Suvine peiteperiood

Eesti majanduses on suvi. Eesti poliitikas on suvi. Keskerakonna Riigikogu fraktsioon sai kokku vajaliku viiendiku Riigikogu liikmete häältest, et kutsuda kokku erakorraline istung käibemaksuteema aruteluks 3. augustil. Keskerakond ei saa mingil viisil leppida sellega, et käibemaksuseaduse muudatused rakendati nii lühikese etteteatamistähtajaga ja et nii ettvõtjad kui ka lõpptarbijad jäetakse selle koormaga omapead. Keskerakond peab vajalikuks leida lahendusi ja leida neid kiirelt.

Kui käibemaksuteema kõrvale jätta, siis on tegemist Eestile omase suvise vaikeluga. Poliitikas toimub üritusi vähe. Majandus tiksub ka omasoodu, küll süvenevate probleemide rütmis, kuid ilma suurema kisa-kärata. Kodumajapidamised proovivad ka mõelda pigem puhkusest, kui eluprobleemidega toimetulekust – niivõrd, kuivõrd see muidugi võimalik on. Kõrvaltvaatajale võib jääda mulje, et majanduskriisi hävitustöö on lõppenud ja saabunud on rahu.

Tegelikult on muidugi olukord pigem selles, et täna on tegemist ikkagi suvise peiteperioodiga. Peiteperiood kestab juuli ja ka augusti. Septembris kistakse aga probleemid uuesti päevavalgele ja kahjuks siis juba märksa teravamalt, kui need kevadel päevakorras olid. Midagi ei ole ju paremaks läinud. Pigem on kaotatud mitmeid kuid selleks, et majanduskriisi vastu midagi ette võtta.

Tulenevalt sellest ongi väga oluline, et Keskerakond on otsustanud olla aktiivne ka suvel – mure Eesti tuleviku pärast ei võimalda meil aega maha võtta ja lihtsalt puhata. Me peame kasutama meile antud aega maksimaalselt ja mitte laskma ennast uinutada suvisel majandusprobleemide peiteperioodil. Ka teised vastutusvõimelised poliitilised jõud võiksid meie eeskuju järgida.

Meisse ei usuta enam üldse

Tänane Eesti Päevaleht Online refereerib Rootsi majanduslehte Dagens Industri, mis kirjutab, et mitmed Swedbanki suuromanikud on otsustanud Baltikumi majandusseisu halvenemise tõttu oma osaluse Swedbankis kokku tõmmata. Rahaomanikud enam lihtsalt ei usalda Balti regiooni. Usaldus on niivõrd madal, et ei usuta ka oma enda panga toimetulekuvõimesse siin regioonis.

Millest siis nii madal usaldus meie regiooni vastu? Kas maailmamajanduse madalseisust? Maailmamajanduse madalseis ei ole millegipärast hävitanud usaldust sugugi mitte kõikide regioonide ja riikide vastu. Meie oleme usalduse kaotuses ikkagi nii mõneski mõttes esirinnas.

Eks ole selles süüdi ikka suures osas meie ise. Me ei ole suutnud välja tulla majanduspoliitikaga, mis arendaks meie riiki ja paneks ka teiste riikide analüütikud uskuma, et me suudame areneda. Senimaani on meie hoiak olnud selline, et nemad seal ei saa meie majandusedu olemusest lihtsalt aru. Võib olla ei saagi, kuid kui nad arvavad teisiti, ei saa meie nende raha enam kasutada. Ja kogu meie majandusmudel kukub kokku.

Ja küsimus siinkohal ei ole niivõrd selles, et kes on süüdi ja kes peaks vastutama, vaid selles, et kui väljastpoolt meisse enam ei usuta üldse, siis ei saa me ka enam välisinvesteeringuid ja siis ei hakata usinasti ostma ka meie tooteid ja teenuseid. Kuid just need kaks valdkonda on alustoed, millele me paneme lootuse, kui räägime meie majanduse taastumisest.

Ehk on siiski nii, et me ei saa välismaist usaldust kuritarvitada ja peaksime asuma ellu viima vastutustundlikku majanduspoliitikat. Parem hilja, kui mitte kunagi.

Pensioni ei tohi puutuda

Tänane meedia refereerib IRL-i naiskogu seisukohta, et pensionikärbete vajalikkuse ignoreerimine viib riigi pankrotikursile. IRL-i naised leiavad, et tänased sotsiaalkulutused käivad Eesti riigile ja maksumaksjatele lähematel aastatel selgelt üle jõu.

Neid seisukohti lugedes tekib mitu küsimust. Esiteks on ju IRL olnud valitsuses ja juhtinud olulisi miniteeriume kogu selle perioodi, kui Eesti on pankrotikursile sattunud. Eesti mitte ei satu pankrotikursile, vaid on seal juba täna. Sinna on jõutud IRL-i osalusel. Kuidas nüüd äkki on hakanud IRL-i naised pankrotiohus süüd nägema meie pensionisüsteemil?

Teiseks, kas koalitsioonierakond IRL ei ole alustanud hiilivat rahva ettevalmistamist pensionialandusteks kasutades selleks oma nõrgema tiiva – naiskogu – sissetoomist? Naised ei ole ühiskonnas tavaliselt selliseks jõuks, kes asja eest teist taga asuvad õõnestama oma sotsiaalse turvalisuse tulevikku. Seega, selleks on ikkagi konkreetne põhjus erakonnast antud.

Ühesõnaga pensioni kallale mineku uudise näol on tegemist järjekordse sammuga meie riigi jätkusuutlikkuse ja usaldatavuse vastu. Pensionisambad juba lõhuti, nüüd siis jätkatakse pensionsüsteemi alustalade õõnestamist. IRL-i naiskogu võib küll väita, et pensionide hoidmisest on tähtsamad noorte perede töökohad – jättes mulje, et justkui need eesmärgid oleks kuidagi vastuolulised ja üheaegselt saavutamatud – kuid ka oma elu ja töökohta valivate noorte perede jaoks on tähtis, et vanaduspõlves tehtud tööaastate eest ka turvalisus tagatakse.

Milles on süüdi Eesti inimesed, et valitsus pensionide kallale tahab minna? Milles on süüdi oma elu ja tööaastad Eestile pühendanud pensionärid, et tänase valitsemissuutmatuse tõttu nende raha võetakse? Ka nendele küsimustele võiks IRL-i naiskogu vastata.

Lõpuaktused meenutavad riigi vastutust

Praegu on lõpuaktuste periood. Tänane Eesti Päevaleht kirjutab, et praegusel perioodil lõpetavad kõrgkooli veidi üle 10 000 tudengi ja kutseõppeasutustest lisandub neile veel ligi 7000 noort lõpetajat.

Kus on nende inimeste töökohad? Millisel viisil alustavad nad oma noort, optimistlikku ja edasipüüdlikku tööelu? Meil on Eestis täna 66 000 registreeritud töötut ja keegi ei tea, mis täpselt hakkab juhtuma uue töölepingu seaduse jõustumise järel. Ilmselt ei hakka meil Eestis töökohti massiliselt tekkima. Need, täna oma eluteed alustavad noored inimesed, vajavad aga lahendusi. Nad vajavad reaalseid lahendusi ja neid ei huvita jutt sellest, mis räägib majanduse restruktureerumisest, töötajate täiendkoolitusest või ümberõppest.

Need noored inimesed ei vaja ümber ega täiendõpet. Nad on just oma haridustee olulise sihtmärgini viinud. Samas on just koolitus ainuke sisuline asi, mida Eesti riik on mingilgi määral suutnud tööpuuduse probleemiga võitlemisel teha. See ei ole aga lahendus tänastele lõpetajatele.

Meie muretseme selle üle, et noored tahavad Eestist ära. Prooviks korraks mõelda ennast tänaste lõpetajate olukorda ja küsida nii, et milline on neil üldse võimalus Eestist mitte ära tahta?

Lõpuaktused meenutavad meile täna seda, et riik ei ole oma tööga hakkama saanud. Riik ei ole tulnud toime. Noored on optimistlikud ja hakkajad. Nad ei tule Toompeale plakatitega. Nad lihtsalt ostavad pileti laevale või lennukile ja läinud nad ongi. Koos nendega lähevad aga ka Eesti arenguväljavaated ja maksutulud. Siia jääb ääremaastumine ja eelarvekärped. Ja see sünnib meie käe all. Mõelgem ometi.

Nüüd siis hakkavad hinnad tõusma

Eile kiitis Riigikogu valitsusliidu ja roheliste häältega heaks käibemaksu tõstmise 18 protsendilt 20 protsendile, kütuseaktsiiside kergitamise 10-12 protsenti, haigushüvitiste kärpe ja õppelaenu hüvitamise lõpetamise. Ühesõnaga hinnatõus Eesti inimestele vähenevate palkade ja tööpuuduse ajal, arstiabi kaugenemine rahvast ja negatiivne hoiak haridusele.

Eilse otsuse tulemused on näha juba täna. Kütusemüüja Olerex on ajakirjanduse vahendusel teatanud, et tõstab 1. juulist bensiini ja diisli hinda 90-100 sendi võrra. Rimi poolt edastatud informatsiooni kohaselt ilmuvad uued käibemaksutõusu peegeldavad hinnad nii Rimides kui Säästumarketites kaupadele 3. ja 8. juulist.

Ilmselt ei pruugi tõusta kõik hinnad täpselt maksumäära jagu ja osade hindade tõus on hiilivam ja pikemas perspektiivis alles tuntav. Selge on aga see, et keegi peab maksud kinni maksma ja lõpuks maksab need ühel või teisel viisil kinni ikkagi Eesti inimene. Seega valitsus on suutnud eelarve ajada kaosesse ja Eesti inimesed vastutavad.

Eesti inimesed vastutavad ka läbi selle, et sotsiaalsed tagatised ja garantiid vähenevad. Üha rohkematele inimestele hakkab kohale jõudma põhimõte, et nii, nagu riik meile, nii meie riigile. Kui oled riigi vastu hea, teed hoolega tööd ja maksad makse, kuid vastutasuks on selline olukord, nagu seda täna näeme, siis tekib küsimusi kuhjaga. Paljud inimesed on juba ammu valinud elukohaks teised ja märksa suurema vastutustundega riigid. Kas nüüd lähevad needki, kes jäänud on? Ja vähemusvalitsus – kuna tulud langevad, siis kärbime jälle ja tõstame jälle makse – kas nii või?

Eile kaitsesime töötajaid

Meie vähemusvalitsuse poliitika töötajate aadressil on läinud üle igasuguste piiride. Eile tegi Keskerakonna fraktsioon Riigikogus oma parima, et kaitsta töötajaid töölepingu seaduse muudatuste eest, mis tulevad töötajatele tegelikult väga valused. Alljärgnevalt toon ära oma seisukoha, mida mul oli eilsel istungil teiste toetavate kolleegide seas võimalik välja öelda:

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Vaieldamatult on töölepingu seadus Eesti rahva ja Eesti majanduse jaoks väga oluline. Küsimus on aga siinkohal selles, et kuidas valitsus seda seaduse muutmist viimasel poolel aastal on ette valmistanud ja muutnud, millised garantiid andnud töötajatele ja tööandjatele.

Tööleping on kokkulepe töötaja ja tööandja vahel. See on kokkulepe, kus mõlemal poolel on kohustused ja õigused. Töötaja on kohustatud tegema tööd, tegema seda hästi ja võtma vastutuse seoses töö tulemustega. Tööandja on kohustatud tasustama töötajat töö eest, andma talle töövahendid ja seisma teatud sotsiaalsete väärtuste eest, mida nii töötaja kui ka ühiskond temalt eeldavad. Mõlemal poolel on kohustus pidada oma kokkuleppest kinni ja kui seda kokkulepet ei peetaks, siis saavad asjad meie ühiskonnas areneda õiges suunas või vales suunas.

Töölepingu seadus on samuti kokkulepe, töölepingu seadus on kokkulepe riigi, ametiühingute, tööandjate ja töötajate vahel. See on samuti kokkulepe, mida tuleb austada, millest tuleb kinni pidada ja mis on üldiseks eelduseks meie riigis areneva töö toimimiseks. Kui meil ei ole hästi toimivaid töösuhteid ja olukorda, kus oleks arvestatud nii töötajate, tööandjate kui ka riigi huvidega, siis ei ole meil mõtet ei unistada ega rääkida mingisugusest majanduskasvust või -languse pidurdamisest.

Tõus saab tulla praeguses majandusolukorras ainult väga suure ja raske töö tulemusena, kuid seda tööd ollakse suutelised ja valmis meie ühiskonnas tegema vaid siis, kui on olemas ikkagi konkreetne kindlus, et meie ühiskonnas töösuhete alased kokkulepped peavad ja kõigi huvid on ka kaitstud.

Kuidas on aga lood töölepingu seaduse kui üldrahvaliku kokkuleppe pidavusega? Väga halvad! Möödunud aastal sõlmiti detsembris, mis kestis väga kaua ja läbi suurte vaidluste. Kõikide osapoolte poolt tehti ju väga palju kompromisse, arvestati nendega või mitte, aga kokkulepe saavutati. Kuid täna siin saalis me soovime seda kokkulepet ühepoolselt muuta! See on nagu näkku sülitamine suurele osale meie ühiskonnast – töötajatele.

Eelmisel aastal panid Reformierakond ja tema sõbrad partnerid IRL-st propagandistlikel alustel kokku uue töölepingu seaduse. Sellest räägiti palju ja seda kiideti, kuidas jõuti, ja sellega sooviti kehtestada ühiskonnas täiesti uued reeglid. Tööturg sooviti muuta paindlikumaks, et ühelt poolt võidaks ettevõtted, kuid teiselt poolt oleks tagatud ka töötajate hüvitised töösuhete lõppemise korral. Plaan oli selles, et seadusega oleks võitnud väga palju ettevõtted, kuid poleks kaotanud ka töötajad. Töötajate õiguste eest oleks seistud uuel viisil. Pikemas perspektiivis oleks majanduskeskkond arenenud ja kõik oleks võitnud topelt. Selline oli plaan!

Objektiivsuse huvides tuleb loomulikult rõhutada, et meie liigselt jäik töösuhete korraldus vajab muutmist – seda tuleb tunnistada! – kuid täna oleme minemas pisut valet rada. Olukorras, kus meil varsti on üle 100 tuhande töötu ja tööpakkumisi jääb aina vähemaks, praktiliselt võib öelda, et varsti nulli lähedale. Möödunud aastal töölepingu seadust vastu võttes jagati kõigile lubadusi. Sisuliselt sõlmiti ju laiapõhjaline üldrahvalik kokkulepe, kuidas edaspidi hakkaksid käima meie riigis töösuhted. Anti võimalus ettevõtetele, garantiid töötajatele ning ka riik võttis endale kohustused. Täna oleme seda kokkulepet ühepoolselt murdmas. Me oleme taganemas riigi poolt võetud kohustustest. Me sülitame töötajatele näkku ja kaudses mõttes ka tööandjatele, sest lükates liigseid riske töötajate kaela, me sisuliselt hävitame tööturu ja ka ettevõtete võimalused endale motiveeritud töötajaid leida.

Siinkohal on oluline küsida, mis õigus on riigil taganeda ühepoolselt võetud kohustustest? Riik kasutab täna tugevama õigust, kuna riigi käes on võim siin saalis ennast kohustusest vabaks hääletada või hääli üle osta. Siis meie vähemusvalitsuse eestvõttel oleme seda täna just tegemas. Töötajatel ei ole mingisugust õigust endale eluks vajalikke hüvitisi välja hääletada või mingil viisil otsustada. Töötajatel jääb üle vaid vaadata, kuidas see riik, mille arenemisele nad oma elu on pühendanud, lihtsalt ühel hetkel neile selja keerab. Sellest on väga kahju, sest seda ei tohiks mingil viisil lubada. Seega, olgugi, et meie tööturg vajab värskendust ja muutusi, ei saa mina käesoleva eelnõu eest hääletada! Aitäh!

Läti saab hakkama, aga Eesti?

IMF avaldas Lätile kiitust eelarvekärbete vastuvõtmisel ning kinnitas, et nii IMF kui ka teised rahvuvahelised partnerid aitavad Lätil kriisist üle saada. Lätil on lootust nüüd juulis välismaistelt laenajatelt 7.5 miljardi euro suurusest abipaketist järgmine laenuosa kätte saada. Läti läheb edasi ja astub samme paranemise suunas.

Miks me nii tõsiselt Läti poole vaatame ja kogu aeg seda silmas peame. Tegelikult on ju Läti mõnes mõttes meie tulevik. Läti on kriisis ühe faasi võrra eespool. Eestis ei tehta midagi oluliselt teisiti, mis annaks eeldada, et me Läti rada ei järgi. Võib küll juhtuda, et maailmamajanduses tuleb üleöö ootamatult suur tõus ja tulenevalt sellest me Läti olukorda ei jõua, kuid see ei ole väga realistlik.

Realistlik oleks Läti stsenaariumist pääseda siis, kui Eesti suudaks võtta vastu mingeid kardinaalseid majanduspoliitilisi otsuseid enne Lätit või teist moodi kui Läti. Tänast olukorda meie poliitikas vaadates aga tundub, et see ei ole väga teostatav. Kes kujutaks täna ette näiteks seda, et Eesti devalveerib oma valuuta enne Lätit? Või kes kujutaks ette seda, et Eesti kärbib rohkem, kui Läti?

Me ei erine Lätist ka majanduse struktuuri, rahvusvahelise konkurentsivõime või äriideede säravuse poolest. Meil on lihtsalt mingi lootus ja ähmane arusaam, et me ei ole sellised, kui nemad. Me oleme sarnased, kuid lihtsalt arengufaasis maas.

Muidugi loodame, et koos Läti pääsemisega pääseme ka meie. Ehk, et me ei peaks nii sügaval ära käimagi. Paljast lootusest ei pruugi aga piisata, tulenevalt millest oleks siiski ettepanek töötada aktiivselt lahenduste leidmise teel. Kõige halvem – mida ka ei saa välistada – on see, et Läti tuleb välja, kuid Eesti ei tule, vaid kukub veel sügavamale...