Arstiabi peab ikkagi olema tagatud, kui tahame Euroopasse kuuluda

Tänane Õhtuleht räägib pikalt ja mitmekülgselt sellest, et Eestis on täna hinnanguliselt 90 000 inimest, kellel puudub ravikindlustus. See on väga suur number. Prognoosid näitavad, et nendele inimestele võib tulla tuhandete, kui mitte kümnete tuhandete kaupa lisa. Rohkem kui 100 000 töötut annavad igati alust sellisele järeldusele jõuda.

Õiguskantsler Indrek Teder on selles küsimuses kritiseerinud valitsust, sest ravikindlustuse kaotanud või seda mitte kunagi omanud inimeste arstiabi korraldamine on jäetud omavalitsuste õlule. Riik maksab küll vältimatu arstiabi eest, kuid esmatasandi arstiabi on jäetud omavalitsuste kanda. Omavalitsused on teinud seda aga ebaühtlaselt.

Ainuke koht Eestis, kus on ravikindlustamata inimeste jaoks eraldi osakond, on Ida-Tallinna keskhaigla. Kõik Eesti ravikindlustuseta inimesed sinna aga ei mahu.

Eesti on seega teel selles suunas, et meil on iga nädala ja kuuga üha rohkem lindpriisid inimesi – isikuid, kellele puudub riigiga igasugune side. Ei ravikindlustust ei midagi muud. Kas on tegu kileonnis elava asotsiaali või lihtsalt mustalt töötava isikuga, polegi suurt vahet. Nende inimeste jaoks ei ole suurel määral enam riiki olemas. Riigi jaoks ei ole neid inimesi samuti enam olulisel määral olemas.

Sotsiaaldemokraadid algatasid täna seadusemuudatuse, mis kindlustaks ravikindlustuseta inimesed riigi poolt kompenseeritava perearstiteenusega. Algatus on õige, kuid ei ole teada, kas see läbi läheb. Ja kui ka läheb, siis ei lahenda see kogu probleemide kompleksi.

Tänast reaalsust vaadates tuleb aga tõdeda, et kui me tahame kuuluda Euroopasse, siis peame elementaarsed inimõigused ikka tagada suutma. Arstiabi kuulub nende hulka.

Kas Eesti majandus üldse taastub?

Elus esineb sageli olukordi, kus kardetakse hullude asjade juhtumist, kuid tegelikkuses läheb õnneks märksa paremini. Inimestele on psühholoogiliselt lihtsalt omane teinekord hullemaid olukordi ette kujutada. Samas seda suurem rõõm on siis, kui ei läinudki nii halvasti, kui kardeti.

Eesti majandusega kipub olevat asi vastupidine. Reaalsus on pidevalt osutunud halvemaks, kui prognoositud. Olgu näiteks kasvõi rikaste riikide hulka pääsemise lootuse purunemine või negatiivne majanduskasv, mis asendas loodetud pehme maandumise.

Tänane Postimees Online toob ära Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga (EBRD) prognoosi, et Eesti taastumine tuleb oodatust aeglasem. Kui 2009.a. oktoobris pakkus EBRD Eesti 2010. aasta majanduskasvuks 0,1 protsenti, siis nüüd ootab pank 1,8 protsendist langust.

Ka viimased statistilised andmed ei tõota midagi positiivset. Nimelt on näiteks meie eksport 2009. aasta novembri seisuga aastases võrdluses langenud kaheksa protsenti. See on suur number.

Loomulikult on mõni kuu eksport pisut suurem ja teine kuu jälle pisut väiksem. Samas arvestades aga seda, et eksport on meil kahanenud juba pikka aega, ei peaks küll edasine vähenemine meie loomulik areng olema. Samas aga kukume jätkuvalt, kukume palju ja on ju eksport meie üheks kõige kriitilisema tähtsusega majandusküsimuseks üldse.

Niimoodi vaadates ja EBRD arvamust kuulates tekib tõepoolest küsimus, kas meie majandus üldse kunagi taastub. Või kui jah, siis millistel eeldustel. Samamoodi majanduspoliitiliselt jätkates ilmselt mitte kunagi.

Katastroof tööturul ei lõpe

Nordea analüütikud on välja tulnud prognoosiga, et ei sel ega järgmisel aastal Balti turul mingit erilist leevendust tööturul aset ei leia. Tööpuudus jääb kõigis Balti riikides sinna 20 protsendi kanti. Mõnes natuke vähem, teises natuke rohkem, kuid suurt vahet ei ole.

Hea aspekt kogu selle halva ennustuse juures on see, et meie ühiskond on muutumas märksa tähelepanelikumaks ja uskuvamaks analüüside suhtes, mida välisanalüütikud pakuvad. Veel mõned aastad tagasi ei tahetud rahvsuvaheliste finantsgruppide ohuennustusi üldse tõsiselt võtta, usuti vaid seda, mida meeldis uskuda – et me jõuame varsti rikaste riikide hulka ja meil ei ole teel ees ühtegi takistust.

Halb on aga see, et me keegi täpselt ei tea, kuidas me selle perioodi üle elame. Kuidas saavad hakkama töö ja sissetuleku kaotanud inimesed. Eriti veel siis, kui töötutoetused otsa saavad.

Halb on ka see, et meie riigis ei ole käivitunud protsessid, mis kiirelt töökohad taastaksid. Koos töökohtade kadumisega kokku kuivav majandus vähendab ka eelarvetulusid ja kahandab oluliselt riigi võimalusi hättasattunuid aidata. Mida allapoole majanduslikus mõttes kukume, seda rohkem on igaüks omapead ja seda vähem on teistelt tuge loota.

Nordea prognoos lahtiseletatult tähendabki seda, et oleme jätkuvas allakäiguspiraalis ja meie parempoolne valitsus on meid sinna viinud.

Külmad ilmad saavad varsti läbi ja kevad tuleb. Kas ei oleks aeg astuda samme, et kevad tuleks ka majanduses. Niisama pealtvaatamisega me paranemist ei saavuta. Samuti ei saabu paranemine praeguse olukorra jätkudes tänase koalitsiooni tingimustes.

Ehk on meil siiski lootust – teadmised võivad raha teenida

Eile tutvustas Tartu Ülikool ettevõtjatele koostöövõimalusi. Ülikooli erinevaid osakondi ja teaduskondi külastas üle 50 ettevõtja. Väidetavalt sõlmiti 15 ettevõtjaga juba eellepingud edasiseks koostööks.

Hea, et sellised üritused toimuvad. 15 lepingut kohe esimese päevaga kõlab küll pisut liiga hästi, et olla tõsi, kuid loodame, et nendest lepingutes kujuneb reaalne koostöö. Samas on toimunud infopäev suureks sammuks meie ühiskonnas pikka aega eksisteerinud veelahe ületamisel. Nimelt on meie teadusasutused kogu aeg omanud suurt potentsiaali ja saavutanud ka reaalseid rahvusvahelise tähtsusega teadustulemusi. Kuid väga harva on sellest midagi kandunud üle meie majandusse.

Teiselt poolt on meie ettevõtted kogu aeg vajanud teadussisendit, kuid on oma igapäevaste probleemide lahendamisega olnud niivõrd hõivatud ja ülekoormatud, et ei ole saanud aega teadusasutusest läbi astuda. Nii ongi kujunenud seis, kus vaadatakse teinetest kaugelt, kuid kokku ei saada. Kui aga meie ettevõtlusaktiivsus ühendada meie teaduspotentsiaaliga, siis võidavad sellest kõik, kaasa arvatud meie laiem ühiskond. Selles ei ole mingit kahtlust.

Teadmistega on võimalik raha teenida ja seda teab kogu arenenud maailm. Hea, kui ka meie sellest põhimõttest nüüd juhinduma hakkame.

Meie riigi majanduspoliitika on olnud äärmuslikult parempoolne ja kogu aeg arvanud, et ettevõtted peavad ise hakkama saama. Õnneks meie teadusasutused nii ei arva ja leiavad majanduslikku iva koostööst ja teineteisele väärtuse loomisest. Kõik saavad aru, et selles ei ole midagi halba. Samamoodi ei ole midagi halba selles, kui ka riik sarnaselt Tartu Ülikoolile ettevõtjatele abikätt pakuks. Miks seda sisuliselt ja arvestatavalt ei tehta on Eesti majanduse üks tänase päeva suuremaid mõistatusi.

Meil pole töökohti, kuid me ei soovi ka ettevõtjaid

Ajakirjanduses on täna juttu sellest, et teisipäeval kogunes töötukassa infotunnile üle 60 töötu. Neil inimestel on nimelt plaanis alustada oma ettevõtlusega. Inimestel, kellel ei ole majandusharidust, koolitust ega ka selles vallas kogemust, peavad läbima töötukassa poolt korraldatava ettevõtluskoolituse. Koolituse lõpetanu saab võimaluse töötukassalt küsida 70 000 krooni suurust stardiabi.

Ülaltoodus ei ole midagi väga uut. Oluline on pigem see, et Äripäev Online andmetel on töötukassa ettevõtluskoolituse järjekorras tänase seisuga 850 inimest. Väidetavalt ei ole vähemalt pooltel järjekorras olijatel lootust koolitusele pääseda, kuid nad siiski loodavad. Lootus sureb viimasena – see on võib olla nende ainuke väljavaade üldse tootvat tegevust leida. Möödunud aastal oli ettevõtluskoolituseks ette nähtud 200 miljonit krooni, kuid sellel aastal on sellest alles vaid 100 miljonit.

Ühesõnaga tänase päeva kõige positiivsem stsenaarium on see, et 500 inimest võivad saada töötukassa vahendusel võimaluse alustada ettevõtlusega. Samas on meil kaugelt üle saja tuhande töötu. Seega meie sotsiaalsüsteem suudab pakkuda ettevõtlusega alustamise võimalust kaugelt alla poolele protsendile töötutest. Kas seda ei ole liiga vähe?

Me oleme oma riigis palju lootnud sellele, et kui ka ühed ettevõtted pankrotistuvad, siis tulevad teised, uued alustajad ja arendavad meie majandust edasi. Paljud väikeettevõtjad suudavad luua töökohad vähemalt endale ja teenida elatist nii endale kui oma lähedastele. Kas on veel prioriteetsemat valdkonda meie tänases majanduspoliitikas, kui võimalike ettevõtjate innustamine ja neile stardi andmine. Numbrid aga näitavad, et see on üks viimaseid valdkondi üldse, millele meie riik täna tähelepanu pöörab.

Uus kodutute laine ei ole väljamõeldis

Tänane Pealinn käsitleb põhjalikult ja hingeliselt teemat sellest, kuidas meid on ootamas uus kodutute laine. Ajaleht kirjutab näitena lahti ühe tallinlanna elulise juhtumi, kuidas peale kodulaenu võtmist jäi ta ilma kodust ja praegust olukorda arvestades on pangale võlgu praktiliselt elu lõpuni. Ta ei näe mingit võimalust selles elus enam päris oma kodu saada ja ei kujuta ette, kuidas lastele vajalikku kasvukeskkonda tagada.

Täna on väga paljud inimesed kodu kaotamise ohus. Tulgu see siis kas töökaotusest või mingil muul põhjusel pangale võlgu jäämisest. Nende inimeste hulk on suur ja väljapääsuvõimalusi on nende jaoks üha vähem.

Pealinn räägib ka sellest, et ühtede inimeste õnnetus on tänases Eestis teiste õnn ja tulu. Sundmüüki pandud korterid lähevad spekulantide kätte ja jäävad kinnisvarahinna tõusu ootama. Ajaleht teeb võrdluse ka tänase kodude kaotamise seisu ja omandireformi ajal kodu kaotanud inimeste olukorra vahel. Ajalugu kipub ennast vägisi kordama ja just negatiivse külje pealt. Ja kõige hullem on see, et meil täna ei ole lahendust omandireformi käigus inimestele tehtud ülekohtule ega ka laenubuumi ohvriks jäänud inimeste probleemidele.

Miks peab nii olema, et iga põlvkond elab Eestis läbi kodukaotuste ülekohtu laine? Kas me ei suuda võtta oma riigis midagi ette selleks, et ajalugu ei kordaks ennast inimestele kõige traagilisemal moel ja et meie lapsed ei peaks kogema seda, mida meie oleme kogenud?

Uute kodukoatuste ja kodutute laine ei ole väljamõeldis. See on tõsine ja suur oht.

Puutudes igapäevaselt Eesti riigi majanduspoliitiliste küsimuste ja perspektiividega kokku olen ka ise uute kodutute laine tekke peale väga palju mõelnud. 27. jaanuari 2009.a. Äripäevas avaldasin ka selleteemalise loo „Kas pangaüürnikud tulekul?” Loo avaldamisest on möödunud aasta, kuid täpselt selles suunas on meie majandus ka liikunud. Alljärgnevalt toongi ära oma artikli, mis oli päevakohane aasta aega tagasi ja on kahjuks päevakohane ka täna.

Kas pangaüürnikud tulekul?

Kui omandireformi 17. aastal hakkab meil riigikohtu otsuse kohaselt baltisakslaste varade küsimuses reform nagu algusest peale, ähvardades lisada uusi sundüürnikke, siis eluasemelaenude buumi järgne langus tõotab tuua ilmale Eestis uue sotsiaalse grupi - pangaüürnikud.

Valitsused õhutasid laenuvõtmist ja Põhjamaade pangad tõid Eestisse tohutult odavat laenuraha, sidudes aastakümneiks laenuorjusesse suure osa meie töövõimelisest elanikkonnast. Pangad teenisid seninähtamatuid kasumeid, mis Eestist välja voolasid. Paljud laenuvõtjad uskusid end lõhki laenates ja ülehinnatud kinnisvara ostes, et nad käituvad ainuõigelt, kuid tegelikkuses kaevasid hoopis endale auku. Kas poliitikud tunnevad endal nüüd poliitilist vastutust paljude noorte perede laenulõksu peibutamise pärast?

Kahjuks on võimuliit seisukohal, et hättasattunu päästmine on laenaja enda asi. Rahandusminister Ivari Padari intressipuhkuste plaan aga hoopis suurendaks raskustesse sattunu võlakoormat!

Pangaüürnikeks saavad inimesed, kes ei suuda tasuda laene ja jäävad ootama kodude sundmüüki. Näen siin sundüürnikega suurt analoogiat. Me ei vaja ju seda, et inimesed jälle tuhandete kaupa kodu kaotaks ja sotsiaalprobleemid riigis kasvaksid.

Peaministri katsed meedia vahendusel rahvast rahustada tunduvad sisutühjad, kui lugeda laenulepinguid, jälgida pankade ettevalmistusi süvenevaks majanduslanguseks ja uudiseid kasvavast tööpuudusest. Silmakirjaliku optimismi asemel vajaksime valitsuselt pigem tegevusjuhiseid, kuidas inimesed saaksid end raskeks ajaks ette valmistada ja säilitada kodud.

Kas Eesti ei peaks välismaailmale avatumaks muutuma?

Ühe maa toimetulek globaalses maailmas sõltub väga palju sellest, kui avatud on see konkreetne riik ülejäänud maailmale. Viimaste aastate majanduskriis on avatuse olulisust veel eriti päevakorda tõstnud.

Heaks näiteks on see, et isegi suures isolatsioonis ja enesekeskselt elav Põhja-Korea on otsustanud hakata aktiivsemalt oma riiki lubama USA turismigruppe. Postimees Online vahendab täna Financial Times’i analüüsi sellest, kuidas Põhja-Korea vajadus konverteeritava välisvaluuta – ehk siis antud juhul USA dollarite – järgi on muutmas riigi poliitikat selliselt, et piiratud maale on üha rohkem teretulnud ka väga vihatud USA kodanikud.

Põhja-Korea on äärmuslik näide, kuid tugevat aktiivsust oma riikide propageerimisel kohtab mujaltki. Näiteks CNN on meediakanal, mille vahendusel väga paljud riigid tutvustavad oma majandusi ja proovivad endale meelitada nii inimesi, ärilisi suhteid kui ka otseseid investeeringuid. Ida Euroopast on ennast väga veenvalt CNN-i vahendusel tutvustanud Poola, kuid ka paljud teised idaploki riigid. Aktiivne on ka Läti.

Oma maa reklaamimist ja täiendava rahvusvahelise atraktiivsuse taotlemist CNN-i vahendusel ei ole ära peljanud ka mitmed Lääne Euroopa riigid ning samuti väga rikkad naftamaad Araabia piirkonnast. Nad kõik peavad vajalikuks ennast maailmale tutvustada ja oma positsiooni seeläbi parandada üritada. Nad on huvitatud igast inimesest ja ettevõttest, kes või mis nende riiki siseneda ja seal tegutseda soovib.

Loomulikult on CNN üks paljudest kanalitest ja nimetatud riigid vähesed paljudest enda tuntuse nimel pingutavatest maadest. Mis on siinkohal ehk kõige olulisem: täna toimub väga halastamatu võitlus rahvusvahelise äri, raha ja inimeste endale meelitamise eest. Kes selles olelusvõitluses ellu jääb, see jääb.

Vaadates aga seda, kuivõrd paljud teised riigid oma tutvustamise ja avatuse pärast võitlevad, jääb mulje, et Eesti ei pea sellist valdkonda ehk piisaval määral oluliseks. Kahtlemata toimub Eestis olulisi üritusi (Tallinnas näiteks) ja Eesti osaleb aktiivselt rahvusvahelises elus. Samas ei ole meie riigi puhul sellist edasipürgivat agressiivsust, nagu paljudel teistel maadel endale rahvusvahelise tuntuse saavutamisel.

Ehk peaksime siin mõtlema. Eesti on väike ühiskond ja meie roll maailmamajanduses sõltub eelkõige sellest, kuivõrd ennast näidata ja tutvustada suudame. Ka pikkisilmi oodatud välisinvesteeringud sõltuvad ju sellest. Ehk muutume aktiivsemaks ja avatumaks?

Töötud vaadaku ise, kuidas hakkama saavad

Mida sügavamale on tunginud töötuse probleem meie majandusse ja sotsiaalsesse ühiskonda, seda avalikumalt ja otsekohesemalt on ka tööpuudusega seotud probleemidest rääkima hakatud.

Näiteks räägitakse nüüd juba avalikult sellest, et ligi 40 protsenti registreeritud töötuid ehk siis umbes 35 000 inimest ei saa töötukassalt toetusi ega teenuseid. Ainuke hüve, mida nad saavad tänu töötuna arvelolekule on ravikindlustus.

Töötukassalt ei saa abi ka need paarkümmend tuhat (kui mitte rohkem) töötut, kes ennast arvele võtnud ei ole ja lisaks need tuhanded ning tuhanded, kes on tööotsingutest loobunud.

Töötukassas on arvel üle üheksakümne tuhande inimese, millele tuleb adekvaatse pildi saamiseks lisada veel kümned tuhanded. Ühesõnaga selline on olukord, kuhu oleme jõudnud.

Peamine sõnum, mis peaminister Andrus Ansipil olukorra analüüsimiseks öelda on, seisneb selles, et suur osa töökaotanuid on endised ehitajad ja neil ei tasu loota, et tööhõive selles vallas paraneb. Peaminister soovitab neil uue ameti õppida ning tööturul edukas olemiseks tuua esile oma voorusid ja vähendada puudusi.

Kas töö kaotanud inimesed arvavad, et sellest ongi abi ja kõik läheb jälle ülesmäge?

Täna avaldas Postimees Online ka uudise, et mitte-eestlaste töötus on peaaegu kaks korda kõrgem, kui eestlaste oma. Mida Ansip selle kohta kostab? Ilmselt pole tema jaoks ka seal probleemi, kuna ka varemalt on ta erinevate rahvuste lõhenemisesse kas ükskõikselt või lausa soosivalt suhtunud.

Ühesõnaga nii peaministri kui valitsuse suhtumine on: töötud vaadaku ise, kuidas hakkama saavad.

Majanduses on külm ja kevadet pole näha

Esmaspäev on teinud nädalale väga külma alguse. Tundub, et majanduses on sama külm ja aina külmemaks läheb. Kui looduses tuleb paratamatult kevad ja see on ikkagi vaid loetud kuude kaugusel, siis majanduses nii vara soojaks ilmselt ei lähe.

Täna oli uudis, et detsembris oli töötuna arvel 92 221 inimest ehk umbes kolm korda rohkem, kui 2008. aasta detsembris. Aastaga töötuna arvel olevate inimeste hulk kolmekordistada on ikkagi saavutus omaette.

Postimees Online kirjutab, et 2009. aastal läks võlgade katteks müüki ligi kaks korda rohkem kinnisvara, kui 2008. aastal. 2007 oli sundmüüke pea kolm korda vähem, kui aastal 2009. Seega oleme sundmüükide kiirel tõusulainel. Kohtutäiturite väitel võlgnevaused suurenevad ja madalate kinnisvarahindade tõttu kaotavad nii laenuandjad kui laenuvõtjad. Ühed ei saa kogu raha tagasi, teised kaotavad oma kinnistud ja lisaks ka muu vara.

Vähenevad ka meie eksport ja import. Majandus jahtub või lausa jäätub. Vastavalt statistikaameti andmetele väliskaubanduse puudujääk väheneb, kuid väiksema väliskaubanduse mahu juures peabki ka puudjääk loogiliselt väiksem olema. Mingitki päikesekiirt näeksime alles siis, kui väliskaubandus ülejääki näitaks.

Ühesõnaga palju probleemset ja mitte midagi head. Valitsus lubab meile vähemalt eurot. Kui meie majandus aga euro nimel hävitatakse, mida me selle rahaga siis peale hakkame?

Kas Eesti on kriminaalide rahvas?

Täna on mitmeid uudistekanaleid vallutanud teema sellest, et edukas judokas Indrek Pertelson on seoses Arigato spordiklubi juhatamisega saanud kahtlustuse mitmes majanduskuriteos. Ajakirjanduses ilmunud informatsioon on pinnapealne ja selle põhjal ei ole võimalik Pertelsoni ei laita ega toetada.

Oluline on hetkel hoopiski see, millise isu ja tujuga Eesti ajakirjandus sedasorti teemat neelab. Hambusse on saadud järjekordne tuntud nimi, kelle tagasilöökide üle on ridade vahelt hea parastada. Kuriteokahtluse fakt iseenesest annab võimalust mitmete ja mitmete artiklite publitseerimiseks. Kui teemale tuleb järg, siis saab jälle arenguid kajastada ja analüüse ära trükkida. Tööd kohe pikaks ajaks ja loetavus tuleb.

Eestis on aastatega süvenenud kahetsusväärne trend, et pea iga äpardunud ettevõtja on ühtlasi kriminaalkurjategija või midagi väga lähedast. Varemalt meil asi nii hull ei olnud. Kas on korrakaitseorganid hakanud tegema paremat tööd ja tulenevalt sellest lihtsalt on enam vähem kõik, kes kuriteo on sooritanud, ka karistuse saanud? Ehk on lihtsalt suurenenud kuritegude avastamise osakaal ja ka tõendamine kohtutes on profesionaalsemaks muutunud?

Kui aga valdav enamus tänases majanduskriisis tagasilöögi saanud ettevõtjatest saab endale kaela kriminaalmenetluse või vähemalt puutub kokku vastavate ähvardustega, kas see tähendab seda, et ettevõtjad on oma olemuselt tugevate kriminaalsete kalduvustega? Või siiski on meie tänane süsteem kuidagi kallutatud?

Selle küsimuse peavad eelkõige lahti mõtestama korrakaitse eksperdid. Üldiseks mõtlemiseks võiks aga olla süvenev trend, et tagasilöök ettevõtluses tähendab Eesti ühiskonnas suurel määral ettevõtja kas lühemaks või pikemaks perioodiks mahakandmist. Kui külge pannakse veel kriminaalkoosseis, siis üheksa ust kümnest jäävadki sellele inimesele meie ühiskonnas suletuks.

Ameerikas tähendab pankrot uut algust, Euroopas tagasilööki ja sageli taandumist ettevõtlusest. Meie sotsiaalses keskkonnas on niigi ettevõtjaid vähe ja kalduvus nende kritiseerimiseks ja neile jala taha panemiseks ülemääraselt suur. Miks me peame andma hoogu sellele, et inimesed ettevõtlusest võimalikult kaugele põgeneksid, et siis hiljem imestada, miks ei laeku tulud riigieelarvesse ja miks SKP väheneb. Ehk mõtleme pisut selle peale.

Inimesed hirmul majandustuleviku pärast – Ei usaldata riigi juhtkonda?

Postimees Online vahendab täna Saar Polli esitletud Flash Eurobarometeri uuringut, mille kohaselt usuvad ligi pooled Eesti elanikud, et aasta jooksul läheb nende pere majanduslik olukord raskemaks.

Vastavalt uuringule usub 41 protsenti Eesti elanikest, et lähema aasta jooksul läheb nende pere rahaline seis raskemaks. Läti ja Leedu elanikud on veel pessimistlikumad. Lätlastest usub oma majandusliku seisu halvenemist 64,8 protsenti ja leedukatest 57,9 protsenti.

Euroopa 27 riigi keskmine on aga märksa optimistlikum. Euroopas kardab oma majandusliku seisu halvenemist üksnes 25,9 protsenti.

Majanduse kriisist väljumiseks on väga tähtis see, millised on inimeste ootused ja lootused. Kas inimesed loodavad positiivset tulevikku ja käituvad vastavalt – see tähendab, et kulutavad raha, omavad tarbimistkindlust ja seega aitavad majandust elavdada. Sellest, et kui Eesti tarbijad hakkaksid taas oma raha kulutama, siis aitaks see kaasa meie majanduse taastumisele, on palju räägitud.

Nii, nagu haige inimene paraneb kergemini, kui loodab paraneda, nii taastub ka positiivsete ootustega majandus pessimistlikumast kergemini.

Paraku on eestlased palju pessimistlikumad, kui eurooplased tervikuna. Et meist saaks jälle Euroopa tiiger ja kiire edasipüüdleja majandus, selleks peaksime ikkagi olema hoopis positiivsemad, kui eurooplased keskmiselt.

Millest tuleb meie pessimism? Miks inimesed ei usu majanduse taastumisse? Kas põhjused on seotud sellega, et inimesed ei usu meie poliitilist juhtkonda?

Ehk peaksime siin tõsiselt mõtlema.

Aasta algas tööpuuduse kasvuga

2010. aasta esimene töönädal on lõppenud ja majandus on teinud uue aasta esimesed sammud. Peamiseks majandusuudiseks uuest aastast on kahjuks aga see, et ajavahemikul 1.-7. jaanuar võttis end töötukassas arvele 2495 inimest, mis viis registreeritud töötuse taseme 13,4 protsendini.

Me kõik loodame, et meie majanduses hakkavad asjad kohe kohe paremuse poole minema. Ja kui me kõik üheskoos selle nimel pingutame, küll siis positiivse tulemuse ka saavutame. Täna aga jätkab meie majandus allakäiku.

Kaks ja pool tuhat inimest on väga suur hulk. Neil on oma pereliikmed, lähedased ja tuttavad. Kahe ja poole tuhande inimese töötuks jäämine on tragöödja ja ebakindluse allikas vähemalt viiele kuni kümnele tuhandele inimesele.

Kui sellisel viisil mõelda, siis saab selgeks, kui palju probleeme, ebakindlust ja ahastust juba esimene nädal meie majanduses tõi. Kuid sellised olukorrad on meil kahjuks olnud tavaks juba paljude nädalate ja kuude jooksul. Mõni nädal registreerub töötutena tuhatkond inimest, mõni nädal jälle kaks tuhat. Inimesed on selliste uudistega sedavõrd harjunud, et ei mõisteta enam sellise informatsiooni sisu ja tähendust.

Mitmed arvamusliidrid on meie majandusele ennustanud peatset kasvu ja taastumist, millega kaasneksid paratamatult ka töökohad. Kiiret taastumsit on meile ennegi ennustatud, kuid kahjuks ei ole see veel tänaseks reaalsuseks saanud. Loodame, et nüüd lõpuks ikkagi hakkab valgus tunneli lõpus paistma ja töökohtade kadumine asendub nende tekkega.

Et aga positiivse stsenaariumi tõenäosust suurendada peame kõik üheskoos igapäevaselt pingutama. Loodame, et juba lähemad kuud tulevad positiivse pöörde kuud nii majanduses kui ka poliitikas. Edasiminekuteni jõuame aga eelkõige olukorras, kus süsteemselt hakatakse tegelema suunava majanduspoliitikaga ja lõpetatakse majanduse allakäigu kõrvaltvaatamine.

Kas uue hooga allamäge?

Eestimaa on peale pikki pühi ja uusaasta vastuvõttu täna taas tööle asunud. Uus aasta on saabunud ootuste ja lootustega, et kõik läheb paremini, asjad hakkavad liikuma, probleemid hakkavad lahenema.

Kuidas tänane päev, seega uue aasta esimene tööpäev, meile siis paistab? Mida meile räägitakse ja pakutakse?

Tänane Päevaleht kirjutab loo sellest, kuidas laenuvõlgnike suurem korteritest väljatõstmine läheb lahti kevadel. Ajaleht toetab teemat ka analüüsiga sellest, et Eesti valitsus ei tegele piisavalt inimeste vaesuse probleemiga.

Postimees kirjutab täna pikema loo sellest, et uuel aastal on riik õhem ning maksud suuremad. Leht lisab veel sellised pealkirjad, nagu „Majandus langes sügavamale kui kardeti” ja „Majandusanalüütikud: Eestit ootab ees paigalseisu aasta.”

Äripäev Online lisab omalt poolt hoogu sellega, et statistiliste andmete põhjal tehtud analüüsiga väidab, et keskmine palk liigub languse suunas.

Uudised uue aasta alguses on seega problemaatilised ja ega ei saanudki loota seda, et majanduses kalendri järgi ootamatu muutus toimuks. Kõik sõltub ikka meist endist ja sellest, kui aktiivselt me õiges suunas edasi töötame. Lisaks on selge veel see, et majandus on pragmaatiline süsteem ja mida iganes me ka ei räägiks või millist iganes infot välja ei paiskaks, majandus hakkab kosuma vaid siis ja siis, kui selleks on reaalsed põhjused. Ei kalender, valitsuse demagoogiline optimism ega ka mingi muu imetrikk meid edasi ei aita.

Head uut aastat!

2010. aasta on täie hooga käima minemas ja inimesed on pühadest ärkamas. Mida toob siis 2010. aasta meile meie majanduses ja poliitikas?

Raske üheselt öelda. Eks me kõik loodame paremat. Me kõik ootame, et meie tööpuudus ei kasvaks enam ja töökohad hoopiski hakkaksid taastuma. Me kõik mõtleme, et varsti peaks välisraha sissevool jälle Eesti majandust arendama hakkama ja meid rahanäljast üle aitama. Välisinvestor tuleks taas siia, tootmine läheks ülesmäge, palgad hakkaksid taas kasvama, maksutulud kasvaksid, sotisaalküsimuste lahendamiseks oleks rohkem raha jne.

Eks me kõik pingutame selle nimel. Kes püüab võimaluste piires seista selle eest, et meie õiguskeskkond oleks võimalikult sobiv meie uueks arenguhüppeks. Kes võtab riske ja mõtleb sellele, kuidas luua töökohti ning mida eksportida. Kes proovib oma igapäevast tööd teha võimalikult hästi ja oma oskusi pidevalt arendada. Eks igaüks pingutab omamoodi, kuid kõik koos oma jõupingutused ühendades suudame kindlasti palju ära teha.

Üldiselt tundub, et 2010. aasta tuleb positiivne aasta. Me kõik loodame seda ja pingutame selle nimel. Eks meie ühiskonnas on momente, mida kiiresti peab parandama ja muutma alates riigi tipust ja lõpetades kõige spetsiifilisemate nishidega. Selle nimel peab palju tööd tegema, kuid üheskoos pingutades saame hakkama. Head uut aastat!