Me kõik mäletame seda aega mitte kaua aastaid tagasi, kus Eesti piiride avanedes üha suurem hulk meie inimesi hakkas käima tööl välismaal. Kõigepealt Soomes ja Rootsis, hiljem seoses Eesti astumisega Euroopa Liitu ja lihtsustunud nõuetega ka kaugemal. Teenitud rahad tundusid alguses müstilised, kuid suured ka veel mõned aastad tagasi.
Selle üle, kui palju Eesti inimesi töötab välismaal, on palju vaieldud. Räägitud on numbritest 40 000 ja 50 000, julgemad on pakkunud lausa 200 000 inimest. Osad on Eestist lahkunud kindlasti sooviga minna jäädavalt, kuid suur osa meie inimestest töötab välismaal ikka sellepärast, et teenida oma perele elatist, luua endale materiaalne vundament ja vaadata kindlustatult tuleviku poole. Eesti ei ole suutnud lihtsalt sellistele inimestele piisavat ja heal tasemel rakendust pakkuda.
Täna on olukord muutunud. Välismaal töötanud inimesed jõuavad üha enam töötuna koju tagasi. Ajakirjanduse andmetel on selle aasta paari kuuga välismaal töötuks jäänud pea sama palju seal töötavaid Eesti inimesi, kui möödunud aastal kokku. Välisriigid ei ole enam kindel tagavaraväljapääs ja alternatiiv Eestis elamisele ja töötamisele.
See kõik tähendab seda, et riik peab senisest märksa suuremal määral tegelema sellega, et Eestis taastekiksid töökohad ja lõpeksid koondamised. Meie inimestel ei ole enam selliseid alternatiive välismaal, nagu need olid varemalt. Me ei saa enam loota oma tööturupoliitika lahendamisele teiste riikide poolt. Nüüd peame ise hakkama saama – ja seda olukorras, kus maailmamajanduses on üldine langus ning meie riigil on väga raske leida sisulist rahvusvahelist konkurentsieelist.
Tööpuudus ja selle kiire kasv on meie tänaseks majandusprobleemiks number üks ja see ei peaks jääma üksnes vastavate riigiametnike-spetsialistide lahendada. Toetust, arutelusid ja ettepanekuid peavad pakkuma ka kõik poliitikud, keda rahvas on valinud ennast esindama ja oma muredega tegelema. Nüüd on aeg poliitikutel oma rolli õigustada.
Selle üle, kui palju Eesti inimesi töötab välismaal, on palju vaieldud. Räägitud on numbritest 40 000 ja 50 000, julgemad on pakkunud lausa 200 000 inimest. Osad on Eestist lahkunud kindlasti sooviga minna jäädavalt, kuid suur osa meie inimestest töötab välismaal ikka sellepärast, et teenida oma perele elatist, luua endale materiaalne vundament ja vaadata kindlustatult tuleviku poole. Eesti ei ole suutnud lihtsalt sellistele inimestele piisavat ja heal tasemel rakendust pakkuda.
Täna on olukord muutunud. Välismaal töötanud inimesed jõuavad üha enam töötuna koju tagasi. Ajakirjanduse andmetel on selle aasta paari kuuga välismaal töötuks jäänud pea sama palju seal töötavaid Eesti inimesi, kui möödunud aastal kokku. Välisriigid ei ole enam kindel tagavaraväljapääs ja alternatiiv Eestis elamisele ja töötamisele.
See kõik tähendab seda, et riik peab senisest märksa suuremal määral tegelema sellega, et Eestis taastekiksid töökohad ja lõpeksid koondamised. Meie inimestel ei ole enam selliseid alternatiive välismaal, nagu need olid varemalt. Me ei saa enam loota oma tööturupoliitika lahendamisele teiste riikide poolt. Nüüd peame ise hakkama saama – ja seda olukorras, kus maailmamajanduses on üldine langus ning meie riigil on väga raske leida sisulist rahvusvahelist konkurentsieelist.
Tööpuudus ja selle kiire kasv on meie tänaseks majandusprobleemiks number üks ja see ei peaks jääma üksnes vastavate riigiametnike-spetsialistide lahendada. Toetust, arutelusid ja ettepanekuid peavad pakkuma ka kõik poliitikud, keda rahvas on valinud ennast esindama ja oma muredega tegelema. Nüüd on aeg poliitikutel oma rolli õigustada.
Hea, et keegi ka taipab, et meil olukord nõrk on. Viimane aeg oleks seda ausalt inimestele tunnistada.
VastaKustuta