Meie majandusega on lood nii, et iga päev tuleb nii palju negatiivseid uudiseid, et kogu aja võikski kulutada nende analüüsile ning nendest uudistest tulenevate mustade prognooside tegemisele. Näiteks avaldas Eurostat eile andmed selle kohta, et Eestis on töötuid 103 000, s.t. palju enam, kui töötukassas registreeitud. Ametlikult töötukassas registreeritud töötutest ei saa 40 protsenti ei hüvitist ega toetust. Uue töölepinguseadusega seoses on oodata koondamiste arvu kasvu.
Eurostat väidab ühtlasi, et Eesti sotsiaalkulutuste osakaal moodustab 12,4 protsenti sisemajanduse koguproduktist, mis on Euroopa Liidu 27 liikmesriigi seas kõige madalam tase. Meie kokku kuivav eelarve võib seda osakaalu veelgi vähendada.
Kogu selle negativismi taustal ja europarlamendi valimisi silmas pidades tuleks tegelikult küsida, kas me suudame oma huvide eest Euroopas seista ja kas see, et me oma saadikuid sinna saadame, meile ikka mingi efekti annab?
Meie poliitika on väga mitmetahuline ja nüansirohke, kuid kohati jääb mulje, et meil jääb puudu heas mõttes ühiskondlikust agressiivsusest. Vähemalt suhetes Euroopaga.
Heaks võrdlevaks näiteks on prantslased, kes on olnud alati väga agressiivsed oma huvide kehtestamisel Euroopa Liidus ja tulemuseks on näiteks see, et suurima osa Euroopa Liidu põllumajandustoetustest saavad Prantsusmaa põllumajandusettevõtted. Agressiivsus viib sihile.
Et prantslaste agressiivsusest pilti saada, siis lisatud fotol on kujutatud olukorda, mis on just leidnud aset praegu Prantsusmaal toimuvate temperamentsete piimahinna läbirääkimiste käigust tootjate ja töötlejate vahel.
Siinjuures ei tule olla seisukohal, et prantslasi üks-üheselt järgima peaks, kuid siiski tuleb väga loota, et uued europarlamendi saadikud viiksid Euroopasse rohkem eestlaste agresiivseid seisukohavõtte ja nõudmisi, mitte lömitamist ja vaikivat nõusolekut. Me kõik ootame oma huvide kaitstust ja lahendusi Euroopast, mitte propagandamaigulist kiidujuttu, kui õiges suunas Euroopa Liit ikka liigub ja kui asjalikult nad seal koos istuvad. Ma loodan, et me suudame ikka ennast Euroopas kehtestada.
Eurostat väidab ühtlasi, et Eesti sotsiaalkulutuste osakaal moodustab 12,4 protsenti sisemajanduse koguproduktist, mis on Euroopa Liidu 27 liikmesriigi seas kõige madalam tase. Meie kokku kuivav eelarve võib seda osakaalu veelgi vähendada.
Kogu selle negativismi taustal ja europarlamendi valimisi silmas pidades tuleks tegelikult küsida, kas me suudame oma huvide eest Euroopas seista ja kas see, et me oma saadikuid sinna saadame, meile ikka mingi efekti annab?
Meie poliitika on väga mitmetahuline ja nüansirohke, kuid kohati jääb mulje, et meil jääb puudu heas mõttes ühiskondlikust agressiivsusest. Vähemalt suhetes Euroopaga.
Heaks võrdlevaks näiteks on prantslased, kes on olnud alati väga agressiivsed oma huvide kehtestamisel Euroopa Liidus ja tulemuseks on näiteks see, et suurima osa Euroopa Liidu põllumajandustoetustest saavad Prantsusmaa põllumajandusettevõtted. Agressiivsus viib sihile.
Et prantslaste agressiivsusest pilti saada, siis lisatud fotol on kujutatud olukorda, mis on just leidnud aset praegu Prantsusmaal toimuvate temperamentsete piimahinna läbirääkimiste käigust tootjate ja töötlejate vahel.
Siinjuures ei tule olla seisukohal, et prantslasi üks-üheselt järgima peaks, kuid siiski tuleb väga loota, et uued europarlamendi saadikud viiksid Euroopasse rohkem eestlaste agresiivseid seisukohavõtte ja nõudmisi, mitte lömitamist ja vaikivat nõusolekut. Me kõik ootame oma huvide kaitstust ja lahendusi Euroopast, mitte propagandamaigulist kiidujuttu, kui õiges suunas Euroopa Liit ikka liigub ja kui asjalikult nad seal koos istuvad. Ma loodan, et me suudame ikka ennast Euroopas kehtestada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar