Täna streigitakse töötajate õiguste kaitseks. Töötajate õigustega on meil lood halvad. Töötajad on jäetud oma probleemidega omapead ja lisaks sellele on juba lükatud ja lükatakse veelgi suur osa majanduslanguse koormast just töötajate kaela.
Riik eemaldub vastutusest töötajate ees. Selle asemel, et töötajatele raskel ajal toetust pakkuda, võtab koalitsioon vastu seaduseid, mis tõmbavad töötajatelt ära ka viimase riigipoolse abikäe. Raskel ajal, kui töötajad vajavad riigi tuge, keerab riik töötajatele selja. Just selline on peamine sõnum, mida tänased streigid ja streigihoiatused endas sisaldavad.
Kui mastaapseks meie streigialgatused Eestis lähevad ja kui sageli need korduma hakkavad, seda näitab aeg. Kui asjad meie majanduses lähevad edaspidigi allamäge ja erinevad ühiskonna grupid ei suuda omavahel koostööd tegema hakata ning teineteisemõistmisele asuda, siis ei saa üldsegi välistada streikide regulaarseks muutumist. Sellest ei võida aga mitte keegi.
Nüüdseks siis olemegi Eestis jõudnud olukorrani, kus vesteldakse läbi jõupositsioonide, tänavatele tulles ja sisuliselt ikkagi ultimaatumeid esitades. Kui selline lõhestumine ühiskonnas jätkub, siis võime edasisele koostööle ja ühiselt probleeme lahendada väheneb iga päevaga.
Loodame siiski, et meis on olemas seda energiat, arusaamist, soovi ja mõistmist, et leppida kokku, jätkata teineteisega rääkimist ja üheskoos lahendusi leida. Vastandumine tulemuseni ei vii, ükskõik kui palju selleks ka põhjust on.
Riik eemaldub vastutusest töötajate ees. Selle asemel, et töötajatele raskel ajal toetust pakkuda, võtab koalitsioon vastu seaduseid, mis tõmbavad töötajatelt ära ka viimase riigipoolse abikäe. Raskel ajal, kui töötajad vajavad riigi tuge, keerab riik töötajatele selja. Just selline on peamine sõnum, mida tänased streigid ja streigihoiatused endas sisaldavad.
Kui mastaapseks meie streigialgatused Eestis lähevad ja kui sageli need korduma hakkavad, seda näitab aeg. Kui asjad meie majanduses lähevad edaspidigi allamäge ja erinevad ühiskonna grupid ei suuda omavahel koostööd tegema hakata ning teineteisemõistmisele asuda, siis ei saa üldsegi välistada streikide regulaarseks muutumist. Sellest ei võida aga mitte keegi.
Nüüdseks siis olemegi Eestis jõudnud olukorrani, kus vesteldakse läbi jõupositsioonide, tänavatele tulles ja sisuliselt ikkagi ultimaatumeid esitades. Kui selline lõhestumine ühiskonnas jätkub, siis võime edasisele koostööle ja ühiselt probleeme lahendada väheneb iga päevaga.
Loodame siiski, et meis on olemas seda energiat, arusaamist, soovi ja mõistmist, et leppida kokku, jätkata teineteisega rääkimist ja üheskoos lahendusi leida. Vastandumine tulemuseni ei vii, ükskõik kui palju selleks ka põhjust on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar