Tänane päev on toonud rohkesti majandusuudiseid.
Rahandusministeeriumi kevadise majandusprognoosi kohaselt süveneb majanduslangus Eestis möödunud aasta 3.6 protsendilt tänavu 8.5 protsendini. Tööstusettevõtete toodang vähenes 2009. aasta veebruaris eelmise aasta veebruariga võrreldes 30 protsenti. Eesti valitsemissektori eelarve puudujääk oli 2008. aastal esialgsetel andmetel 3 ja võlatase 4.8 protsenti SKP-st. Statistikaameti sõnul oleme euroga liitumiseks vajaliku Maastrichti kriteeriumi täitmiseks täpselt serva peal.
Jaekaubandusettevõtete kaupade jaemüük vähenes 2009. aasta veebruaris eelmise aasta veebruariga võrreldes püsivhindades 18 protsenti. Üliõpilased ei suuda tasuda õppemaksu, eluasemekulutusi ning liisinguid ja laene.
Majandusprofessorid ja eksperdid arvavad, et meie käesoleva aasta majanduslanguseks ei tule mitte 8.5 protsenti, vaid võib olla kuni 20 protsenti.
Kõik need negatiivsed uudised ühel päeval. Kas midagi positiivset ei kirjutata?
On üks positiivne uudis. Uudis räägib sellest, et töö kaotanud inimesed hakkavad ettevõtjateks ning loovad uusi töökohti. Tänavu esimeses kvartalis on tööturuamet andnud sellesisulist toetust 34 inimesele. Miinuspool on aga selles, et need on vaid 34 inimest rohkem kui 50 000 töötust.
Kuhu meie majandus nii jõuab? Ilmselt kollapsisse. Tööpuudus suureneb veelgi. Me täna ei ole jõudnud veel sinnamaale, kus jõustub uus töölepinguseadus ja välja makstud töötute hüvitised hakkavad otsa lõppema.
Silmapiiril on suur must auk. Palju on pakutud variante, kuidas meie majandust pöörata ja taas tõusule viia. Koalitsioon ei ole kuulanud ja vajalikuks pidanud midagi ette võtta. Kas arusaamine negatiivsest võimalikust stsenaariumist peab siiski tulema selle kõige mustema läbikogemise teel või siiski suudame mõistusega olukorda enne kõige hullemat jama päästa? Kui me midagi ette ei võta, siis kannatavad ju Eesti inimesed. Milles nemad süüdi on?
Jaekaubandusettevõtete kaupade jaemüük vähenes 2009. aasta veebruaris eelmise aasta veebruariga võrreldes püsivhindades 18 protsenti. Üliõpilased ei suuda tasuda õppemaksu, eluasemekulutusi ning liisinguid ja laene.
Majandusprofessorid ja eksperdid arvavad, et meie käesoleva aasta majanduslanguseks ei tule mitte 8.5 protsenti, vaid võib olla kuni 20 protsenti.
Kõik need negatiivsed uudised ühel päeval. Kas midagi positiivset ei kirjutata?
On üks positiivne uudis. Uudis räägib sellest, et töö kaotanud inimesed hakkavad ettevõtjateks ning loovad uusi töökohti. Tänavu esimeses kvartalis on tööturuamet andnud sellesisulist toetust 34 inimesele. Miinuspool on aga selles, et need on vaid 34 inimest rohkem kui 50 000 töötust.
Kuhu meie majandus nii jõuab? Ilmselt kollapsisse. Tööpuudus suureneb veelgi. Me täna ei ole jõudnud veel sinnamaale, kus jõustub uus töölepinguseadus ja välja makstud töötute hüvitised hakkavad otsa lõppema.
Silmapiiril on suur must auk. Palju on pakutud variante, kuidas meie majandust pöörata ja taas tõusule viia. Koalitsioon ei ole kuulanud ja vajalikuks pidanud midagi ette võtta. Kas arusaamine negatiivsest võimalikust stsenaariumist peab siiski tulema selle kõige mustema läbikogemise teel või siiski suudame mõistusega olukorda enne kõige hullemat jama päästa? Kui me midagi ette ei võta, siis kannatavad ju Eesti inimesed. Milles nemad süüdi on?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar