Eile oli Riigikogus arutlusel investeeringuid reguleerivate seaduste muutmine. Tegemist on Eestile väga olulise teemaga, kuid koalitsioon on asunud seda teemat suunama kuidagi väga valele rajale. Me kipume oma seadusandlust mõttetult keeruliseks ajama, mis investorite seisukohalt tähendaks seda, et pigem peaksid nad tegelema teadustööga, kui investeerimisega. Teadustööd on nimelt vaja selleks, et meie seadustest varsti aru saada.
Mul oli võimalus sellel olulisel teemal eile ka sõna võtta. Minu ettekandest tegi väikese loo ka Äripäev Online. Kuna teema on oluline, siis toon siinkohal ära nii Äripäev Online’s ilmunud loo kui ka oma sõnavõtu tervikteksti.
Äripäev Online lugu:
Keskerakond: investorid peavad tellima teadustöö investeerimiskeskkonna mõistmiseks
Virge Haavasalu virge.haavasaluatchararipaev.ee
03.06.2009 19:12 Loe kommentaare (0)
Mul oli võimalus sellel olulisel teemal eile ka sõna võtta. Minu ettekandest tegi väikese loo ka Äripäev Online. Kuna teema on oluline, siis toon siinkohal ära nii Äripäev Online’s ilmunud loo kui ka oma sõnavõtu tervikteksti.
Äripäev Online lugu:
Keskerakond: investorid peavad tellima teadustöö investeerimiskeskkonna mõistmiseks
Virge Haavasalu virge.haavasaluatchararipaev.ee
03.06.2009 19:12 Loe kommentaare (0)
Keskerakonna fraktsiooni liige Helle Kalda kritiseeris täna riigikogu istungil seaduseelnõud, mis muudab potentsiaaseletele investoritele Eesti investeerimiskeskkonna veelgi segasemaks, mistõttu peab investor arusaamiseks tellima teadustöö.
Kalda küsis oma ettekandes, miks me ei võiks kogu finantsinvesteeringute fondidega seonduvat paigutada ühte kompleksesse ja hästi struktureeritavasse seadusesse, vaid peame jagama seda temaatikat erinevate õigusaktide vahel.
"Saamaks meie investeerimiskeskkonnast aru, peavad potentsiaalsed investorid tellima teadustööd," ütles Kalda. Tema hinnangul ei ole investori eesmärk teha õigusanalüüse, vaid investeerida nendesse majanduskeskkondadesse, mis tõotavad tulu teenida.
"Seega, kui Eesti seadused on aetud mõttetult keeruliseks, siis on investoritel mitmeid kordi lihtsam investeerida nendesse riikidesse, kus õiguskeskkond on arusaadavam ja selgepiirilisem," uskus ta. Isegi kui me leiame näiteid teistest riikidest, et ka seal on investeerimisfondide reguleerimise problemaatika jagatud laialt erinevate seaduste vahel, siis võiks Eesti kalda sõnul olla esimene riik, kes seda lihtsustab.
"Seega, kui Eesti seadused on aetud mõttetult keeruliseks, siis on investoritel mitmeid kordi lihtsam investeerida nendesse riikidesse, kus õiguskeskkond on arusaadavam ja selgepiirilisem," uskus ta. Isegi kui me leiame näiteid teistest riikidest, et ka seal on investeerimisfondide reguleerimise problemaatika jagatud laialt erinevate seaduste vahel, siis võiks Eesti kalda sõnul olla esimene riik, kes seda lihtsustab.
"Seda enam, et aegajalt on kostnud idee, et Eesti võiks muutuda regionaalseks finantskeskuseks. Sellise segase seadusandlusega me üksnes kaugeneme finantskeskuse ideest ja peletame investoreid, mitte aga ei too kedagi siia juurde," toonitas Kalda.
Minu ettekande terviktekst:
Aitäh, lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Seaduseelnõu, mida me praegu arutasime, on oma olemuselt õige, põhjendatud ja vajalik, kuid jäänud pisut hiljaks ja kogu eelnõuga reguleeritud temaatika on aetud nii keeleliselt kui ka loogika puudumisel põhjendamatult keeruliseks ja mitmete seaduste vahel laialipillatult jaotatuks, mille tulemusena oli saalis väga palju küsimusi. Seaduseelnõu 461 SE käsitleb 5 seaduse muudatusi. Me muudame investeerimisfondide seadust, kindlustustegevuse seadust, krediidiasutuse seadust, väärtpaberituru seadust ja Eesti Väärtpaberite Keskregistri seadust.
Investeeringud ja välisraha sissevool on olnud Eesti majanduse senise kasvu aluseks. Täna on meie majanduses teatud tagasilöögid, kuid see ei tähenda, et välisinvesteeringud oleksid olnud halvad või et neid investeeringuid enam tulevikus vaja ei oleks. Otse vastupidi! Välisinvesteeringute toomine Eestisse ja Eesti muutmine välismaistele rahastajatele jätkuvalt atraktiivseks peaks olema meie majanduspoliitika üheks vaieldamatuks prioriteediks. Investorid ootavad meie õiguslikult keskkonnalt mida? Nad ootavad selgust, transparentsust, stabiilsust ja eelkõige sellist ülesehitust, et sellest oleks võimalik aru saada. Kui investorid ei saa aru investeeringute sihtriigis valitsevast õiguskorraldusest, siis nad lihtsalt ei investeeri sinna ja kõik. Kui me tahame siia riiki investeeringuid, siis me peame lähtuma investorite huvidest ja looma eelkõige sellise keskkonna, mis neid siia meelitab.
Nüüd siit kohalt küsimus: miks me ei võiks kogu seda finantsinvesteeringute fondidega seonduvat paigutada ühte kompleksesse ja hästi struktureeritavasse seadusesse, vaid peame jagama seda temaatikat erinevate õigusaktide vahel? Saamaks meie investeerimiskeskkonnast aru peavad potentsiaalsed investorid tellima teadustööd. Investori eesmärk ei ole aga teha õigusanalüüse vaid investeerida nendesse majanduskeskkondadesse, mis tõotavad tulu teenida. Seega, kui Eesti seadused on aetud mõttetult keeruliseks, siis on investoritel mitmeid kordi lihtsam investeerida nendesse riikidesse, kus õiguskeskkond on arusaadavam ja selgepiirilisem. Isegi kui me leiame näiteid teistest riikidest, et ka seal on investeerimisfondide reguleerimise problemaatika jagatud laialt erinevate seaduste vahel, siis võiks Eesti olla esimene riik, kes seda lihtsustab. Seda enam, et aegajalt on kostnud idee, et Eesti võiks muutuda regionaalseks finantskeskuseks. Sellise segase seadusandlusega me üksnes kaugeneme finantskeskuse ideest ja peletame investoreid, mitte aga ei too kedagi siia juurde.
Teine probleem, millele sooviksin tähelepanu pöörata, oleks järgmine: nimelt on käesolev eelnõu algatatud seetõttu, et viia meie siseriiklik õigus kooskõlla Euroopa Liidu direktiividega. Nimelt muutis 5. septembril 2007. aastal Euroopa Parlamendi ja ja Nõukogu direktiiv mitmeid muid Euroopa Liidu direktiive. Euroopa Liidu liikmesriikidele anti nimetatud muudatuste ülevõtmiseks ja oma siseriikliku regulatsiooni sisendamiseks aega 21. märtsini 2009. Täna on 21. märts ammu ajalooks saanud, isegi valitsus on muutunud ja oleme ootamatult juba juunikuus. See tähendab, et koalitsioon ei tule toime vajalikest tähtaegadest kinnipidamisega ja seda vaatamata sellele, et Euroopa Liit võttis vastava muudatuse vastu juba aastal 2007!
Kui me ei suuda oma seadusandlust õigeaegselt kooskõlla viia Euroopa Liidu poolt ettekirjutatud muudatustega ja kui seda hilinemisega ka teeme, siis sellisel viisil, et mitte keegi ei saa lõpuks aru meie õigusregulatsioonist ja investeeringud jäävad kahjuks meile tulemata – ilmselt viiakse need kuskile mujale. Välisinvesteeringud on Eestile eriliselt olulised ja see, et investeerimisfondid oleksid reguleeritud, on samuti vajalik. Kui me reguleerime finantsasutusi saamatult, siis millega me üldse tegeleme? Ilmselt millegi muuga. Kas peaministril oleks julgus öelda, et ta ei saa sellega hakkama? Vaevalt, seda küll! Aitäh teile!
Minu ettekande terviktekst:
Aitäh, lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Seaduseelnõu, mida me praegu arutasime, on oma olemuselt õige, põhjendatud ja vajalik, kuid jäänud pisut hiljaks ja kogu eelnõuga reguleeritud temaatika on aetud nii keeleliselt kui ka loogika puudumisel põhjendamatult keeruliseks ja mitmete seaduste vahel laialipillatult jaotatuks, mille tulemusena oli saalis väga palju küsimusi. Seaduseelnõu 461 SE käsitleb 5 seaduse muudatusi. Me muudame investeerimisfondide seadust, kindlustustegevuse seadust, krediidiasutuse seadust, väärtpaberituru seadust ja Eesti Väärtpaberite Keskregistri seadust.
Investeeringud ja välisraha sissevool on olnud Eesti majanduse senise kasvu aluseks. Täna on meie majanduses teatud tagasilöögid, kuid see ei tähenda, et välisinvesteeringud oleksid olnud halvad või et neid investeeringuid enam tulevikus vaja ei oleks. Otse vastupidi! Välisinvesteeringute toomine Eestisse ja Eesti muutmine välismaistele rahastajatele jätkuvalt atraktiivseks peaks olema meie majanduspoliitika üheks vaieldamatuks prioriteediks. Investorid ootavad meie õiguslikult keskkonnalt mida? Nad ootavad selgust, transparentsust, stabiilsust ja eelkõige sellist ülesehitust, et sellest oleks võimalik aru saada. Kui investorid ei saa aru investeeringute sihtriigis valitsevast õiguskorraldusest, siis nad lihtsalt ei investeeri sinna ja kõik. Kui me tahame siia riiki investeeringuid, siis me peame lähtuma investorite huvidest ja looma eelkõige sellise keskkonna, mis neid siia meelitab.
Nüüd siit kohalt küsimus: miks me ei võiks kogu seda finantsinvesteeringute fondidega seonduvat paigutada ühte kompleksesse ja hästi struktureeritavasse seadusesse, vaid peame jagama seda temaatikat erinevate õigusaktide vahel? Saamaks meie investeerimiskeskkonnast aru peavad potentsiaalsed investorid tellima teadustööd. Investori eesmärk ei ole aga teha õigusanalüüse vaid investeerida nendesse majanduskeskkondadesse, mis tõotavad tulu teenida. Seega, kui Eesti seadused on aetud mõttetult keeruliseks, siis on investoritel mitmeid kordi lihtsam investeerida nendesse riikidesse, kus õiguskeskkond on arusaadavam ja selgepiirilisem. Isegi kui me leiame näiteid teistest riikidest, et ka seal on investeerimisfondide reguleerimise problemaatika jagatud laialt erinevate seaduste vahel, siis võiks Eesti olla esimene riik, kes seda lihtsustab. Seda enam, et aegajalt on kostnud idee, et Eesti võiks muutuda regionaalseks finantskeskuseks. Sellise segase seadusandlusega me üksnes kaugeneme finantskeskuse ideest ja peletame investoreid, mitte aga ei too kedagi siia juurde.
Teine probleem, millele sooviksin tähelepanu pöörata, oleks järgmine: nimelt on käesolev eelnõu algatatud seetõttu, et viia meie siseriiklik õigus kooskõlla Euroopa Liidu direktiividega. Nimelt muutis 5. septembril 2007. aastal Euroopa Parlamendi ja ja Nõukogu direktiiv mitmeid muid Euroopa Liidu direktiive. Euroopa Liidu liikmesriikidele anti nimetatud muudatuste ülevõtmiseks ja oma siseriikliku regulatsiooni sisendamiseks aega 21. märtsini 2009. Täna on 21. märts ammu ajalooks saanud, isegi valitsus on muutunud ja oleme ootamatult juba juunikuus. See tähendab, et koalitsioon ei tule toime vajalikest tähtaegadest kinnipidamisega ja seda vaatamata sellele, et Euroopa Liit võttis vastava muudatuse vastu juba aastal 2007!
Kui me ei suuda oma seadusandlust õigeaegselt kooskõlla viia Euroopa Liidu poolt ettekirjutatud muudatustega ja kui seda hilinemisega ka teeme, siis sellisel viisil, et mitte keegi ei saa lõpuks aru meie õigusregulatsioonist ja investeeringud jäävad kahjuks meile tulemata – ilmselt viiakse need kuskile mujale. Välisinvesteeringud on Eestile eriliselt olulised ja see, et investeerimisfondid oleksid reguleeritud, on samuti vajalik. Kui me reguleerime finantsasutusi saamatult, siis millega me üldse tegeleme? Ilmselt millegi muuga. Kas peaministril oleks julgus öelda, et ta ei saa sellega hakkama? Vaevalt, seda küll! Aitäh teile!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar