Meie vähemusvalitsuse poliitika töötajate aadressil on läinud üle igasuguste piiride. Eile tegi Keskerakonna fraktsioon Riigikogus oma parima, et kaitsta töötajaid töölepingu seaduse muudatuste eest, mis tulevad töötajatele tegelikult väga valused. Alljärgnevalt toon ära oma seisukoha, mida mul oli eilsel istungil teiste toetavate kolleegide seas võimalik välja öelda:
Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Vaieldamatult on töölepingu seadus Eesti rahva ja Eesti majanduse jaoks väga oluline. Küsimus on aga siinkohal selles, et kuidas valitsus seda seaduse muutmist viimasel poolel aastal on ette valmistanud ja muutnud, millised garantiid andnud töötajatele ja tööandjatele.
Tööleping on kokkulepe töötaja ja tööandja vahel. See on kokkulepe, kus mõlemal poolel on kohustused ja õigused. Töötaja on kohustatud tegema tööd, tegema seda hästi ja võtma vastutuse seoses töö tulemustega. Tööandja on kohustatud tasustama töötajat töö eest, andma talle töövahendid ja seisma teatud sotsiaalsete väärtuste eest, mida nii töötaja kui ka ühiskond temalt eeldavad. Mõlemal poolel on kohustus pidada oma kokkuleppest kinni ja kui seda kokkulepet ei peetaks, siis saavad asjad meie ühiskonnas areneda õiges suunas või vales suunas.
Töölepingu seadus on samuti kokkulepe, töölepingu seadus on kokkulepe riigi, ametiühingute, tööandjate ja töötajate vahel. See on samuti kokkulepe, mida tuleb austada, millest tuleb kinni pidada ja mis on üldiseks eelduseks meie riigis areneva töö toimimiseks. Kui meil ei ole hästi toimivaid töösuhteid ja olukorda, kus oleks arvestatud nii töötajate, tööandjate kui ka riigi huvidega, siis ei ole meil mõtet ei unistada ega rääkida mingisugusest majanduskasvust või -languse pidurdamisest.
Tõus saab tulla praeguses majandusolukorras ainult väga suure ja raske töö tulemusena, kuid seda tööd ollakse suutelised ja valmis meie ühiskonnas tegema vaid siis, kui on olemas ikkagi konkreetne kindlus, et meie ühiskonnas töösuhete alased kokkulepped peavad ja kõigi huvid on ka kaitstud.
Kuidas on aga lood töölepingu seaduse kui üldrahvaliku kokkuleppe pidavusega? Väga halvad! Möödunud aastal sõlmiti detsembris, mis kestis väga kaua ja läbi suurte vaidluste. Kõikide osapoolte poolt tehti ju väga palju kompromisse, arvestati nendega või mitte, aga kokkulepe saavutati. Kuid täna siin saalis me soovime seda kokkulepet ühepoolselt muuta! See on nagu näkku sülitamine suurele osale meie ühiskonnast – töötajatele.
Eelmisel aastal panid Reformierakond ja tema sõbrad partnerid IRL-st propagandistlikel alustel kokku uue töölepingu seaduse. Sellest räägiti palju ja seda kiideti, kuidas jõuti, ja sellega sooviti kehtestada ühiskonnas täiesti uued reeglid. Tööturg sooviti muuta paindlikumaks, et ühelt poolt võidaks ettevõtted, kuid teiselt poolt oleks tagatud ka töötajate hüvitised töösuhete lõppemise korral. Plaan oli selles, et seadusega oleks võitnud väga palju ettevõtted, kuid poleks kaotanud ka töötajad. Töötajate õiguste eest oleks seistud uuel viisil. Pikemas perspektiivis oleks majanduskeskkond arenenud ja kõik oleks võitnud topelt. Selline oli plaan!
Objektiivsuse huvides tuleb loomulikult rõhutada, et meie liigselt jäik töösuhete korraldus vajab muutmist – seda tuleb tunnistada! – kuid täna oleme minemas pisut valet rada. Olukorras, kus meil varsti on üle 100 tuhande töötu ja tööpakkumisi jääb aina vähemaks, praktiliselt võib öelda, et varsti nulli lähedale. Möödunud aastal töölepingu seadust vastu võttes jagati kõigile lubadusi. Sisuliselt sõlmiti ju laiapõhjaline üldrahvalik kokkulepe, kuidas edaspidi hakkaksid käima meie riigis töösuhted. Anti võimalus ettevõtetele, garantiid töötajatele ning ka riik võttis endale kohustused. Täna oleme seda kokkulepet ühepoolselt murdmas. Me oleme taganemas riigi poolt võetud kohustustest. Me sülitame töötajatele näkku ja kaudses mõttes ka tööandjatele, sest lükates liigseid riske töötajate kaela, me sisuliselt hävitame tööturu ja ka ettevõtete võimalused endale motiveeritud töötajaid leida.
Siinkohal on oluline küsida, mis õigus on riigil taganeda ühepoolselt võetud kohustustest? Riik kasutab täna tugevama õigust, kuna riigi käes on võim siin saalis ennast kohustusest vabaks hääletada või hääli üle osta. Siis meie vähemusvalitsuse eestvõttel oleme seda täna just tegemas. Töötajatel ei ole mingisugust õigust endale eluks vajalikke hüvitisi välja hääletada või mingil viisil otsustada. Töötajatel jääb üle vaid vaadata, kuidas see riik, mille arenemisele nad oma elu on pühendanud, lihtsalt ühel hetkel neile selja keerab. Sellest on väga kahju, sest seda ei tohiks mingil viisil lubada. Seega, olgugi, et meie tööturg vajab värskendust ja muutusi, ei saa mina käesoleva eelnõu eest hääletada! Aitäh!
Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Vaieldamatult on töölepingu seadus Eesti rahva ja Eesti majanduse jaoks väga oluline. Küsimus on aga siinkohal selles, et kuidas valitsus seda seaduse muutmist viimasel poolel aastal on ette valmistanud ja muutnud, millised garantiid andnud töötajatele ja tööandjatele.
Tööleping on kokkulepe töötaja ja tööandja vahel. See on kokkulepe, kus mõlemal poolel on kohustused ja õigused. Töötaja on kohustatud tegema tööd, tegema seda hästi ja võtma vastutuse seoses töö tulemustega. Tööandja on kohustatud tasustama töötajat töö eest, andma talle töövahendid ja seisma teatud sotsiaalsete väärtuste eest, mida nii töötaja kui ka ühiskond temalt eeldavad. Mõlemal poolel on kohustus pidada oma kokkuleppest kinni ja kui seda kokkulepet ei peetaks, siis saavad asjad meie ühiskonnas areneda õiges suunas või vales suunas.
Töölepingu seadus on samuti kokkulepe, töölepingu seadus on kokkulepe riigi, ametiühingute, tööandjate ja töötajate vahel. See on samuti kokkulepe, mida tuleb austada, millest tuleb kinni pidada ja mis on üldiseks eelduseks meie riigis areneva töö toimimiseks. Kui meil ei ole hästi toimivaid töösuhteid ja olukorda, kus oleks arvestatud nii töötajate, tööandjate kui ka riigi huvidega, siis ei ole meil mõtet ei unistada ega rääkida mingisugusest majanduskasvust või -languse pidurdamisest.
Tõus saab tulla praeguses majandusolukorras ainult väga suure ja raske töö tulemusena, kuid seda tööd ollakse suutelised ja valmis meie ühiskonnas tegema vaid siis, kui on olemas ikkagi konkreetne kindlus, et meie ühiskonnas töösuhete alased kokkulepped peavad ja kõigi huvid on ka kaitstud.
Kuidas on aga lood töölepingu seaduse kui üldrahvaliku kokkuleppe pidavusega? Väga halvad! Möödunud aastal sõlmiti detsembris, mis kestis väga kaua ja läbi suurte vaidluste. Kõikide osapoolte poolt tehti ju väga palju kompromisse, arvestati nendega või mitte, aga kokkulepe saavutati. Kuid täna siin saalis me soovime seda kokkulepet ühepoolselt muuta! See on nagu näkku sülitamine suurele osale meie ühiskonnast – töötajatele.
Eelmisel aastal panid Reformierakond ja tema sõbrad partnerid IRL-st propagandistlikel alustel kokku uue töölepingu seaduse. Sellest räägiti palju ja seda kiideti, kuidas jõuti, ja sellega sooviti kehtestada ühiskonnas täiesti uued reeglid. Tööturg sooviti muuta paindlikumaks, et ühelt poolt võidaks ettevõtted, kuid teiselt poolt oleks tagatud ka töötajate hüvitised töösuhete lõppemise korral. Plaan oli selles, et seadusega oleks võitnud väga palju ettevõtted, kuid poleks kaotanud ka töötajad. Töötajate õiguste eest oleks seistud uuel viisil. Pikemas perspektiivis oleks majanduskeskkond arenenud ja kõik oleks võitnud topelt. Selline oli plaan!
Objektiivsuse huvides tuleb loomulikult rõhutada, et meie liigselt jäik töösuhete korraldus vajab muutmist – seda tuleb tunnistada! – kuid täna oleme minemas pisut valet rada. Olukorras, kus meil varsti on üle 100 tuhande töötu ja tööpakkumisi jääb aina vähemaks, praktiliselt võib öelda, et varsti nulli lähedale. Möödunud aastal töölepingu seadust vastu võttes jagati kõigile lubadusi. Sisuliselt sõlmiti ju laiapõhjaline üldrahvalik kokkulepe, kuidas edaspidi hakkaksid käima meie riigis töösuhted. Anti võimalus ettevõtetele, garantiid töötajatele ning ka riik võttis endale kohustused. Täna oleme seda kokkulepet ühepoolselt murdmas. Me oleme taganemas riigi poolt võetud kohustustest. Me sülitame töötajatele näkku ja kaudses mõttes ka tööandjatele, sest lükates liigseid riske töötajate kaela, me sisuliselt hävitame tööturu ja ka ettevõtete võimalused endale motiveeritud töötajaid leida.
Siinkohal on oluline küsida, mis õigus on riigil taganeda ühepoolselt võetud kohustustest? Riik kasutab täna tugevama õigust, kuna riigi käes on võim siin saalis ennast kohustusest vabaks hääletada või hääli üle osta. Siis meie vähemusvalitsuse eestvõttel oleme seda täna just tegemas. Töötajatel ei ole mingisugust õigust endale eluks vajalikke hüvitisi välja hääletada või mingil viisil otsustada. Töötajatel jääb üle vaid vaadata, kuidas see riik, mille arenemisele nad oma elu on pühendanud, lihtsalt ühel hetkel neile selja keerab. Sellest on väga kahju, sest seda ei tohiks mingil viisil lubada. Seega, olgugi, et meie tööturg vajab värskendust ja muutusi, ei saa mina käesoleva eelnõu eest hääletada! Aitäh!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar