Meie töönädal lõppes uudisega, et registreeritud töötus on Eestis tõusnud kümne protsendini. See tähendab, et töötukassas on arvel 65 366 inimest.
Vaatlejad on täheldanud, et koondamised ei käi enam endise hooga ja töötuid tuleb juurde kahanevas tempos. Loodetakse, et 1. juuli ei too kaasa suurt koondamislainet, mida prognoositi uue töölepinguseaduse jõustumisega.
Võib olla oleme tõesti suuremaid koondamisi seljataha jätmas ja jõudnud niiöelda põhja, kust saab vaid tõusma hakata. Võib olla on aga hoopiski tegemist vaikusega enne tormi. Me keegi ei tea, kuid loodame parimat.
Hoopis tähtsam küsimus, kui põhja asukoht, on see, et kes hakkab meile uusi töökohti andma. Isegi, kui meil töötuid juurde ei tuleks, siis ka need 10 protsenti tööealisest elanikkonnast tahavad tagasi tööle. Räägitakse, et kui ka kõik mitteregistreerunud mittetöötajad juurde arvata, siis on meil töötuid üle 100 000 inimese. Enamus neist vajab töökohta.
Meie tänane majanduspoliitika on see, et majandust me toetustevääriliseks ei pea, välisinvestoreid peletame, eelarvega keerame üha rohkem segadust kokku ja üldiseks arengueeskujuks on võetud Läti riik. Kahjuks on parempoolne koalitsioon täna tüüri juures ja nad ikka ei taha sealt kuidagi ära tulla. Käituvad põhimõttel, et ise nad riiki ei juhi aga ei lase ka teistel juhtida. Kahju, et meil homme Riigikogu valimised ei ole, sest siis saaks rahvas oma sõna koheselt sekka ütelda.
Laupäev on puhkepäev. Kuid siiski leidkem aega mõelda neile, kes on töökoha kaotanud ja kellel seisab ees oht töökoht kaotada. Me peame kas endi hulgast või siis välismaalt leidma inimesi/ettevõtteid, kes hakkaksid meie riigis töökohti looma, usuksid meie majanduse tulevikku ja oleksid nõus sotsiaalse vastutuse koormat kandma. Selliste inimeste leidmine on raske. Kuid kes otsib, see leiab.
Vaatlejad on täheldanud, et koondamised ei käi enam endise hooga ja töötuid tuleb juurde kahanevas tempos. Loodetakse, et 1. juuli ei too kaasa suurt koondamislainet, mida prognoositi uue töölepinguseaduse jõustumisega.
Võib olla oleme tõesti suuremaid koondamisi seljataha jätmas ja jõudnud niiöelda põhja, kust saab vaid tõusma hakata. Võib olla on aga hoopiski tegemist vaikusega enne tormi. Me keegi ei tea, kuid loodame parimat.
Hoopis tähtsam küsimus, kui põhja asukoht, on see, et kes hakkab meile uusi töökohti andma. Isegi, kui meil töötuid juurde ei tuleks, siis ka need 10 protsenti tööealisest elanikkonnast tahavad tagasi tööle. Räägitakse, et kui ka kõik mitteregistreerunud mittetöötajad juurde arvata, siis on meil töötuid üle 100 000 inimese. Enamus neist vajab töökohta.
Meie tänane majanduspoliitika on see, et majandust me toetustevääriliseks ei pea, välisinvestoreid peletame, eelarvega keerame üha rohkem segadust kokku ja üldiseks arengueeskujuks on võetud Läti riik. Kahjuks on parempoolne koalitsioon täna tüüri juures ja nad ikka ei taha sealt kuidagi ära tulla. Käituvad põhimõttel, et ise nad riiki ei juhi aga ei lase ka teistel juhtida. Kahju, et meil homme Riigikogu valimised ei ole, sest siis saaks rahvas oma sõna koheselt sekka ütelda.
Laupäev on puhkepäev. Kuid siiski leidkem aega mõelda neile, kes on töökoha kaotanud ja kellel seisab ees oht töökoht kaotada. Me peame kas endi hulgast või siis välismaalt leidma inimesi/ettevõtteid, kes hakkaksid meie riigis töökohti looma, usuksid meie majanduse tulevikku ja oleksid nõus sotsiaalse vastutuse koormat kandma. Selliste inimeste leidmine on raske. Kuid kes otsib, see leiab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar