Täna on reede ja 13. Toon tänase päeva puhul oma 11. märtsi Kesknädalas ilmunud artikli sellest, kuidas Eesti peaks sundüürnike probleemide lahendamisel õppima Poola kogemusest, mida Poola on paremini teinud ja kuidas see riik oma rahva eest märksa rohkem seisab, kui peaminister Andrus Ansip meie parempoolse valitsuse eesotsas eestlase eest.
Loole on lisatud ka Eesti Üürnike Liidu üleskutse Saksamaale ümberasunute majades elamispindu kasutavatele või kasutanud üürnikele hagiavalduste esitamiseks kahju hüvitamiseks riigivastutuse seaduse alusel. Kahjunõuete avalduste esitamise tähtaeg aegub sügisel, millest tulenevalt on viimane aeg oma õigused ja võimalik saadud kahju hinnata ning Eesti Üürnike Liiduga konsulteerida.
13 ja reede kõlab just sedamoodi, et inimesi hagiavalduse esitamiseks üles kutsuda.
Alljärgnevalt minu Kesknädalas ilmunud artikkel:
Sakste vara: Eesti peaks õppima Poola kogemusest
Saksamaale ümberasunute vara tagastamine on meil olnud arutluse all alates omandireformi algusest 1991. aastal. Õigusriigilike lahendusteni ei ole Eestis jõutud. Samas on teistes riikides häid näiteid, kuidas riigimehelikult käitudes ja oma rahva huvide eest seistes saab need küsimused õiglaselt lahendada. Nii süvenev majanduskriis kui ka Eestis sundüürnikele osaks langenud ebaõiglus annavad igakülgse aluse nõuda Saksamaalt baltisakslaste varadega kaasnevate kulude katteks kompensatsiooni.
Illustreerimaks Saksamaale ümberasunutele kuulunud vara tagastamise põhimõtete kreenisolekut, on meil hea tuua võrdluseks Poola. Erinevalt Eestist, kus sakslased läksid 1939. ja 1941. aastal Saksamaale vabatahtlikult, erinevate riikidevaheliste kokkulepete alusel, saatis Poola sakslased lihtsalt riigist välja, küsimata kellegi tahet ja omamata mingeid lepinguid. Kui Eesti püüdis ka sakslaste suhtes järgida rahvusvahelise õiguse põhimõtteid, siis Poola seda ei teinud.
Poola seisab oma rahva eest, Eesti mitte
Kõrvutades Poola ja Eesti käitumist, peaks sakslastel olema Poola käest varade tagasinõudmiseks palju enam alust kui Eesti käest. Siit läksid sakslased vabatahtlikult, deklareerisid oma vara ja Saksamaa maksis neile 200 miljoni Saksa marga ulatuses kompensatsiooni. Eestist Saksamaale ümberasujad sisuliselt müüsid oma siinse vara.
Poola aga saatis sakslased riigist välja ja mingisugust kompenseerimist ei toimunud – varad sisuliselt sundvõõrandati. Sellisel ajaloolisel foonil on selge, et kui mõni riik peaks Saksamaale ümberasujatele varasid tagastama, siis eelkõige oleks see Poola kombel talitanud riik.
Kuid Poolas on peale olukorra juriidilist analüüsi jõutud seisukohale, et Poola riik ei pea Saksamaale ümberasujatele varasid tagastama. Poolale tõi oma rahva vara säästev hoiak kaasa rahvusvahelisi kohtuprotsesse, kuid Poola võitis ja tal puudub nüüd kohustus Saksamaale ümberasujatele varasid tagastada. Poola asus sirge seljaga oma rahva huvide kaitsele.
Hoopis teistsugune on lugu Eestis, kus ajaloolisest loogikast ja rahvusvahelise õiguse põhimõtetest tulenevalt on vara tagastamiseks märksa väiksem vajadus. Ometigi teeb Eesti valitsus peaminister Andrus Ansipi juhtimisel kõik, et ümberasujatele kunagi kuulunud varasid nüüd füüsiliselt tagastada ja eestlaste varad ära anda.
Ansip hävitas üürnike õiguspärase ootuse
Omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 7 lg 3 tagas üürnikele õiguspärase ootuse, et ümberasujate vara tagastamise küsimus reguleeritakse riikidevahelise kokkuleppega. Kokkulepe pidi aga tagama, et üürnikud saavad erastada nende kasutuses olevad eluruumid. Õiguspärane ootus tulenes rahvusvahelisest õiguspraktikast ja tavadest ning kas või Poola kogemusest.
Ansipi tugeval eestvedamisel aset leidnud ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamine Riigikohtus alates 2006. a. 12. oktoobrist on loonud olukorra, kus sundüürnike õiguspärane ootus eluruumide erastamisele on kadunud. Tekkinud olukord riivab otseselt üürnike põhiseaduslikke õigusi ja sellega on antud täiendav tõuge ühiskonnas ühe osa isikute paiskamiseks ainelisse halvemusse. Suurenenud on ühiskondlik ebavõrdsus ja vähenenud on usk Eestisse kui õigusriiki.
Ümberasujate vara tagastamine läheb Eestile kokkuvõttes maksma umbes miljard krooni. Tallinna kesklinnamajade väärtus on sadu miljoneid kroone. Lisaks on vaja kanda kulutusi peavarjuta jäävatele inimestele elamispinna hankimisel. Kulu teevad ka Eesti riigi vastu praegu kohtutesse esitatud hagid, kus kahju kannatavad inimesed oma õigusi nõuavad.
Arvestades Poola kogemust, peaks Eesti mitte kandma kulutusi, vaid hoopis küsima Saksamaalt kompensatsiooni seoses baltisakslaste varaga kantavate kulutuste katteks. NSV Liidu poolt Saksamaale omal ajal makstud Saksa margad annavad piisavalt alust selleks, et Eestile vajalik miljard kätte saada. Eriti suure tähtsuse omandab kompensatsiooni küsimine olukorras, kus majanduskriisis on riigi jaoks iga kroon kulda väärt.
Eestlased kaotasid riigi Saksamaa alustatud sõja tõttu
Oluline on seejuures rõhutada, et varade tagastamine toimub ühele Teist maailmasõda alustanud poolele, mille tagajärjel kaotasid eestlased oma riigi ja kannatasid 50 aastat võõra võimu all. Saksamaa kutsus oma inimesed Eestist ära enne Vene vägede okupatsiooni algust ja NSV Liit maksis Saksamaale 200 miljonit Saksa marka Baltikumi jäänud varade eest.
Kui nende kokkulepete taustal sattus ka mõni baltisakslane ebaõiguse ohvriks, siis Saksamaa kompenseeris neile kõik kahjud. Just sellepärast rõhutabki ametlik Saksamaa pretensioonide puudumist Eesti vastu.
Kõige kurvem on siin aga see, et kui paljud teised riigid seisavad oma kodanike eest ja on valmis selle nimel võitlema ka rahvusvahelises kohtus, siis meie tänane valitsus teeb kõik selleks, et teha kingitusi võõramaalastele, astudes nii oma kodanike vastu ja kahjustades oma riigi huve.
Kahjuks ei õõnesta Ansip sellisel viisil käitudes üksnes enda ja oma valitsuse usaldusväärsust, vaid ebaõiglust külvates õõnestab Eesti kui õigusriigi alustugesid. Sundüürnike kannatuste rada on ületanud igasuguse inimliku piiri ja nüüd on ülim aeg ebaõiglus lõpetada. Kui ei osatud seda teha majandusliku tõusu ajal, tuleb seda teha kriisiaastatel. Eesti ei saa enam oodata.
TÄHELEPANU!
Loole on lisatud ka Eesti Üürnike Liidu üleskutse Saksamaale ümberasunute majades elamispindu kasutavatele või kasutanud üürnikele hagiavalduste esitamiseks kahju hüvitamiseks riigivastutuse seaduse alusel. Kahjunõuete avalduste esitamise tähtaeg aegub sügisel, millest tulenevalt on viimane aeg oma õigused ja võimalik saadud kahju hinnata ning Eesti Üürnike Liiduga konsulteerida.
13 ja reede kõlab just sedamoodi, et inimesi hagiavalduse esitamiseks üles kutsuda.
Alljärgnevalt minu Kesknädalas ilmunud artikkel:
Sakste vara: Eesti peaks õppima Poola kogemusest
Saksamaale ümberasunute vara tagastamine on meil olnud arutluse all alates omandireformi algusest 1991. aastal. Õigusriigilike lahendusteni ei ole Eestis jõutud. Samas on teistes riikides häid näiteid, kuidas riigimehelikult käitudes ja oma rahva huvide eest seistes saab need küsimused õiglaselt lahendada. Nii süvenev majanduskriis kui ka Eestis sundüürnikele osaks langenud ebaõiglus annavad igakülgse aluse nõuda Saksamaalt baltisakslaste varadega kaasnevate kulude katteks kompensatsiooni.
Illustreerimaks Saksamaale ümberasunutele kuulunud vara tagastamise põhimõtete kreenisolekut, on meil hea tuua võrdluseks Poola. Erinevalt Eestist, kus sakslased läksid 1939. ja 1941. aastal Saksamaale vabatahtlikult, erinevate riikidevaheliste kokkulepete alusel, saatis Poola sakslased lihtsalt riigist välja, küsimata kellegi tahet ja omamata mingeid lepinguid. Kui Eesti püüdis ka sakslaste suhtes järgida rahvusvahelise õiguse põhimõtteid, siis Poola seda ei teinud.
Poola seisab oma rahva eest, Eesti mitte
Kõrvutades Poola ja Eesti käitumist, peaks sakslastel olema Poola käest varade tagasinõudmiseks palju enam alust kui Eesti käest. Siit läksid sakslased vabatahtlikult, deklareerisid oma vara ja Saksamaa maksis neile 200 miljoni Saksa marga ulatuses kompensatsiooni. Eestist Saksamaale ümberasujad sisuliselt müüsid oma siinse vara.
Poola aga saatis sakslased riigist välja ja mingisugust kompenseerimist ei toimunud – varad sisuliselt sundvõõrandati. Sellisel ajaloolisel foonil on selge, et kui mõni riik peaks Saksamaale ümberasujatele varasid tagastama, siis eelkõige oleks see Poola kombel talitanud riik.
Kuid Poolas on peale olukorra juriidilist analüüsi jõutud seisukohale, et Poola riik ei pea Saksamaale ümberasujatele varasid tagastama. Poolale tõi oma rahva vara säästev hoiak kaasa rahvusvahelisi kohtuprotsesse, kuid Poola võitis ja tal puudub nüüd kohustus Saksamaale ümberasujatele varasid tagastada. Poola asus sirge seljaga oma rahva huvide kaitsele.
Hoopis teistsugune on lugu Eestis, kus ajaloolisest loogikast ja rahvusvahelise õiguse põhimõtetest tulenevalt on vara tagastamiseks märksa väiksem vajadus. Ometigi teeb Eesti valitsus peaminister Andrus Ansipi juhtimisel kõik, et ümberasujatele kunagi kuulunud varasid nüüd füüsiliselt tagastada ja eestlaste varad ära anda.
Ansip hävitas üürnike õiguspärase ootuse
Omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 7 lg 3 tagas üürnikele õiguspärase ootuse, et ümberasujate vara tagastamise küsimus reguleeritakse riikidevahelise kokkuleppega. Kokkulepe pidi aga tagama, et üürnikud saavad erastada nende kasutuses olevad eluruumid. Õiguspärane ootus tulenes rahvusvahelisest õiguspraktikast ja tavadest ning kas või Poola kogemusest.
Ansipi tugeval eestvedamisel aset leidnud ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamine Riigikohtus alates 2006. a. 12. oktoobrist on loonud olukorra, kus sundüürnike õiguspärane ootus eluruumide erastamisele on kadunud. Tekkinud olukord riivab otseselt üürnike põhiseaduslikke õigusi ja sellega on antud täiendav tõuge ühiskonnas ühe osa isikute paiskamiseks ainelisse halvemusse. Suurenenud on ühiskondlik ebavõrdsus ja vähenenud on usk Eestisse kui õigusriiki.
Ümberasujate vara tagastamine läheb Eestile kokkuvõttes maksma umbes miljard krooni. Tallinna kesklinnamajade väärtus on sadu miljoneid kroone. Lisaks on vaja kanda kulutusi peavarjuta jäävatele inimestele elamispinna hankimisel. Kulu teevad ka Eesti riigi vastu praegu kohtutesse esitatud hagid, kus kahju kannatavad inimesed oma õigusi nõuavad.
Arvestades Poola kogemust, peaks Eesti mitte kandma kulutusi, vaid hoopis küsima Saksamaalt kompensatsiooni seoses baltisakslaste varaga kantavate kulutuste katteks. NSV Liidu poolt Saksamaale omal ajal makstud Saksa margad annavad piisavalt alust selleks, et Eestile vajalik miljard kätte saada. Eriti suure tähtsuse omandab kompensatsiooni küsimine olukorras, kus majanduskriisis on riigi jaoks iga kroon kulda väärt.
Eestlased kaotasid riigi Saksamaa alustatud sõja tõttu
Oluline on seejuures rõhutada, et varade tagastamine toimub ühele Teist maailmasõda alustanud poolele, mille tagajärjel kaotasid eestlased oma riigi ja kannatasid 50 aastat võõra võimu all. Saksamaa kutsus oma inimesed Eestist ära enne Vene vägede okupatsiooni algust ja NSV Liit maksis Saksamaale 200 miljonit Saksa marka Baltikumi jäänud varade eest.
Kui nende kokkulepete taustal sattus ka mõni baltisakslane ebaõiguse ohvriks, siis Saksamaa kompenseeris neile kõik kahjud. Just sellepärast rõhutabki ametlik Saksamaa pretensioonide puudumist Eesti vastu.
Kõige kurvem on siin aga see, et kui paljud teised riigid seisavad oma kodanike eest ja on valmis selle nimel võitlema ka rahvusvahelises kohtus, siis meie tänane valitsus teeb kõik selleks, et teha kingitusi võõramaalastele, astudes nii oma kodanike vastu ja kahjustades oma riigi huve.
Kahjuks ei õõnesta Ansip sellisel viisil käitudes üksnes enda ja oma valitsuse usaldusväärsust, vaid ebaõiglust külvates õõnestab Eesti kui õigusriigi alustugesid. Sundüürnike kannatuste rada on ületanud igasuguse inimliku piiri ja nüüd on ülim aeg ebaõiglus lõpetada. Kui ei osatud seda teha majandusliku tõusu ajal, tuleb seda teha kriisiaastatel. Eesti ei saa enam oodata.
TÄHELEPANU!
Üürnikele, kes kasutasid või kasutavad elamispinda Saksamaale ümberasunutele või nende pärijatele kuulunud majades!
Palun külastage Eesti Üürnike Liidu kodulehekülge http://www.kodueest.ee/
Lugege selle avalehel toodud teksti tähelepanelikult. Selle on koostanud juristid, kelle poole Üürnike Liit on pöördunud. Samas pakub Üürnike Liit konsultatsiooni hagiavalduse esitamisel Teile tehtud kahju hüvitamiseks riigivastutuse seaduse alusel. Kahjunõude avalduse esitamise tähtaeg aegub sügisel, mistõttu tegutseda tuleb aega kaotamata. Kõigil asjast huvitatutel palume isiklikult Üürnike Liidust (Tallinn, Sakala 23A, tel 62 72 910) läbi astuda, et registreerida oma taotlus ja küsimusi täpsustada. Nn baltisakslaste majades elanud inimeste ühisavalduse koostamist tahaksime alustada võimalikult kiiresti. Palume mitte viivitada!
Eesti Üürnike Liit
Miks sellest Poola kogemusest nii vähe räägitakse? Tahaks märksa rohkem kuulda.
VastaKustutaSundüürnike teema ongi vahepeal nagu maha vaibunud, kuid probleemid on vist ikkagi veel lahendamata? See tähendab ikkagi, et asju tuleb rohkem avalikult arutada.
VastaKustuta