Palju on räägitud sellest, et kui sügavale Eesti majandus kukkuda saab ja arvatud, et kui oleme juba nii palju kukkunud, siis on edasine areng võimalik ainult tõusu suunas. Loogika selles, et lihtsalt lõputult kukkuda ei saa.
Põhimõtteliselt jah, lõputult ei saa kukkuda, kuid siiski on võimalik veel rohkem langeda. Eesti Päevaleht refereerib täna Rahvusvahelise tööorganisatsiooni (ILO) tööturuprognoosi, milles ennustatakse tööpuuduse, töötajate vaesuse ja töökohtade ebakindluse edasist kasvu. Prognoosis öeldakse, et sel aastal nähakse maailmas tööpuuduse seniolematut kasvu ja nende töötajate arvu kasvu, kellel on oht langeda vaesusesse.
ILO väidab, et 200 miljonil töötajal on oht langeda töötavate vaeste hulka, kes teenivad päevas alla kahe USA dollari, ehk siis igal juhul alla 25 krooni. Need 200 miljonit on need inimesed, kes sellele töötavate vaeste armeele lisanduvad – selliseid vaeseid on juba maailmas väga palju.
Töökohti maailmas lihtsalt enam ei teki, vaid need kaovad kiiresti. Teiselt poolt tuleb maailma tööturule igal aastal umbes 45 miljonit uut töötajat, kes ka tahaksid tööd teha. Samas olemasolevadki jäävad suurtes hulkades töötuks, mis siis teistest rääkida.
Kuidas see katastroof küll edukat Eestit puudutab? Me kõik teame, et maailm globaliseerub ja muutub iga päevaga üha ühtsemaks majandusruumiks. Toimub tasakaalu leidmine. Kõik me teame ühendatud veeanumate näidet – kui anumad ühendada, siis veetasapinnad ühtlustuvad. Selle taustal tuleks mõelda, et kuhu poole on globaliseerumise tulemusena ja ILO raporti põhjal suundumas Eesti 600 000 töötaja palgatase? Miks me arvame, et sellest 200 miljonist vaesuvast inimesest ei või tulla teatud hulk just meie töötajate kogumist.
Mis räägib selle kasuks, et Eestist võivad inimesed sinna 200 miljoni hulka sattuda? Esiteks, kõige rohkem lüüakse ikka ääremaid – Eesti on Euroopa mõistes ääremaa. Teiseks saavad pihta rohkem need riigid, kellel puudub unikaalne konkurentsieelis (oma Nokia) – Eestil puudub. Kolmandaks kaotavad riigid, kellel pole müüa loodusressursse - Eestil pole.
Me oleme ennast lasknud uinutada sellega, et Euroopa elatustase on kõrge ja selle süsteemiga liitudes tõuseb automaatselt ka meie elatustase. Nüüd, kui aga laiemalt maailma vaadata, siis Euroopa on oaas, millel on surve halvemuse poole (tasakaalu poole) liikuda. Euroopa laseb enda küljest tükke ära kukkuda ikka pigem tiibadelt – ääremaadelt – proovides head elatustaset säilitada eelkõige keskmes.
Seda kõike võib analüüsida pikalt ja keeruliselt, kuid üldjuhul jõuame sinna välja, et kui me midagi ei tee ja oma riigiga midagi sisulist kardinaalselt ette ei võta, siis niisamaolemine ei vii mitte uuele majanduskasvule vaid 25 kroonisele päevapalgale.
Põhimõtteliselt jah, lõputult ei saa kukkuda, kuid siiski on võimalik veel rohkem langeda. Eesti Päevaleht refereerib täna Rahvusvahelise tööorganisatsiooni (ILO) tööturuprognoosi, milles ennustatakse tööpuuduse, töötajate vaesuse ja töökohtade ebakindluse edasist kasvu. Prognoosis öeldakse, et sel aastal nähakse maailmas tööpuuduse seniolematut kasvu ja nende töötajate arvu kasvu, kellel on oht langeda vaesusesse.
ILO väidab, et 200 miljonil töötajal on oht langeda töötavate vaeste hulka, kes teenivad päevas alla kahe USA dollari, ehk siis igal juhul alla 25 krooni. Need 200 miljonit on need inimesed, kes sellele töötavate vaeste armeele lisanduvad – selliseid vaeseid on juba maailmas väga palju.
Töökohti maailmas lihtsalt enam ei teki, vaid need kaovad kiiresti. Teiselt poolt tuleb maailma tööturule igal aastal umbes 45 miljonit uut töötajat, kes ka tahaksid tööd teha. Samas olemasolevadki jäävad suurtes hulkades töötuks, mis siis teistest rääkida.
Kuidas see katastroof küll edukat Eestit puudutab? Me kõik teame, et maailm globaliseerub ja muutub iga päevaga üha ühtsemaks majandusruumiks. Toimub tasakaalu leidmine. Kõik me teame ühendatud veeanumate näidet – kui anumad ühendada, siis veetasapinnad ühtlustuvad. Selle taustal tuleks mõelda, et kuhu poole on globaliseerumise tulemusena ja ILO raporti põhjal suundumas Eesti 600 000 töötaja palgatase? Miks me arvame, et sellest 200 miljonist vaesuvast inimesest ei või tulla teatud hulk just meie töötajate kogumist.
Mis räägib selle kasuks, et Eestist võivad inimesed sinna 200 miljoni hulka sattuda? Esiteks, kõige rohkem lüüakse ikka ääremaid – Eesti on Euroopa mõistes ääremaa. Teiseks saavad pihta rohkem need riigid, kellel puudub unikaalne konkurentsieelis (oma Nokia) – Eestil puudub. Kolmandaks kaotavad riigid, kellel pole müüa loodusressursse - Eestil pole.
Me oleme ennast lasknud uinutada sellega, et Euroopa elatustase on kõrge ja selle süsteemiga liitudes tõuseb automaatselt ka meie elatustase. Nüüd, kui aga laiemalt maailma vaadata, siis Euroopa on oaas, millel on surve halvemuse poole (tasakaalu poole) liikuda. Euroopa laseb enda küljest tükke ära kukkuda ikka pigem tiibadelt – ääremaadelt – proovides head elatustaset säilitada eelkõige keskmes.
Seda kõike võib analüüsida pikalt ja keeruliselt, kuid üldjuhul jõuame sinna välja, et kui me midagi ei tee ja oma riigiga midagi sisulist kardinaalselt ette ei võta, siis niisamaolemine ei vii mitte uuele majanduskasvule vaid 25 kroonisele päevapalgale.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar