Tööpuudus on küsimus, millel olen korduvalt oma blogis peatunud, kuid pean seda ikka ja jälle tegema. Eelkõige sellepärast, et tööpuudus on Eesti majanduse tänaseks probleemiks number üks ja selle probleemi osatähtsus võrreldes teiste probleemidega aina suureneb. Lausliberaalse valitsuskoalitsiooni poole pealt ei ole aga silmapiiril mingisuguseid lahendusi – ei osalisi ega täielikke.
Eilne Äripäev Online refereeris tööturuameti teadet selle kohta, et võrreldes sügisega on välismaalt tööd otsivate inimeste arv viiekordistunud.... Meil on võrreldes sügisega viis korda rohkem inimesi, kes on huvitatud Eestist lahkuma ja otsima toimetulekuvõimalusi välisriikidest. Kas selline tendents ei ole käsitletav usaldushääletusena Eesti riigi võime vastu meie tööturuolukorda normaliseerida? Tundub, et on.
Inimesed soovivad lahkuda. Neid on ära tüüdanud jutt kiirest eurost ja jõudmisest rikaste riikide hulka. Inimesed tahavad tööd ja seeläbi tagada endale elatusvahendeid. Inimesed ei taha kuulata mõttetut juttu juba paranevast majanduskliimast ja sellest, et kohe juba olukord paraneb, struktuur muutub, Eesti Nokia leiutatakse ja mis kõik veel.
Tallinna linn on astunud konkreetseid samme tööpuuduse ohjamiseks. Sama on teinud üle Eesti mitmed teised omavalitsused. Samme ei pea vajalikuks astuda riik. Tööturuameti meeskond teeb endast parima, kuid nemad ei saa asendada valitsust ega muuta majanduskliimat.
Sellist lugu kirjutades tekib endal küsimus, et huvitav, kui palju peab negatiivseid signaale tulema ja kui hulluks peab olukord minema enne, kui Eesti poliitikud sisuliselt asjade kallale asuksid ja omavahelisi vastuolusid alla surudes lahendusi üritaksid pakkuda. Inimesed aga vajavad lahendusi täna ja kohe.
Eilne Äripäev Online refereeris tööturuameti teadet selle kohta, et võrreldes sügisega on välismaalt tööd otsivate inimeste arv viiekordistunud.... Meil on võrreldes sügisega viis korda rohkem inimesi, kes on huvitatud Eestist lahkuma ja otsima toimetulekuvõimalusi välisriikidest. Kas selline tendents ei ole käsitletav usaldushääletusena Eesti riigi võime vastu meie tööturuolukorda normaliseerida? Tundub, et on.
Inimesed soovivad lahkuda. Neid on ära tüüdanud jutt kiirest eurost ja jõudmisest rikaste riikide hulka. Inimesed tahavad tööd ja seeläbi tagada endale elatusvahendeid. Inimesed ei taha kuulata mõttetut juttu juba paranevast majanduskliimast ja sellest, et kohe juba olukord paraneb, struktuur muutub, Eesti Nokia leiutatakse ja mis kõik veel.
Tallinna linn on astunud konkreetseid samme tööpuuduse ohjamiseks. Sama on teinud üle Eesti mitmed teised omavalitsused. Samme ei pea vajalikuks astuda riik. Tööturuameti meeskond teeb endast parima, kuid nemad ei saa asendada valitsust ega muuta majanduskliimat.
Sellist lugu kirjutades tekib endal küsimus, et huvitav, kui palju peab negatiivseid signaale tulema ja kui hulluks peab olukord minema enne, kui Eesti poliitikud sisuliselt asjade kallale asuksid ja omavahelisi vastuolusid alla surudes lahendusi üritaksid pakkuda. Inimesed aga vajavad lahendusi täna ja kohe.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar