Praegu on lõpuaktuste periood. Tänane Eesti Päevaleht kirjutab, et praegusel perioodil lõpetavad kõrgkooli veidi üle 10 000 tudengi ja kutseõppeasutustest lisandub neile veel ligi 7000 noort lõpetajat.
Kus on nende inimeste töökohad? Millisel viisil alustavad nad oma noort, optimistlikku ja edasipüüdlikku tööelu? Meil on Eestis täna 66 000 registreeritud töötut ja keegi ei tea, mis täpselt hakkab juhtuma uue töölepingu seaduse jõustumise järel. Ilmselt ei hakka meil Eestis töökohti massiliselt tekkima. Need, täna oma eluteed alustavad noored inimesed, vajavad aga lahendusi. Nad vajavad reaalseid lahendusi ja neid ei huvita jutt sellest, mis räägib majanduse restruktureerumisest, töötajate täiendkoolitusest või ümberõppest.
Need noored inimesed ei vaja ümber ega täiendõpet. Nad on just oma haridustee olulise sihtmärgini viinud. Samas on just koolitus ainuke sisuline asi, mida Eesti riik on mingilgi määral suutnud tööpuuduse probleemiga võitlemisel teha. See ei ole aga lahendus tänastele lõpetajatele.
Meie muretseme selle üle, et noored tahavad Eestist ära. Prooviks korraks mõelda ennast tänaste lõpetajate olukorda ja küsida nii, et milline on neil üldse võimalus Eestist mitte ära tahta?
Lõpuaktused meenutavad meile täna seda, et riik ei ole oma tööga hakkama saanud. Riik ei ole tulnud toime. Noored on optimistlikud ja hakkajad. Nad ei tule Toompeale plakatitega. Nad lihtsalt ostavad pileti laevale või lennukile ja läinud nad ongi. Koos nendega lähevad aga ka Eesti arenguväljavaated ja maksutulud. Siia jääb ääremaastumine ja eelarvekärped. Ja see sünnib meie käe all. Mõelgem ometi.
Kus on nende inimeste töökohad? Millisel viisil alustavad nad oma noort, optimistlikku ja edasipüüdlikku tööelu? Meil on Eestis täna 66 000 registreeritud töötut ja keegi ei tea, mis täpselt hakkab juhtuma uue töölepingu seaduse jõustumise järel. Ilmselt ei hakka meil Eestis töökohti massiliselt tekkima. Need, täna oma eluteed alustavad noored inimesed, vajavad aga lahendusi. Nad vajavad reaalseid lahendusi ja neid ei huvita jutt sellest, mis räägib majanduse restruktureerumisest, töötajate täiendkoolitusest või ümberõppest.
Need noored inimesed ei vaja ümber ega täiendõpet. Nad on just oma haridustee olulise sihtmärgini viinud. Samas on just koolitus ainuke sisuline asi, mida Eesti riik on mingilgi määral suutnud tööpuuduse probleemiga võitlemisel teha. See ei ole aga lahendus tänastele lõpetajatele.
Meie muretseme selle üle, et noored tahavad Eestist ära. Prooviks korraks mõelda ennast tänaste lõpetajate olukorda ja küsida nii, et milline on neil üldse võimalus Eestist mitte ära tahta?
Lõpuaktused meenutavad meile täna seda, et riik ei ole oma tööga hakkama saanud. Riik ei ole tulnud toime. Noored on optimistlikud ja hakkajad. Nad ei tule Toompeale plakatitega. Nad lihtsalt ostavad pileti laevale või lennukile ja läinud nad ongi. Koos nendega lähevad aga ka Eesti arenguväljavaated ja maksutulud. Siia jääb ääremaastumine ja eelarvekärped. Ja see sünnib meie käe all. Mõelgem ometi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar