellist oma tööstiilist, rollist, organisatoorsest kompetentsit või muudest asjaoludest tulenevalt?
Kui inimarengu aruanne ütleb, et parlamendi usaldusväärsus on madal, siis on see eelkõige parlamendi liikmete ja parlamendierakondade probleem. Igasugune kriitika on demokraatlikus ühiskonnas vajalik ühiskonna edasiliikumise tagamiseks, kuid kriitikast on kasu siis ja ainult siis, kui kritiseeritav osapool sellele, kuidagi reageerib – vähemalt on nõus selle üle arutama, millest kriitika tingitud on ning kas ja kuidas peaks sellele reageerima.
Kutsun kohalike omavalitsuste ja europarlamendi valimiste aasta puhul üles inimesi arutama selle üle, miks ikkagi poliitikute usaldusväärsus on nii madal, miks inimesed võõranduvad poliitikast ja miks me ei võiks näha poliitikuid enda huvide eest seisjatena ning valijate poolt usaldatud ja eesmärgistatud töö tegijana.
Valijad ei tohi poliitikutele selga keerata ja poliitikud peavad tegema kõik endast oleneva selleks, et valijatel ei oleks põhjust poliitikutele selga keerata.
Kui riigikogu liige julgeb hakata arutama riigikogu maine üle, siis see on kindlasti suur samm edasi meie poliitikas - paremuse poole.
VastaKustutaTõsine asi, kui poliitik juba nii mõtleb. Siis võib Eesti poliitikast asja saada.
VastaKustutaSee oleks hea, kui rahvas poliitikuid usaldaks.
VastaKustuta